Ma olen ikka siin blogis nii poolnaljaga kui tõsiselt jaganud lugusid Ida tujukusest, saanud tihti kommentaare, et kõik lapsed on tujukad ja soovitusi, kuidas käituda. Mõnikord need soovitused solvavad mind. Ma ei pea end maailma parimaks emaks selles mõttes, et ma ei oska alati käituda ja reageerida täiskasvanulikult, ma ei oska olla pedagoogiline ega tea, mis on alati õige, kuid siiski olen ma üsna veendunud, et ma ei tee ka kõike valesti ning oskan oma lapse tujusid lugeda. Aga mu pott keeb üle teatud käitumiste puhul.

Näiteks kammis Ida hommikul juustest pusasid välja. Olin temaga koos vannitoas ja ütlesin, et andku juuksekumm, ma panen nüüd juuksed patsi. Ida vastab mulle vihaselt ja üleolevalt, et tal pole siin juuksekummi. See näoilme juba vihastab mind. Vastasin, et ärgu karjugu mu peale ja öelgu kui on valmis. Sellele järgnes trampivate jalgadega trepist üles oma tuppa minek ja järgmisel hetkel kuulen ma vannitoast tuttavat jonni, oma ette podisemist, et ma ei oska juukseid patsi panna. Kuna ma ei reageeri läheb see kõik valjemaks ja kiunuvamaks, asjad hakkavad lendama. Ma lähen ülemisele korrusele magamistuppa ja panen ukse kinni, ma ei ole valmis järjekordseks hüsteeriaks. Ma tõesti ei jaksa.