Nagu te teate olen ma ohjeldamatult diivaneid kokku ostnud (kõlab nagu oleks ma laotäie 6000euroseid diivaneid ostnud, kas pole) ja kuna kõik need KAKS ostu on olnud eelarvevälised ning kuna neile on lisandunud autoliising (jätame ära kommentaarid, miks ma UUT autot ei ostnud, tänases situatsioonis, kus kõik ebaselge,siis ma ei oleks tegelikult tahtnud ühtegi laenu lisaks) olen ma pidanud mõtlema hakkama, kust siis kokku hoida, et Marek kogu aeg ei kurdaks, et ma olen palgapäeva saabudes nagu laps kommipoes ja tema kanda on kõik olme.
Juuksepikendused olid esimesed, millest ma loobusin. Võib olla isegi kokkuhoid ei olnud minu juures siinkohal motivaatoriks, aga ma avastasin, et olen selliste asjade jaoks liiga laisk ja mugav. Ma ei viitsi neid hommikuti kuivatada, sirgendada, hooldada ja oleme ausad kui seda ei tee, siis peale kolme esimest kuud ei kaunista kunstjuuksed kedagi. Ma ei viitsi. Ma ei välista, et tahan neid mingil hetkel tagasi, kuid hetkel tundus see esimene ja kõige loomulikum samm kokku hoidmiseks.
Tahaks nii öelda, et rikaste probleemid, kas juuksur või koristaja, sest ausalt hetke hinnatõus on mõjunud mulle küll nii, et mõtled juba, et kas juust või sink, mõlemat ei saa leivale. Ükski tuli ega telekas ei tööta enam niisama (mis on positiivne, sest vähem tühja ajaraiskamist), autoga sõidan minimaalselt (jälle hea, kaal ju kukub), sõprade sünnipäevadele pigem ei lähe (sest kingitus paraku maksab). Söök tuleb turult (mis on isegi positiivne) või maximast jne jne. Kinno saab siis, kui kuskilt jälle õnnestub kokku hoida. Ja tee lapsele selgeks, et kinno saab, aga popcorni mitte, sest raha pole nii palju.
Mind lohutab hetkel vaid see, et parematel aegadel sai suvereisiks raha ära kogutud, nii saab ennast suvel korrakski korralikult hellitada. Aga kui just suurt palgatõusu ei tule, siis on see ka viimane reis.
Aga – kõik on millekski hea, küll ühel hetkel selgub, miks see kriis hea oli. 🙂
Ps. Ja nagu näha, siis juba suutsin osaliselt negatiivse positiivseks keerata. Aga vahepeal tuleb ikka masendus peale. Eriti kui loed võrdlust juuksur või koristaja (üldistasin veidi, eks).
Oh eks ma tegelikult ka ikka päris selliste esimese maailma murede käes ei vaevle, ses mottes et jah, hetkel saan mingeid asju endale lubada, aga kui hinnatous nii jätkub, siis pean ka motlema hakkama kas juust voi vorst. Sõite vaatan juba praegu, kas ja kui palju vaja, meelelahutuse vorreldes varasemaga nulli tommanud suhteliselt, reisidele ei mõtle, st mingitele puhkusereisidele soojale maale…
Pigem paneb ka mind muretsema hoopis muu, aga endast ikka kirjutan välja need esimese maailma probleemid;)
Koristajast ei loobuks ma ka iial, enne surm!
Koristaja, isegi kui kaib harva, on igat oma eurot vaart!!!!