See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.