Lasteaiasõprusest/ “Barnehage” friendship

Nagu te teate, käib Ida kahes lasteaias. Minu esimene hirm, et see võib talle liigseks stressiks kujuneda osutus õnneks asjatuks, sest lisaks Norra lasteaiale saab Ida kenasti hakkama ka Eesti lasteaias. Kui mul ei ole just väga palju tööd teha, siis ma luban talle aeg-ajalt ka lasteaiavabu päevi, lihtsalt nii igaks juhuks.

Loomulikult on Ida leidnud sõpru ka Eesti lasteaias, kuid kuna ta Norras on siiski palju pikemalt lasteaias käinud, on siin ootamas suuremad sõbrad. Ja just sellest lasteaia sõprusest ma rääkida tahtsingi. See esimene sõprus, mis on nii armas. Ida rühmas on üks poiss nimega Magnus. Esimestel kuudel ei saanud Ida ja Magnus üldse läbi, muudkui kaklesid teineteisega, kuid kodus kuulsime me kogu aeg vaid Magnusest. Magnus oli kõiges alati süüdi – kui Idal oli näpp katki, oli see Magnuse süü, kui Idal oli kurb, oli see Magnuse süü. Mingi hetk aga asendus süüdistamine sellega, et kõiki asju oli vaja lasteaeda kaasa võtta, et Magnusele näidata. Kleite, sokke, kampsuneid, mänguasju. Kui me peale suvevaheaega uuesti lasteaeda läksime, alustas Ida uues rühmas – seal olid natuke võõrad õpetajad ja natuke võõrad lapsed, Ida ei tahtnud mul lasta ära minna. Ja siis ühel hetkel selgus, et ka Magnus on selles rühmas. Ida silmad läksid särama ning kui Magnus tuligi, ütles Ida mulle nagu muuseas “mamma tööle, Ida mängib Magnusega”.

Kui me jälle natuke Eestis ära olime olnud ja tagasi Norra lasteaeda tulime, jooksid Magnus ja paar teist last meid peaaegu uppi. “Ida tuli! Ida tuli!” hüüdis Magnus. Ma vaatasin, kuidas nad mängisid. Ida mängis seljakotiga, mille ühel hetkel võttis ära üks väikene poiss. Ida hakkas nutma ja kurtis Magnusele, Magnus läks poisi juurde, võttis talt koti ja andis selle Idale tagasi. Ma pidin hämmingust pikali kukkuma. See oli nii ütlemata armas.

Eile viisin ma Ida rühma ja Magnust veel ei olnud, me ei pannud tähele, et olime köögis Magnusest möödunud. Kui ma siis ära hakkasin minema, jooksis minu juurde särasilmne Magnus ja küsis: “Kas Ida on ka tulnud?”  See on üks selline imearmas sõprus, natuke selline “tirin patsist ja kaklen” – tüüpi sõprus, sest mingi hetk ei saa need kaks omavahel läbi ja järgmisel hetkel on nad koos nagu sukk ja saabas.

Teine suur sõber on Pernille. Kui Ida ja “Lille” eile jälle kohtusid, olid mõlemad esialgu häbelikud, kuid juba mõne hetke pärast olid nad koos suures mänguhoos. Ma olen kindel, et kui nad oleksid suuremad, siis nad oleks kohvikusse läinud ja koogi ning mahlaklaasi taga vadistanud ja muljetanud nii et terve kohvik oleks nende jutust kajanud. Õhtul saime me kokku Pernille emaga. “Oi, Ida, küll on tore, et sa tagasi oled!” hüüatas ema. “Pernille on sind nii igatsenud ja ainult Idast kodus rääkinud.” Jällegi, kas see pole nii ütlemata armas, kuidas väikesed lapsed nii suurteks sõpradeks saavad. Ka Ida vadistab kodus palju Pernillest, kuidas nad “mängid”, “jooksisid”, “hoppesid” lastehage’s (Idal on kaks keelt natuke segamini ja ma küll parandan teda, kuid samas on see segakeel mu meelest natuke armas ka).

“Te ei tohi Eestisse tagasi minna,” ütles Pernille ema. Ida ja Pernille kihistasid naerda nagu saaksid nad aru, millest me räägime. “Lapsed on ju nii suurteks sõpradeks siin saanud!”

Jah, see esimene sõprus on ilus. Armas. Nii siiras. Ja nii tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad. Ühise keele on leidnud. Olgu selleks siis norra-eesti segakeel või mingi nende oma fantaasiakeel.

PS: Ida on pikka aega kodus ümisenud  “vivenevivene” ja hoidnud mul käest kinni. Ma pidin lõpuks lasteaiast küsima, mis laul see olla võiks. Selgus, et “vivenevivene” on “mine venner er dine venner” (minu sõbrad on sinu sõbrad), mis on Ida üks lemmiklauludest.

 

IMG_0048

I just wanted to tell you a bit about Ida’s first friends. I think this is just so adorable how they have grown together, found their own language (I am not sure if it Estonian-Norwegian mix or their own language), but every time I see Ida and some of the kids in her kindergarten running together, holding hands and singing together, it almost brings tears to my eyes.

There is this boy in kindergarten. Magnus. From first day of kindergarten Ida and Magnus have had a special relationship. I think first they didn’t like each other, both of them being strong individuals they were always fighting. At home we also heard a lot about Magnus. Everything that happened in kindergarten was Magnus fault. Magnus pushed her, Magnus took toys, Magnus did everything wrong, even when I had seen with my own eyes it was Ida who pushed Magnus. After a while this blaming was replaced with something different. When Ida was choosing her outfits, she always told me she wants to show her dress/cardigan/etc to Magnus. And so she did. They had suddenly become best friends. When we came back from a vacation in Estonia, Magnus ran to Ida, with a spark in her eyes and wanted to give her all the toys in the kindergarten. An absolutely adorable little boy! And Ida was being like a real lady – saying “no, I don’t want to”, and when someone else then took the toys, she went to complain to Magnus. Also yesterday when Magnus saw me, he asked “IS IDA ALSO HERE?”

Another friend of Ida’s is Pernille. When we went to kindergarten yesterday these two first were shy, but the next minute they were chatting and playing and probably talking about latest news what has happened in Norway and Estonia, what they have been doing, wearing, eating etc.

We also saw “Lille’s” mom who was so happy to see Ida. “So good to have you back, Pernille has missed you so much, she is only talking about Ida at home. You are not allowed to move back to Estonia now that girls have become so good friends.”

These small stories and friendships between the children are absolutely amazing. A wonderful thing. I hope the children will stay in touch. It would be cool to have a pen pal from Norway/Estonia and meet again in some years. Wouldn’t it? And when they meet again in many years, they could hold hands and sing ” Jo mere vi er sammen, er sammen, er sammen, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir. For mine venner er dine venner og dine venner er mine venner, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir.” (which at the moment seems to be one of Ida’s favorite songs)

Mul on ettepanek! / Let’s take our children outside!

Ma ei ole talveiinimene. Ma eelistan igal hetkel sooja ilma, kuid tänu Norras elamisele olen ma talvega rahu teinud, ma olen leppinud, sellega, et pool aastat on külm, lumine ja/vöi vihmane ja mul ei jäänud muud üle kui meile soetada ilmale vastavad riided. Minu suureks üllatuseks ei olnudki öiges riietuses talv nii kohutav ja külm ka polnud. Ma sain selgeks, et “pole halba ilma, on vaid vale riietus” ei ole niisama sönakölks, vaid vastab  täitsa töele. Parem öppida hilja kui mitte kunagi, eks?

Selle sissejuhatusega tahan ma jälle kord jöuda lasteaia-teemani. Kui ma sügisel Ida Eestis lasteadea viisin ja talle vihmase ilmaga vihmariided selga panin, vaatas üks ema seda pealt ja ütles siis öpetajale, et peaks vist ka lapse vihmariided lasteaeda tooma, et need meil ju täitsa olemas. Teine ema vastas selle peale, et ega siis nii väikestega vihmaga ikka välja ei minda, et neil hakkab ju külm. Väljas oli tookord soe varasügisene/hilissuvine ilm, lihtsalt vihmane. Ida kalpsas koju minnes mööda poriloike, samal ajal kui teised lapsed ruttu-ruttu autoni jooksid, et mitte märjaks saada. Et külm ei hakkaks.

Nädal aega tagasi käisin ma ühes teises Eesti lasteaias külas ja mul hakkas kurb. Väljas paistis päike, nii ilus ilm oli, suuremate laste rühm mängis väljas, väiksemaid ei paistnud kusagil. Kui ma väikeste rühma läksin, siis öpetaja pani neid riidesse, öeldes, et päeval me ei jöudnudki välja, et lähme siis vähemalt praegugi korraks. Kell oli viis saamas. Enamus lapsi oli juba koju läinud. Nad said imeilusa ilmaga välja vaid korraks. Ma ei heida midagi ette öpetajatele, ma saan aru, et päevaprogramm on nii tihe, et öues MÂNGIMISEKS, mis peakski olema väikese inimeses töö, pole lihtsalt aega.

See tegi mind kurvaks. Aga veelgi kurvemaks tegi mind tolle lasteaia öpetajate ja vanemate suhtumine. Vaid ÛKS öpetaja mängis koos lastega ja oli soojalt riides, nii et tal oli mugav ja oli näha, et nii lapsed kui tema olid rahul. Kolm teist öpetajat seisid koha peal ja külmetasid. “No nii kole külm on,” rääkisid nad omavahel, lödisesid ja vaatasid pidevalt kella. Aga muidugi on külm kui te 1) ei ole sobivalt riides ja 2) ei liiguta. “Vaesed lapsed ka peavad öues külmetama!” ütlesid paar ema, kes lödisevaid öpetajaid nägid ja kohe ka lastele kaasa tundsid. Paar oma lapsele järtele tulnud ema vaatas kotkapilgul üle, kas lapsele on ikka talvekombe ja fliis ja karupüksid ja sada kampsunit selga pandud. Väljas muide oli 10kraadi sooja. Sobivast riietusest olen ma n+1 korda rääkinud (näiteks siin), aga mul on tunne, et ma hammustasin tol hetkel läbi midagi hoopis olulisemat.

Mul on tunne, et lasteaedade öppeprogrammid on teinud inimesed, kes kardavad veidike külmemat ilma, kes ei tea, mida tähendab sobiv riietus ja kes pole sügisel-talvel väljas käinud. Nad arvavad, et kui temperatuur langeb alla 10 kraadi, siis juhtub öues midagi hirmsat. Parem on toas istuda. Ja selleks ongi nad välja möelnud nii palju tubaseid tegevusi, pluss bürokraatiat öpetajatele, et välja minekuks polegi aega. Kui nad siiski sügisel-talvel välja satuvad, on neil külm ja nad ei oska seal olla. Nad ei tea, et on olemas soojad riided, millega ka talvisel ajal on öues täitsa mönus. Nii see ring läheb. Köigil on külm, lastele öeldakse ka, et on külm ja paha, lapsed ei tea paremini, kasvavad selle teadmisega üles ja ongi jälle sündinud uus pölvkond külmavareseid.

Aga mul on ettepanek. Haridus-ja teadusministeeriumile. Palgad on lasteaedades nagu nad (vist) on, nii et ei saa eeldada, et öpetajad ise endale sobivad öueriided muretsevad. Te tehke hankekonkurss ja muretsege lasteia töötajatele mugavad ja soojad öueriided. Millega oleks öues mönus. Nii et ei pea sukapükste ja seeliku ja saabastega +10kraadi juures lödisema. Uskuge mind, see on hea möte!  Värske öhk ja öues olemine tuleb köigile vaid kasuks. Siis pole ka ehk nii palju haigusi! Ah, et kust sellised rahad vöetakse? No ma ei tea, vöib-olla siit ka ettepanek riigikogule. Tehke möni seadus ümber. No näiteks, et iga presidendi abikaasa ei saaks terve ülejäänud elu 1000 eur kompensatsiooni vöi ametist lahkumise hüvitised ei ulatuks 93 000 euroni. Lastesse ja inimestesse, kes nendega töötavad, panustamine ei ole paha möte, onju?

IMG_4517.JPG

Mina pakkisin Idale täna kaasa sooja voodriga kilepüksid, kummikud, vihmakindad ja soojad kindad, jope, puuvillase pesu ja fliisi. Väljas on 4kraadi sooja ja on lume-vihmasegune ilm. Aga ma tean, et nad on pool päeva väljas. Keegi ei külmeta ega kurda. Magamise jaoks panin vankrisse paksema teki.

// I went to visit one Estonian kindergarten and what I saw there made me sad. It wasbeautiful sunny day and I was sure that the children are outside playing. The playground looked abandoned, just a small group of children were outside. No laughing and now playing, they were just walking quietly. No wonder actually because the teachers showed with every bone in their body that it is cold and bad to be outside, they were all freezing. Or I think the kids actually were not freezing, but I think they reflected what they saw from the adults. The teachers were looking at their watches, hoping that parents will come soon and they can go inside and the parents who saw their children outside in this awful cold (10 degrees) weather, said also “poor kids, have to stay outside and freeze”. Only one teacher was dressed proparly and was not freezing, but having fun together with her group of children.

I am not a winter person either and I always prefer summer and heat, but living in Norway has taught me that there really is no bad weather, there is just bad clothes and/or laziness. When I took my dauhter with rain clothes to kindergarten one of the mothers told the teacher, that perhaps she also should put rain clothes on her daughter. Another mom said that there is no need, because surely they will not go outside in rain.

In my daughter’s Estonian kindergarten they sometimes do not have time to go outside because the daily programme is so intense. I don’t know what this involves, but I think there should always be time for playing outside. Isn’t it what children like the most? But when teachers and parents are freezing because of bad clothes, no one wants to go outside. Of course. I understand that. So perhaps all kindergarten teachers should get outdoor clothes? We don’t have money for that? Well, maybe then it is about time that politicians look over some laws? Perhaps Presidents do not have to get 93 000 euros after retiring and not all the wives of Presidents need to have a monthly salary for the rest of their life? 

I don`t know how will I make people understand that the weather is not bad, there is nothing wrong to be outside in autumn and winter and also that warm comfortabel clothes are not that expensive like we are afraid.

 

Lapsevanemad, saage lasteks!/Parents, grow down!

Teate, mis? VÄGA laias laastus ütlen ma, et Eesti lasteaiad ei ole nii hullud midagi (haridussüsteem ja harjumused ning teatud nõukaaegne mentaliteet on teine teema), muidugi võib juhtuda, et meil on lihtsalt vedanud, aga mu meelest on kordi hullemad Eesti laste vanemad.

Väga paljudes vestlustes/kommentaarides on läbi käinud see, et lapse lasteaiariided ei tohi mustaks saada. Ma ilma liialdamata pööritan selle peale alati silmi. Miks ei tohi lasteaiariided mustaks saada? Miks peab õpetaja tegema vahet, mis on kapis linna-ja õueriided? Ja miks jumala eest peab lasteaiariieteks valima midagi sellist, mida peab hoidma elu hinnaga? Mina olen ka Ida viinud lasteaeda Burberry kleidiga AGA ma olen teadlik, et kui see mängimise käigus määrdub, rebeneb vms ja ma seda taga nutma hakkan, siis on see mu enda süü, et nii lollilt edev olin ja vales kohas valed riided selga panin lapsele. Lasteaiariie ei pea olema viimane mood, vaid võib olla vabalt mitmenda ringi riietusese. Jah, ma olen ikka tuline dresside vastane, aga taaskasutusele ütlen ma alati “JAA!” Lasteaeda sobib väga edukalt veidike kulunum riideese, tilluke auguke vöi plekike ei tapa ka kedagi.

 Samas tehakse Eestis ja maailmas üldse nii palju imelisi lasteasju, et puht inimlikult pooled naised lähevad hulluks lasteriiete peale. Mina sealhulgas. Minu vana lemmik on kindlasti Ukauka(LINK), uute hulka kuuluvad Klikkklakk(LINK) ja Tjorven Kids (LINK). Mõnusad, mugavad, praktilised, ägedad riided. Hinnad on muidugi  ka ägedad. Kuid ma ei ole kordagi möelnud, et näiteks üht Ida (ja minu, huvitav kaua meie maitsed kattuvad) lemmikpluusi Ukaukalt ei tohiks määrida, sest selle eest on 25 eurot välja käidud ja ma tahaks selle hiljem sama raha eest edasi ärida.

Siia ongi koer maetud. Kui Eesti lapsevanem on endale soetanud kalli (ja nimega) riideeseme, siis ta püüab seda hiljem kasutatuna sama raha eest maha müüa. Ja seepärast ei tohi asjadel olla ühtegi plekki. Neid tuleb hoida. Aga miks nad siis lasteaeda kaasa panna?

Kas me oleme unustanud, mis meile endale lapsena köige enam meeldis? Kas me mötlesime selle peale, kas puude otsas turnimise, liulaskmise, jooksmise käigus saab riie mustaks? Vöi et seda tuleb hoida, sest ema tahab selle hiljem maha müüa? Ei? Seda ma arvasin. Me olime lapsed ja ei möelnud selliste asjade peale. Ja me olime önnelikud. Miks me siis oma lastele seda keelame?
img_9454

ûhest blogist lugesin ma hiljuti, et üks ema keeras ära selle peale, et keegi oli tema lapse mütsi/kindad/kombe/maeimäletamille teisele lapsele selga pannud, sest tol lapsel ei olnud toda vajalikku riideeset kaasas. Et mis möttes keegi luba küsimata minu asju vötab, saagu laps parem karistatud ja istuge välja mineku asemel toas. Jumal tänatud, et Ida Norra lasteaias on olemas varuriided, sest ka mina pole Idale näiteks vihmapükse kaasa pannud (mul lihtsalt ei olnud neid veel). Keegi ei karistanud last, vaid ta sai lasteaiast laenata. Sama on ka sokkide, sukkade, kinnaste jms. Ikka juhtub, et ununeb maha. Ja siis on hea kui saab laenata. Ei ole ka maailma löpp kui keegi laenab teise lapse kombet vms. Aga saab mustaks, löhub ära, küsivad nad kurjad lapsevanemad. Aga sama vöiks juhtuda ka sinu lapsega. Vöi oled sa üks neist vanematest, kes tahab kallist helebeezi kombet peale kasutamist kallilt edasi müüa?

Aga et igasugu unustamisi vältida, siis näiteks mina (Norra lasteaia kogemuse pöhjal) panen iga nädal kokku lasteaia koti, kus on paar paari vahetusriideid jms. Nädala löpus vaatan üle, mis vaja koju kaasa vöta ja puhtaks pesta vöi juurde tuua. Alati on midagi kapis olemas. Vihma- ja talveriided on ka lasteaias kogu aeg olemas. Siis ei pea muretsema, et ilm muutub vöi midagi ununeb. On segamini kallimad asjad ja kolmanda ringi riided. Minul on suva ja mu lapsel ilmselt veel rohkem suva, mis tal lasteaias seljas. Hoolimata sellest, et me mölemad oleme suuuuuuured fashionistad ja mina kirglik lastemoe huviline olen.

Mina mötlen, et 1) kui pole nii palju raha, et saab lubada ka kallite riiete kulumist, siis osta odavamad riided, millest nii kahju pole; 2) meenutage oma lapsepölve – oleks ju olnud traagiline kui meie emad oleks meil kogu aeg järel jooksunud ja keelanud. Laske lastel lapsed olla ja saage ise lasteks, et saada aru kui lihtne on elu tegelikult. Ei ole vaja seda lasteaias-koolis keeruliseks elada, sest muidu on igav;)

//You know what? In general I think Estonian kindergartens are quite okay (yes, a bit of Soviet mentality and tilted education system is not totally my cup of tea, but that is another topic), I think one of the biggest problems in Estonian kindergartens are the parents.

In many comments and discussions I have heard that the clothes cannot get dirty or teachers put on the wrong clothes to children. I want to ask why are the wrong clothes in the cupboard at first place and how should the teacher now what is allowed to put on the child or not? I roll my eyes every time when I hear something like that. If you are afraid that the clothes get dirty, please do not take expensive clothes to kindergarten. Take some second hand clothes, it is perfectly okay to use clothes that have been worn a bit more than the fancy clothes we use to go to theatre, cafè, grandma’s birthday etc. I have also put a Burberry dress on Ida to kindergarten BUT I am fully aware that I can only blame my vanity if something happens to that dress. And she of course has some more expensive clothes she wears everyday to kindergarten as well, but I have never thought that nothing can happen to that Ukauka (LINK) shirt only beacause I have paid 25 euros for it once.

But that is exactly here where the “dog is buried” – Estonian parents want to sell it later for the same price and that is why things cannot get dirty and a shirt or a dress is supposed to be guarded for the price of life. No stains of jam, no dirt, no, no no, no! Please do not take these vlothes to kindergarten then!

Children’s job is to play. And when they play they sometimes get dirty. Have we forgotten how fun it was to play a a child. How happy we were? Did we think about our clothes when climbing on trees? No? That’s what I thought. Why do we want to take this away from our children then?

From one blog I read that a mother went crazy because the teacher had put on her child’s jacket to another kid who’s mome had forgotten the jacket. How dare they? Something can happen to that jacket! I have news for you – something can always happen, don’t stress. And it can be you that forget the jacket next time. Would you not be grateful if someone borrowed your child a jacket? Think outside the box for a change. Not about the price tag on the jacket. Are you one of those parents who have used her savings to buy a fancy jacket to show off and hope to sell it for same price after use?

I have to thoughts on this topic. 1) If you do not have enough money to buy expensive things, don’t do it, buy cheaper things that can get dirty and can be thrown away later, life is too much easier without extra stress and 2) grow down, think about your childhood and what were your joys and worries. I am pretty sure clothes and brands and aftermarket were not part of your worries. You had the joy of playing.

Kumb siis on parem – Eesti või Norra lasteaed /which is better then – Estonian or Norwegian kindergarten?

Lasteaia teemadel olen ma palju kirjutanud (LINK), võrrelnud Eesti ja Norra lasteaedasid ja saanud kriitika osaliseks, et olen julgenud Eesti lasteaedade kohta midagi üldse öelda, noh et kui isiklikku kogemust pole. Tundub, et ka Eesti lasteaiad on selline püha lehm nagu Grete Klein ja mainstream sisekujundus, mille kohta ei tohigi midagi öelda, aga mu jaoks see rong on juba läinud. Nii et ma jätkan. Ja mul on hea meel, et Ääsmäe lasteaed, kus Ida käima hakkab, oli vägagi huviatud sõpruslasteaiast Norras, mille me nüüd siis Norras paika paneme. Kas sõpruslasteaiaks saab Ida Lillehammeri lasteaed või mõni teine on veel lahtine, kuid selge on see, et sõpruskohtumisi hakkab toimuma mitmes Saue valla lasteaias.

//I have written a lot about kindergartens and differences between kindergartens in Norway and Estonia (LINK) and I have felt a bit like the kindergartens in Estonia are “holy cows”. You do not critisize them without getting some hate. Well, for me it is too late, I have already opened my mouth, so I will just continue. But I wish to say that it makes me extreamly happy that Ida´s kindergarten is very much interested in a friendship kindergarten from Norway. I would love if Ida´s Norwegian kindergarten would like to have one more friendship kindergarten in Estonia, because I see how Ida sometimes misses the teachers and her friends there. “I want to play with MY Kaja and MY Bente!” she one day told me, “and Lille (=Pernille) and Mannus (=Magnus)”. Kaja and Bente are teachers by the way. IMG_3435

Aga siis lasteaiast. Ida lasteaed on imetore ja töötajad tunduvad olevat  täpselt sellised “minu teetassike” – inimesed, kes teevad oma tööd hingega ja südamest ning kelle juurde ma ilma muretsemata oma lapse jätan. Mõned kohe on sellised, kellele see amet sobib (ma alati toon ideaalse lasteaia õpetaja näiteks sõbranna Heilyt).  Ja toeline respekt,  et ùhel õpetajal jagub Eestis silmi-käsi-hoolitsust 20 lapsele korraga. Imeinimesed!

Aga lasteaiad erinevad nagu öö ja päev.IMG_2946IMG_3477.JPG

// The Estonian kindergarten where Ida will start is wonderful, it is fresh and nice and the teachers “my cup of tea” – not too strict and very playful, trying to take every child´s individuality into consideration as much as possible. Very big groups of children and few teachers, I truly admire how they manage to hold eye on everyone. 

IMG_3551.JPG

Alustame korrast. Ma ei suuda aru saada, KUIDAS need lasteaiad kogu aeg nii korras on. Kingad, saapad esikus kenasti rivis, ei kübetki liiva põrandal, kõik asjad on OMA koha peal. Vannitoas on igal lapsel oma tassike ja käterätikuke, väikesed ja suuremad potid rivis. Ida Norra lasteaias on jalanõud lapse kapi juures, mõnikord otsin ma saapaid mööda lasteaeda taga, liiv krudiseb alati talla all. Ma armastan korda, kuid mulle tundub, et kõigil oleks palju lihtsam kui jalanõud oleks lapse oma kapi juures. Seda enam, et mulle on jäänud mulje, et vanemad ei kipu päris täpselt aru saama, miks riietel ja jalanõudel on nimesildid täitsa olulised. Kui kleepse tellida ei raatsi, siis saab ju vildika/markeriga nime sisse kirjutada asjadele. Liiv pole ka kedagi tapnud;)

//There is one thing I don´t understand. How is it possible that all the rooms are SO TIDY?  Everything is on place and not a single piece of sand on the floor. Shoes are set all together in a hallway and you take your shoes off before you go to cuboards where the clothes hang. I didn´t know that and marched in with shoes on, like I am used to. What I think is the disadvantage of this order, is that parents to not understand trhe importance of labeling. 20 pairs of shoes in the hallway, the children don´t always know which are their shoes and how should the teachers remember everything. 

IMG_3440.JPGIMG_3485.JPGIMG_3461.JPGIMG_3483.JPG

Söömine oli teine VÄGA suur erinevus. Iseenesest vahva, et lapsed õpivad lauakombeid ja söövad nagu väikesed inimesed, kuid mulle tundub, et reeglid on natukene liiga ranged. “Söö täpselt taldriku kohal, ära pudista, söö kiiresti, ära unista jne jne jne!” Lapsed ju ikka pudistavad?  Samuti saan ma aru, et toidutegemisele ja toidule üldse on väga ranged nõuded. Et oleks kõik kalorid ja grammid paigas, rääkimata hügieenist ja kööginõuetest. Vaesed töòtajad!

//Eating is VERY different. Warm meal three times a day vs matboks with own sandwiches for breakfast and warm food three times a week. Here also I think it is nice that they are learning manners, but everything seems so strict. They are children, they mess a bit, we cannot expect them to eat proparly like adults. And the rules and regulations for food preparing, kitchens, hygiene, all the calories and grams counted, temperature measured – oh, boy! Poor employees.  

IMG_3471.JPGIMG_3467.JPGIMG_3468.JPG

Norra lasteaias ei midagi eriskummalist kui laps oma matboksist lihtsalt õues võileiba nosib. Ma tean, et me oleme õudselt uhked selle üle, et lapsed kolm korda päevas sooja toitu saavad (mulle ka meeldib sooja lõuna mõte), aga samas mõtlen ma, et kõik need norrakad, kes võileibade peal üles on kasvanud, ei kannata kuidagi mingi alatoitumuse või haiguste käes. Õnnetud ka ei paista. Võib-olla me pingutame natuke selle toiduga üle? Noh et mõtleme liiga palju?

//I like the idea of warm food once a day, but I also think that there is nothing wrong with the Norwegians who have grown up on sandwiches. They have turned out quite well don´t they? Some of them win gold medals in sports, some Nobel prices. They don’t seem to unhappy;) 

IMG_3383.JPG

Magamisega on selles lasteaias kõik nii nagu mulle meeldib. Magavad nii kaua kui tahavad, ei mingit “peab voodis vaikselt lamama,sest nii on vaja”. Jumal tänatud. Nagu te teate, siis ma õudselt kartsin seda “KÕIK peavad sama kaua magama”- rutiini. Erinevused magamises? Noh las pildid räägivad enda eest.

IMG_2944.JPGIMG_2960.JPGIMG_3449.JPG

Mida suuremad lapsed on, seda rohkem meenutavad minu meelest rühmad ikkagi juba koole. Olles erinevate õpetajatega rääkinud, siis pole ka ime, kui teadmised, mida lapsed enne kooli omandama peavad, on üsna korralikud. Nagu koolis. Ärge vaielge mulle vastu, et mängu jääb aina vähemaks. Jah, kõike tehakse läbi mängu, aga fakt on see, et “riiklik õppekava” teeb lasteaiad kooliks. Ka osad õpetajad on seda meelt. Kas keegi oskab mulle ka seletada, miks lapsed ei tohi õpetajaid nimepidi kutsuda? Miks ei tohi olla Malle ja Maie, aga peab olema õpetaja?

// The bigger the kids are the more I think kindergarten is like school. There is a lot of teaching and learning, yes through play, but still I think there is too much pressure on both teachers and children. Also some of the teachers feel the same way. Can anyone tell me why children cannot call the teachers by their first names? Why they have to be teachers and not Kaja or Bente?

IMG_3554.JPG

Riiklik õppekava näeb nii ette? Üldse mulle tundubki, et probleem ei ole mitte lasteaedades ja õpetajate suhtumises, vaadake kasvõi seda Ida lasteaeda – kõik on ilus, uus, värske, ja õpetajad teevad tänuväärset tööd, aga probleem on selles riiklikus õppekavas, mille järgi seataksegi liiga palju reegleid ja piiranguid nii lastele kui õpetajatele. Nüüd ma saan aru, mida õpetajad laste magamise ajal teevad. Ei, neil pole aega kohvitada, nad täidavad mingeid miljoneid raporteid, dokumente. Bürokraatia on lasteaedades nii meeletu, et meenutab kohati Norra maksuametit ja NAVi. Milleks? Milleks nii palju reegleid, nõudmisi? Muidugi on lastega  töö vastutusrikas, aga kõik võidaks kui paberitöö asemel oleks õpetajal aega rohkem lastega tegeleda. Onju?

//I think there are also too much burecraucy in the kindergartens. Why? Why the reports seem to be the most important thing? Would it not be better to just be with the kids and not rate them from early age? We are all different and develop differently, in my mind it is just stupid to rate them in kindergarten to tell how will they do in school. How should the teacher in kindergarten know that? The Estonian kindergartens reminded me of Skatteetaten and NAV a bit when it comes to paperwork that is required from teachers. 

IMG_3497.JPG

Lapsed käivad Eesti lasteaias riides imeilusasti. Mitte et Norra lapsed oleks mingid kaltsakad, aga siin tundub, et kõige olulisem on see, et seljas oleks ilusad asjad. Mis siis ei tohi mustaks saada ja jumal hoidku katki minna. Ma nägin kui üks ema tuli lapsele järele ja pahandas õpetajaga, et too olla lapsele linnariided selga pannud. Püha issand jumal! No mis sa siis tood lasteaeda neid riideid, mida ei tohi selga panna. Ega see õpetaja jaksa meeles pidada, mis on ühe lapse linna ja teise õueriie. Natuke on minu meelest probleemiks ka vanemate suhtumine. Osad emad on liiga kanaemad ja osad liiga ükskõiksed. Ma tõesti tean nüüd ka lapsi, kes viiaksegi lasteaeda “jalust ära”. Sellised asjad teevad kurvaks. Kui veel riietusest rääkida, siis Norra lasteaias käivad lapsed võrreldes Eestiga paljalt ringi Ida on natuke Norra laps, teda vaadatakse ka ilmselt natuke imelikult, et ta liiga õhukeselt riides käib. Aga no kui päeval on päike ja 20 soojakraadi, siis ei pane ma talle hommikul veel talvejopet selga. 13 kraadi ei ole külm.

//The children in Estonian kindergartens are dressed beautifully. Like going to a party all the time. And the parents are afraid that the clothes get dirty. I saw a parent telling a teacher off because she had but wrong clothes on a child. These are not clothes for kindergarten, she said. I just wanted to cry. Why the hell do you take these clothes to kindergarten then? And taking about clothes then children in Norway are naked compared to Estonians. When it is 13 degrees outside in the morning but still sunshine during the day, it is no reason to but on a winterjacket like they do in Estonia. Ida is a bit Norwegian, so they probably look at us like we are also dressed too light;)  

IMG_0717

Kui Norra lasteaias mütataksegi päev läbi väljas, siis Eesti lasteaias on erinevad tegevused – võimlemine, laulutunnid, kord kuus käib teater. Ma pooldan VÄGA väljas olemist ja mängimist, kuid ei saa öelda ka, et võimlemine ja laulmine paha oleks.

// In Norway there is a lot of outdoor activities. In Estonia there are a lot of indoor activities. Both good, but I like being outside a bit more. Still, not a bad word about the singing and training and theatre visits in Estonian kindergartens.

IMG_3544.JPGIMG_3473.JPGIMG_3548.JPGIMG_3542.JPG

Kumb siis on parem – kas Eesti või Norra lasteaed? Noh ütleme nii, et mõlemas süsteemis on oma head ja vead (minu kui lapsevanema pilgu läbi). Üks süsteem on ehk liiga vaba ja liiga mänguline, teine liiga range ja liiga paljude keeldude ja käskudega. Kritiseerida oli mul enne lihtsam, umbisikuliselt, siis ma ei tundnud Ida Eesti lasteaia inimesi, ma ei taha kuidagi, et nendele jääks mulje, et ma neid kritiseerin. Täna kui ma lasteaias ringkäigul olin ja erinevate ruumidega tutvusin, siis see pigem avaldas muljet, kuid ma jään siiski arvamusele, et Eesti lasteaiad on natuke liiga ranged ja nendes kasvab palju ühesuguseid väikseid sõdureid. Mina eelistaks natukene vabamat suhtumist. Kaua seda mängulist lapsepõlve ikka on! Kombed ja oskused on muidugi olulised, kuid ma ei tea, kas kolme aastane peab ikka oskama “inimese kombel” süüa?

//Which one is better then? The Estonian one or the Norwegian one. Well, in my mind both have their disadvantages and advantages. Perhaps the Norwegian one is too “free” and the Estonian one definately is too strict. I am impressed how good for example Ida’s kindergarten looks and I am very satisfied with the teachers, but still I would like the kindergarten to be something in between. Not so much learning and more being a kid. Childhood doesn’t last long anyway.

IMG_2959.JPG

Õigus oli ka neil kommenteerijail, kes eelmiste postituste all ütlesid, et lasteaia töötajates pole (üldjuhul) asi, muutused peaksid hakkama riiklikult tasandilt. Samas senikaua kuni Eestis kestab edu ja edukuse kultus, ei muutu midagi. Niikaua käivad lapsed lasteaias kõige kaunimates riietes, niikaua kestab sünnist saati õppetöö ja bürokraatia on olulisem kui päris elu. Ma ei taha olla mingi maailmaparandaja või jälle jätta kellelegi muljet, et ma tean kõige paremini, kuid ma loodan küll, et kahe maa lasteaedade koostööst on rohkem kasu kui ehk arvata osatakse. Mina olen igatahes õnnelik, et läbi meie killuke Norra lasteaeda Eesti lasteaeda imbub.

// I don’t see myself as someone who knows better, but I am so glad that with us a bit of Norwegian kindergarten comes with us to Estonia. And I honestly must tell that I am a bit sad that Ida cannot continue in the Norwegian barnehage. The system here is totally different, but I like it, it is my cup of tea as I like to say. And Ida seems to like it very much as well. Otherwise she would not tell me so much about HER Kaja and bente and Lene and others;) 

IMG_2952.JPG

 

 

 

 

 

 

Lasteaiad TERVE suve puhkusel???

Ma sain teada, et Eestis on suviti lasteaiad TÄIESTI SULETUD. Minu lapsepõlves oli ka, aga siis olid natuke teised ajad, vanaemad olid üldjuhul pensionil, elasid maal, lapselapsed olidki lasteaia ja kooli asemel nende juures ja elutempo oli hoopis teine. Praegu käivad vanaemad ja vanavanaemad (ja kui me pensioniea tõstmisega jätkame, siis varsti ka vanavanavanaemad) tööl ning kui nad ei ole tööl, siis nad tahavad ka puhata, käia reisil ja tegeleda oma asjadega.

Ma ei suuda mõista, mis moodi lasteaialaste vanemad peavad suvel tööl käima? Kõik ei ole nii õnnelikud “lillekesed” nagu mina, et töötan kodus. Minu teada on tavalisel tööinimesel puhkust aastas 28 päeva, lasteaiad on aga kinni terve suve, mis teoreetiliselt kestab ikka rohkem kui 28 päeva (kui me ilma järgi ei vaata, vaid kalendrisuve). Mul on miljon küsimust, aga no ma panen aja kokkuhoiu mõttes kirja vaid mõned. Ütleme, et olen üksikvanem ja mul ei ole sugulasi, kes saaksid/tahaksid abiks olla suvel lapse hoidmisel – kuidas ma siis hakkama saan? Võtan lapse tööle kaasa? Aga kui ma töötan kassapidaja, bussijuhina? Väikelaste vanematel on õigus puhkust saada suvel, ma tean ma tean, aga teate, kui väga paljud inimesed kaotavad peale emapuhkust üldse oma töö, siis ma ütlen teile ka seda, et kui see ema  alati eelisjärjekorras puhkuse saab ja laps kogu aeg nö ettekäändeks on, siis ühel või teisel põhjusel varem või hiljem saab see vanem lihtsalt kinga. Lihtsam on tööle võtta keegi, kes ei pea suvel lapsega kodus puhkama neli nädalat järjest või ei vea last tööle kaasa. Töökohti on vähe, soovijaid palju. Must ja valge maailm.

Mu meelest on ajuvaba, et lasteaed on terve suvi kinni. See lihtsalt ei “meigi senssi”. Ma olen kuulnud tuttavate lugusid, kuidas nad peavad hullult vaeva nägema, et klapitada puhkusi, uurida ja organiseerida, kuhu laps suvel panna. Jah, muidugi peab laps ka puhata saama, loomulikult peab, aga no mingi mõistlikkus peaks ikkagi säilima. Ida Norra lasteaias peavad lapsed suvel ka kolm  nädalat puhkama, nendest kaks nädalat järjest. Lasteias puhkavad õpetajad vaheldumisi. Suvel uuritakse vanematelt täpselt, kuna üks või teine laps puhkab ja mis kellast kellani laps lasteaias käib, vastavalt sellele pannakse paika ka puhkuste ja tööl olevate õpetajate graafik. Kõik on rahul. Kõik saavad puhata, kõik saavad tööl käia. Ei mingit kaost.

Ma kuulsin ka seda, et on olemas asenduslasteaiad. No päriselt? Ma ei saa sellest mõttest aru – viia lapsed võõra inimese ja võõraste laste juurde hoopis teise kohta kui ta harjunud on? Lisaks veel on mõnes maakohas asenduslasteaed 30 km  (!!!!) kaugusel.

Nüüd me jõuame sellesse punkti, et lasteaias ei saa õpetajad graafikuga töötada, sest neid on liiga vähe seal lihtsalt. Absoluutselt nõus. On naeruväärne, et 20 lapsega peab hakkama saama üks õpetaja ja üks assistent. Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, et Riigikogust lahkujad saavad hüvitiseks 10 000 eurot (LINK) ja kui nüüd lisada siia Taavi eralennuki sõidud ja proua Majanduse “tööreisid”, siis ma jõudsin järeldusele, et asjad on ikka jummalast kreenis. Selle raha võiks peaks hoopis suunama lasteaedadesse ja koolidesse. Et seal oleks piisavalt personali ja lasteaiad oleks avatud ka suvel. Mihkli lahkumishüvitise eest saaks juba päris mitu õpetajat või assistenti lasteaeda juurde. Minu postitusest ja vanemate omavahelisest nurinast pole muidugi mingit tolku, seda ei võta keegi kuulda, nii kaua kuni vanemad lepivad sellise süsteemiga ei muutu mitte midagi. Aga miks te me lepime?  Ärme lepi. See EI OLE OKEI, et lasteaed terve suvi kinni on. Kõik peavad puhata saama, aga mitte sellisel moel. Jällegi jõuan ma järeldusele, et Eestis on paljud asjad nii ja mitte teisiti, sest “nii on alati olnud”. Seda ahvide eksperimenti mäletate? No mu meelest sinna ahvide asemele võib eestlased ka panna. Ei mingeid uuendusi ega muutusi. Ja siis kekkame, et oleme õudselt innovaatilised.

 cropped-cropped-img_2387.jpg

PS: Mihkel Raud ei ole mingi õilis hing, kes Riigikogust moraalsetel kaalutlustel lahkus. Ta on täpselt samasugune jobukakk nagu need teised (Maire Aunaste, Heidy Purga, Reporteri saatejuht, Erkki Nool ja teised sportlase, lauljad, näitlejad), kes sinna ei kandideeri mitte “õiglust majja lööma”, vaid hüvede pärast.

Kas kodus töötamine on ikka töö?

Mõnikord tundub mulle, et mehed on juhmid ja mõistmatud, või siis täpsemalt öeldes minu mees. Või me saame asjadest erinevalt aru ja siis lähme tülli. Nagu eile. Marek oli kokku leppinud mull autoremondi aja, mille peale mina vihastasin, sest ma ei suutnud aru saada, kuidas ma sinna peaks jõudma. Marek vihastas vastu, et miks ma ALATI lükkan asju edasi ja see võtab ju vaid tunnikese. Enne seda oli ta nähvanud (või nii vähemalt mulle tundus), et miks pesu on nöörilt veel korjamata on. Ja mul kees kõik üle.

Mul on teoreetiliselt puhkus. St puhkus Norrast ja poest, AGA lisaks poele teen ma veel asju, mis tähendab kodus töötamist ka siis kui mul on Norra poest puhkus. Ma jäin mõtlema, kas kodus töötamist ei peetagi tööks, et see, et mul on vahepeal võimalus koivad päikse käes välja sirutada või Idaga lilli korjata, teeb minu tööst automaatselt tilulilu, mis ei väsita? Või et blogimine, mille eest ma tasu saan, on selline hobi, mida peaks tegema öösel, mitte päevaajast? Ja et kodus töötades on elementaarne, et ma jõuan ka kodu koristada, pesu pesta, süüa teha, autoremondis käia. Seda kõike Idaga koos või Ida kõrvalt. Ja jõuame tüliõuna – autoremondini. See võib võtta küll tunnikese, AGA edasi-tagasi sõiduga läheb üle kahe tunni. Lisaks harjutan ma Idat lasteaias käimisega, sest teate, kuigi ta võiks minuga koos ka kodus olla kui Eestis oleme, sest ma saan tema kõrvalt töö tegemisega isegi hakkama, aga 1) see poleks aus tema suhtes, et ma temaga ei tegele ja 2) ma pean aegajalt käima koosolekutel. Eelmisel nädalal käisin ma temaga töövestlusel, ei ole just kõige lihtsam, homme peaks ma minema hommikul koosolekule, päeval tegema tööd, lõuna ajal minema töövestlusele, Idaga lasteaias käima – ma ei suudagi välja mõelda, kuidas seda kõike teha, hakkama saab ikka, aga siis mind vihastabki siniseks kui mulle jääb mulje, et mu kodune töö on justkui vähem oluline. Ja ma peaks rohkem jõudma. 

Ideaalis ootasin ma muidugi tädi Marit meile külla, et saaksin natuke puhkuse ajal ka endale aega näpistada, näiteks oma kulmud korda teha ja/või juuksurisse jõuda. No ei tulnud kedagi, mis seal ikka, ma ei saa ka midagi ette heita, sest Ida on meie “rist ja viletsus” ning ilmselt ei saagi sellest aru saada enne kui endal laps, oled arvestanud lapsehoidjaga, aga seda ei tule. 

Ahjaa, alati tuleb mulle selliste halapostituste peale kommentaare, et no aga jäta oma blogi kirjutamine ära. Selle postituse peale olen ma “kulutanud” 15 minutit (olles Idaga lasteaias ja nö peidus) ning ausalt – kas mul mõni hobi võib olla?

See kole koll Eesti lasteaed

Kuna me täna olime varakult jalul, mõtlesin, et kaeme siis selle Ääsmäe lasteaia ka üle. Mina muidugi kujutasin ette, et me lihtsalt läheme ja ütleme tere, aga enne kui ma arugi sain, katsetasime me juba lasteaias käimist ja mängisime kööginurgas. Vahemärkusena pean ka ütlema, et oleks ju mitteminulik õigest uksest lasteaeda rünnata, ma sisenesin mingist köögiuksest ja kui ma väljudes püüdsin õiget ust leida, leidsin ma harjakapi ja vannitoa, aga ikka mitte õiget ust, nii et pidin jälle juba tuttavat köögiust kasutama. Eks need köögiukse taga seisvad inimesed mind imelikult vaatasid, aga parem harjugu ära selle imeliku emaga.

IMG_2443.JPG

Mina olin üllatunud kui popp ja värske see lasteaed oli, noh et ei mingi räämas ja vana, vaid ikka selline koht, kuhu lapse rõõmuga viid ja kus ta rõõmuga on. A võib-olla lasteaiad ongi kõik sellised?

Ida ei tahtnud kuidagi koju minna ja nii olime me lasteaias kuni õues mängimiseni. “Ida ka õue!” hüüdis Ida kui kuulis, et vaja asjad kokku panna ja saab õue. Õues tekitas ta korraks muidugi õpetajatele hirmu kui “suurte laste alal” nagu väike ahvipärdik ronima kukkus, aga ma ütlesin, et ärgu kartku, Ida on vana kala turnimises. Ja muhkude saamises. Samas saan ma aru, et raske on kõiki neid mudilasi jälgida kui igaüks teeb, mis tahab ja ma usun,et Ida allub “dressuurile” palju paremini kui mind pole lähedal.

IMG_2454.JPGIMG_2457.JPG

Samal ajal kui Ida ronimist nautis uurisin mina õpetajalt kurikuulsa magamise ja muude tegevuste kohta. “Mis mõttes peab magama?” küsis õpetaja, “ei pea siin keegi midagi.” Mulle meeldis see õpetaja. Ja mida rohkem me vestlesime, seda rohkem jäi mulle mulje, et tema suhtumine ja stiil on täpselt minu teetassike. Minu esmamulje on lasteaiast igatahes väga positiivne. Kapis kolli ei olnud. Küll aga oleks mul ettepanek vanematel laste asjadele nimed külge kleepida/kirjutada, see teeb kõigi elu palju lihtsamaks.

Homme läheme me pudruajaks ja ilmselt ma juba ka eemaldun tunnikeseks. Või sõltuvalt Ida tujust ja sellest, kuidas ta minuta kohaneb.

“Ida, sul on nüüd kaks lasteaeda, Lillehammeris ja Ääsmäel,” ütlesin ma Idale. Ida tõstis kaks näppu püsti ja ütles “ahah” nagu saaks aru, tema nägu aga reetis, et ega ei saanud ikka küll. Pigem küsis see nägu “kus Magnus on?”

IMG_2426.JPG

We visited the Estonian kindergarten where Ida starts and as you know I had been quite frightened, because I understood kindergartens in Estonia are more preschools than places for fun and games, but I am so reliefed to say that the one in Ääsmäe seems to be okay. My main concern was the sleeping for exactly the same time and all the learning, but when I talked to the teacher in Ida’s group she assured me that no one is forced to sleep more than they want and for smaller children like Ida the kindergarten is more for playing. Even outside;)

I have had the impression that the Estonian kindergartens are not so modern and fresh, but this one was really a cool place. Me so happy! There are some suggestions I might have both for teachers and parents, but it’s just suggestions, not  to say that I know better. Tomorrow will see how breakfast in the kindergarten goes.

“Ida, you now have two kindergartens,” I said when we left. “Okay, mamma,” Ida answered like she had understood, her face said something different. She was wondering where Magnus was? She has been missing her friends in the Lillehammer kindergarten. She doesn’t know that in Lillehammer she starts in “big childrens group”. “Will it be do many changes for her to have different kindergartens and languages?” I asked the teacher. The teacher calmly said that she’s sure everything’s gonna go well.

 

Eesti ja Norra lasteaia erinevused?

IMG_0065

Eelmise postituse jätkuks või eellooks kopisin vanast blogist siia postituse lasteaedade erinevuste kohta. 

Tegelikult on pealkiri muidugi eksitav, sest Eesti lasteaiast ei ole mul väga palju kogemusi, kuid kui võrrelda neid jutte, mida räägivad teised lapsevanemad, õpetajad ning mu oma kogemused, siis mulle tundub, et lasteaiad on ikka väga väga erinevad. Mäletate, esimene kord sain ma ju peaaegu šoki, sest mulle tundus, et lapsed teevad seal täpselt seda, mida nad ise tahavad. Päris nii hull asi siiski pole, aga väga laias laastus siiski.Mõned olulised erinevused Norra lasteaiast minu kogemuste põhjal:

1. Lapsed (0-3a) magavad lõunaund õues vankrites. Samas on teinekord ka nii, et nad ei maga üldse, sest kui laps ütleb “nei, tema ei taha magada”, siis teda magama ei panna. Idal oli mingi aeg selline komme. Kuna me aga õhtul saime koju väsinud ja pahura lapse, siis palusin ma neil siiski vähemalt proovida teda uuesti magama harjutada.
Suurema rühma lapsed ei maga üldse.

2. Kui lapse viid lasteaeda hommikusöögiks, tuleb see talle toidukarbiga kaasa anda. Tavaline toit karbis – juustuvõileivad.  Paljudes lasteaedades on lastele lõunaks vaid (juustu)võileivad. Idal on vedanud – neil on kolm korda nädalas (!) ka soe toit lõunaks.  Ja mitte vaid pakitomatisupp ja kalapulgad.
Selles lasteaias pööratakse hästi palju tähelepanu toidu(valmistamise)le. Lapsed on tihti kaasatud ja talvisel ajal oli täitsa tavapärane, et peale jalutuskäiku metsas tehti koos väljas lõkke peal süüa.

3. Lapsed on õues IGA ILMAGA. Vaid siis kui väljas tõesti -30 oli, jäeti väiksemad lapsed tuppa. Aga vihm ei ole absoluutselt mitte mingi takistus. Mulle tundub aegajalt, et vihmased päevad on veel kõige oodatumad.  Idal ei ole hetkel vihmapükse ja nii saan ma igal vihmapäeval kaasa kotitäie mudaseid ja märgi riideid. Ühel päeval kui oli päris korralik vihmasadu, tulid õhtul KÕIK vanemad lasteaiast välja vett täis kilekottidega, kuhu olid visatud laste LÄBIMÄRJAD riided.

4. Lapsed on õues paljalt. Okei, see on liialdus, aga esimese hooga tundus mulle küll, et ma olin ainus ema, kes lapsele joped ja kindad ja mütsid selga toppis kui sügisel õue minek oli. Teised jooksid õues kampsuniväel. See pilt on tehtud oktoobris. Ida oli ainus, kellel saapad jalas olid. Tegu oli siiski vaid õues pildistamisega, kuid veider vaatepilt oli see siiski, kui keset oktoobrit kõik lapsed toariietega õues ringi jooksid.

Eile oli erakordselt soe ilm, +10kraadi. Ma vist isegi ei peaks lisama, et loomulikult lippasid kõik lapsed jopedeta ringi. Ida samuti. Kui see poolpaljalt ringi jooksmine alguses mind ehmatas, siis praeguseks pean ma ütlema, et tänu sellele on lapsed väga karastunud. Terve lasteaia jooksul ei ole Ida kordagi külmetunud olnud. Nohu ei ole siin haigus. Kõik lasteaialapsed on ninad tatised. AGA siiamaani häirib mind see, et lastel ei pühita nina ära. Kui ma esimene kord lasteaeda läksin ja üks väike poiss, ninast paks roheline tatt väljas, mulle otsa vaatas, pidin ma oksendama hakkama. Õpetajad ei teinud sellest väljagi. Ninade mittepühkimine on mu meelest ääretult rõve. Ma saan aru, et kogu aeg ja kõike ei saa näha ja ära pühkida, aga kuivanud tatt nina all ja põskedel…Sellega ei suuda ma harjuda!

5. Lapsed käivad mähkmetes kuni 5. eluaastani (!!!!) ja see ei ole absoluutselt liialdus. Lapsi ei harjutata potil käima ning enne kui laps ise ei avalda soovi potile minna, teda sinna ka ei panna. Täna viisin ma Ida ilma mähkmeta lasteaeda, sest mul on lihtsalt kopp ees mähkmetest. Kodus ei kanna Ida juba ammu mähkmeid ja küsib potile, kuid lasteaias ta ei julge/oska. Mul on lihtsalt kahju vaadata kui suured lapsed teinekord on mähkmega, mis on nii raske, et ulatuvad põlvini. Ma ei mõista seda. Kas õpetajatel ei oleks lihtsam kui lapsed käiks potil?
6. See tegelikult kattub natuke  3.punktiga, aga hästi palju tegeletakse lastega õues ja pööratakse tähelepanu kehalisele liikumisele. Õppetööd meie mõistes minu meelest küll ei ole, rohkem on ikkagi lasteaed mäng. Seepärast oleme me näiteks mõelnud, et kui Ida peaks kooli minema Eestis, siis kindlasti peaksime me aastakese varem Eesti kolima, et teda “järje peale saada”, nii et ta kooli üldse sisse saaks:D
Mõnes mõttes mulle meeldib see, et lastel lastakse lapsed olla. Samas ei saa öelda, et need mängud ei oleks arendavad. Mulle endale meeldib eriti, et väga palju kasutatakse looduses leiduvaid “mänguasju”.
7. Hästi palju on lasteaiapidusid – kostüümipeod, pidžaamapeod, aga et see vanemate rahakotile ei hakkaks, siis tehakse paljud “kostüümid” lasteaias kohapeal. Näiteks oli neil hiljuti “kübarapidu” ja selle asemel, et kõik oleks pidanud ostma/meisterdama udupeened kübarad lastele, tehti koos lasteaias kõigile oma kübar.
Ja pühade tähistamisest võiks kohe eraldi rääkida. Munapühad on ju Norras suurem kui elu, nii olid näiteks munapühade ajal õpetajad riietunud lihavõttejänesteks ja õhtul lapsele järele minnes pakkus tibuks riietunud lasteaia juhataja kõigile õues kooki ja mahla.
Sünnipäevi tähistatakse nii, et välja pannakse lehvima suur lipp, seina peal on suurelt kirjas sünnipäevalapse nimi, sünnipäevalaps saab valida hommikuse laulu ja talle meisterdatakse kroon. Ei mingeid komme ega kooke, sest lasteaias ollakse arvamusel, et emotsioon ja ekstra tähelepanu on olulisem. Ma olen nendega nõus!
Mulle meeldib ka see, et lasteaias ja algkoolis püütakse selgeks teha lastele, et kõik tuleb sünnipäevale kutsuda. Seda selleks, et keegi end tõrjutuna ei tunneks. Kulukas? Sugugi mitte. Väga paljud sünnipäevad peetakse õues ning tavaliseks toiduks on lompe’sse keeratud grillvorst, mida koos lõkke kohal küpsetatakse.
8.  Lasteaed on avatud 7:30-17:15. Kui ma Idale 16:45 järele lähen, siis on ta tihti paari viimase lapse hulgas. Reedel tasub lapsele nelja paiku juba järele minna. Kuna need vanemad töötavad, mina ei tea.

All I really need to know I learned in kindergarten

IMG_8693

Norra ja Eesti lasteaedade erinevusest olen ma varemgi rääkinud. On asju, mis mulle Norra lasteaia juures üldse ei meeldi – näiteks see, et viie-aastased käivad mähkmega, last ei panna pissile ENNE kui ta ise küsib ja et nad ei õpi absoluutselt lauakombeid, vaid söövad nagu väikesed põssad. Kuna Ida saab oktoobris kolm ja minu jaoks oli täiesti mõistmatu. miks nii suur laps peaks veel mähkmes käima (eriti kui ta kodus käib pissil), siis ma hakkasin Idat lihtsalt mähkmeta lasteaeda saatma paar kuud tagasi. Esimene nädal juhtus ikka õnnetusi, kuid tänaseks keeldub Ida mähet kandmast ka öösel. Paar korda on öösel pissile küsinud, kuid muidu on ööd rahulikud (ja kuivad. ptüi,ptüi,ptüi). Kahe ja poole aastaselt sai Ida mähkmevabaks (mis on isegi hilja eksju?)

AGA…mulle meeldib väga palju asju Norra lasteaia juures. Näiteks individuaalne lähenemine. Rühmas on küll päris palju lapsi ja teatud päevakava on siiski olemas, kuid lastele lähenetakse individuaalselt. Ei ole ju mõeldav, et kõik lapsed on sarnased ja neid ei saa ju samadesse raamidesse suruda. Kas me kasvatame ühte sammu astuvat armeed või isiseisvalt mõtlevaid indiviide?

Ma toon mõned näited. Hommikusööki süüakse kuni 8:30ni, aga Ida jõuab teinekord lasteaeda alles 8:30 ja tahab ikkagi süüa, sest talle meeldib lasteaias süüa. Ta võib oma võileiva laua taga ära süüa, olgugi et teised juba mängivad. Mõned pisemad (aastased) teevad juba õues esimest uinakut.

Magamiseaeg on ca 12, aga keegi ei maga täpselt ühel ajal ja ühe kaua, vaid nii kaua kuni und on. Kui und ei ole, siis lihtsalt pikutavad veidike. Lapsed magavad väljas, aga samal ajal on suurem rühm (kes enam üldse päeval ei maga) õues mängimas, mis te arvate, et nad mängivad vaikselt. Ei, nad jooksevad ringi ja kilkavad nagu lapsed ikka. Üks ei kipu teist segama.

Ülejäänud aeg on mängimise aeg. On muidugi ka muusikatunnid ja ühised kogunemised jm, kuid laias laastus on lapsed töö lasteaias mängimine. Ja enamuse ajast on nad õues. IGA ILMAGA. Ja palun öelge mulle, millisele lapsele ei meeldiks suvel poriloikudes pladistada ja talvel lumes sumbata? Teate ju küll, ei ole halba ilma, on vaid halb riietus.

Miks ma sellest nüüd üldse räägin? Meie elus on viimaste päevade jooksul nii palju asju juhtunud, et igaks juhuks hakkasin ma Idale Eestis lasteaiakohta vaatama. Kui ma siis vaatasin päevakava, tekkis mul ühtäkki hirm. Ma ei taha, et mu lapsest väike sõnakuulelik sõdur kasvatatakse. Reegleid tahan ma küll jah, aga ma ei taha ära võtta oma lapse iseloomu, muuta teda kellekski teiseks, ma tahan, et ta saaks olla laps.

Kõige suuremad murekohad on minu jaoks:

  1. Õuesolek. Kui palju saab laps õues olla? Ja mida ta seal teha tohib? Vaatan päevakavast, et õues ollakse enne und ca tund, sulgudes on kirjas jalutuskäik. Mulle tuli kohe silme ette oma põhikool, kus me vahetunni ajal pidime VAIKSELT ÜKSTEISE KÕRVAL RINGIS jalutama. Kas kolmeaastased peavad ka lasteAIAS jalutama niimoodi või mida see tähendab? Miks ma kirjutasin AIA suurte tähtedega? Minu jaoks tähendab lasteaed seda, et teatud maa-ala on turvaliselt aiaga ümbritsetud ja lapsed võivad sellel teritooriumil teha, mida tahavad?  Joosta, rattaga sõita, ronida, kiikuda. Ei?  Lisaks ma ju tean päriselt lasteaedasid, kus lapsed ei olegi eriti väljas, sest ilm on kole ja lapsed ei taha. Aga lastelt pole keegi küsinud. Ja kui selles lasteaias, kus Ida käima peaks, ollakse õues alates 16.15st, siis sel ajal hakkan ma juba Idale järele minema. Ta ei saagi ju mängida? Vaid magada ja õppida prantsuse keelt, koreograafiat, semiootikat, ajalugu…
  2. .Magamine. Kui magamise aeg on kaks tundi, siis kas kõik peavad kaks tundi magama? Ma sain FBs sellele tegelikult juba vastuse, et muidugi peavad, sest 1) nad väsivad ära, 2) kui ei maga, siis peavad rahulikult kaks tundi pikutama, 3) sel ajal on õpetajatel arenguvestlused, koosolekud ja üldsegi kui lapse magamise aeg on teine, siis hakka enne lasteaeda ümber harjutama, sest ega siis keegi sinu lapse harjumustega ei arvesta. Mina ei suuda mõista, miks ei või laps, kes on oma une ära maganud (vaikselt) mängima hakata? Sest siis tahab teine ka, vastas mu sõbranna (kellest muide ma lasteaiaõpetajana VÄGA lugu pean). Mina tahan küsida, aga miks ei või osa mängida ja osa magada? Tuletan meelde, et Ida käib lasteaias, kus tema magamise ajal osa lapsi KILGATES ringi jookseb. Koosolekute kohta ütlen ma, et selleks on Norras näiteks iga teatud aja tagant “planleggingsdag”, mis tähendab seda, et õpetajad on koos koolitusel/koosolekul/arenguvestlusel ja lasteaed on suletud. Arenguvestlusi vanematega (need ju ikka toimuvad Eestis ka?) peetakse erinevatel päevadel ja aegadel, nii et see ei sega lasteaiatööd.
  3. Liiga palju reegleid, raame ja vähe individuaalset lähenemist ning paindlikkust. Ma tahan, et laps saaks areneda selleks, kes ta on, milleks tal on eeldusi, mitte selleks, kelleks meie ja ühiskond tahab. Ma tahan, et tal on õigus kaasa rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte, mitte et täiskasvanud otsustavad kõik tema eest, sest ta ei tea veel, mis talle hea on. Mõelge kui keegi sunniks mind tegema asju, mida ma ei taha (jah, muidugi on asju, mida peab tegema, aga ma ei räägi sellest), siis ma oleks veel rohkem “screwed up” kui praegu. Ma mäletan oma lasteaiast eriti eredalt, et ma ei tohtinud lauast tõusta enne kui ühepajatoit oli lõpuni söödud, teised võisid juba “kaamelitatti” (karamellkisselli) süüa, mis oli mu lemmikmagustoit, aga mina ei saanudki seda, sest ma ei söönud enne KOGU toitu ära. Mis te arvate, kas ma vihkan ühepajatoitu siiani või mitte?

Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha Eesti lasteaia-süsteemi maha teha (mulle ka meeldib, et nad õpivad lasteaias lisaks mängule), aga ma tahaksin, et me saaksime aru, et laps on väike MÕTLEV inimene ja tema töö on eelkätt MÄNG. Mul on tunne, et lasteaiad ja meie arvamus sellest, mis on õige, peaksid natuke muutuma. Muidu kiidame taevani kõiki muutusi ja seda kuidas silmad avanevad ning inimesed rohkem mõtlevad, aga lasteaedade koha pealt hoiame me natuke kinni selles, mis “tuttav ja turvaline ja õige”. Ma ei taha liiga teha õpetajatele ega üldistada, kuid mulle kipub jääma tunne, et lasteaiaõpetajad hoiavad teatud reeglitest kümne küünega kinni ega suuda paindlikud olla, sest see tähendaks mugavsustsoonist välja tulemist. Muutust? Ja kui te ütlete, et “väikeste ühte sammu astuvate sõdurite armeed” on lihtsam ohjata, sest üks täiskasvanu 20 lapse kohta ei jõua kõigi vajadusi ja soove täita, siis ma ütlen teile, et juba süsteemis on midagi mäda. Üks täiskasvanu ja üks abi on ILMSELGELT liiga vähe. Ma võiks siin pikemalt juurelda selle üle, millised kahjustused see endaga kaasa toob kui individuaalsust ei arvestada ja juba maast madalast meid vormima hakatakse. Minuvanustel ja vanematel on oma lasteaedadega seoses tihti mitte rõõmsad mälestused, vaid “armid”.

Ma tahaks kohe Ussipesa metsa “vabakäigu-lasteaia” luua. Kus lapsed ilusa ilmaga võiks oma lõunat õues värskes õhus süüa, joosta ja mängida ja magada nii palju kui nad tahavad. Kes kampa lööb? Tooks värsket hingamist lasteaia-maastikule?

IMG_0048

 In light of moving back to Estonia one of my concerns have been the kindergarten situation as we now have been used to the ones in Norway. I have talked about the differences before as well and there are some things I do not like here too. I mean a five-years old in a diaper is unnatural. It’s a small human, who can talk and express his/her needs. Ida turns three in October and has not been wearing a diaper since spring now, I just sent her to kindergarten without a diaper and of course there were some accidents, but she and the teachers learnt and I have a diaperfree toddler. I also do not understand toddlers and pacifiers. Why does a 3-4 old need a pacifier can anyone tell me? And I do not like that they do not learn any manners how to eat and behave on a dinner table. I think they are allowed to be little “peppa pigs” a bit too much.

BUT there are so many things I do like. There are quite many children in the group but they still manage to approach children more individually. They are not forced to do exactly the same things at exactly the same time, because all the children are different. Children get to grow up they way they are, no one is raising a small army of soldires, which pretty much for me sums up the kindergarten system  in Estonia. Everyone has to do the same thing! I (and many people my age and older) have “scars for life” from Soviet kindergarten. The only thing that mattered was rules. I was not allowed to eat dessert and go sleep and play BEFORE I had finished up vegetable stew. I could not eat that and had to sit behind the table and stir at the cold stew. I cannot eat stew even now – 30+ years later.

I think in many ways Estonian kindergartens are afraid of come out of the box, because things have always been like this (read about the similarity with the experiment with monkeys and cold water here). Yes, I know there are very innovative kindergartens as well and not all teachers are the same, but the system overall needs a change. Neither am I saying that we should look up to Scandinavia in every way, but isn’t it the Estonian way to try to fit in to Northern countries so desperately in every other field, why not cooperate with kindergartens to learn from their experience?

Let me give you some examples of how children are treated based on their needs and character. Breakfast is eaten until 8:30, we are trying to make it for breakfast, but Ida is so slow in the mornings that we hardly make it to this time. She eats her breakfast at home, but also wishes to sit down at breakfast table in kindergarten as well for a minute. She usually doesn’t even eat from her matpakke, but is allowed to sit there and start the day in her own way. Nobody tells her off. In Estonia it’s not possible, because they are having warm porridge and it gets cold if not eaten at once and the classes begin. First of all I think breakfast matpakke from home is a good idea, because children like different things for breakfast. Ida has for example a weird taste – eats a yoghurt at home and insists on taking lompe with kaviar to kindergarten. Every morning. Why should she eat porridge if she doesn’t want?  Just a thought. No criticism. I myself love porridge.

And what classes? Kindergarten should not be an “institution of education” as reffered in Estonia.

The smaller children are sleeping at ca 12, but no one at the same time. They wake up when they feel they have rested, the ones that are not used to sleeping are playing. Children are sleeping outside and if you think the other ones who are playing are being quiet while others are sleeping, you are wrong. They are playing like children do.

Rest of the day is playtime. Of course they are having musical “lessons” and gatherings, but in general childrens work at kindergarten is TO PLAY and to BE A CHILD. Have fun, not learn Geography and English. I do think that older children should know numbers and the alphabet, but not in the way things are in Estonia. Did you know that to get in the 1.grade in Estonia, they need to take an exam? And many preschoolers have tutors? Normal? I don’t think so.

It Norwegian kindergarten it is also important to be a lot outside NO MATTER weather. There is no bad weather, there are wrong clothes. And this I want to emphasize extreamly!  Separate post especially for parents on this topic HERE.

I love that my child can be a thinking individual in Norwegian kindergarten. Not a little soldier. My main concerns about Estonian kindergartens are:

  1. The outdoor activities. Will they be outside? What can she do there? Are they allowed to walk, run, climb, get muddy and wet? Or do they have to “behave”?  What about when it’s “bad weather”? Will they sit inside? That sounds so tragic. I hope kindergarten teachers have wellies and raincoats. And the parents allow their children to be taken out. Remember your own childhood? What did you like best? Play outside, right?  One of the comments I got after this article was also published in Pere ja Kodu (LINK)was  that I don’t have to be worried because “playing outside is a break for children from learning, so they get to play and do what they desire”. A break from learning? In kindergarten? Wow, I am not concerned anymore. What a relief!*
  2. Sleeping. If they all have to sleep for two hours HOW IS THAT POSSIBLE? Why does she have to STAY IN BED QUIETLY when she’s done resting? Why cannot she play? My friend said that the teachers have to do paperwork at this time (Why the hell do they have that much paperwork anyway? ) and have meetings. And the one assistant who is in the bedroom cannot leave. So everyone just have to stay in bed for this time. Two hours. No matter what. I am 35 yrs old and even I cannot lay quietly in bed for that long when I don’t want to sleep. Not enough teachers and finances? Agree. TOTALLY AGREE, but perhaps it’s time for our government to stop wasting money on idiotic minsiters like the Entrepreneurship one and start to think where and what we could do with this money so that it will come in good us?
  3. Too many rules, lessons, lerning and no flexibility. I repeat again that we are not a like, why are we starting to “mould” little children to be like one big gray mass. Let them be children. Let them play. Let them learn like children. We have our whole life ahead of us when we can be adults and “behave properly”.

I am not trying to say that everything is supposed to change. Not everything is black and white, but there should be a bit space for flexibility and individual approach. Änd childish innosence.

You know what one of my mottos is? Never loose your childish innosence. It’s the most important thing!

*This is a blog which is mostly meant for enterntainment, so when reading the posts please remember that sense of (sarcastic) humor helps and not everything on this blog is supposed to be taken too seriously.