Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Ma ei tea, kas seda on palju või vähe.
Alustan seda lugu ühe tuttava Facebooki postitusega (ma usun, et ta ei pahanda!), sest laias laastus võtab see kogu selle postituse ja ka tolle telesaate kokku.
Kuidas ära tunda, et oled (muld)vana:
Nagu te teate olen ma ohjeldamatult diivaneid kokku ostnud (kõlab nagu oleks ma laotäie 6000euroseid diivaneid ostnud, kas pole) ja kuna kõik need KAKS ostu on olnud eelarvevälised ning kuna neile on lisandunud autoliising (jätame ära kommentaarid, miks ma UUT autot ei ostnud, tänases situatsioonis, kus kõik ebaselge,siis ma ei oleks tegelikult tahtnud ühtegi laenu lisaks) olen ma pidanud mõtlema hakkama, kust siis kokku hoida, et Marek kogu aeg ei kurdaks, et ma olen palgapäeva saabudes nagu laps kommipoes ja tema kanda on kõik olme.
Juuksepikendused olid esimesed, millest ma loobusin. Võib olla isegi kokkuhoid ei olnud minu juures siinkohal motivaatoriks, aga ma avastasin, et olen selliste asjade jaoks liiga laisk ja mugav. Ma ei viitsi neid hommikuti kuivatada, sirgendada, hooldada ja oleme ausad kui seda ei tee, siis peale kolme esimest kuud ei kaunista kunstjuuksed kedagi. Ma ei viitsi. Ma ei välista, et tahan neid mingil hetkel tagasi, kuid hetkel tundus see esimene ja kõige loomulikum samm kokku hoidmiseks.
Üks kaasblogija (ja mitmed käod) on mulle väga otse vihjanud, et ma näen välja vähemalt 45-aastane ja et mul on kehvad geenid. On selle naljaga kuidas on, kuid kortsugeenid olen ma emmelt tõesti pärinud, otsa ees olid mul mingid kortsud juba varajates 20-aastates. Nad ei ole mind otseselt kunagi häirinud, sest no mis ma teen kui 35-aastaselt ei näe 26 välja, kuid hiljuti julgesin ma ühele meestuttavale öelda, et kui mul oleks piisavalt vaba raha, siis ma ei näeks mitte midagi halba selles, et oma otsaesisesse Botoxit süstiks. Tema vaatas mind selle peale sellise pilguga nagu ma oleks lubanud kassipoega linna peale killima minna, iseasi küsimus on ka see, et miks seda inimest peaks minu, võõra inimese, otsaesise botox üldse kottima. Ma pöördusin ta naise poole ja küsisin, et kas tema süstiks botoxit ja enne kui ta üldse vastata jõudis, karjus mees vahele, et jätku me nii loll jutt ja ta ei taha midagi sellist kuulda. Ma ei saa aru, milleks niimoodi ärrituda. Kui mul on koledad hambad, siis keegi ei kuku kisendama kui ma otsustaks endale uued hambad panna; kui mul on kole näonahk, siis keegi ei karju kui käin vinniravil; kui ma olen ülekaaluline, ei häiri kedagi, et lähen trenni ja tahan parem välja näha. Sõna botox oleks nagu mingi tont, millega lapsi hirmutada.
Ma ei räägi siinkohal nendest kumminukkudest, kes end tundmatuseni “ilu” nimel muutnud on. Pardihuuled, “kiisusilmad”, kukla taha kinni tõmmatud näonahk ja über-rinnad, mis pluusi sisse ära ei mahu on mu meelest maitsetuse tipp. Aga kui mul oleks piisavalt raha, siis ma läheks rinnasuurendusoperatsioonile ka. Ma naeran ikka nende üle, kes peale uute rindade saamist ei suuda enam leida sobiva suurusega pluuse ja rinnad kohe peavad iga riideeseme alt/ülevalt välja paistma, kuid ma leian siiski, et mingid rinnad (erinevalt minust) võiks naisel olla.
Ajendatud selle meestuttava reaktsioonist tekib aga küsimus, et kui ma näeksin veidike tuunitum välja, kas ma siis muutuks automaatselt ebaintelligentseks. Mingil põhjusel (st lugedes kommentaare minu Kersti Kaljulaiu postitusele) tundub, et kui inimene on kena, sh ka suuremate rindadega ja botoxiga otsaesises, on ta rumal. Meile meeldib mõelda, et kole=tark, ilus=rumal. See tähendab, et jälle mitte mulle, aga kommenteerijad on püüdnud nii väita. Mina vaatan Kersti Kaljulaidi näidet, et näete pandi kenad riided selga ja rumalamaks ei muutunud, järelikult ei tasu pisikest tuunimist samapööraselt nagu meid ees ootavat “vasakpöörest” karta.
Postituse päis on Norra blogija Sophie Elise blogist (LINK), kus ta Halloweenile läks kehastatuna mineviku-endana, kes ebakindluse tõttu lasi endal rindu suurendada ja nina opereerida. Mulle Sophie Elise meeldib, teiste Norra “roosablogijate” keskel on ta nagu sõõm värsket vett, kuid mõnikord paneb ta käitumine mind pead vangutama. Inimene, kes kehastus mineviku-endaks, et naeruvääristada plastilisi operatsioone ja räägib kui oluline on iseendaga rahulolu, valib ometigi igale auhinnagaalale või peole minnes riided, mis ei jäta fantaasiale kuigi palju ruumi ja kui natukenegi jätavad, siis kasutab ta ära iga võimalust oma rindu näidata. Ma saan mingil määral aru, et ta üritab neile kommentaatoritele, kes teda seksinukuks, nimetavad, omal moel kohta kätte näidata ning tõestada, et ta ei ole vaid opereeritud blond, vaid päris asjalike mõtetega noor naine, kuid… Ma ei ole kindel, kas kõik tema tuhanded noored fännid neid kostüüme samasuguste statementidena võtavad. Pigem on mu meelest tema riiete valik ja sõnavõtud tibake vastuolulised. Ei?
Võite mind (järjekordselt) kadedaks ka kutsuda kui arvate, et see mu probleem on, sest eks ta siinkohal ju natuke on ka. Rinnad rindadeks, kuid isegi otsaesine botox on mulle kättesaamatu, nii et ma pean 45-aastasena edasi elama:)