Mul on tunne, et ma kohati olen ikka päris naiivne. Näiteks kunagi ammu kui Norra lasteaiast sain kõne, et lapsel on täid pidin ära minestama, sest esiteks ma olin arvanud, et täid surid välja koos nõukaajaga ja teiseks mõtlesin, et nii, nüüd kõik arvada, et see vaene Ida-Euroopa pere on lasteaeda täid toonud.

Selgus, et täid olid lasteaedades hoopis täiesti tavaline teema. Jube ebameeldiv, aga vähemalt sain teada, et pole midagi sellist, mida peaks varjama nii nagu vanasti, siis kui ma koolis käisin ja mu lõige suurem hirm oli kui täikontroll peaks täid avastama. See oleks kõige suurem häbi. Ükskord mul siiski õnnestus täid saada ja issand, kuidas tädi Helju möllas mu juustega, et lahti neist saada ja et jumala eest keegi teada ei saaks. Häbi missugune. Mida teised arvavad. Ja nii edasi.