Istusime laupäeva õhtul sõbrannaga pikemalt üleval ja arutasime tööasju. Me tegeleme mingil määral samas valdkonnas, oleme koos edukalt projekte teinud ja teineteisele nõu andnud. Ei ole palju neid, kelle käest saaks nõu küsida “sentral godkjenningu” või “NUF” kohta.  Meie väike maailm, kus tema toimetab ja mina toimetanud olen. Ses mõttes et ärge saage valesti aru, muidugi on olemas Google ja telefonid ja ametid ja päriseksperdid, aga teate kui hea on kui on võimalus välismaa asjadest omas keeles oma inimesega suhelda ja arutada. Ekspordist, transpordist, paberimajandusest, turundusest. Ekslikult olen ma vist suutnud aegajalt jätta mulje, et tegutsen turundusvaldkonnas. Turundus on küll mu üks kirgi ja hobisid, kuid nüüd kui ma tõesti püüan välja mõelda, mis oleks see, mis müüks, ei oleks kohatu ja vale, siis ma tunnen, et no vot siin ma olen…ummikus… turundusekspert mai äss.

Samal ajal kui ma püüan mõelda välja erinevaid strateegiaid on mu pea täis  ka muud pahna, osa absoluutselt ebaoluline.  Näiteks vaatasin ma saadet “Maskis laulja” ja pettusin täiesti, kohutav möga. Saate mõte kui selline on iseenesest vahva, aga milline venitamine ja milline täiesti sisutu pläma, mida “detektiivid” suust välja ajavad.  Huvitav palju Mart Juurele maksti, et ta seal teiste … kõrval istuda viitsib? Saade, mis võiks olla pooleteisttunnine, on pea kolmetunnine. Enne kui laulud peale hakkasid, oli mul juba igav, enne kahte viimast esinejat ma andsin alla ja enam ei viitsinud vaadata. Mu meelest on sellised venitatud saated nii kohutavalt tüütud kuigi idee on hea. Epp Kärsini saadet vaatsin ka. Pole minu teetassike, aga ütlen ausalt, et kuigi hakkasin vaatama eelarvamusega, siis mulle saade pigem meeldis. Olin ise ka üllatunud, et avalikult seksist rääkimise kohta mul midagi sarkastilist öelda pole. Sõbrannaga pläkutades sattus jutulõng natuke ka selle saate peale ja mõtlesime, et vaata kui äge, et üks naine julges öelda, et alles 60-aastaselt hakkas seksi nautima. Lahe! Vanus ongi vaid number.

Et oma aega ikkagi väärtuslikumalt kasutada ja leida ehk uusi mõtteid, mida töös kasutada saab, hakkasin ma lugema “Bränd nimega sina” raamatut. Ütlesin siin alles hiljuti, et oma raha eest ise ei ostaks, aga nüüd söön oma sõnu. Muidugi ei taha ma sellega öelda, et see on mingi turundus- ja müügipiibel, aga paneb mõtlema küll väikeste asjade peale, millele me muidu ei pööra tähelepanu ja mida oluliseks ei pea. Persoonibränd on töös äärmiselt oluline. Marimell kirjutas alles hiljuti guugeldamisest, et seda ei tohiks teha. Mina olen teisel arvamusel, ma arvan, et guugeldamine ja sotsiaalmeedia on esimesed, mille põhjal mulje, mitte võib olla esmamulje, kujundatakse. Tahame me või mitte, aga inimeste reaktsioonid ja arvamused on erinevad. Toon enda puhul näite. Aasta lõpus leidsin ma ühe tööpakkumise, kuhu ma sobisin nõudmiste järgi 100%. Keeleoskused, kogemus, kokkupuude valdkonnaga ja isegi vist haridus toetas. Mind isegi ei kutsutud sinna vestlusele. Ei pea olema Einstein, et saada aru, et ma lihtsalt ei sobinud neile inimesena (selle info põhjal, mida nad minu kohta leidsid mujalt kui CV-st). Samas, nagu ma olen ka varem rääkinud, siis olen töökoha, millest sai alguse mu karjäär, just selle põhjal, mis tööandja netist leidis, sest tolle töövaldkonna kogemust mul siis ei olnud.  Mulle on palju ette heidetud, et ma räägin riietest ja välimusest, et olen pinnapealne. Fakt on aga see, et see on üks moodus heas või halvas mõttes silma jääda. Mind võib pidada “kaltsakaks”, aga ma eristun kindlasti osadest oma valdkonna inimestest ja see on paljus minu tugevus. Ma olen ka üldiselt seda meelt, et püüan inimese eraelu ja töö(tulemused) eraldi hoida, kuid tegelikkus on see, et paljud ei suuda seda, lisaks, et töötajate jagatud sisu on kolm korda rohkem usaldusväärne ja seitse korda rohkem tulemuslik kui ettevõtte jagatud sisu, nii et persoonibränd on olulisem kui me arvame. Keda rohkem huvitab, siis seda raamatut julgen soovitada küll. Täitsa kasulik lugemine. Mind pani mõtlema. Enda brändi peale. Ei saaks öelda, et on nii ilus nagu ma tahaks. Samas õnneks ka mitte nii kehv nagu “kägude” silmis. Tunneli lõpus on valgust.

Õhtul ei tulnud und ja kolasin Pinterestis, et oma kodumajutuse jaoks ideid saada. Ideid on nii palju, liigagi palju, aga rahakott, aeg ja minu oskused panevad piiri. Ma ei saa ka eeldada, et Marek kõik üksi ära teeks, aga no mis ma teen kui minus ei ole grammigi oskust ehitada. Kõige kurvem, et tahtmist õppida ka mitte. Mulle meeldib sahmerdada värvipoti ja linikute ning lilledega, kõik muu tundub nii kohutavalt raske ja võimatu. Täiesti saamatu naine võrreldes teistega. Et mitte väga kassi peale tõmmata, vaatasin, kust siis maja tellida. Välja on vaadatud ja mulle kõige sümpaatsem üks Cute cottage, sobib kõige paremini kogu projekti visuaaliga mu meelest, kuigi kes sedagi teab kui palju minu maastikuarhitekti silma usaldada saab, aga võib olla oleks parem hoopis Muna? Kust üldse pihta hakata, et see pagana maja ära osta, sest nagu me teame, siis projektirahad saab kätte alles peale projekti teostamist. Nii palju teostamist, nii palju ideid, nii vähe vahendeid. Pea on paks selle projekti mõtetest. Tahaks tulemust. Kes (hetkel eriti) eriti ei tahaks?

Ja lõpetuseks täiesti random mõtteid. Jane “voodipesu-draama”. Sain korraga täitsa aru kui isikliku rünnakuna me, blogijad, mõnikord mõnda suvalist küsimust võtame. Ma olen ise ka täiesti tavalise küsimuse peale mõnel kommenteerijal pea otsast hammustanud ja pärast saanud aru, et appike, ta ei mõelnud ju midagi halba, lihtsalt küsis, sest tema ju ei tea tausta. Mul tekkis ka kohe Instagrami vaadates küsimus, lihtsalt küsimus, et kas nad ei kasutagi voodipesu. Mitte et mul sellest tõesti sooja või külma oleks või ma seda “ühiskonna normiks” peaks, aga veider on tõesti. Tean üht pere veel, kus tekikotte ei kasutata ja megaveider oli seda vaadata. Muidugi on meil ka ette tulnud, et ei pane padja-või tekikotte, sest oleme hilja magama läinud ja ma olen unustanud, et pagan puhtad linad jäid ju panemata. Ühe öö kannatab ära, rohkem küll ei kujutaks ette. Sellega seoses tuli mulle meelde ka see, et Ida oksendamise pärast pidime paar nädalat tagasi ka tekke ja patju pesema. Ma ei kujutaks ette kui peaksin seda iga nädal või nädalas lausa paar korda tegema. Esiteks mu pesumasin ei kannataks seda välja (kaalu järgi peaks, aga ikka ei tsentrifuuginud ära) ja teiseks mis neist õnnetutest patjadest järgi jääks. Et ei jääks arusaama, et ma kedagi halvustan, siis see lihtsalt pani mind mõtlema kui erinevad inimesed tegelikult on. Nagu te teate siis mina näiteks ei suuda kanda sokke. Nii kaua kui võimalik käin sokkidedeta. Ja kui pean need jalga panema, siis kindlasti peavad need olema valged. Muud värvid mind lihtsalt ahistavad. Samas sukkpükse kannan ma 99,9% vaid musti.

Nii. Lambimõtted kirja pandud, nüüd tagasi nuputama, mida üks õige turundusekspert hetkel teeks, et tulemused kohe eile tuleks.