Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos. Toas on õhk närvilisusest või stressist paks.
Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist välja kolinud ning nõustub ka minuga magama minema. Ida viskab end oma pessa pikali ja ajab käed mu poole laiali. “Teeme kalli!” ütleb ta. Me kallistame. “Emme, sa oled niiiii arrrrmmas!” ütleb ta ja keerab mulle selja, paneb silmad kinni ja jääb magama.
Ma ei hakka ajama seda vana laulu, et appikene ma olen nii halb ema, kuid emadepäeva valguses tunnen ma häbi küll, et ma aegajalt ei suuda end tagasi hoida ja vihastan 3,5-aastase lapse peale.
Lapse peale, kes armastab oma ema tingimusteta.
me oleme kõik vaid inimesed.
Oleme, aga ma püüan ikka mõelda, et emad on natuke suuremad inimesed, kes ei kaota nii kiiresti enesevalitsemist
Sama siin – emadepäev ja ma panin oma pea 3-aastase täna esimest korda nurka. Enne seda karjusin nagu segane 🙁 Nii häbi 🙁
See on jah selline vastik tunne, et mõistusega ei tahaks ju kunagi nende peale häält tõsta, aga samas suudavad nad kuidagi nii viimse vindini viia sind, et lihtsalt ununeb mõistuse hääl. Ja siis pärast on häbi
Nii inimlik lugu ja tingimuseta armastus.
Saitegi lapse omaette magama! Sellest kaasinimeste hurjutamisest oli ilmselt abi.
Saime jah, kenasti magab nüüd meie voodi kõrval. Järgmise sammuna hakkan ma tead meelitama oma tuppa magama, sest ta ärkab automaatselt (vahet ei ole mis kell on) kui me toast ära läheme. Täna kell pool kuus.
Ma blogis kirjutangi muredest sellepärast, et tihti on inimestel häid nõuandeid ja isegi kui mitte nõuandeid, siis nö hurjutamine avab silmad.