elust enesest

Karantiinipäevik: me saame hakkama

/ Eveliis / 15 Comments

Ütlen ausalt, et ma olen liimist lahti. Aga mitte selle pärast, et viies nädal kodus pean olema, vaid muudel isiklikel põhjustel. Kodus oma perega koos olla on ikka tore.  Meil olid nii vahvad pühad. Lapsemeelsed, värvilised ja lõbusad. Jah, ma tean, et mune ei värvita reedel, ma tean munadepüha etiketti, aga ausalt olukorras, kus me hetkel oleme ja ajas, milles elame, on mul täiesti suva, mida keegi minust selle põhjal arvab, et mune valel päeval värvisime ja samal päeval pühadejänku toodud mune otsisime. Muide, kas  keegi seletab mulle, miks üldse pühadeJÄNES toob KANAmune? Lihtsalt praegu jäin mõtlema, varem pole selle peale mõelnud. On kuidas on, hetkel on mu jaoks oluline see,et lapsel on lõbus.

Jätkuvalt on Ida fantastiliselt tubli laps, kes meisterdab ja nokitseb ning genereerib aina uusi ideid. Võrratult tubli laps! Sama ei saa öelda vanemate, eriti ema kohta. 99% tõenäosusega on mu depressioon tagasi, sest ega ma muidu iga väiksema “vale” asja peale häält ei tõstaks. Sellest tingituna ka eelmine postitus, kus ma juba ütlesin, et ükski mure ei ole väärt seda, et oma pere kannatama peaks. Kas ma tõesti peaksin uuesti AD-d sööma? Ma tegin nii palju tööd endaga, et ise hakkama saada. Hetkel olen ma segaduses.

Samas nagu üldse ei tahaks ennast haletseda, tundub nii lamp (eriti avalikult) halada, sest keda huvitab. Tegelikult on ka ju nii, et kui ma ütlen, et on raske, siis keegi saab selle peale vaid pihku naerda ja parastada ning keegi teine mõtleb, et mida ta halab, mul on ka raske. Inimeste mured on erinevad ja enda mure tundub ikka kõige suurem, isegi kui teistele tundub see tühine. Püüan vaikselt hoopis ikka keskenduda oma aiamaaprojektile, aga pekki, see on  nii keeruline kui ei oska planeerida ja kujundada. Marek küsib mult küsimusi, mis sama hästi võiks olla hiina keeles. Et kas kile peenarde alla ja kas multš peale, kui suured kastid, mis pidi, mis suunas…Mina ei tea, ma ei oska aeda kujundada. Ma ainult tean, milliseks ma tahaks, et see üles songeratud aiamaa saaks. Ma isegi tunnen, et ma vist olen valmis neid peenraid ise kastma ja rohima (aga seda ju ei pea kui kile alla panna?).  Aga küll on tore unistada, et mõtle kui vahva oleks kui keegi armastaks taimede ja peenarde ja aiamaaga mässamist ning tuleks kampa. Võib olla ühel päeval tulebki?

Mõtlen siin praegu, et ikka täitsa depressiooni nähud on mul. Eile tundsin päriselt, et ei jaksa mitte midagi, käisin mööda elamist ringi nagu Bergen, elu tundus täpselt selline nagu Bergenilinnas, kõik tundus nii trööstitu ja lausa mõttetu.  

Täna mõtlen, natuke tänu Mareki pahandamisele ja natuke tänu tuttavate pep-talkile, et tegelikult pole üldse ju nii hull. Ma jätkuvalt  tunnen, et see koroonakriis on minus välja toonud paremad küljed (jätame karjumise kõrvale, see on ühe teise olukorra kõrvalmõju) ja pannud mind asju veel rohkem teisiti hindama. Vähem asju ja rohkem emotsioone, aga häid emotsioone ja seda viimast ütlen mina, vana kakupunn eksju. Ma loen inimeste omavahelist kraaklemist (blogimaailmas tuleb seda ikka ütlemata palju ette) ja mõtlen, et miks inimesed seda teineteisele teevad. Mida annab ühele või teisele teadmine, et ma olen sinust ja temast kõvem suunamudija. See on ju absoluutselt ebaoluline? Ja siis see omavaheline solvumine. Kohati ma ausalt tahaks öelda, et tulge liivakastist välja ja nuusutage lilli, suunamudimine on vaid üks killuke elust, mida igaüks teeb nii hästi kui oskab või tahab.

Võib olla on see depressioon, mis minus räägib, ma ei tea tõesti, aga sõbrannaga ka alles hiljuti arutasime, kuidas me aastaid tagasi ühe või teise sõbranna valikuid ei mõistnud ja maha tegime. Täna on ikka täiesti piinlik tagasi mõelda, et püüdsime kellegi teise elu elada, sest meile tundus vale. Ma kohati siiani ei mõista mõndade sõprade tegevusi ja elu, aga need ei puutu ju otseselt üldse minusse, nii et mis see minu asi on, kuidas keegi oma elu elab. Lugesin Perekoolist, et inimestel oli piinlik Roaldi saate pärast, et seal näidati tänapäeva Danhammerit. Kuidas saab teiste pärast piinlik olla? Minu arvates on hoopis lahe, et ta näitabki kui erinevad inimesed on ja kui erinevaid elusid elavad, huvitav on. Minult ka mõnikord küsitakse, et kuule, kas sul selle või tolle sõbra pärast piinlik ei ole. Jah, mõnikord ma pööritan silmi ja mõtlen tõesti, et kus teie aju on, aga mõelge kui minu sõbrad minuga ei suhtleks, sest neil on piinlik minu pärast. Vaadake kui palju lollusi ma korda saadan pidevalt, kui paljudesse jamadesse ma satun kogu aeg, mul ei oleks vist ühtegi sõpra kui nad pidevalt piinlikkust tunneks. Nad ei tunne piinlikust, on hoopis toetavad.

Ja kuna täna on meie peres ilmselt otsustamise koht ning mul on vaja pep talki, siis panen siia kirja ühe blogilugeja kommentaari, mis eile mind väga aitas.

“Kõik möödub. Ausalt. Eks sa ise tead ka. Nii faking alatu lihtsalt… ja ei jaksa uskuda karmasse, mis neid tõpraid ise karistaks… aga sa oled tubli ja vapper ja aus ja osav. Sul on hea mees ja imeline laps. Ilus kodu. Miljon fänni üle maailma! 
Ma vahel korrutan endale (senikaua, kuni ise uskuma jään…), et kõik lõppeb hästi – ja kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp. 
Aga üks hea asi on vähemalt see, et Ida saab ka tulevikus KÕIGEGA hakkama, sest sina oled ta ema ja fantastiline eeskuju 💛“

Tuleb tunnistada, et seda oli nii hea lugeda, ja jumala eest, palun ärge arvake, et ma nüüd hetkel kiitust nurun. Ei, ei, üldse mitte, panin selle ühe kommentaari siia kirja konkreetselt enda jaoks, et mulle jääks meelde, et ma saan alati ja igas olukorras hakkama.

 

Turundusekspert mai äss

/ Eveliis / 8 Comments

Istusime laupäeva õhtul sõbrannaga pikemalt üleval ja arutasime tööasju. Me tegeleme mingil määral samas valdkonnas, oleme koos edukalt projekte teinud ja teineteisele nõu andnud. Ei ole palju neid, kelle käest saaks nõu küsida “sentral godkjenningu” või “NUF” kohta.  Meie väike maailm, kus tema toimetab ja mina toimetanud olen. Ses mõttes et ärge saage valesti aru, muidugi on olemas Google ja telefonid ja ametid ja päriseksperdid, aga teate kui hea on kui on võimalus välismaa asjadest omas keeles oma inimesega suhelda ja arutada. Ekspordist, transpordist, paberimajandusest, turundusest. Ekslikult olen ma vist suutnud aegajalt jätta mulje, et tegutsen turundusvaldkonnas. Turundus on küll mu üks kirgi ja hobisid, kuid nüüd kui ma tõesti püüan välja mõelda, mis oleks see, mis müüks, ei oleks kohatu ja vale, siis ma tunnen, et no vot siin ma olen…ummikus… turundusekspert mai äss.

Samal ajal kui ma püüan mõelda välja erinevaid strateegiaid on mu pea täis  ka muud pahna, osa absoluutselt ebaoluline.  Näiteks vaatasin ma saadet “Maskis laulja” ja pettusin täiesti, kohutav möga. Saate mõte kui selline on iseenesest vahva, aga milline venitamine ja milline täiesti sisutu pläma, mida “detektiivid” suust välja ajavad.  Huvitav palju Mart Juurele maksti, et ta seal teiste … kõrval istuda viitsib? Saade, mis võiks olla pooleteisttunnine, on pea kolmetunnine. Enne kui laulud peale hakkasid, oli mul juba igav, enne kahte viimast esinejat ma andsin alla ja enam ei viitsinud vaadata. Mu meelest on sellised venitatud saated nii kohutavalt tüütud kuigi idee on hea. Epp Kärsini saadet vaatsin ka. Pole minu teetassike, aga ütlen ausalt, et kuigi hakkasin vaatama eelarvamusega, siis mulle saade pigem meeldis. Olin ise ka üllatunud, et avalikult seksist rääkimise kohta mul midagi sarkastilist öelda pole. Sõbrannaga pläkutades sattus jutulõng natuke ka selle saate peale ja mõtlesime, et vaata kui äge, et üks naine julges öelda, et alles 60-aastaselt hakkas seksi nautima. Lahe! Vanus ongi vaid number.

Et oma aega ikkagi väärtuslikumalt kasutada ja leida ehk uusi mõtteid, mida töös kasutada saab, hakkasin ma lugema “Bränd nimega sina” raamatut. Ütlesin siin alles hiljuti, et oma raha eest ise ei ostaks, aga nüüd söön oma sõnu. Muidugi ei taha ma sellega öelda, et see on mingi turundus- ja müügipiibel, aga paneb mõtlema küll väikeste asjade peale, millele me muidu ei pööra tähelepanu ja mida oluliseks ei pea. Persoonibränd on töös äärmiselt oluline. Marimell kirjutas alles hiljuti guugeldamisest, et seda ei tohiks teha. Mina olen teisel arvamusel, ma arvan, et guugeldamine ja sotsiaalmeedia on esimesed, mille põhjal mulje, mitte võib olla esmamulje, kujundatakse. Tahame me või mitte, aga inimeste reaktsioonid ja arvamused on erinevad. Toon enda puhul näite. Aasta lõpus leidsin ma ühe tööpakkumise, kuhu ma sobisin nõudmiste järgi 100%. Keeleoskused, kogemus, kokkupuude valdkonnaga ja isegi vist haridus toetas. Mind isegi ei kutsutud sinna vestlusele. Ei pea olema Einstein, et saada aru, et ma lihtsalt ei sobinud neile inimesena (selle info põhjal, mida nad minu kohta leidsid mujalt kui CV-st). Samas, nagu ma olen ka varem rääkinud, siis olen töökoha, millest sai alguse mu karjäär, just selle põhjal, mis tööandja netist leidis, sest tolle töövaldkonna kogemust mul siis ei olnud.  Mulle on palju ette heidetud, et ma räägin riietest ja välimusest, et olen pinnapealne. Fakt on aga see, et see on üks moodus heas või halvas mõttes silma jääda. Mind võib pidada “kaltsakaks”, aga ma eristun kindlasti osadest oma valdkonna inimestest ja see on paljus minu tugevus. Ma olen ka üldiselt seda meelt, et püüan inimese eraelu ja töö(tulemused) eraldi hoida, kuid tegelikkus on see, et paljud ei suuda seda, lisaks, et töötajate jagatud sisu on kolm korda rohkem usaldusväärne ja seitse korda rohkem tulemuslik kui ettevõtte jagatud sisu, nii et persoonibränd on olulisem kui me arvame. Keda rohkem huvitab, siis seda raamatut julgen soovitada küll. Täitsa kasulik lugemine. Mind pani mõtlema. Enda brändi peale. Ei saaks öelda, et on nii ilus nagu ma tahaks. Samas õnneks ka mitte nii kehv nagu “kägude” silmis. Tunneli lõpus on valgust.

Õhtul ei tulnud und ja kolasin Pinterestis, et oma kodumajutuse jaoks ideid saada. Ideid on nii palju, liigagi palju, aga rahakott, aeg ja minu oskused panevad piiri. Ma ei saa ka eeldada, et Marek kõik üksi ära teeks, aga no mis ma teen kui minus ei ole grammigi oskust ehitada. Kõige kurvem, et tahtmist õppida ka mitte. Mulle meeldib sahmerdada värvipoti ja linikute ning lilledega, kõik muu tundub nii kohutavalt raske ja võimatu. Täiesti saamatu naine võrreldes teistega. Et mitte väga kassi peale tõmmata, vaatasin, kust siis maja tellida. Välja on vaadatud ja mulle kõige sümpaatsem üks Cute cottage, sobib kõige paremini kogu projekti visuaaliga mu meelest, kuigi kes sedagi teab kui palju minu maastikuarhitekti silma usaldada saab, aga võib olla oleks parem hoopis Muna? Kust üldse pihta hakata, et see pagana maja ära osta, sest nagu me teame, siis projektirahad saab kätte alles peale projekti teostamist. Nii palju teostamist, nii palju ideid, nii vähe vahendeid. Pea on paks selle projekti mõtetest. Tahaks tulemust. Kes (hetkel eriti) eriti ei tahaks?

Ja lõpetuseks täiesti random mõtteid. Jane “voodipesu-draama”. Sain korraga täitsa aru kui isikliku rünnakuna me, blogijad, mõnikord mõnda suvalist küsimust võtame. Ma olen ise ka täiesti tavalise küsimuse peale mõnel kommenteerijal pea otsast hammustanud ja pärast saanud aru, et appike, ta ei mõelnud ju midagi halba, lihtsalt küsis, sest tema ju ei tea tausta. Mul tekkis ka kohe Instagrami vaadates küsimus, lihtsalt küsimus, et kas nad ei kasutagi voodipesu. Mitte et mul sellest tõesti sooja või külma oleks või ma seda “ühiskonna normiks” peaks, aga veider on tõesti. Tean üht pere veel, kus tekikotte ei kasutata ja megaveider oli seda vaadata. Muidugi on meil ka ette tulnud, et ei pane padja-või tekikotte, sest oleme hilja magama läinud ja ma olen unustanud, et pagan puhtad linad jäid ju panemata. Ühe öö kannatab ära, rohkem küll ei kujutaks ette. Sellega seoses tuli mulle meelde ka see, et Ida oksendamise pärast pidime paar nädalat tagasi ka tekke ja patju pesema. Ma ei kujutaks ette kui peaksin seda iga nädal või nädalas lausa paar korda tegema. Esiteks mu pesumasin ei kannataks seda välja (kaalu järgi peaks, aga ikka ei tsentrifuuginud ära) ja teiseks mis neist õnnetutest patjadest järgi jääks. Et ei jääks arusaama, et ma kedagi halvustan, siis see lihtsalt pani mind mõtlema kui erinevad inimesed tegelikult on. Nagu te teate siis mina näiteks ei suuda kanda sokke. Nii kaua kui võimalik käin sokkidedeta. Ja kui pean need jalga panema, siis kindlasti peavad need olema valged. Muud värvid mind lihtsalt ahistavad. Samas sukkpükse kannan ma 99,9% vaid musti.

Nii. Lambimõtted kirja pandud, nüüd tagasi nuputama, mida üks õige turundusekspert hetkel teeks, et tulemused kohe eile tuleks.

 

Norra naiste enesepettus

/ Eveliis / 15 Comments

Ma kannan hetkel riideid suuruses M ja L. Ei saa öelda, et mulle meeldiks LARGE riideid kanda, aga midagi pole ka teha kui mu suur tagumik lihtsalt väiksematesse riietesse ei mahu. Ei hakka ma end vägisi kuhugi väiksemasse suurusesse sisse toppima, vaid sellepärast, et saaksin öelda, et olen SMALL.  Peegel on mul ka kodus olemas, seega ma ei saa ka kuidagi selle taha pugeda, et riided oleksid ootamatult kapis kokku tõmmanud.

Küll aga tundub mulle aegajalt, et Norra naistel ei ole kodus peeglit või on neil ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või elavad nad mingis soovunelmas. Nad  tahavad 36/38 suurus olla. ISEGI kui on silmaga näha, et nad seda ei ole. Näiteks tuli poodi naine, kes väitis, et kannab tavaliselt 36 suurust, mõnikord harva 38 suurust, aga nüüd peab Eesti toote ostma suuruses 40 ja see on täiesti hullumeelne, sest ta ei ole suurus 40. Meie suurused on väikesed. Ma ei hakka siinkohal vaidlema, kas on või ei ole, aga SILMAGA oli näha, et sa naine oli minust suurem. Kliendile aga seda ei ütle, noogutad lihtsalt kaasa. See naine ei olnud ainus, kes end väiksemaks nägi. Tuli poodi teine naine, pikk nagu kraana ja jällegi sama ümbermõõduga nagu mina, aga kah suurus 36. Tee või tina, aga suurust 38 ei proovi. See on solvav.

Okei, ma olen nõus, et Lindex ja H&M suurused on tibake suuremad kui mõne teise brändi numbrid, aga jumala eest aru ma ei saa, mis vahet seal on, mis suurus su riietel sees kirjas on. St olgu, ütleme, et sa oled Lindexi 36. Kas siis tõesti mõjub nii masendavalt, et kannad Tallinn Dollsi 38 suurust või Zara 40? Ka siis kui ma kandsin enamuse ajast riideid suuruses 36, oli mu kappis IGASUGUSTE numbritega riideid. Mingit vahet ju ei ole? Või on?

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

/ Eveliis / 35 Comments

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.