Ärkasin hommikul (mitte vabatahtlikult) enne kukke ja koitu ning hakkasin ühe intervjuu kallal pusima. Harilikult kirjutan ma sellised lood valmis hommikukohvi kõrvale ja ilma erilise pingutuseta, aga selle puhul olen ma sunnitud kasutama sõna “pusima”. Ei, see ei ole keeruline teema, hoopis vastupidi, ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna kõiki neid emotsioone, mida mulle pakkus üks ettepanek. Ettepanek, mis tegi mu hingele pai.

Jah, ma räägin Hiiumaa kohvikupäevadest. Kui ma eelmisel aastal Erelt kirja sain, et ta loeb mu blogi ja kuigi ta mind inimesena otse ei tunne, siis oleks tal mulle üks ettepanek. Hiiumaa kohvikupäevade kommunikatsioonijuhi koht oli vabaks jäänud ja ta pakkus seda mulle. Suured kingad, millesse astuda ja natukene kartlikult, et ehk ei saa ma sellise tööga piisavalt hästi hakkama, ütlesin ma, et muidugi olen ma nõus nende tiimiga liituma. Ikka enesekindlalt, sest ega ma siis talle ei kavatsenud näidata, et kardan.

Kõige enam kartsin ma intervjuusid. Ma võin kirjutada kõigest, aga mõte intervjuude andmisest pani mind üle kere võdisema. Tegelikult õnnestus mul suurema osa ajast ikka tahaplaanile jääda, kuid ei jäänud mu esimene kord ka olemata. Vikerraadio ja Taavi Libe – hirrrrrrmmmmus mõelda, väga paljud mu tuttavad kuulavad hommikuti Vikerraadiot, nii et oli palju loota, et keegi seda intervjuud ka ei kuule. Vikerraadio intervjuuga oli ka selline naljakas seik, et mul oli kokku lepitud intervjuu Märt Treieriga, aga me rääkisime teineteisest mööda ja nii istusin ma seal intervjuuhirmus valel päeval. St mina istusin enda teada õigel päeval, aga me olime oma vahel rääkinud erinevatest reedetest. Esimene õppetund – rääkida tuleb kuupäevadest! Ja Taavi Libe ei olnud üldse hirrrrrmus, oli hoopis muhe ja sõbralik. Teine õppetund – ei tasu karta, lihtsalt taustainfo peab selge olema, et mitte vastuseid võlgu jääda.

Hiiumaa kohvikupäevad pakkusid terve eelmise suve nii palju uusi kogemusi, nii palju emotsioone, nii palju õppetunde, nii palju uusi tuttavaid, toredaid inimesi, võrratute paikade külastamist, imelisi maitseid, aga ka eksimusi.  Esimest korda elus sain ma oma töö kohta adekvaatset tagasisidet – nii kiitust kui kriitikat. Mul ei ole kunagi midagi kriitika vastu, sest vaid siis kui tead, mida valesti tegid, saab vigu tulevikus vältida ja paremini teha. Kui päris aus olla, siis ega ma uskunud, et sel aastal uuesti kommunikatsioonijuhi töö mulle usaldatakse, ma ise ei jäänud oma tööga 100% rahule, aga siin ma olen – panen hetkel paika mõtteid, mida sellel aastal kindlasti teostada tahaks ja mille kallal juba hetkel tuleb tööd tegema hakata, et hiljaks ei jääks.

Täiesti sürreaalne asjade käik kui mõtlema hakata. Mina, kes ma oma elus olin Hiiumaal käinud vaid kaks korda oma elus ja kohvikutepäevi vaid meedia vahendusel jälginud (igal aastal mõeldes, et järgmine aasta KINDLASTI läheme!), sattusin korraldustiimi. Armusin Hiiumaasse ja otseloomulikult Hiiumaa kohvikupäevadesse. Selle aasta kohvikupäevadeni on jäänud vaid mõned kümned nädalavahetuse kohvid. Varsti algab juba registreerimine.

Fotod: Tuuli Tammla