“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks? Umbes nii küsib üks tuntud eestlane oma sotsiaalmeedia kontol ja toob näiteks oma fit sõbranna, kes on peale laste saamist elu parimas vormis. Ma tean veel päris palju fit vanemaid, näevad tõesti head välja, ometi ei ole ma kordagi kuulnud neid sel teemal sõna võtmas. Jaa, nad näitavad oma sportlikku eluviisi, kuid on aru saada, et see on vaid üks osa nende elust. Nad näevad head välja, kuid see pole peamine. Nad on lõbusad, eluterved, positiivsed, toetavad ja terves suhtes nii iseenda kui oma perega.
On teiste emade välimus ja kehakaal midagi sellist, mille üle üldse arutleda? Mille põhjal inimesi lahterdada ja kritiseerida? Kahjuks on inimesi, kelle jaoks välimus on kõik. Hea on teoorias rääkida ja kritiseerida, kui oled lastetu.🐺Inimesi, kes ei jõua trenni, koledaks nimetada.
Ma ei mäleta, kas ma olen sellest juba kirjutanud (ilmselt olen), aga emadepäev on üks selline päev, millega mul on love/hate suhe. Ma olen püüdnud aru saada, miks ja kuigi mul on erinevaid teooriaid, siis ükski neist otseselt ei päde.
Näiteks võime me alustada sellest, et meie peres (nii nagu ilmselt väga paljudes teistest tolle aja peredes) ei olnud kombeks oma tundeid välja näidata ja nii tundsin ma emadepäeval alati mingit tobedat survet tundeid välja näidata. Ärge saage must valesti aru – ma olen oma ema suurim fänn olnud ja olen siiani. Ta on iselooomult alati olnud järsk ja nõudlik, aga kui vaja, siis on ta täielik emalõvi. Siiani. Maailma parim ema. On küll kohati see ema, kelle kohta mõnikord olen tahtnud öelda (ja öelnud ka) “omg, mul on maailma kõige nõmedam ema”, aga samas saan aru, et ta tahab vaid parimat ja mõnikord on tal isegi õigus.
Ma alustan kaugemalt. Kui ma olin puberteet, siis mulle ei meeldinud emadepäev. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu ema, vaid ma tundsin end üleliigsena. Muidugi ei olnud ma seda ja keegi ei teinud selleks midagi, et nii tundma peaks, kuid teate ju ise puberteete – neil on oma arusaam asjadest või noh mul oli. Mul oli mingi periood puberteedina, kus ma tundsin, et kogu maailm on minu vastu, et keegi ei mõista mind ja ma olen igal pool üleliigne. Ei, ei olnud, aga ma arvan, et see on tavaline lahutatud vanemate lastele. Võib olla ma eksin, võib olla oli see vaid minu puberteedile iseloomulik. Igatahes ei meeldinud mulle emadepäev ja osaliselt olen ma siiani tundnud, et kõik emadepäevaga seotu on kuidagi liig mu jaoks.
Aga oma lapsed muudavad nii palju. Suhtumist ja mõtteid ja arusaamu. Ma näen juba aastaid Ida elevust emadepäeva üle. Selle üle, kuidas ta tahab mulle teha üllatusi ja kingitusi, midagi oma taskuraha eest osta. Ma päriselt ei oota ju temalt kingitust, aga ma näen, et ta tahab kinkida, ta armastab kingitusi teha ja olgu selleks, kas külapoest ostetud küünal või puu alt korjatud käbid või vanadest sukkpükstest tehtud kaunistus või…ma armastan kõiki neid kinke juba ette. Seda on nii veider kirjutada, sest enne last ma mõtlesin hoopis teisiti, ma mõtlesingi, et no mida need emad teevad nende makaronidest kaelakeedega ja kuidas nad suudavad teeselda üllatust ja rõõmu. Kae nalja, emaks saades olen ma uhkusega kandnud kõrtest tehtud kaelakeed ja tundnud rõõmu. Siirast rõõmu lapse kinkimise rõõmust.
Võib olla te olite minuga Wild Woman kontol kui ma seal oma pere naisi tutvustasin, aga loodan, et te ei pahanda, et emadepäeva eel kordan ma seda natukene veel ka siin. Meie pere naiste ja emade sõnadega.
Kahtlustan, et sõna “emalõvi” kehtib suurema osa emade kohta, nii ka meie, aga mulle tundus nii huvitav,et oleme kõik olnud erineval ajahetkel (esimest korda) emad, erinevate võimaluste ja oskustega, kuid oma võimaluste ja oskuste piires on lapsed alati esikohal olnud. Me oleme tundunud ebakindlust, et ei oska ja ei suuda oma lapsele parimat pakkuda, kuid jõudnud siiski (mõnikord ka läbi pisarate) järeldusele, et seda, mida oleme ise oma emadelt saanud ja edasi andnud, ei ole sugugi vähe. “Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võitlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.” See on lause, mis saadab mind ja minu õde ning saadab edasi ka meie lapsi.
Meie pere naised moodustavad tõelise lõvipere. Tugevad ja töökad naised. Mina mitte nii palju. Mind on siiski üsna palju ära hellitatud ja kui ema ütles, et meie peres ei ole kunagi printsesse kasvatatud, siis ma pidin natuke vastu vaidlema. Ma ei pidanud lapsena midagi suurt tegema, vanaema ja tädi ütlesid alati, et lapse töö on mäng, las ta olla, ja nii on see siiani. Ma olen meie pere ainuke printsess (lugesite ju eelmist postitust, kuidas ma tünni kütsin?). Pole siis ime, et minu pere naised on mulle oma töökusega alati eeskujuks olnud. Ja see töökus on mulle selles mõttes külge hakanud, et ma ei anna kunagi esimese hooga alla. Pühin püksipõlved puhtaks, tõusen püsti ja lähen uuele katsele. Sest ma mõtlen alati, et mis raskustest saan rääkida mina kui ma tean, milliseid raskusi on läbi elanud teised meie perest. Teadmine, et igast raskusest on välja tuldud, on mindki teinud tugevaks.
Tädi Heljul ei olnud endal lapsi, kuid ta oli ema meile kõikidele. Kui ma hakkasin arvutist otsima pilte tädist, leidsin ma ühe vana postituse, mis ma olen temast kirjutaud: “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni.”
Ma olen kunagi kirjutaud kirjandi, millest ma samuti tahan lõigu siin ära tuua: ” Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.” (kogu kirjand on siin)
Kui mina kolisin kodust ära ülikooli ajal, siis vanaema ja emme on peaaegu terve elu koos elanud. Isegi siis kui emme elas Rootsis, elas vanaema mõnda aega tema juures. Mina ei tea, mis imelik side neil omavahel on. Ma ei kujutaks ette kui peaksin koos emmega elama. Kaks-kolm päeva on tore, aga siis ta hakkan õpetama ja me lähme ikka tülli. Mitte tülli-tülli, aga meil on eriarvamused osades asjades ja kumbki meist ei taha alla jääda, sest meil mõlemal on alati õigus ja meile peab jääma viimane sõna. Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et mul ei oleks hea meel emaga koos aega veeta – autoreisid temaga on legendaarsed ja pole ühtegi korda kui meil ei oleks saanud nalja terve raamatu jagu, aga elada koos…Ma ei julgeks duši allgi käia, sest ta ei kannata kui vesi läheb maha, rääkimata nõudepesust, sest vesi läheb kraanikausi ümber ja nii edasi ja nii edasi. Vanaemaga koos elada oli ilmselt tunduvalt lihtsam, sest ta on alati lihtsalt olemas olnud ja toetanud, isegi kui ta pole ühe või teise asjaga võib-olla nõus olnud. Võimalik, et see tugi ja kogu aeg olemas olek ongi põhjuseks, miks nende vahel selline side on?
Minu tilluke 31-aastane õde on alati meie pere hea laps olnud. Psühholoog. Kui mina olen tunnete avaldamises alati pigem kidakeelne olnud ja enne Ida sündi ei saa öelda, et ma oleksin väga palju kedagi kiitnud, siis Marian on teistsugune. Temal on alati kõikide kohta midagi head öelda, tema oskab ja tahab tundeid väljendada. Kunagi olin ma selle peale isegi kade, et miks mina olen selline jääkuninganna, aga tema selline soe ja avatud. Enam ma kade ei ole, aga see on üks omadus, mida ma tema juures väga hindan.
Milline olen ma ise emana? Nii nagu emadele kombeks, olen ka mina end teistega võrrelnud, tundnud end läbikukkuja ja halva emana. Ma teen ikka vigu ja käitun mõnikord liiga rangelt (emalt saadud geenid?) ja ootan liiga palju (emalt saadud geenid?), kuid tänu sellele eneseanalüüsile läbi väikese intervjuu oma pere naistega ja WildWoman konto “ülevõtmisega” jõudsin ma tõdemuseni,et minagi – nii nagu oskan ja saan – panen oma lapse kõigest ettepoole. Need magamata ööd ja väsimus ning tüdimus, oskamatus hakkama saada kõikide tunnetega, on asendunud piiriti armastusega, sellise armastusega, mida ei saa isegi sõnadesse panna. Jääb vaid öelda, et kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui ma rääkisin, et ei taha lapsi, ei teadnud ma millest ma räägin. Nüüd ma tean. Pole mitte midagi olulisemat ja ilusamat kui olla ema.
Mu õde arvas näiteks nii:
“Minu arvates on teil Idaga lihtsalt täiuslik sümbioos, te täiendate teineteist… aga mitte ainult – te moodustate kadestamisväärse terviku.
Jah, teil läks pikka aega teineteisega harjumisega, teineteise tundma õppimisega ja seejärel nurkade lihvimisega. Aga tänaseks on need lihvitud nurgad moodustanud särava teemanti.
Kunagi, kui Ida sündis, siis mõtlesin isegi, et nooooniii what now? Aga kui nägin sind korduvalt olukordades, kus laps nuttis või tuge vajas, siis lendasid nagu emalõvi peale ja päästsid päeva. Alles nüüd mõistan, mis sinu sees võis toimuda – päästsid ju terve oma maailma!
Jah, lapsed ajavad hulluks – ja sina said Idas mõnusa kombo ema, tädi Helju ja iseenda iseloomust aga arvan, et kergem variant oleks sinu jaoks pettumus olnud. Siis oleksid ilmselt elu põnevamaks mänginud ja teise lapse veel saanud 🙈 Aga Idas on kõik ja rohkem veel, mida justnimelt sina vajad, mida justnimelt sina oskad taltsutada – sinu oma pisike rebane!”
See rebase taltsutamise osa on üks minu lemmikpeatükke “Väikesest printsist”.
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” “Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints. “Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”
Milline on minu ema?
Ta on maailma suurim kriitik, aga ka kõige suurem toetaja. Ta läheb närvi kui ma kirjutan valesti “duši all” ja tunneb piinlikust kui ma ei tea, et “karmiinpunane” kirjutatakse k-ga. Blogi lugedes elab ta ilmselt üle sada väikest minisüdarit, sest see kubiseb kirjavigadest (“kas sa üldse üle ei loe, mis sa kirjutad?”). Ta teab kõike (“ma tean küll, see on, see on, ahh vaata sõnaraamatust järgi”). Ta on perfektsionist (98 punkti 100 oli kehv eksamitulemus;). Ta ei kannata maha tilkunud vett (ka duši all käies) ja armastab puhtaid pôrandaid (siiani on ta lemmiktantsuks “tants mopiga”, mida ta vôib iga kell uuesti esitada).Ta on jonnakas. Tal on alati õigus. Ta teab alati kôige paremini, kuidas ja mis on ôige. Ta suudab mind minuti jooksul närvi ajada. Nutma ajada. Mõnikord suudan mina ka teda nutma ajada. Naerma ajada. Ta suudab lapsesuuga kôiki tahtmatult solvata. Lapsesuu on üldse tema leivanumber. Aga ta suudab ka lohutada. Olemas olla just siis kui on vaja. Õigel hetkel. Ôiges kohas. A-L-A-T-I. Nii nagu ta lubas “ringinurgas (rätiku ja švammiga) ” alati olemas olla. Ei ole ühtegi takistust, kui lastel teda vaja on. Istub kasvõi keset ööd autosse ja sõidab Tartust Tallinnasse, sest ta tunneb, et lapsel on tuge vaja.
Minust on saanud kass, kes kukub alati käppadele just seepärast, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi. Emme on maailma parim ja äge maffiapealikust emme. Eeskuju suure E-tähega.
PS: Emme, võta telefon vastu, mul oleks vaja raha laenata!
Tolle WW “take overi” üks mõtteid oli ka rääkida sellest, kas emadus muudab naiseks olemist ja kuidas on minu mõtted selles suunas muutunud. Sinnani ma ei jõudnud, sest küll segas mu mõttelõnga Dexter, küll Ida, aga täna mõtlen ma, et see polegi absoluutselt oluline. Iga ema on oma olemuselt juba naiselik. Muidugi ei tohi ära unustada ka aega iseendale ja võtta üle vaid üht rolli ning unustada kõik muu, aga ma ise tunnen küll, et hoopis just emadus on mind tunduvalt naiselikumaks muutnud. Just selles mõttes, et ma tunnen end enesekindlamana (ka lisakilodest ja kortsudest jms hoolimata) kui kunagi varem. Ida on pannud mind särama! Nüüd. Beebieas pani ta mind end vaid väsinuna tundma:D
Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid teiste arvates. Hirm, et see, mis sa tead ei ole piisav(alt hea). Tegelikult on küll.
Ahjaa, emaks, või vanemaks olemine tähendab minu jaoks ka pidevat eneseületust, et mitte hulluda, et ükskõik kui palju me ei püüaks Idat tema enda tuppa mängima meelitada, näeb meie elutuba pidevalt välja nagu mänguasjalao plahvatus. Uhh, mul läheb isegi seda pilti vaadates silme ees mustaks.
Emadepäevadega on selline paha lugu, et need on pühapäeviti ja mõnikord läheb lausa nii kehvasti, et see pühapäev on päikeseline ja soe ning kui veel eriti kehvasti läheb, tuleb kaks perekonda emasid-lapsi ja üks vanaema sellise hullumeelse mõtte peale, et seda peaks koos tähistama väljaspool kodu. Minule ja Idale sellised pühapäevad sobivad. Siis saab kindel olla, et kodus ei pea midagi toimetama-tegema. Marek on aga teisest puust. Tema ei taha ilusat ilma raisku lasta, kui kodus on veel nii palju teha. “Kes see need asjad siis siin lõpuni teeb?” toriseb ta kui me ta poolkohustusliku kultuuriprogrammi fakti ette paneme ja tuleb kaasa. Ega tal teisiti lastakski. Igaks juhuks ütlen, et muidugi tuleb ta hea meelega kaasa, aga tõesti, tema on meie peres see, kes vaatab, et asjad ka tehtud saaks. Enne töö ja siis lõbu. Minu moto on vastupidine. Seepärast mul töökat ja asjalikku meest enda kõrvale vaja ongi. Kujutate ette, mis saaks siis kui koos elaks kaks minusugust lillelast?
Ühesõnaga vedasime end kõik koos, Mareki õe ja emaga, Maarjamäe keskusesse. Kas te olete “Kodu” multikat näinud, kus buuvid Maale kolivad ja lõpuks üks Buuv hakkab koos Tipiga viimase ema otsima? “Minu ema,” ütleb Tipp. “Jah, sinu minu ema,” vastab buuv, sest ta ei saa aru, mis on sinu ja minu. Vanaema Evega oli meil pikalt umbes sama asi, et Ida ei saanud aru, kuidas temal ja Rihannal üks ja sama vanaema on. “Kas minu Rihanna vanaema?” küsis ta alati. “Teie mõlema vanaema,” vastasime meie. “Jah, minu Rihanna minu vanaema,” vastas Ida. Ega ta vist nüüd ka päris täpselt aru, ei saa, kuidas saab vanaema olla kahele erinevas peres elavale lapsele, aga vähemalt on ta aru saanud, et vanaema nende mõlemate oma on. Ja täpselt nii ma teemast kõrvale kaldungi kogu aeg, blogis vist vähem, aga rääkides läheb mu mõte kogu aeg ühelt teiselt teemale ja ma tihti ei mäleta enam, millest ma rääkisin üldse.
Tagasi emadepäeva lainele.
Olete te Maarjamäe ajalookeskuses käinud? See on nii äge koht, et pole ime, et me seal pool päeva ära kulutasime ja “tapsime” Mareki viimasegi lootusekiire kodus veel pühapäeval asjalik olla. Ma olen üldse muidugi suur muuseumide fänn, nii et ega see nüüd suure üllatusena ei tulnudki, et ma ka sellest vaimustusin, aga tõepoolest siin on nii palju vaadata ja uudistada. Ajaloomuuseum pisikestele väga palju huvi ei pakkunud, aga nemad raputasimegi laste vabariiki maha ja saime ise rahus ajaloos uudistada. Filmimuuseumis oli kõigil nalja nabani. Levimuusika osas tuletasime vana head vaibakloppisimist meelde. Kui Must Q kunagi “Seitsmest vaprast” välja langes, siis mulle tulid pisarad silma. Päriselt. Ajad olid sellised, muusikamaitse oli selline.
Kohustuslik lugemiskraam igale mehele. Et teaks, mis viisakas on ja ei ole. Enesetapust tuleks igal juhul daami juuresolekul loobuda.
Kes mäletab selliseid keldririiuleid? Täis igasugu nod ija moosipurke, mis sealt kunagi enam päevavalgust ei näinud.
Aga kes sellise telefoniga helistanud on? Mina olen. Samas ma ei mäleta, kellele. Telefonid olid ju vaid vähestel.
Seda Leninit mäletan ma EPA eest. Kogu aeg oli jõhkralt lillede alla mattunud.
Koju jõudes olime me pühapäevase sauna tegemiseks liiga väsinud. “Aga sa lubasid, et me teeme maski täna!” ei lasknud Ida mul talle antud lubadust unustada. Pagan! See lapse ei unusta midagi. Mis mul siis üle jäi kui turbamaskidel korgid maha keerata ja emadepäeva-spaa kodus lahti rullida. Saunas on turbamaski muidugi palju mõnusam teha, saab mõnuga mökerdada. Mu enda jaoks on see mökerdamine osa selliste maskide võlust, öelge veel, et vaid lastele meeldib segadust tekitada, aga kes veel pole turbatooteid kasutanud, siis ärge kartke, et oma vannitoa ära rikute. Meil on saun alles viimased pool aastat, enne seda olen ma kõik turblissitamised vannitoas teinud.
Jalamaski ajaks kolisime me õue terrassile. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kevadpäikeseline õhtu ja vannitoas oleks olnud lihtsalt patt istuda. Koorisime Idaga oma lumivalged jalad paljaks ja hakkasime maskitama.
Toode ise on nii tutikas, et ma pidin igaks juhuks järele vaatama, kas on poes juba olemas. On. Mine. Pekki. Kui. Hea. Mask. Ma ei tee nalja! Sügavpuhastab. Uuendab. Koorib. Jahutab. Niisutab. Kaitseb. Pesed jalad pärast maski puhtaks ja tunned veel pikka aega mõnusat mentooli värskust. Ma saan aru, et ma kõlan hetkel nagu nätsureklaam, aga ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada. Istud tuulevaiksel terrassil, mõnuled õhtupäikese käes nagu kass ja samal ajal tunned, kuidas jalgades justkui puhuks värske mentoolituul. Ah, ikka tuli välja nagu imal deodorandireklaam, aga täitsa lõpp kui mõnus tunne. Sellest jalamaskist saab Ussipesa saunarituaali vankumatu osa vähemalt suvel. Kui te mind ei usu, siis proovige ise järele. Ma söön oma mütsi ära kui te samamoodi vaimustusse ei satu. Kood “estonian” annab teile maikuus kõikidele Turbliss toodetele ka – 25% soodustust.
Igaks juhuks ütlen ka, et tegu on loodustootega ja jalad ei saa lihtsalt kergelt loputades puhtaks, vaid need tuleb puhtaks pesta. Ida oli natuke lohakas ja hommikul teda lasteaeda viies mainisin ka õpetajale, et Ida jalad ei ole mitte mustad ja pesemata, vaid koduspaast turbased.
Ja mis te arvate, mida tegi õhtu lõpuks siiski Marek? Talle ei andnud süda rahu, et pühapäev oli niisama “ära molutatud” ja otseloomulikult oli tal vaja oma klassikaline kevadkostüüm selga tõmmata ning aias veel müttama hakata. “Ma ainult natuke, kuni valge on,” ütles ta õnnelikult. Ausalt, kui töö tegemises saaks võistelda, siis Marek võidaks. Aa, “Malevat” olete näinud? Seal lubasid eestlased sakslastele karistuseks mõisad ehitada ja kõik töö nende eest ära teha, et las siis sakslased istuvad jõude. Marek oleks see eestlane.
Marek: Tee tööd, siis tuleb ka armastus!
Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.
Muide, ma ostsin sügisel kuus sukulenti. Pidid olema taimed, mida võimatu tappa. Siin pildil on viimane ellujääja, kelle Marek on suutnud elus hoida. Veel. Mu keskmine nimi võiks olla Taimetapja.
Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos. Toas on õhk närvilisusest või stressist paks.
Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist välja kolinud ning nõustub ka minuga magama minema. Ida viskab end oma pessa pikali ja ajab käed mu poole laiali. “Teeme kalli!” ütleb ta. Me kallistame. “Emme, sa oled niiiii arrrrmmas!” ütleb ta ja keerab mulle selja, paneb silmad kinni ja jääb magama.
Ma ei hakka ajama seda vana laulu, et appikene ma olen nii halb ema, kuid emadepäeva valguses tunnen ma häbi küll, et ma aegajalt ei suuda end tagasi hoida ja vihastan 3,5-aastase lapse peale.
Ma tean, et minu blogis mõjuvad sellised “omg, olen nii õnnelik”- postitused imalalt ja ilmselt ootamatult, kui mitte öelda, et mõne kommenteerija jaoks alati ka võltsilt, sest ma olen ju nii kibestunud ja kade (vana)mutt, aga mis sa ikka teed kui mõnikord tuleb selline imal tunne peale ja peab seda teistega jagama. Küll ma tasakaaluks leian varsti midagi või kedagi, kelle kallal vinguda.
Tegelikult aga sai asi alguse sellest, et ma vestlesin ühe tuttavaga. Tal on depressioon, kuid ta ise eitab seda. Ma püüdsin talle nõu anda, et ärgu keskendugu vaid probleemidele ja ärgu mõelgu üle, vaid keskendugu pisiasjadele, mis rõõmu toovad. No näiteks, ma unistan ka Lexusest (ma ei tea, miks mulle just Lexus meeldib), aga te ei kujuta ette kui õnnelikuks mind tegi oma 17 aastat vana Peetrikese rooli istumine ja teadmine, et ta (hetkel) sõidab. Ja et ta on automaatkastiga. Uuuuh, nii hea tunne oli ISE OMA autoga sõita. Vahet ei ole, et ta ei ole Lexus. Ja see kehtib iga asja kohta. No okei, kui ma unistan ka Reet Ausi pluusist, siis H&M ei kära, aga saate mõttest ju aru.
#happiness vol 1 – mu Peetrike tuli remondist tagasi
Sama klišeelikult kõlab ilmselt ka see, et mulle tegi täna täiega rõõmu Idalt saadud emadepäevakaart. Enne last arvasin ma, et no kes see suudab rõõmu tunda mingitest mõttetutest kaartidest ja makaronidest ehetest, käia lasteaiapidudel ja teeselda, et seal on tore. Mis muutub kui sa saad emaks? Mõttetu kaart muutub kõige ilusamaks kunstiteoseks, joogikõrtest kaelakee panen ma homme “Ilumessile” kaela, lasteaia kontsert oli nii armas (jah, ka võõrad väikesed lapsed olid armsad) ning mitte miski ei suuda üle lüüa lauset “Emme, ma korjasin sulle lilli!”. Klassikud ütlevad, et on raske olla masenduses kui sul on õhupall, mina ütlen, et on raske olla masenduses kui sul on laps.
Mu meelest on see nii imearmas kaart, et pange vaim valmis, ma kavatsen seda pidevalt jagama hakata siin Ja Marekile saan ma rõõmu valmistada sellega, et tal on jälle üks pilt vaja seina monteerida.
See väike pihk täis imelisi kevadlilli. No kas on midagi rohkem vaja õnneks?
Mõnikord on õnn muidugi peidus ka veidike teistes asjades, asjades, mis ei ole lihtsalt nunnud, vaid asjades, mis upitavad minu enesehinnagut. Jah, selleks on pesu. Ma sain kotitäie BonBon Lingerie pesu ja omg! kui pesusse saaks armuda, siis ma armuks oma uude Nude Sunshine bralette rinnahoidjasse. Lemmikuks jääb mulle siiski üks must rinnahoidja. Kui ma oleks kümme kilo õhem, siis ma oleks ammu selle blogi oma pesupiltidega üle ujutanud, aga teil veab, et ma olen ülekaaluline ja ei hakka siin paljasporgandama.
See pesukomplekt on seljas lihtsalt nii seksikas, et…no lihtsalt ongi. Seksikas. Punkt.
Ma ei tea, kas minus on peidus mingi kapi-taimetoitlane, kuid aina enam leian ma end katsetamas taimetoitude kallal. Ei saa öelda, et ma ei feiliks oma katsetustega, aga samas on ka neid kordi, kus kõik tuleb välja nii nagu peab. Nagu see karulaugu pesto, mida me Idaga tegime. #happinessvol5noh
Miks ometi karulauku ei saa aastaringselt?
Mida ma selle postitusega öelda tahan? Alati on võimalik oma eluga rahul olla ja alati on võimalik kurta. See mu tuttav, kellele ma postituse alguses vihjasin, on nii negatiivne, et isegi mind, maailma kõige negatiivsemat inimest eksju, ajab ta negatiivsus hulluks. Ma püüan ta silmi avada, et kõik ei ole kadunud ja vaid “Lexus” ei ole edukuse, õnne ja rahulolu mõõdupuu.
PS: Ärge muretsege, minu blogis läheb see positiivne lainetus mööda, küll ma (võib olla juba homme) vingun ja halan ja kadetsen uuesti. Seniks peace!
Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.
Padise,Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus. No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.
“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.
Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev. Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.
I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”. It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!
It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom.
Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.
I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”. It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!