Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.
Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.
Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.
Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik. Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:
“Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)“
See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.
Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest
Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.
Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.
Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.
Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.
Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett
Mina lähen laen ka endale Tise-appi alla.
Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)
// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way. And as I am a fan of reuse, no wonder I love her blog.
I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops.
She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together.
Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!
All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)
Heh, tänapäeval saab ju taaskasutuspoodidest väga korralikke, isegi firmariideid, mille puhul ei oska aimatagi, et need oleksid kaltsukast ostetud. Ma olen leidnud isegi uusi, siltidega riideid. Kunagi olid jah kaltsukates ainult moest läinud riided, aga enam see küll nii pole. Ma ise ostan ka enamiku riideid kaltsukatest ja püüan võimalikult palju riideid lõpuni kanda.
Jah, ma ise olen kõige õnnelikum tutikate Leviste üle, mis ma 2 euroga sain Rootsist. Kahju, et nad praegu mulle vaid jalga ei lähe;)
Ma nimetaksin neid siis motivatsioonipüksteks! 😀
Sellepärast ma neid ära pole andnudki veel:D
Eveliis, olen tohutult tänulik et Sa sellisest teemast kirjutasid! Veel 3 aastat tagasi olin täiesti ebateadlik tarbija – kes ostis tihti uusi kiirmoekettide riideid, sest need olid ilusad. Kandsin korra-paar ja seejärel jäid need kappi seisma, et saaksin uued osta. Praeguseks hetkeks on minu tarbimiskäiutmine totaalselt muutunud – tarbin nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Paljuski muutis minu maailmapilti film Planetary (https://vimeo.com/ondemand/planetary), kus räägitakse sellest, kuidas igapäevane tarbimine koormab meie planeeti. Kui sul on mahti, siis kuluta see natuke ja vaata film ära:)
Loodan, et Sinu kirjutis paneb rohkem inimesi mõtlema sellele, et kas asjad tegelikult teevad õnnelikuks ja kas on vaja igakuiselt endale uusi hilpe tellida või osta järjest uuemaid ja “paremaid” tehnikavidinaid. Inimesi ei saa ju hinnata selle järgi, mida nad omavad, vaid selle järgi kui rikas on nende hing. Aitäh, Su kirjutis vajutas minu meelest täpselt õigele ühiskonna valukohale:)
Mul on ääretult hea meel seda kommentaari lugeda. Aitäh Sulle. Ma ise loodan samuti, et see paneb inimesed mõtlema ja miks mitte ei võiks see panna ka aluse samasugusele “ostustopp” kampaaniale siin Eestis, koos riietevahetusõhtute jms.
Minule tuleb nutt peale, kui ma näen, kui palju tellitakse Hiinast (Aliexpressist nt) endale kaltse kokku. Nimetan neid kaltsudeks, sest nende kvaliteet on enamasti selline, et pärast paari pesukorda ei kannata neid enam üldse selga panna. Midagi tuleks selle lõputu tellimisega ette võtta, riik peaks hakkama seda maksustama või midagi ette võtma, et seda natukenegi vähendada.
Ma olen taaskasutuse pooldaja ja olen ka ise taaskasutaja.
Minu arust sõltub taaskasutuse puhul palju, et kuidas seda serveeritakse. Laps tegelikult ju ei tea, et sa selle kaltsukast said – me ise ütleme talle seda (kuigi jah, sekkaris käimises pole ju midagi häbiväärset), eriti kui tegu on riideesemega, mis näeb välja nagu uus.
Minu ainuke “negatiivne” kommentaar selle kohta on see, et ilma tarbimiseta poleks meil sekkariteks ka mitte midagi osta – ei kaltsu, ei riideid. Loomulikult võiks seda ebakvaliteetset kraami olla oluliselt ja kordades vähem, aga kui mitte keegi oma riideid välja ei vahetaks, siis poleks meil ka mitte midagi osta. Eriti oluline on see seetõttu, et paljud eestlaste sekkarite leiud tulevad Skandinaaviast, Soomest või UKst – kui sealsed inimesed oma riideid ei annetaks, poleks ka meil siin erilist valikut, ma kardan. Nii et väike ja mõistlik tarbimine on hea, liiga palju on halb 🙂
absoluutselt nõus. ma selle pärast pole ka tarbimise vastu;) liigtarbimise vastu küll.
noh, ahvid jälle mallut, jah:D
tema postitust lugedes oli tegelikult raske otsustada, kas tahaks nutta või naerda. aga taaskasutada mulle meeldib.
Ta kirjutas taaskasutusest? No seda pean lugema minema:D
Malluka postitus tuli siiski hiljem kui Eveliisi oma, nii et pigem ahvib Mallu Eveliisi 😀
Noh jah, ma arvan, et meie vaated tarbimisele on ikka nii erinevad, et siin on raske meil teineteist kopida;)
Suur tänu Jenny blogi tutvustamise eest! Panen app’i ka kohe telefoni.
Aga pikaajalise “taaskasutajana” häiris mind yleskutse “lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse”. St see “meie” vorm justkui eeldab, et nende liigtarbimist propageerivate “meie’de” hulgast iseend leidma peaksin. Aga ehk olen ma ka lihtsalt kohutav tähenärija 😉
Hea tähelepanek;)
Olen teise ringi riideid kandnud kogu oma elu. Aeg, kus sellele vbla viltu vaadati, jääb 90ndatesse, võib-olla mõned aastad pärast aastatuhandevahetust ka veel kirtsutati nina. Tänaseks on see suhtumine, et see on märk vaesusest, ikka tugevasse vähemusse jäänud. Taaskasutust propageeritakse Eestis iga päev ja väga tugevalt ja see on ikka pigem täielik trenditeema kui häbiasi.
Isiklikult pole iial, ka lapsena, tundnud mingit halvustavat suhtumist, et teise ringi riideid kannan. Ega riietele peale pole kirjutatud, kust need pärit on.
Mul on kapis 90% õe vanad riided ja kuna ta ostab endale kõiksugu ägedaid firmakaid ja oleme suht ühte pikkust ja suurust, siis ma ei näegi mõtet, et miks peaksin minema ja ostma endale pluuse, kleite ja pükse, kui õde varsti saadab uue kotitäie mulle oma vanu hilpe, mis minu jaoks on tutikad 😀
Eks vahest ikka soetan endale meelepärase maika või aga üldiselt enamus asjad saan õelt. Ise olen hullult rahul sellise korraldusega, mul jääb raha kulutamata ja samas ei kurna ma enda ostuhullusega planeeti 🙂
Ma ise olen kaltsukates ostelnud nii kümme aastat – teismeeast alates – ning olen ka suur taaskasutaja ning ma arvan, et eestlaste taaskasutus on kindlasti paremaks läinud. Suurt rolli mängib see, et kaltsukad ise on korralikumad, samuti riiete valik ning neid leiab tänu sotsiaalmeediale palju lihtsamini üles. Seega ma arvan, et ka enne oli osaliselt probleem selles, et neid oli keeruline leida või ebamugav külastada ning noh..kusagil imelikus keldris asuv segamini kaltsukas 80ndatest pärit t-särkidega pole just kutsuv 😀
Itaalias aga siiani vaadatakse natukene viltu. Ja siin ma kaltsukates ei shoppagi, sest hinnad on lihtsalt ulmelised! Isegi kiirbrändide kasutatud riided maksavad pm sama palju kui uued. Ei, aitäh 😀
Pingback: Ostustopp 2017 – estonianwithabackpack