Idal on üks sõbranna, kelle ema on ALATI heas tujus ja naerul näoga. Ma päriselt ei liialda, et tegu on vist kõige positiivsema inimesega, keda ma näinud olen. Ma kohe pidin talt küsima, et kas ta kunagi pahas tujus ka on. Ta vastas, et viimase aasta jooksul ei ole vist väga olnud küll. Tema nipp olevat, et tuleb märgata head enda ümber ja siis see heas tuju tuleb alateadlikult.

Mina ei tea. Mina olen konstantselt pahur. 99% ajast. Ma võin küll samamoodi hinnata ja märgata pisikesi ja häid asju enda ümber, aga ikka olen ma grumpy cat´i inimkehas versioon või härra Mõrumanni naisversioon. Kuidagi on minu geenidesse sisse kodeeritud pahur olla. Marek muudkui pahandab minuga, et kuidas ma teistega suudan nii lõbus ja heas tujus olla, aga täna just keegi jagas head meemi selle kohta, et töö juures mulle makstakse selle eest, et ma oleks heas tujus ja mulle meeldiksid asjad, ärge oodake seda kodus minult tasuta.