Sattusime täna sõbrannadega chattima ja see tuletas mulle meelde ühe teise teema, mille peale ma olen mõnda aega mõelnud. Sõbranna jagas sel teemal oma instagrami storys mõtteid ja ma tookord mõtlesin, et jess, ma pole ainus, kes nii mõtleb.
Sest ausalt kui lugeda artikleid, vaadata telesaateid ja kuulata podcaste, siis võib küll tekkida, et olen ainus, kes nii mõtleb. Välja ei julge ka arvamust öelda, sest siis oled ettevõtlike ja/või spirituaalsete inimeste peale kade.
Idal on üks sõbranna, kelle ema on ALATI heas tujus ja naerul näoga. Ma päriselt ei liialda, et tegu on vist kõige positiivsema inimesega, keda ma näinud olen. Ma kohe pidin talt küsima, et kas ta kunagi pahas tujus ka on. Ta vastas, et viimase aasta jooksul ei ole vist väga olnud küll. Tema nipp olevat, et tuleb märgata head enda ümber ja siis see heas tuju tuleb alateadlikult.
Mina ei tea. Mina olen konstantselt pahur. 99% ajast. Ma võin küll samamoodi hinnata ja märgata pisikesi ja häid asju enda ümber, aga ikka olen ma grumpy cat´i inimkehas versioon või härra Mõrumanni naisversioon. Kuidagi on minu geenidesse sisse kodeeritud pahur olla. Marek muudkui pahandab minuga, et kuidas ma teistega suudan nii lõbus ja heas tujus olla, aga täna just keegi jagas head meemi selle kohta, et töö juures mulle makstakse selle eest, et ma oleks heas tujus ja mulle meeldiksid asjad, ärge oodake seda kodus minult tasuta.
Meil on sõbrannadega oma chat, kus me igasugu teemadel jahume – päevakajalised, poliitilised, meelelahutuslikud teemad, vaidleme, kakleme, oleme ühel meelel, ja mõnikord ikka klatšime ka, jagame sotsiaalmeedia postitusi, mis meid silmi pööritama panevad ja ausalt mõnikord naerame inimeste (üldjuhul lolluste) üle ka.
Mingi päev arutasime suunamudijate üle. Meid “triggerdavad” erinevad inimesed. Või pigem ilmselt mitte inimesed, vaid nende teod ja väljaütlemised. Pole oluline, kes need inimesed on, aga meil kõigi on mingid inimesed, kes meile lihtsalt ei meeldi. Ilma põhjuseta. Ma mäletan kunagi ühe tuntud näitleja sugulane ütles, et keegi oli talle öelnud, et vot see näitleja on küll üks vastik inimene. Mu tuttav küsis, et kust sa seda võtad, kas sa oled temaga kohtunud? Inimene vastas, et ei, aga ta mängib tolles seriaalis nii vastikut osa, et ta peab mõrd olema. No vot. Nii vähe on vaja, et keegi ei meeldiks.
Me tahame kõik alati kõhnemad olla. Me näeme end alati paksemana kui me oleme. Me peame pidevalt dieeti. Me võrdleme end teistega. Me mõtleme ja räägime kehadest. Eriti viimasel ajal. Fakt. Te juba teate, mida ma arvan kehapositiivsusest. Ma ei poolda ülekaalulisuse propageerimist. Mulle ei meeldi need “ehedad” lödisevad kehad sotsiaalmeedias. Mu meelest pole see ei esteetiline aga ka midagi sellist, mille üle peaks uhkust tundma.
Üks fotograafist blogija ütles selle kohta hästi, et tema fotograafina küll pigem püüab rõhutada inimese ilu, mitte tuua välja iluvigu, sest see oleks “ehe”. Ma arvan sama. Mulle meeldib kui fotograaf ütleb mulle, et tõsta lõuga veidi üles, sest muidu on lott, või tõmba selg sirgu, sest muidu on kõht punnis või no mida iganes. Ma ei näe põhjust uhkustada oma lõualoti või kõhupekiga, sest siis olen ma ehe. Ma olen oma botox´i, juuksepikenduste, geellakitud varba-ja sõrmeküüntega ning kapedega nii ehe kui ma olla saan.
Aegajalt ikka käib kusagilt läbi, et ma olen tohutult empaatiavõimetu. See on üks selline kommentaar, mis mulle alati haiget teeb, sest olgugi, et ma tundun ülbe ja üleolev, olen paljude jaoks isegi ebameeldiv, siis vot selle empaatiaga on nii, et ma tegelikult võtan hästi palju hinge seda, mis teistega juhtub. Mis otseselt kuidagi isegi ei puuduta mind. Näiteks hetkel Kristi Ojasaare surm, siiani ei suuda selle uudisega hakkama saada ja mõtlen, mida tema pere tunda võib. Kohutavalt valus hakkab. Estcoy-8 dokumentaali vaatasin. Pidin vahepeal pausi tegema, sest see valu hakkas rõhuma. Nälginud, hüljatud ja piinatud loomad – ma tahaks neid kõiki aidata. Tean, et minu panus nende aitamisse on minimaalne ja tahaks veelgi rohkem teha, aga ma ei oska. Vägivalla käes kannatavatest naistest ja lastest ma isegi ei suuda rääkida. See on teema, kus ma ausõna vägivallatsejatele ise peksa annaks kui oskaks ja tohiks.
Pühapäeval hakkasin “Netflixist” üht filmi vaatama, “Time to kill” oli vist nimi. Kaks meest vägistasid kümne-aastase mustanahalise tüdruku. Vaatasin kümme minutit ning tundsin ka, et ei suuda. Liiga palju mõtteid tuli pähe ja mulle tundus, et need ei sobi rahulikku pühapäeva. Ometigi pean ma tunnistama, et kohati on inimestel minu suhtes õigus, ma ei suuda empaatiavõimeline olla, on inimesi ja tegusid, mis mind (vabandage otsekohese väljenduse pärast) oksendama ajavad. Muidugi ei tähenda see seda, et ma tunneks kahjurõõmu, vaid pigem seda, et kohati saavad liiga palju tähelepanu Münchauseni sündroomi all kannatavad inimsed, kes pisendavad ja naeruvääristavad päriselt probleemide käes kannatavaid inimesi. Üks selliseid (jätkuvalt?) paare on kuulsad Lõvid.
Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.
Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.
Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.
Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?
Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.
Tegelikult oli mul plaan üldse mitte enam teatud teemadel sõna võtta, kõik sai justkui öeldud, mida mina arvan ja tahtsin hoopis kirjutada sellest, miks Kreisiveganil on õigus, et minu sees elab 60-aastane (Soome) proua, aga viskan kivi Marimellide kapsaaeda, et nemad on tegelikult süüdi. Süüdi selles, et ma oma nokakese jälle lahti teen. Kuigi tean, et ei peaks.
Millega need Marimellid siis hakkama said? Noh tulid külla, tegime liiga palju süüa ja kuna ilm oli kehv, et õues midagi teha, kolisime tuppa teleka ette. Enne oli meil teemaks olnud juutuuberid, kellest ma tõepoolest suurt midagi ei tea, olen kuulnud mõningaid nimesid, aga kui Meelis hakkas rääkima kellestki Andreist (Andrei Zevakin) pidin ma jälle õlgu kehitama, sest ma kuulsin seda nime esimest korda. Ma ei ole üleolev, vaid lihtsalt vana (ilmselt) või mul pole lihtsalt aega end kõige popiga kursis hoida. Meelis otsustas mulle Andrei videosid tutvustada. Mine pekki, kui siiani on KÕIK juutuuberid mind külmaks jätnud, siis see vend ei saanud külmaks jätta. Ta oli päriselt vaimukas ja pani mind naerma. Soovitan teil ta videosid vaadata YouTube’ist.
No ja siin tulebki see koht, kus ma Marimelle süüdistan. Kui nad ei oleks mulle seda juutuuberit näidanud, siis ei oleks ma teadnud mitte midagi Brigitte Susanne Hundi ja AZ “tülist”, mis tekkis sellest, et viimane vihjas oma esimeses videos sellele, et BSH-i uus peika on gay. St vabandust, ei vihjanud, ta tegi nalja selle üle, kuidas too peika end väljendas, aga EI VIHJANUD millelegi ega läinud üle piiri ega solvanud kedagi, aga kui te arvate, et nii ei arvas BSH, siis te eksite. Täiesti lambise lause keeras ta “tüliks”, millest ajakirjandus muidugi tegi veel suurema “tüli”. Absoluutselt jabur oli tema poolt seda Sky Plus eetris hakata lahkama mingit iseenda tekitatud draamat ja siis kutsuda ise teist inimest avalikult homoks. Mul ei ole mitte midagi BSH vastu, ma ei tunne teda ja see siin ei ole kuidagi soov kedagi solvata või ülbe olla, aga no ausalt, kas kõik asjad peavad olema “räägime nüüd minust”. Palju seda tähelepanu vaja on?
Aga võib olla see metsik tähelepanuvajadus ja soov “arvamusliidrina” pildil olla on mingi tema generatsiooni eripära? Et see käibki asja juurde, et kui sa 25+ vanuses ei ole influentserist arvamusliider, siis ei ole sa keegi? Ma ei tea, ausalt.
Mulle tuleb kohe üks teine “arvamusliider” meelde. Põhjus, miks ta mulle meelde tuleb on see, et ma olen temaga isiklikult varasemalt juba põrkunud ja loomulikult pidi ta kommenteerima ka minu “kui on must näita ust” teemat, et “kurb on lugeda kui inimesed end ei hari ja ei tea millest nad räägivad”. Teate, minu meelest ma lausa alustasin oma postitust, et minu meelest on kahjuks Eesti üks rassistlikumaid maid ja ma tean ka oma tuttavate pealt, kui halvasti tumedanahalisemale inimesele eestlased öelda võivad, aga ei, seda me ei loe, me loeme sellistest postitustest välja vaid seda, et Eveliis ei saa üldse aru kui palju solvatakse Eestis tumedanahalisemaid inimesi. Andke mulle nüüd andeks, aga kes ja mis tegi “aasta snapchatteri”, kes on juhuslikult tumedanahalisem kui tavaline kartulikoore-eestlane, arvamusliidri solvangute koha pealt? Et teda on tumedama naha värvi pärast solvatud (mis on tõesti kohutav ja taunimisväärne ning tekitab minus piinlikkust, et me eestlased oleme isegi oma kaasmaalaste vastu sallimatud) ei tohi kartulikoore-eestlane oma arvamust avaldada ilma, et keegi teda “harimatuks” (või veel hullem, lausa “rassistiks”) nimetab? Arvamused on erinevad. Arvamused ei pea ühtima, aga palun palun palun, lõpetage see igas teemas rassismi nägemine. Palun!
Ja kui juba kõik vabandust paluvad, et ehk on riivanud kellegi tundeid rastapatse kandes, siis mind on Kristiina Pärtelpoeg avalikult “hobusenäoks” nimetanud. Ise olles hiljem mingi kiusamisvastase kampaania esindusnägu. Mul on isegi screenshot tollest tema kommentaarist olemas, sest ma olin üsna üllatunud sellest, kuidas keegi leidis, et on aus tuua mängu mu hambad kui mu arvamus ei meeldi. Mis ta tahtis sellega öelda, et olen nii kole, et ei tohi arvamust avaldada? Ehk siis ma jään ka ootama avalikku vabandust, et minu tervisehädade üle on naerdud! Või ei…ilmselt ei tohiks, sest see pole ju sama. Ma ei ole mustanahaline, mulle võib kõike öelda, see on vaid arvamus. Ausalt, mul on nii kopp ees tumehelbekestest ja tähelepanuhooradest, keda mulle tundub, et tekib aina juurde, kes keeravad iga teema üle võlli, et iga hinna eest pildil olla. See on hoopis kurb. Sinna juurde käivast kahepalgelisusest ja pinnapealsusest ma isegi ei räägi. Tublid suunamudijad ja eeskujud küll.
Noored on hukas. Ütles Sokrates.
Alustame algusest. Ütlen ausalt, et minul ei ole kokkupuuteid Silberautoga ja ma ei tea, kas seal hindu krutitakse või mitte, küll aga on mul vanast ajast kogemus Opeli esindusega ja iga jumala kord kui ma auto hooldusesse viisin, üllatas arve teostatud tööde eest mind korralikult. Loomulikult mitte positiivselt. See oli alati suurem kui ma olin oodanud või eeldanud. Ilmselt on seda kogenud kõik autoomanikud, kes esinduses hoolduses käivad. Vahet ei ole, kas see on Silberauto või mõni muu.
Kui te sissejuhatusest aru ei saa, millest ma rääkida tahan, siis on see loomulikult vaene õnnetu BSH, kellele liiga tehti. Veelkord, ma ei tea täpselt, mis tehti/ei tehtud, aga selles valguses, millest ma tahan kirjutada, ei ole see isegi oluline. Ma olen tähele pannud tuntud suunamudijate juures üht tendentsi – kui midagi ei meeldi, tuleb sellest võimalikult suur draama üles tõmmata, end märtriks teha ja otseloomulikult pisarates laive või stoorisid teha. Sest no kui sul on ikkagi 30+K jälgijat ja sa oled ikka Eesti mõistes Staar, siis võib loota, et ükski ettevõte ei taha negatiivset reklaami ja õnnetu suunamudija saab oma teenuse/toote, millega ta rahul ei olnud, tasuta või vähemalt midagi olulist kompensatsiooniks. See on nagu omamoodi taktika. Ja see käib mulle nii närvidele.
Teadjamad ütleks, et eks see ikka kadedus on. Ise ei saa ja siis kade kui teised saavad. Ei. Tasuta asjade üle mul kade meel ei ole, küll aga ei meeldi mulle mainipuleerimine ja seda kipuvad meie suunamudijad üsna oskuslikult tegema. Pisarad, õnnetu olek ja võib mürki võtta, et olukord laheneb suunamudija jaoks positiivselt. Ma ütlen ka ausalt, et ühe korra olen ma üht ettevõtet ähvardanud, et kui mu arved tasutud ei saa, siis ma kirjutan sellest tuntud ettevõttest ka oma blogis. Tundsin end küll kehvasti, et sellisele libedale teele astusin, aga samas ma tean, et ega ma ikka kirjutanud ei oleks ka. Ähvardusena see mõjus, sain oma raha kätte. Seega, ma julgen omast käest öelda, et ma tean, et blogi saab vägagi hästi ära kasutada erinevatel viisidel. Eriti kui sul on 487923674632988 jälgijat ja tugev hääl.
Ühtepidi ütlen ma muidugi, et ettevõtted on ise lollid, kes sellistele nutulauludele järgi annavad ja seega ka kuradile näpu, aga teisalt tahaks ma öelda suunamudijatele, et saage täiskasvanuteks, lahendage probleeme täiskasvanulikult. Vahelduseks väljaspool sotsiaalmeediat. Tunnete, et teid on ära kasutatud ja petetud teenuse pakkuja poolt? Meil on olemas Tarbijakaitse. Pöörduge nende poole. Jätke need lapsikud nutmised. Mis probleemide lahendamise viis see on? Ida lahendab oma probleeme niimoodi. Ta on viie-aastane.
Ahjaa. Mul on auto hetkel remondis. Kui ma helistasin, et uurida, kas viga on leitud, sain teada, et ei ole veel. Tolleks hetkeks oli vea tuvastamine maksma läinud ca 250 eurot. Ma palusin helistada kui arve suuremaks läheb, sest mu auto ei ole teadagi väga palju üldse väärt. Mõne aja pärast mulle helistati ja öeldi, et viga on teada ja arve on nüüd 560 eurot. Selle parandamine läheb maksma veel ca 300 eurot. Ma tunnen ka, et kokkulepetest ei peetud kinni ja pole autole isegi veel järgi läinud, sest mul lihtsalt ei ole hetkel ülearust 560 eurot. Võib olla peaksin ka ettevõtte nime avaldama? Nutma Instagramis. Kirjutama igal pool, kuidas mind peteti ja ise olin loll, et inimesi usaldasin. Ei. Ma maksan hambad ristis järgmisel nädalal arve ja sellesse ettevõttesse oma autot enam remonti ei vii.
Auto, selle hooldus ja remont on kallis. Fakt. Kui ei taha remontida ja hooldada, siis teadupärast on ka sellele lahendus. Mobire.ee