Risikin sellega, et jälle kade olen noorte peale, kes midagi oma eluga saavutavad ja silma paistavad erinevalt minust, kes ma olen ambitsioonitu, madalalaubaline ja kole nagu planktonile meeldib mind iseloomustada, aga ei saa mina mitte vaiki olla.
Piinasin Marekit ja ennast eile selle Prooviabielu saatega (never again!) ja hakkasin mõtlema, miks inimesed teatud asju teevad. Mis neid selleni viib? Mida nad saavutavad? Öelda tahavad? Näidata?
Okei, lepime kokku, et see on reality, kus ilmselt vaatajate huvides lõigataksegi midagi kokku nii, et oleks intrigeerivam, aga faktid jäävad faktideks, et keegi ei kalla osalejatele sunniviisiliselt alkoholi kõrist alla, keegi ei lõika neil pükse jalast ära, keegi ei sunni neid kaamera ees seksima. Miks inimesed vabatahtlikult sellist asja teevad? Tahavad “funnida”, ütlevad ühed. WTF? Fun on minu arvates peole, kontserdile, reisile, kohvikusse minek, mu pärast kasvõi sõbrannadega purju joomine ja lolluste rääkimine, fun ei ole end inimeste ees lolliks teha, isegi kui nad “tegelikult on jumalast normaalsed inimesed” nagu saadetes osalejaid tundvad inimesed kommenteerivad. Mis mõttes muidu normaalsed inimesed? Et muidu on arukad ja targad inimesed, lihtsalt tahavad inimestele pakkuda meelelahutuseks nö oma päid kandikul? On ju teada, et sellised “staarid” tõmmatakse foorumites ribadeks. Ei ole need ikka “muidu päris normaalsed inimesed”, kes sotsiaalmeedias oma tisse eksponeerivad üksiksarvede taustal * või vabatahtlikult igasugu kaheldava väärtusega saadetest osa võtavad. Need on ilma ilustamata lihtsalt lollid inimesed. Pärast nutavad, et kommentaatorid mõnitavad ja kiusavad.
Kas neile inimestele vähemalt makstakse?
Ma ei suuda aru saada, mis paneb inimesi internetis endast jagama igasugu “naljavideosid”. 25aastaselt on fun, aga kas ka 55selt? Või kui lapse klassikaaslased kunagi avastavad, et sellised naljavideod on suurepärane materjal narrimiseks. Kas siis on ka fun? Mul tuleb kananahk inimeste lollusest peale kui selliseid videosid vaatan. Üks noor blogija tegi kunagi video sellest, kuidas ta peaaegu HIVi sai, aga tegelikult ei saanud. Mis sunnib inimesi iga hinna eest esinema? Kuulsusejanu? Tähelepanuvajadus? Haigus?
Kas sellised videod ja saated ongi saavutused, mille poole peaks (iga blogija) pürgima, et oleks popp ja pildis? Kummalised talkshow´d, reality´d, videod, pildid – kõik müügiks. Pealt näha normaalsed inimesed, kel võiks oma ajaga midagi palju targemat teha, on tihti esimesed, kes on platsis, kui on võimalus ühel või teisel moel pildis olla. Ma ei saa sellest aru! Jälle.
Kas need tõesti on saavutused, millel on mingi väärtus? Näha end telekas või saada Instagrami pildile tuhandeid laike ja takkakiitvaid kommentaare. Miks minul neid inimesi vaadates piinlik hakkab? Ja mitte neil endil. Neil on fun.
*Tuli meelde, et Mallukas ületas ka oma tissidega uudistekünnise ja kuigi mingi osa maailmast arvab, et kõik keerleb vaid ümber tema, siis jumala eest, ma ei pidanud tema tisse silmas.
Jah, miks sinu otsused ja teod ja pildid on õiged, teiste omad valed?
Alles oli kui sa kirjutasid oma voodielust, ega seda irooniat ju ometi keegi ei lugenud,eriti tulevased lapse klassikaaslased. Höö-hööö
Kuidagi kohutavalt kahepalgeline.
Muide aprill on saabumas, äkki hakkad juba genereerima paremat nalja võrreldes eelmise aastaga. Miks blogija võib kaasaelajatele näkku sülitada? (Eelmisest aastast saamata jäänud vastus.)
Ma ei hakka sulle isegi vastama, sest see oleks ilmselgelt mõttetu ajaraiskamine ja ei viiks kuhugi.
Sa issanda püha müristus – ma vaatasin ka eile Prooviabielu algust (rohkem ei suutnud), sest Manjaana oli pikalt sellest bloginud. Ja mul tekkisid samasugused ja veel teisedki küsimused. MIKS? Inimesed, where’s your fucking mind? Kavatsesin ise ka sellest postituse teha, aga sa oled peaagu kõik ära öelnud. Mina muidugi ilmselt ei mõista seda saadet, sest olen pääsmatult vana. Mu lapsed on laias laastus saates osalejatest 10 aastat nooremad (poeg vähem). MIstõttu tekib kohe paralleel, ” kui minu omad kuskile sellisesse saatesse läheksid”. Vaat siis ma nutaks end surnuks ja tahaks ära tappa, sest “kus ma midagi valesti tegin”? Loodan, ei, tegelt olen veendunud, et sellist situatsiooni ei teki kunagi, kuigi mu tütar on väga edev. Terve see jupp, mis ma vaatasin oli nii alandav, nii nõme… mul ei ole lihtsalt sõnu. Kui inimeste jaoks on sellises saates osalmeine “ambitsioonikas” ja “millegi saavutamine” – siis ma tõesti ei tea – ilmselt olen jah pääsmatult vana. Mis näoga nad pärast sellist “teledebüüti” toast välja tulevad ja maailmale otsa vaatavad? Ma eriti reality’t ei vaata, ikka selle piinlikkuse pärast, aga see oli hullem kõigest, mis mulle kunagi on ette sattunud. (Veel hullemaks jääb vist ainult kunagi kogemata nähtud sakslaste “Maamees otsib naist”). Kui see on tõesti see, mida inimesed vaadata tahavad, siis on kogu maailm madalalaubaliseks muutunud (ja tõepooelst, meie ilmselt “pääsmatulr vanad lillekesed selles pasameres” Sorry, aga pigem nii :))
Ma mõtlen, et ok, tahate realitysse minna, ok minge, aga jumala eest natuke eneseväärikust peaks tõesti ikka igaühel olema. Seksikus EI OLE trussikutes teleri ees jooksmine või kurtmine, et ta ei taha minuga seksida. Faking kaamerate ees, et minusugused “kibestunud mutid” pärast kommenteeriks?
Vlige vähemalt reality’t.
Kusjuures nende piigade jaoks ei ole see esimene reality, kus osaleda. Nad on samalaadses saates ka varem osalenud… ja jälle…. Ilmselt tähelepanuvajadus.
Plikad teenivad raha.
Traagiline moodus rahateenimiseks
Eks blogiminegi ole omamoodi reality.Ma ka vahel mõtlen, et miks ometi inimesed oma elu, oma arvamused, oma kodu ja lapsed ja abikaasad niimoodi teiste ette lahti laotavad.
Jah, sul on õigus ja mõistan seda küsimust, aga mul on tunne, et kui reality eesmärk on ikkagi mingeid totusid ära kasutada, et nende üle nalja visata, sii blogija kujundab ise endast täpselt sellise pildi nagu ta tahab ja oskab. Ning blogisid on ikka nii palju ja nii erinevaid, samal ajal kui realityd lähevad laias laastus ikka pigem ühte auku