Kas teil on olnud sellist tunnet, et kõik on liiga hästi, et see tundub kuidagi hirmutav? Mul on hetkel selline tunne. Eile oli selline kummaline päev.

Ma tegelen mingil määral müügitööga. Helistasin ühele potentsiaalsele kliendile ja see oli üks mu telefonimüügi ajaloo kohutavamaid kogemusi. Ma oleks nagu soovinud inimesele sõna otseses mõttes s..a müüa. Panin toru ära ja mõtlesin, et mis edasi. Esimene mõte oli masenduda, teine mõte aga minna edasi ja näidata tollele inimesele, millest ta ilma jääb. Mulle tundus teine variant mõtekam. Ma saatsin meili ühele teisele poele, hammustasin suure ampsu, sest see pood on crème de la crème. Ma olen selle poega püüdnud kontakti saada kolm kuud. Tulutult. Aga nüüd tundsin kohe, et pean uuesti proovima. Ja saate aru, ma sain vastuse, et nad on nõus minuga kohtuma. Ma oleks võinud kellelegi õnnest kaela hüpata, kahjuks olin ma üksinda kodus ja mul ei olnud oma rõõmu kellegagi jagada. Aga omaette kisendasin nii mina kui mu sisemine jumalanna rõõmust.

Nii. Järgmiseks läks teele üks tellimus. See tegi mind rõõmsaks, sest ka selle nimel olin ma kuid vaeva näinud. Mu töö kandis vilja. Ma ei oska sõnadesse panna ka seda rõõmu. Eelmisel aastal lõpetasin ma koostöö ühe ettevõttega, kes tahtis tulemusi kohe. Mul ei olnud talle neid kohe kandikul anda ja ma hakkasin endas natuke kahtlema. Tänu sellele tööle sain ma aru, et viga ei olnud minu puudulikus müügitöö oskuses, vaid tolle ettevõtte soovid olid ebaratsionaalsed.

Hilisõhtul kui ma oma meilboksi lahti tegin, ei suutnud ma uskuda, mida ma sealt lugesin. Üks megaäge projekt, millest ma ei saa kõva häälega rääkida, kuigi niiiiiiiii tahaks. Natuke lausa uskumatu. Ja ma annan endast küll parima, et see projekt teoks saaks. Minu osa on selles muidugi marginaalne, kuid no sihuke au on kasvõi grammike sellest osa saada. Appi, noh!

See ei ole veel kõik. Veel hiljem sain ma veel ühe meili. Koostööst. Ma pidin täna lõuna ajal tegelikult ühe tuttavaga lõunatama, aga ma pean ta üle laskma:(  Ootamatult saan ma kokku hoopis ühe tütarlapsega Ukrainast.

Kohutavalt kehvasti alganud päev sai hoopis teise mõtte.

Ühesõnaga. Ma ei taha kelkida, aga kuidagi on tööalaselt see aasta nii ulme olnud. Natuke nagu selline tunne, et kõik, mida ma katsun, muutub…ei, mitte kullaks, aga tulemuseks.  See on sürreaalne tunne. Aga siis on see paanikahoolaadne tunne siin juures, et appikene, mis toimub, kuidas kõik toimib ja ma leian end mõttelt, et mis saab pekki minna või kuna mingi pauk kusagilt tuleb. Ma tean, et nii ei tohi mõelda ja ma peaks vaid rauda taguma, kuni see kuum on, ilma mingeid pseudoprobleeme väljamõtlemata, aga no hirmus tunne on. Julgeks lausa öelda, et edukas ja ambitsioonikas:D