Ikka ja jälle tulevad erinevates seltskondades teemaks podcast’id ja nende kuulamine. Mul on tuttavaid, kes räägivad, et oh pikk autosõit ees, panen oma podcast’id peale ja sõit läheb kiiresti. Ma olen ka seda proovinud. Üldse ei toiminud. Esimese hooga püüdsin ma kuulata mõnda tol hetkel (võib olla ka praegu) poppi podcast’i ja absoluutselt ei vaibinud see, et saatejuhtidel (kutsutakse neid üldse nii?) endal oli ilgelt lõbus, aga mul kuulajana mitte. Ei toiminud mulle see huumor.

Siis ma püüdsin kuulata “intelligentsemaid” podcast’e, mida mulle soovitati. Okei, paar neist – mingi kuulsate eestlaste oma vist – oli isegi täitsa huvitav. Vähemalt too Arraku intervjuu, mida ma sattusin kuulama. Tore intervjueeritav oli, muhedate mõtetega, aga saatejuht ise mulle jälle ei meeldinud. Sinna paika jäi ka see. Ma tean, et on olemas kümneid või sadu teatud valdkondade spetsiifilisi podcast’e, aga need ka kuidagi ei kõneta. Investeerimisguru ma ei ole, reisidest tahan pigem näha pilte, vaimse tervise omasid olen isegi kuulama jäänud, aga palju sedagi kuulata viitsiks ja need meelelahutuslikud ei lahuta vapsee meelt. Mitte et ma oleks neile uut võimalust andnud. Enne eilset.

Idat oodates skrollisin Instagramis ja ette jäi ühe ettevõtte podcast, mis rääkis influencer-turundusest. Kuna ma oma töös puutun infkukatega päris palju kokku (ja pühaissarist, kus neist võiks eraldi kirjutada – nii positiivses kui negatiivses võtmes, alles hiljuti tahtsin ühte pikalt saata, sest nõudmised läksid jaburaks), siis otsustasin seda natuke kuulata. Noh…ütleme nii, et igav oli. Kõike, mida ta rääkis, ma juba teadsin ja kuidagi üldse ei meeldinud too esineja. Ma ei teagi täpselt miks, aga võimalik, et tema hoiaku pärast – see oli selline range ja ametlik, aga mina oleks eeldanud natuke lõbusamat tempot. Asi puhtalt minus.

Siis tuli meelde, et kusagilt (ilmselt Malluka blogist) lugesin, et keegi Miss Marlee olla teinud podcast’i ja seda ise taevani kiitnud, et tema oma on ikka superkhuul ja Malluka ja Pärtelpoja oma labane. Kui juba podcast’ide lainel olla, siis otsustasin mõlemat kuulata. “Salajuttudest” panin käima suvalise episoodi ja mis ma siis oskan öelda…väga palju ei suutnud kuulata, sest oli jah labane. St ma täpsustan – saatejuhid mu meelest teevad oma asja hästi, kuidagi jutt kulgeb ja näiteks Pärtelpoja tämber meeldib mulle täiega, AGA teemad ei olnud vapsee minu teetassike. Too episood oli kellegi tuntud eestlase “suvalisest nussist” ja kakatriibuga trussikutest. Ma saan aru, et tegu on salajuttudega, mida inimesed on jaganud, aga nope – üldse pole minu teema.

Mind jäi ka painama üks mõte. Et Salon+ tuli saate sponsoriks, sest nad kuulavad töö juures podcast’i ja ma mõtlesin, et kas enam kunagi julgeks sinna minna, sest ma küll ei tahaks, et mind vägisi pannakse kellegi salajasi jutte kuulama ja ma ei saa midagi teha ka. Juuksevärv peas minema ei jookse ju. Õnneks ma ei ole Salon+’is sada aastat käinud.

Too Miss Marlee podcast oli aga veel hullem. Nii igav, et venis nagu tatt. Päriselt igaüks ei peaks podcast’i tegema. Ma saan aru, et on hetkel popp värk ja mõnele inimesele meeldib ilmselt oma enda häält kuulata, aga no kurat, see on kuulajate piinamine. Kas sellistel tibi-podcastidel ka kuulajaid on päriselt? Ja kes nad on? Miks nad seda kuulavad? Ma kuulaks iga kell enne muusikat ja isegi seda muusikat, mida Ida kuulab. Damn, ma isegi kuulaks Kidzone Max noorteseriaalide tunnuslaule pigem. Kikiwaka, kikiwakaaaaa…

Viimaseks, mida ma kuulata püüdsin, oli Lege podcast. Seda viga olin ma juba korra teinud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ja miks, aga mulle viskas kusagil ette, kus inteka andis seksiguru Laura ja see podcast läks mu jaoks samasse auku nagu ma juba kirjutanud olen. See episood ei olnud küll seksist, aga no ei suuda ma kuulata kui mees väga asjalikult püüab rääkida naiste teemadel. Kuigi… kuidagi valisin just sellise episoodi, kus jälle Pärtelpoega pidin kuulama ja pean tunnistama, et tema päästis selle podcast’i. Rääkis päris huvitavalt sellest, kuidas ta kunagi ära tõusis ja väidetavalt tagasi maa peale tuli ja nagu ma juba ütlesin, siis tema hääles on midagi, mis omamoodi paneb kuulama. Aga muidu…no jälle ei olnud minu teetassike.

Panin podcast’id kinni ja sain aru, et asi ei olegi nendes saadetes, vaid minus. Võib olla te mäletate, et kunagi tegi Kirsti Timmer SkyPlusis “Naisteka” nimelist saadet. See oli aeg kui ma enamjaolt kuulasingi vaid SkyPlusi, AGA ainus kord kui ma panin raadio teisele kanalile, oli see hetk kui algas “Naistekas”. ERANDITULT IGA KORD VAHETASIN MA KANALIT, sest ma ei suutnud kuulata seda. Kõige igavam asi maailmas tundus raisata oma elust tund (või oli see isegi rohkem) naiste goss’ile. Ometigi oli see vist üks kõige kuulatum saade, mis aina noppis auhindu ja mida KÕIK TEISED kiitsid. See oli aeg kui me päris palju autoga Tallinn-Tartu vahet sõitsime laupäeviti ja ma iga kord kirusin, et kurat me jälle selle aja valisime kui “Naistekas” käis.

Seega, ma ei püüdnud kedagi solvata, ma jõudsin selgusele, et sellised formaadid ei ole lihtsalt mulle. Vsjoo.