Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi.

I osa

Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud.

Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale.

Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.

Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine.  Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin. 

Seiklused alles algasid. Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest  auto surigi välja ja enam  uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. “Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?”Emme arvas, et ei saa.”Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!””No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad?  Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud. 

Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.

II osa

Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud. Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe  autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.

Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud. Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin.
Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.

Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…”  Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?”Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”

Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad. Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma.  Meestel ka.

Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.”
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
“Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.

III osa

Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.

Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.”Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!”

Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism ûllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma… Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.”No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi. 

Pärastlöunaks  jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;) 

Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.

(Seiklus jätkub)

Kanamaja lõhn

Ilmselt on meil kõigil olemas lõhnad, mida me mäletame ka aastaid hiljem. Osadele lõhnadele suudame me täiskasvanuna juurde panna tähenduse. Näiteks mäletan ma oma vanaema naabrite köögi lõhna. See oli kirbe lõhn. Alles aastaid hiljem täiskasvanuna sain ma aru, et see oli peo käigus vakstule läinud viina ja pesukaltsuga puhtaks pestud vakstu lõhn. Teine lõhn, mida ma mäletan, on vanatädi kapi lõhn. See oli rohtude ja maitseainete segu lõhn. Lapsena ma ei saanud aru, mis lõhn see täpselt on. Tädi hoidis ühes kapis oma rohtusid ja välismaa sugulastelt saadud maitseaineid, mida kunagi ei kasutatud. Näiteks kaneel. Need seisid seal kapis puutumatult tema surmani. Ühe sellise Rootsist toodud kaneelipurgi jätsin ma endale alles mälestuseks. Justkui meeldetuletuseks kui iseenesestmõistetavalt me asju võtame.

Aga siis on ka lõhnad, mis on meil ninas, aga mida ei suuda kuidagi paika panna, et mis lõhn see täpselt on ja millest see tuleb. Näiteks Rõngu kanamaja lõhn. Kanamaja oli tegelikult kasvuhoone, mille otsas oli väikene suvetoake. See oli meil Dagne ja Tanel Janiga üks lemmikkoht, sest seal oli telefon ja seal sai salaja lollusi tehtud. Kui te olete minuga samavanune, siis te teate, milline meelelahutus ja haruldus tol ajal telefon oli. Suurema osa ajast lahutasime me oma meelt sellega, et helistasime telefonikataloogist valitud suvalistele numbritele. Mhm, käsi püsti, kes sama on teinud? Ja siis tuli Tartu raadio tutvumissaade, kuhu me helistasime. Ma ei mäleta täpselt enam, kas me valetasime, kes me oleme või rääkisime tõtt, igatahes oma, st vanaema numbri me raadioeetrisse lasime ja ootasime siis kõnesid. Kõnesid tuli palju. Jube põnev oli. Krt, kui ma mõtlema hakkan, siis ma isegi käisin mingi kutiga laululaval deidil. Jube piinlik kuidagi oli. Ei osanud me suurt midagi rääkida ja jalutasime niisama ringi. Rohkem me kunagi ei näinud.

Tagasi kanamaja juurde. Seal oli naljakas lõhn. Mitte halb, vaid lihtsalt omamoodi eripärane lõhn. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see oli. Ausalt öeldes pole ma selle lõhna peale rohkem ka mõelnud. Kuni eile tõin Ida mängumajast ära padjad ja vaibad. Võtsin need sülle ja tundsin korraga kanamaja lõhna. Nii palju aastaid hiljem sain ma lõpuks teada, mis lõhn see oli. See oli külmas ja rõskes ruumis olnud asjade lõhn! Kanamajas olid ju ka aastaringselt tekid ja padjad ning mööbel. Neil oli sama lõhn. Jätkuvalt ei olnud see lõhn paha. See oli omamoodi lõhn.

Lapsepõlve lõhn.

Kui palju elevust!

#koostööpostitus

Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.

Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.

Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!

Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.

Påske

Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära harjuda, ometigi mõjusid Gålå lumised mäetipud aukartustäratavalt kõrgelt.

„Äge,“ õhkas Antoni lapselaps Anders mägesid nähes. „Ma lähen kohe mäele, kui me kohale jõuame!“ „Miks see mind norra laste puhul üldse ei üllata,“ sosistasin ma Yukole ja Faylynile ning jutustasin Trulsi ja Eriku suusavaimustusest. Ja sellest, kuidas nad mind hommikuti üles ajavad, mu uksele koputavad ja kuidas ma mõnikord kiusu pärast end nende eest ära peidan. Nad olid kaks kõige armsamat ja ilusamat väikest poissi, keda ma kohanud olin, aga aeg-ajalt ma lihtsalt tahtsin neid natuke kiusata ja nendest puhata. Nad olid nii energilised ja parajalt vallatusi täis.

„Kas ma võin kohe mäele minna?“ küsis vanaisalt autos istuv suusavaimustuses norra laps.

Anton noogutas, kuid küsis siiski igaks juhuks: „Aga kas sa meiega ei taha koos üht tiiru teha?“

Anders raputas pead. „Langrenn on titekas, ma tahan mäele.“ „Hea küll, eks sa ise tead,“ nõustus Anton, „aga me hakkame grillima ka.“ Anders jäi mõttesse ja kaalus veidi aega vaikides, mida teha. „Okei, okei, ma tulen ka teiega,“ otsustas ta lõpuks. „See on nii ebaaus, et te grillima hakkate just siis, kui mina tahan mäele minna.“

Andersi ja Antoni omavaheline jutuajamine läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma mõtlesin hoopis grillimisele. Kas ma olin õigesti kuulnud, et Anton ütles, et me hakkame grillima. Ma ju kuulsin grillima, „grille“ ei saa midagi muud tähendada? Aga keset talve? Kas nad on täitsa hulluks läinud? „Kas te kuulsite ka, et me hakkame grillima?“ pärisin ma Yukolt ja Faylynilt. Mõlemad vastasid, et nad ei olnud jutuajamisse süvenenud, kuid hakkasid naerma.

„Me ei hakka ju ometi talvel grillima,“ võttis Faylyn asja kokku, „see oleks ju absurdne.“ Ma nõustusin, aga oleksin võinud vanduda, et ma kuulsin, kuidas Anton ütles „grillima“.

/…/

„Kas me nüüd hakkame grillima?“ päris Anders. Ma olin siiski õigesti kuulnud. Jõudes lavvu, traditsioonilise saami telgi, juurde võttis Antoni tütremees Ian seljakotist välja tohutu hunniku grillviinereid ja lameleiba. Keset külma talveilma istusimegi me ühtäkki lavvu’s lõkke ääres ja küpsetasime vorste. Kui ma peaksin Norrast valima oma lemmiktoidu, siis just sel hetkel sai  selleks pølser ja lompe*. Ma sain teada, et nii nagu suusatamise juurde käivad apelsinid ja Kvikk Lunsj, on ka talvel lõkkel grillimine suusaretkede lahutamatu osa. See traditsioon hakkas mulle tõeliselt meeldima, või tuleks öelda maitsema.  

* pølser ja lompe – kartulijahust valmistatud lameleib, mille sisse on keeratud grillviiner, põhimõttelt sama, mis hot dog.

/…/

Järgmisel hommikul otsustasin ma igaks juhuks siiski mäesuusatamise ja lumelauatamise asemel rahulikku murdmaasuuskadel retke kasuks koos Antoniga. Vähemalt ma arvasin, et retk tuleb rahulik ja lühike, sest Anton oli siiski juba 70-aastane või rohkemgi, ma ei tulnud selle pealegi, et ta võiks tahta ette võtta pikema retke kui viis kilomeetrit. Muidugi ma eksisin. Vanus ei mängi suusatamise juures mingit rolli. 13 kilomeetrit pärast tuhandeid tõuse ja väheseid langusi, hakkas Antonil vist hale ja ta otsustas „tavapärase“ 27 kilomeetrise ringi asemel lühema, 18-kilomeetrise ringi kasuks. Ma lubasin endale, et rohkem ma norrakaid ei usalda, vähemalt, mis suusatamisse puutub. Ometigi jätkasin ma Knutiga suusapühapäevade traditsiooni ja üldsegi mitte vastumeelselt, ning osalesin veel umbes sajal suusatamisega seotud üritusel.

***

Kui ma laias laastus julgen väita, et hytta’des veedetud nädalavahetused muutusid pärast esimest nelja kuni kuut tundi pigem igavapoolseks ja rutiinseks, sest ma ju teadsin ette, et järgmised tunnid tuleb mul ajaveetmiseks raamatu seltsis veeta, siis üks kord aastas võib mägedesse puhkama sõitmist peaaegu, et aasta tippsündmuseks nimetada (17. mai järel muidugi!). Munapühad, nii nagu ka kõik teised pühad, on Norra pikad, väga pikad.  Munapühade juures on veel üks kummaline fenomen. Terve talve kurdavad norrakad kui külm on ja kui tüdinenud nad lumest on, ja siis kui päike lõpuks ometi välja on tulnud, et lumi ära sulatada, sõidavad kõik norrakad oma hytta’desse, mis aprillikuus on üldjuhul ikka veel lume sisse mattunud. Selgi aastal otsustas Anton mind munadepüha ajal Gålå suusakuurortisse kaasa kutsuda, sest nii nagu mulle, Yukole ja Faylynile paar aastat varem, oli ta sel aastal samasugusele puhkusele viia Austraalia vahetusõpilase Davidi. ”Aga ma ei ole ju enam vahetusõpilane,” olin ma kutse peale esialgu kohmetu. Anton hakkas selle peale naerma: ”Sina jääd alati meie kjære Lissuks, sa ju tead, et sa oled üks toredamaid vahetusõpilasi, kes meie klubisse kunagi sattunud on, on vaid loomulik, et ka sina kaasa tuled.“

Ma olin meelitatud ja mind pani imestama, et lisaks mu peredele leidus tillukeses Lillehammeris veel nii palju inimesi, kes mu nii omaks olid võtnud. Nii omaks, et ma tõepoolest tundsin end pigem pereliikme, kui vahetusõpilasena. Antoni tütre Karilona ja tema abikaasa Ianiga olin ma juba eelmisest korrast tuttav ja  nädal Gålås möödus sedavõrd kiiresti, et mul ei olnud mahti isegi kaasa tassitud raamatuid kotist välja võtta.  Suurema osa seitsmest päevast veetsime me mäel suusatades. „Nüüd on küll viimane aeg, et sind korralikult suusatama õpetada, eelmine kord said sa selgeks, kuidas suuskadel püsida, nüüd on vaja ka kiirust õppida“ pakkus Ian abivalmilt.

„Ei-ei,“ raputasin ma pead. Mul oli liiga hästi meeles, kuidas ma eelmisel korral Andersi süütul lapsevälimusel olin end ära lasknud petta ning äärepealt kaela oleksin murdnud. Ja peale selle, mis mõttes „korralikult“? Ma ju oskan suusatada! Nüüd ma juba oskasin suusatada. Mäest sikk-sakkis  alla tulek ei valmistanud mulle mingeid raskusi. „See ei ole kellegi õige suusatamine,“ tegi ta ilma pikema jututa mu ettevaatliku sikk-sakk stiili maha. „Mina ei ole suusad jalas sündinud nagu teie,“ torisesin ma, „ja mis mu suusaoskustel viga on?“

„Ei-ei,“ ära saa valesti aru, lausus ta „sa sõidad hästi, aga igavalt. Ma õpetan su suuski kontrollima nii, et sa kiirust ka enam ei karda, siis sa saad aru, mida slaalom tähendab.“

„Ära kuula teda, Lissu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“

Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. „Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad. 

/…/

Tagasi Lillehammerisse jõudsime me irooniliselt jällegi pühapäeval. Linn oli välja surnud nagu alati. Telekast tuli vaid norra naistekoondise käsipalli võistluse ülekanne. Britti ja Arnet polnud ka kodus, kellega oleks saanud muljeid jagada.  Need kohutavad igavad Lillehammeri pühapäevad! Ja selliseid pühapäevi on aastas vähemalt 48 tükki. Munadepühasid aga vaid kord aastas. Ma pidin endale pühapäevadeks tegevust leidma, peale õppimise ja kirjade kirjutamise. Ma hakkasin sööma. Ma olin ju „nii kondine“ ja võisin sellist ohjeldamatut söömist endale lubada. Mina ei pidanud kehakaalu pärast muretsema, vähemalt nii ma igal sammul kuulsin.

***

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Munadepühaks olid nad oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas. Varasematel aastatel ei olnud ma norra keele erinevatest dialektidest niivõrd hästi aru saanud, alles nüüd hakkasin ma mõistma kui eriline keel norra keel tegelikult on. Mõne piirkonna inimestest on mul siiani raske aru saada, just nagu ei mõistaks ma sõnagi norra keelt. Alguses kartsin ma nynorsk’i rääkivaid inimesi, siis Läänemaalt pärit inimesi, kelle norra keel meenutas pigem taani keelt, mida minu arvates ei ole võimalik mõista, veel vähem kaasa rääkida, edasi hakkasin ma pelgama inimesi Gudbrandsdalenist ja hoopis hulluks läks asi, kui ma kohtusin inimestega, kes olid pärit Haldenist. Nende jutust ei saanud teine norrakaski aru, rääkimata siis veel minust. Kuigi ma kartsin vahel, et teen end teist murret rääkivatest inimestest mitte aru saades rumalaks, nautisin ma norra keele eripära. Erinevad murded andsid inimestele oma näo. Täpselt nagu Øyeri dialekt tegi Britt-Idast veel rohkem Britt-Ida, poleks olnud üldse ”õige” kui ta oleks rääkinud standardset bokmål’i.

Haugeni maja trepil istudes, veini juues ja lobisedes, hellitas kogu aeg mu kõrvu kodune kähe ja käre hääl ning eriline murrak, mida ei ole võimalik kunagi unustada ja peast pühkida. Ma vaatasin taamal päikeseloojangus siluette joonistuvaid mäetippusid, osa neist lopsakalt rohetuvad, osa alles lumega kaetud, valele poole jooksvat tõrvikukandjat ja kitsukest teed, mis Haugenist alla külakesse viis ja ma mõistsin, miks nad siin elasid. Rasked talvised teeolud, mõned mädanenud palgid maja alumises osas, vanad veetorud ja mõned muud väiksemad kimbutavad argimured ei suutnud kunagi üle kaaluda selle koha maagiat. Lisaks sellele laius Haugeni trepilt külale ja seda igast küljest ümbritsevatele mäetippudele ning metsatukkadele miljoni-vaade,  mille välja vahetamine mugavustega koretri vastu kasvõi Lillehammeri kesklinnas oleks olnud hullumeelsus. Ma sain aru, miks nad raskustest hoolimata olid kindlameelselt otsustanud Haugenisse jääda.

Veel kolm aastat tagasi oleks ma sarkastiliselt maininud, et kui mul oleks valida Haugeni ja Lillehammeri vahel, siis valiks ma kindlasti Haugeni, sest siin on ka rohkem tegevust kui 25 kilomeetri kaugusel olevas linnakeses, siis nüüd oli mu suhtumine sellesse unisesse linna muutnud. Mulle meeldis nädalavahetusteks Lillehammerisse sõita, jalutada rongijaamast mööda Storgatat Britti ja Arne majani või oodata bussi, mis viis mööda käänulisi Lillehammeri teid Knuti ja Kari juurde. Bussipeatus oli täpselt nende maja taga, nii et iga kord kui ma bussist maha astusin, nägin ma esimese asjana aiamaad, kus Knut mind esimest korda suusatama oli õpetanud. See oli tõepoolest lauge maa, ma ei saanud aru, kuidas mul üldse oli õnnestunud seal nii palju kukkuda. Aiast võis mõnikord kuulda Trulsi ja Eriku rõõmsaid kilkeid, nad olid ikka sama energilised ja võisid joosta nii kaua, et jäi mulje nagu töötaks nad patareidel ja ei lõpeta enne kui patarei tühi. Ma nautisin Lillehammeri unist olekut ning vaatasin linnale hoopis teise pilguga. Mulle meeldis sealne rahulik tempo. Jah, pühapäevadel olid tänavad ikka sama inimtühjad ja telekast tuli ikka vaid naiste käsipall, kuid see ei heidutanud mind enam.  Samal ajal kui telekast algas käsipall, võrkpall, jalgpall või mõni muu pall, ootasin mina raudteejaamas Oslo rongi. Vähem kui kaks tundi hiljem olin ma Oslo S-is, kus pühapäevasest uimasusest ei olnud märkigi: raudteejaam kihas kuhugile kiirustavatest inimestest.  

***

Kool oli läbi saanud ning ma pakkisin mõned asjad, et enne koju minekut veel natuke Lillehammeris aega veeta, et koju minekuga viivitada. Ma oleksin tahtnud kauemaks Norrasse jääda ja kaalusin isegi võimalust õpingud Tartu ülikoolis vahetada Oslo ülikooli vastu. See aga oleks tähendanud liiga palju muutusi, liiga palju organiseerimist. Ma ei uskunud, et Guri oleks tahtnud, et ma ka järgmised kolm aastat tema külalistetoa diivanil veedan. Kooselust Guriga ei ole mul ühtegi ebameeldivat mälestust, kuid ma arvasin, et iga inimene vajab veidike rohkem privaatsust. Ma ei tahtnud teda segada. Ka ei oleks ma tahtnud ülikoolilinnakus võõraste inimestega ühikatuba jagada, selleks olin ma liiga pirtsakas. 

Korraks kaalusin ma Lillehammerisse kolimist, sest ma olin seda linna armastama hakanud, iga kord kui rong raudteejaama jõudis, käis minust läbi soe tunne. Ma olin koju jõudnud. Aga mida ma Lillehammeris tegema hakkaksin, mõtlesin ma läbi kõik võimalikud variandid. Midagi tarka mulle pähe ei tulnud. Niisiis otsustasin ma Lillehammeris enne Eestisse tagasi minekut lihtsalt veidike puhata ning teha järele mõned kodutööd, mis olid vajalikud Tartu ülikoolis ainepunktide saamiseks. Neljandal päeval hakkas mul Lillehammeris igav. Ma ei viitsinud mitte midagi teha, ei Maihaugenisse jalutada ega kunstimuuseumi külastada, ma ei viitsinud isegi diivanil vedeledes telekast suvalisi seriaale vaadata. Mul oli Norrast villand saanud ja ma tahtsin koju. Nüüd, sel samal hetkel.

„Teate,“ ütlesin ma lõunasöögilauas, „ma lähen nüüd koju.“ „Kunas?“ imestasid Britt ja Arne.

„Nii pea kui võimalik, ma lähen kohe uurin lennupileteid.“

„Aga su asjad, need on ju Oslos, sa pead ikka sinna tagasi enne minema.“

Pagan! Selle olin ma täiesti unustanud. Mul oli tahtmine võimalusel juba homme hommikul rongile istuda ja lennujaama sõita, nüüd aga tekkis veel selline viivitus vahele. Jälle kord tuli mulle appi Guri,  kes oli munapühadeks autoga Trondheimis asuvasse suvemajja sõitmas. Ta oli lahkesti nõus mu asjad kokku panema ja Lillehammerisse ära tooma. Nii ei pidanud ma enam Oslosse tagasi minema. Järgmine takistus tabas mind reisibüroo poole jalutades. Ma olin tagasisõiduks ostnud vaba pileti ja pidin selle enne reisi päris pileti vastu ümber vahetama, kuid ma olin unustanud, et käes olid munapühad.  See tähendas, et kõik, terve Norra oli suletud, ning vähemalt nädalaks olid kõik, kel vähegi võimalus, sõitnud ära oma hytta’desse.

„Neetud munapühad,“ pahandasin ma iseendaga, et ei olnud selle peale varem tulnud. Aga mida seegi oleks aidanud, soov koju sõita tekkis mul ju nii äkki. Nüüd tundus, et vähemalt nädal aega pean ma siiski veel Norras veetma. See mõte ei meeldinud mulle, ma olin end häälestanud kojumineku lainele. Ma tahtsin koju nüüd, mitte nädala pärast! Viimase õlekõrrena otsustasin ma püüda oma pileteid mõne Eesti reisibüroo kaudu vahetada. Munapühad või mitte, aga erinevalt Norrast, töötasid suuremad bürood ka sel ajal ja ilma suuremate raskusteta õnnestus mul broneerida pilet ülejärgmise päeva varahommikusele Oslo-Tallinn lennule. Ma jätsin Lillehammeri hüvasti ning tundsin rongis istudes rahulolu ja meelekindlust, Oslos veedetud aeg oli mulle andnud nii palju uut energiat, et ma tundsin, et olen õige raja uuesti üles leidnud ning valmis oma õpinguid Tartus jätkama. Norrast lahkumisega olin ma kiirustanud lausa nii, et olin unustanud emalegi teada anda, et koju tulen. Õnneks taipasin ma lennujaamast oma sõbrale helistada, et küsida, kas ta saaks mulle kolme tunni pärast Tallinnasse järgi sõita. Ta oli üllatunud, aga mitte sama palju kui ema ja õde, kes mu kojutulekust teada said alles siis, kui ma nende maja ette sõitsin. Nad oleks nagu kummitust näinud. Kahju, et ma ei taibanud nende nägudest pilti teha.

Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/…/

Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

And merry christmas to you too, Lisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis mu väike õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.** Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.*** Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky…” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Tallinna sadamas ootas mind peika tulipunaste roosidega. Mul oli niivõrd hea meel, et kuri kursaõde Ida, tüütu kelner ja Kjetil olid Roomas mind ja Stianit vahele seganud. Mul oli nii hea meel tagasi kodus olla ja piinlik, et ma isegi olin kaalunud Martini „välja vahetamist“ Stiani vastu. Mul tulid piinlikkusest pisarad silma.

„Miks sa nutad?“ ehmatas ta.

„Ah, ei midagi,“ ühmasin ma vaikselt, „sa lihtsalt ei oska aimata kui hea meel mul sind näha on!“

Martin võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. „Mul on ka hea meel, et sind näha!“ „Mis sellest, et sa paksuks oled läinud,“ lisas ta pärast väikest pausi. Me hakkasime mõlemad ühest suust kõva häälega naerma.

Sama aasta sügisel tegin ma Tartu Ülikoolis ilma mingite raskusteta skandinavistika eriala sisseastumiskatsed. Mu norra keele oskus oli piisavalt hea ja tahe õppida niivõrd suur, et esimesel kursusel olin ma oma kursuse parim, kummutades müüdi, et blond pea, miniseelik ja kõrged kontsad välistaksid õppimisvõime. Teisel kursusel juhtus mu tolleaegse peikaga liiklusõnnetus ning hoolimata sellest, et ma püüdsin oma mõtteid temast eemal hoida veelgi rohkem õppimisele keskendudes, olin ma uue aasta alguseks omadega nii läbi, et tundsin, kuidas mu jõud otsa lõppema hakkas. Ma tahtsin kõigest eemale: inimestest, sellest linnast, ühistest mälestustest. Ma tahtsin ära. Päästerõngana tuli Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendium Oslo ülikoolis põhjamaade kirjanduse õppimiseks.

Lennujaamas saatis mind seekord ära vaid üks inimene – sõber, kes oli mulle raskel ajal toeks olnud, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust.

/…/

 „Kas sa ikka rahadega saad hakkama,“ muretses ema kui me jälle telefonis rääkisime. Kust üldse selline küsimus, ei saanud ma aru. „Ja vaata, et sa sööd!“ Muidugi ma sõin. Külmutatud Pizza Grandiosa ja pakimakaronid, Burger King ja kebab gatekjøkken’ist on ka söök, cafe latte’s ja veinis on ka toitvaid kaloreid. Kõik oli kontrolli all, minu pärast ei olnud tarvis muretseda.

Mul oligi kõik kontrolli all. Olin Oslo Ülikoolis kirjanduse õppimiseks saanud stipendiumi ja pidin ise vaatama, kuidas sellega hakkama saada ja välja tulla. Elamisega läks mul hästi – Guri, kuuldes, et ma Oslos elamispinda otsin, pakkus lahkelt välja, et ma võin järgnevad  kolm kuud end tema külalistetoa diivanile sisse seada.  Loomulikult eelistasin ma ülikoolilinnakus pisikese toa jagamisest teiste üliõpilastega Guri diivanit Majorstueni linnaosas. Mingil määral sai seda kooselu samuti ühikaeluks nimetada. Guri korter oli küll piisavalt suur, et me üksteist liigselt ei segaks, kuid sellegi poolest tuli meil jagada kööki, oodata kärsitult vannitoa ukse taga, arvestada teineteise tujude ja soovidega.

Majorstua’st oli ülikoolilinnakusse Blindern’i vaid 2,5km – täpselt piisav maa jalutamiseks, mis omakorda tähendas raha kokku hoidmist metroopiletite pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sai laiskus minust võitu ja hommikul tuli otsustada, kas osta teepeale jäävast kohvibaarist virgutav piimakohv või metroopilet. Selleks, et eelarves püsida, tuli valida, mõlema lubamine oleks olnud liigne priiskamine.

Söögiga oli aga eriti lihtne. Poed on täis odavaid poolfabrikaate ja muud junk’i,  suur pizza Grandiosa hinnaga 24.90. Ma jumaldasin rämpstoitu  ning korraga ei olnud kedagi, kes oleks jälginud, et ma sööks tervislikult, kolm korda päevas või et ma üldse sööks. Pizza Grandiosat ahju lükates tundsin ma end seitsmendas taevas. „Mmm…Grandiosa,“ mõmisesin ma pesueht norraka kombel, „oivaline ja viib keele alla!“  Pizza Grandiosa on kindlapeale Norra üks armastatumaid kaubamärke ja kuulub iga korraliku norralase söögilauale sama palju kui pruun juust.  Loomulikult oleksin ma endale stipendiumi eest saanud lubada „korralikku“ toitu, nii metroo kuupiletit ja igapäevast cafe latte’t, kuid siis oleks ma ehk pidanud piirama oma Oslo-perioodi lemmiktegevust – shoppingut.

Kolme kuuga õnnestus mul välja nuhkida kõige paremad kauplused, kõige paremad hinnad ja soodsamad pakkumised. On täiesti vale arvamus, et Norra on kallis. Õigel ajal ja õiges kohas on riideid ja jalanõusid võimalik endale soetada kuni 80% tavahinnast. Ma usun, et kohati isegi 90%. Allahinduste aegades ei leidnud ma mingit reeglipärasust. Ei ole nii, et aprillis on allahinnatud vaid talvekaubad ja septembris suvekaubad. Minu arvates on Norras kogu aeg mingid allahindlused – kevadpäevad, suvepäevad, vihmapäevad, kingapäevad, turupäevad, sünnipäevad, esmaspäevad, teisipäevad. Oslos oli kogu aeg allahindlus.

Niisiis muretsemine minu käekäigu pärast oli täiesti põhjendamatu. Ma elasin nagu kuninga kass, täiesti iseendale ja vaid oma reeglite järgi.  Ma tundsin end Oslos elades nagu Christiania-aegsed kunstnikud****, kes elasid muretult (?) vaid üks päev korraga, jalutades mööda Karl Johani, põigates aega-ajalt sisse mõnda kohvikusse või baari, jälgides inimesi ja mõtiskledes elu üle.  Christiania-aegsetest kunstiinimestest eristas mind vaid see, et ma ei kannatanud pideva tühjakõhutunde või depressiooni käes. Samas aga ühendas mind nende suurvaimude hingeeluga tõsiasi, et ka minu elu Oslo-periood oli muretust elust hoolimata täis rahutust ja otsinguid. Ma tahtsin endas selgusele jõuda, oma elu tagasi joone peale saada, siht leida. Ma tahtsin iseennast üles leida. Suurem osa Oslos veedetud ajast veetsin ma üksinda, mõnikord isegi sihitult ringi hulkudes, kuid ma ei tundnud ennast üksikuna, ma tundsin hoopis mingit kummalist vabadust ja nautisin seda täiel rinnal. Mul kujunes selle linnaga välja oma suhe.

* Hva er det for nå?– norra keeles ”mis see siis nüüd on?”

** häälduse järgi ”Jeg liker meg i Norge”, mis tähendab norra keeles ”mulle meeldib Norras”, otse tõlkides ”mulle meeldin mina Norras”

*** takk for oss – norra keelest ”tänan võõrustamast”, otsetõlkes ”aitäh meie eest”.

*Võrdlus Knut Hamsuni romaani „Nälg“ peategelasega, kes üritas end kirjutamisega ära elatada, kuid pidi pidevat nälga taluma ja kunstnike Edvard Munchi, Christian Krogh jt, kes Christianias (Oslo nimi kuni 1925.a ) kohvikutes ja baarides aega armastasid veeta.

31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana

Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste  kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla,  mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil määral ära hellitanud. Kui me Britt Idaga ühel vähestest pühapäevadest, kui ei sadanud vihma ning paistis ka päike, Maihaugeni poole jalutasime, meenutasin ma esimest külaskäiku sinna.

Mind ja Yukot kutsus sinna üks tore Anne-Karini nimeline Rotary liige. Meie tutvuse algus oli natukene konarlik. Viga ei olnud üldse mitte minus, ega ka Anne-Karinis. Viga oli puhtalt Norra toidu eripäras. Anne-Karin, kes oli üks neist toredatest inimestest, kes olid võtnud oma südameasjaks mulle ja Yukole võimalikult palju kohalikku eluolu, kultuuri ja ajalugu tutvustada, ootas järgmisel hommikul juba elutoas, kui ma alles vannitoast välja koperdasin. Ta oli äärmiselt täpne inimene.

„Vabandust, et mul natuke kauem läks,“ vabandasin ma. Anne-Karin naeratas vaid sõbralikult. „Pole hullu, noortel naistel läheb ikka vannitoas veidike kauem.“  Ta hakkas mulle kohe meeldima, temas oli midagi eriliselt sõbralikku, nii et ma isegi punastanud. Veel.  „Ma loodan, et sa oled pikaks päevaks valmis, sest pärast muuseumi külastust kutsun ma teid Yukoga enda juurde lõunale, et teile norra rahvustoite tutvustada.“„Vahva,“ hõikasin ma sõbralikult, „nii kaua kuni sa meile lambaliha ja keedetud juurikaid ei paku on kõik tore.“  Minut hiljem sain ma teada, et norra rahvustoit, fårikål ,  on just keedetud lambaliha kapsaga! Kas saaks olla veel ebaõnnestunumat kommentaari ja kohmetumat tutvuse algust! Punastasin rohkem kui ealeski varem. Aga norra rahvustoit pidi ju kala olema? Vahemärkusena tuleb lisada, et ka kala kartsin ma kui tuld, sest ma olin terve oma teadliku elu vältinud kala söömist ühel lihtsal põhjusel – mu ema ei kannata kala(lõhnagi) silmaotsas ka mitte. Ma olin üles kasvanud teadmises, et kala on kurjast. Nüüd aga ähvardas see tore naisterahvas mind kala asemel hoopis keedulamba ja keedukapsaga! Lambaliha olin ma varem ka kogemata proovinud. See ei kõlvanud ju mitte kuhugi. Mõttega, et pean Norras kala sööma, olin ma end kodus juba harjutanud. Keedulammas tuli täieliku ebameeldiva üllatusena.

„Ah, ma tegin nalja,“ püüdsin ma end piinlikust olukorrast välja keerutada, „kui lambaliha on hästi tehtud, siis on see kindlasti maitsev. Ja kui see juba norra rahvustoit on, küllap see ka maitsev on.“ Britt ja Anne-Karin noogutasid heakskiitvalt. Mina tundsin samal ajal suus kasukamaitset.

Maihaugenisse jõudes sain ma aru, miks kohalikud muuseumi uhkust tundsid. Muuseum oli igati seda väärt, et selle üle uhkust tunda. Järgmise kahe tunni jooksul jalutasime me Karini selgituste saatel läbi Norra ajaloo. Vanade majade vahel jalutades püüdsin ma vaikselt ette kujutada, kuidas aastasadu tagasi elati – kuidas mehed jahiretkelt tulid, naised stabbur’ist paremad palad lauale tõid, lapsed rõõmsalt kilkasid.

„Vaata, päris loomad,“ hüüatas korraga Yuko ja näitas näpuga ühe majapidamise õuel jalutavatele lammastele ning hobustele. Esimese hooga ei mõistnud ma tema vaimustust – loomad nagu loomad ikka – siis aga tuli mulle meelde, et Yuko oli pärit Tokyost, kus ilmselgelt kariloomad ei olnud just igapäevane vaatepilt. Mitte et neid ka Tartu kesklinnas vabalt jalutamas oleks võinud näha, kuid maal vanaema juures siiski. Ma olin veendunud, et Yuko vanaema elas pilvelõhkujas. Ja kindlasti mitte ei olnud seal kitsi ja lambaid.

Ma püüdsin kogu Maihaugeni fotofilmile jäädvustada.Mul oli kahju, et olin fotokasse vaid 24-pildise filmi pannud, veider mõelda, et digifotokast ei osanud me tol ajal veel unistadagi, nutitelefonist rääkimata. „Kuidas on?“ küsis Anne-Karin, „kas olete üheks päevaks piisavalt kultuurielamusi saanud?“  Ma taipasin, kuhu ta oma küsimusega tüüris. Aeg oli küps keedetud lambaliha ja kapsa maitsmiseks. Võdistasin õlgu ja tundsin suus kasukamaitset, kuid viisaka vahetusõpilasena vastasin ma Anne-Karini järgmisele küsimusele lõuna kohta, et mina olen küll suurima hea meelega valmis Norra hõrgutisi proovima.  Hoidsin pöidlad pihus, et ma selle lõunasöögi ilma suuremate traumadeta üle elaks. Sellest lõunasöögist sai mu teismelise elu suurim eneseületus.  „Kas maitses?“ küsis Anne-Karin. Yuko noogutas. Mina vastumeelselt viisakusest ka.  Ma olin oma taldriku liiga kiiresti tühjaks söönud. Kuna Yuko tõstis Anne-Karini õhutusel endale teise portsjoni fårikål’i, ei jäänud mulgi muud üle, kui endale lisa tõsta. Ikka selleks, et endast head muljet jätta ja hommikust rumalat kommentaari heastada.  Lisaks sellele oli Anne-Karin meile kinkinud tõeliselt kena päeva, ma ei tahtnud tema külalislahkust kuidagi solvata.

Toiduüllatused ei olnud aga sellega sugugi lõppenud.  Magustoiduks pakkus Anne-Karin meile värskelt küpsetatud vahvleid. „Vahvlid on Norra traditsiooniline magustoit,“ selgitas ta vahvleid lauda kandes. Ma noogutasin teadvalt. „Me teeme kodus ka päris tihti vahvleid.“ „Jah?“ oli Anne-Karin imestunud. „Kuidas te neid valmistate?“ Ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Samasuguse vahvlirauaga,“ vastasin ma. Tundus, et Anne-Karin oli ka vahvliraudade olemasolust Eestis imponeeritud. Ma ei osanud ta küsimuses peale naiivsuse midagi rohkemat näha. Selles ei olnud ju midagi eriskummalist, et ühes Eesti kodus vahvliraud olemas oli. Vähemalt minu jaoks. Norrakate jaoks tulin ma siiski endisest Nõukogude Liidu liiduvabariigist, raudse eesriide tagant, nende jaoks tuli paljude asjade olemasolu ühes tavalises Eesti keskklassi perekonnas üllatusena. Sellest sain ma hiljem aru.

Vahvlites endas ei olnud mitte midagi erilist, need olid täpselt samasugused nagu me koduski sõime, kummaline oli hoopis see, et vahvlitega koos tõi Anne-Karin lauda vaarikamoosi, hapukoore ja pruuni juustu. Hapukoore! Ja juustu? Selgus, et Norras süüakse vahvleid hapukoore või  vaarikamoosi ja pruuni juustu viiluga. Esimese hooga tundus see nii veider ja ebaloomulik, kuid huvitaval kombel oli hapukoore, moosi ja vahvli kooslus täiesti nauditav. Testida jäi veel kooslus juust ja vahvel. Suure juustusõbrana ei osanud ma ettegi aimata, mis mind ees ootamas oli. Juba esimesest suutäiest sain ma aru, et olin teinud suure vea. Isegi viisakus läks meelest. „Mis asi see on?“ küsisin ma, samal ajal kui pruun magus ollus, mis oleks pidanud väidetavalt juust olema, mu hammaste külge kleepus.

„Pruun juust,“ vastas Karin  rahulikult, just nagu peakski kõik juustud just seda moodi maitsema. „See võib küll juustu moodi välja näha, aga juust see küll ei ole,“ vaidlesin ma vastu ja püüdsin suutäit alla neelata. Sel hetkel oleksin ma palju parema meelega vabatahtlikult võtnud hoopis veel ühe taldrikutäie fårikål’i. „Tegelikult on sul isegi natuke õigus, ega see päris „õige“ juust ei olegi. Brunost valmistatakse vadaku, piima ja koore keetmisel. See võtab nii kaua aega, et lõpuks aurustub kogu vesi ja laktoos karamellistub. See annabki juustule iseloomuliku maitse. Me ise mõtleme ka, et brunost on pigem karamell kui juust. Paljud nimetavad seda ka kitsejuustuks, aga ka see pole tegelikult päris õige, sest juustu valmistamisel kasutatakse lisaks vadakule nii lehma-kui kitsepiima. Kõige õigem oleks seda vadakujuustuks kutsuda.“ „Miks te seda üldse juustuks kutsute, kui see ei maitse juustu moodi ja te ise ka arvate, et see päris juust ei ole,“ ei andnud pruuni „juustu“  olemasolu mulle rahu. Selle veidralt magus, aga samas soolane maitse oli mul ikka suus tunda. Anne-Karin hakkas naerma ja kehitas õlgu.  „Ma ei oskagi sulle sellele küsimusele vastata, aga ma tean, et umbes 30% kogu juustust, mis Norras süüakse, on just nimelt pruun juust.

Anne-Karin oli taustaks televiisori käima pannud. Veel enne kui me jõudsime pikemalt rääkida oma toidueelistustest, kuulsime me televiisorist lauset, mis tundus, et ei saa tõsi olla. „Diana, Princess of Wales, has died after a car crash in Paris…”  Tormasime teleka juurde, et saada selgust, kas me olime tõepoolest õigesti kuulnud. Et Printsess Diana on surnud? Järgmised tund aega olime me kõik kui teleka ette liimitud. Sellest külaskäigust on mul igaveseks meelde jäänud lambaliha lõhn, plastiliinist juust ja uudised Diana surma kohta. Kui ma õhtul koju jõudsin, olid ka Britt ja Arne teleka ette liimitud. Telekast käis printsess Diana kohta dokumentaalfilm. Tundsin, et ma ei jaksa seda enam rohkem vaadata. See uudis tegi mind kurvaks. Olin ühtäkki nii väsinud. Komberdasin ülesse oma elamisse ja viskasin end teleka ette pikali. Diana dokumentaali asemel panin mängima MTV. 

Oli 31.august 1997.aastal. See kuupäev on mulle igaveseks meelde jäänud.

Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis

Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas  ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi mul loomulikult ei olnud. Selleks, et seda saada oli mul vaja üürilepingut. Mul oli olemas vaid äripinna üürileping, elamine teisel korrusel käis suusõnalise kokkuleppe alusel selle hinna sisse. Nüüd pidin ma paluma üürileandjalt ka toakesele üürilepingut. Jorunn elas Oslos, ta oli uuesti Lillehammerisse tulemas kolmapäeval. Igaks juhuks käisime me siiski läbi ka Lillehammeri Skattekontor’ist (Maksuametist), et uurida, kas esialgu piisaks ka vaid äripinna üürilepingust. Võib-olla isegi oleks piisanud, aga dokumentide vormistamiseks pidime me sõitma hoopis teise linna, kuhu Folkeregisteri (Rahvastikuregister) osa kolinud oli. Ma ei hakkanud riskima edasi-tagasi sõitmisega kui ei olnud kindel, kas vaid äripinna lepingust piisab. Ma olen ajaga õppinud, et seda mida sulle Norras räägitakse ei tasu alati uskuda ehk siis kui keegi ütles, et „ma arvan, et piisab ka sellest dokumendist”, siis tasub tähele panna, et ta ütles „arvab”. See tähendab, et tal pole õrna aimugi. Kui ta oleks öelnud „ma tean”, siis oleks see tähendanud „ma arvan”. Me ei hakanud oma aja ja rahaga riskima. Me ootasime kuni Jorunn saab elukoha üürilepingu tuua.

Vahepeal oleksin ma pangas konto avanud, aga seda ei saa teha ilma ettevõtte registreerimiseta. Ettevõtet ei saanud ma aga registreerida, kuna ma ootasin oma Altinn keskkonna koode.  Sõna otseses mõttes me lihtsalt ootasime päev päeva järel. See muutis mind närviliseks, sest iga päev, mil poe avamine viibib, kaotasin ma raha. Ja üleliigset raha mul ei olnud. Kui me lõpuks Jorunnilt üürilepingu saime, sõitsime me rongiga Hamarisse, et vähemalt oma aadress Rahvastikuregistris kirja panna. Loomulikult ei õnnestunud ka see nii lihtsalt. Mulle oldi unustatud öelda, et enne kui ma saan Rahvastikuregistrisse minna, pean ma ära käima politseis ja saama elamiseks loa. Seda unustati mulle Lillehammeris öelda. Loomulikult, nii nagu Norras ikka juhtub. Me tormasime Hamari politseijaoskonda, et võib-olla saaks kohe asjad korda aetud, aga sealt saime me teada, et enne kui üldse midagi teha saab, oleksin ma pidanud kodus neti teel avalduse täitma ja aja broneerima minu isiku tuvastamiseks. Alles siis kui see on tehtud, saaksin ma minna Rahvastikuregistrisse. Me sõitsime nukralt koju tagasi. Ma olin raisanud ära terve päeva asjatult. Kulutatud 278 nokist oli ka kahju. Aga kõige kurvem oli mul selle pärast, et mu koodid olid saabunud, ma olin saanud ära vormistada kõik ettevõtte dokumendid, oli jäänud veel viimane samm. Pank. Nüüd pidin ma seda homme tegema.

Norra asjaajamisega olen ma ka igal varasemal korral kõige pealt peaga vastu seina jooksnud, kuid mitte kunagi varem ei olnud see mind nutma ajanud. Seekord aga tundsin ma, kuidas pisarad iseenesest silma tikkusid. Ma ei tea, kas see oli stress või hirm, mis mind nutma pani, aga ma nutsin, esimest korda elus ajas Norra bürokraatia mind nutma. Ja see oli alles algus. Pangakonto avamine, mille taga seisid nüüd ka kõik teised toimingud alates ettevõtte registreerimisest kuni kauba vastuvõtmiseni, osutus tõeliseks Ruubiku kuubiku lahendamiseks. Niisiis alustame sellest, et pangakontot ei saa avada enne kui Brønnøysundsregister’is on ettevõte registeeritud, ettevõte saab aga registreerida alles siis kui konto on avatud. Kõlab absurdselt? Õnneks tegelikkuses asi päris nii absurdne pole, kuid piisavalt veider siiski. Pangakonto avamiseks tuleb (kui te ei ole juba varem selle panga klient) kõigepealt hakata ise kliendiks, selleks tuleb internetis täita küsimustik, ja seejärel saab täita teise küsimustiku, et avada konto ettevõttele. Nüüd tragikoomiline on see, et ega ma tegelikult ei teagi, kas asjad nii on, sest pangas ütles teller mulle, et enne kui mul ei ole ettevõtte kontot ei saa ma avada eraisiku kontot, klienditoe telefonil öeldi vastupidist ja teine teller ütles, et ta on saatnud ära taotlused mõlema konto avamiseks üheaegselt. Võta sa nüüd kinni, kellel õigus oli. Norra puhul on see tavaline. Väga tihti tuleb ette, et kõik räägivad erinevat juttu, see on esimene põhjus, miks asjaajamine tihti takerdub. Te teete ühel moel asjad ära (nii nagu teile on öeldud), ootate umbes nädalakese vastust ja saate siis teada, et olete valesti teinud ning alustate uuesti.

Kui ma olin taotlused konto(de) avamiseks ära saatnud, sain ma klienditoelt küsimuse, kes maksis aktsiakapitali ja nõude saata neile soovituskiri minu kodupangast Eestis, lisaks väljavõte Norra rahvastikuregistrist minu aadressi kohta (sobib ka välismaa aadress, kuid siis on kadalipp, mis konto avamiseks läbida, veelgi raskem). Ma ei suutnud esimest küsimust nähes ära imestada. Kuidas oleksime me saanud maksta ära aktsiakapitali, kui mul puudub konto. Peale mõningaid meile edasi-tagasi, sain ma konto ja ka aktsiakapitali makstud. Edasi selgus, et ma pean kõige pealt ka panka minema ja end autoriseerima. Veider selle asja juures on, et panka läksin ma kõige esimesena ja sealt sain ma vastuse, et kõik tuleb teha internetis. Vahepeal (paari tunniga) sain ma Eestist soovituskirja, saatsin ära kinnituse aktsiakapitali maksmise kohta ja skännisin klienditoele oma üürilepingu, sest Rahvastikuregistris tehakse kanne ära minimaalselt kahe nädalaga. Kusjuures, panete tähele, et ma ütlen „skännisin”? Veel paar aastat tagasi oli faks Norras täiesti adekvaatne sidevahend. Ma usun, et tegelikult kasutatakse seda veel praegugi, lihtsalt uuemad ja moodsamad vahendid on ka lisandunud.

Ma läksin panka end autoriseerima. Mul oli kaasas pass ja ma teadsin peast oma Norra id-numbrit. „Oi, aga sellest ei piisa, et sul on Eesti pass ja sa tead oma Norra id-numbrit,” naeratas klienditeenindaja mulle sõbralikult. „Meil on vaja Maksuametist paberil kinnitust, et id-number kuulub sulle ja et sa oled see, kes sa oled.” Ma ei hakanud ütlema, et mu pass ju peaks olema täiesti legaalne ja piisav dokument mu isiku tõestamiseks. Hea on, et me elasime Lillehammeris. Linnakeses, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. Ma tormasin ummisjalu Maksuametisse, et sealt vastav dokument saada. „Huvitav,  et nad seda paberil nõuavad,” imestas klienditeenindaja Maksuameti kontoris, „seda saab ju netist kontrollida.” Ma tahtsin peaga vastu seina lüüa, sest mulle jäi korraks mulje, et ma ei saa sellist dokumenti mitte mingil juhul, kuid lõpuks õnnestus see mul ikkagi saada. Ma jooksin tagasi panka end autoriseerima. Mu id-number on aastast 1997, seega on mul passis aastal 2015 peale abiellumist teine nimi. Ma tänasin jumalat, et ma ei olnud vaid oma mehe nime võtnud, vaid olin selle oma nimele liitnud. Vastasel juhul ei kujuta ma ette kui palju probleeme ka „vale” nimi oleks tekitanud, sest ka liitnimi tekitas piisavalt segadust ja ma hoidsin hinge kinni iga kord kui mult küsiti, et kumb nimi siis õige on, kas see, mis passis või see, mis neil aastast 1997 andmebaasis.

„Jah, nüüd on kõik dokumendid saadetud, aga sa pead arvestama, et see kõik võtab nüüd natuke aega,” ütles klienditeenindaja pangas kui lõpuks oli saanud selgeks, et mina olen tõesti mina. Ma noogutasin, sest mis see paar päeva siia-sinna enam teeb, mõtlesin ma. Selle peale, et Rahvastikuregistris ei olnud mu aadress veel muudetud, ei jaksanud ma tol hetkel mõelda. „Kas Te oskate umbes öelda kaua võiks aega minna?” uurisin ma siiski. Klienditeenindaja naeratas ja vastas: „Sellega läheb nüüd täpselt nii kaua kuni läheb.” Selles oli tal paganama õigus.

Tundus siiski, et kõik hakkas looma. Aga ma eksisin. Siit teile ka nõuanne. Kui te alustate Norras ettevõtlusega, siis jumala eest, ärge tehke seda aprillis-mais. Norrakad tunduvad olevat kõige usklikum rahvas terve maamuna peal, sest nendel kahel kuul on neil pidevalt mingid Jeesusega seotud pühad.  Kusjuures, mulle jääb mulje, et Norral on ka mingi oma tõlgendus Jeesuse ülestõusmisest, sest tundub, et siin käis Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi, tõusis üles ja läks taevasse, tuli tagasi maa peale ja läks uuesti üles, siis jälle alla ja jälle uuesti üles. Päriselt. Kui te olete nendel kahel kuul olnud Norras, siis te mõistate mu sarkasmi. Töötajana ütleks ma muidugi, et jumala eest, kallis Jeesus, rohkem edasi-tagasi käimist, kuid ettevõtjana, kes püüab asju korda saada, ajab selline pühade hulk hulluks. Arvestada tuleb ka sellega, et kui püha satub reedele, siis võite mürki võtta, et ka neljapäeval ei tee keegi enam tööd ja põhimõtteliselt on rusikareegel, et igale pühale eelneb ja järgneb vähemalt poolik tööpäev.

Nii loomulikult minuga juhtuski, et kui olin Brønnøysundi dokumendid ära saatnud, sain ma vastuse, et dokumendid vaadatakse üle reedel või järgmisel tööpäeval. Reedel ei jõutud, esmaspäev oli vaba ja teisipäeval sain ma vastuse, et ettevõtte registreerimine oli tagasi lükatud, sest ühel dokumendil ei olnud kirjas, kes on aktsionärid. See oli eraldi lehel kirjas ja nii ei tohi. Ma alustasin uuesti. See tähendas omakorda, et ka pangakontot ei saanud ma ikka veel avada. Või tegelikult, mul oli olemas pangakonto ja seal peal raha, mille eest maksta üür ja tellida kaupu, kuid ma ei saa kontot kasutada kuni mul on olemas organisatsiooninumber. Ka see oli mul tegelikult olemas, kuid ma ei saanud ka seda panka edastada seniks kuni Brønnøysund oli kinnitanud, et kõik on korras. Ma hakkasin uuesti ootama. Sellest ajast kui ma hakkasin pangakonto avamisega tegelema oli mööda läinud kolm nädalat ja ma ei olnud kindel, et uus nädal toob lõpuks lahenduse.

Esimesed kaubad olin ma eksportinud Norrasse ajutise organisatsiooninumbriga. See tähendas seda, et käibemaksu, mis mul kaupade sissetoomisel maksta tuli, ei saanud ma tagasi. Vähemalt kui ma uurisin raamatupidajalt, tollist ja ekspedeerijatelt, siis keegi neist ei teadnud, kas mul oleks see võimalik hiljem oma ettevõttele üle tõsta. Kellelegi polnud praktikat. Ma plaanisin seda Maksuametist uurida, kuid mitte enne kui olin pangakonto ja ettevõtte registreerimisega hakkama saanud. Ma ei jaksanud mitme ameti ja nö probleemiga üheaegselt tegeleda. Kaks nädalat peale Hamari Rahvastikuregistris käimist sain ma sealt kirja. Ma olin õnnelik. Suure tõenäosusega oli see kiri, et mu aadress on muudetud. Ja jällegi ma eksisin. Seal oli kiri, et politseist oli vaja „kinnitust Norras viibimise kohta” ka Britt Idale. Ma registreerisin meile politseis uue aja – esimene vaba aeg oli nädala pärast kolmapäeval. Kui me kohale läksime selgus, et ma oleksin aja pidanud tellima Britt Ida nimele. „Jah, kahjuks ma tõesti ei saa teid aidata, enne peate te uue aja internetis panema ja siis tagasi tulema,” vastati mulle sealt. Ma muidugi ei suutnud mõista, miks me ei saanud uut aega kohe sealsamas kirja panna, sest ühtegi inimest peale meie polnud, kuid reeglid on reeglid ja nende vastu ma vaielda ei saanud. Me jooksime Britt Idaga tagasi koju ja saime internetis kinnitada uue aja järgmiseks hommikuks. Kui me tagasi läksime selgus, et vaja oleks ka Britt Ida originaalsünnitunnistust. Loomulikult oli see mul kodus Eestis. Sellel hetkel tahtsin ma alla anda. Koju olin ma minemas alles kolme nädala pärast. Kas see kõik tähendas, et mu aadressi ei muudeta Rahvastikuregistris enne kui olen kodust toonud originaali, uuesti aja registreerinud ja uuesti politseisse kohale läinud? Kas see tähendas, et pangakontot ei saa ma kasutama hakata enne vähemalt nelja nädalat? Klienditeenindaja sõnad, et asjaajamisega läheb kaua läheb, olid muutumas rohkem tõeks, kui ma oleksin tahtnud.

Minu rõõm oli piiritu kui saime siiski hakkama ka koopiaga. Viis minutit hiljem oli ka Britt Idal olemas luba Norras viibimiseks. Me tormasime selle dokumendiga Maksuametisse, palusime selle saata Hamari Rahvastikuregistrisse ja läksime koju ootama. Nüüd olid kõik vajalikud dokumendid igale poole esitatud. Algas ootamine. Kas Brønnøysundsregister seekord tunnistab köik dokumendid korrektseks, kas pank aktsepteerib, et Rahvastikuregistris ei ole mu aadress veel muudetud, kas lõpuks ometi saab kõik korda? Kõigest kuu aega hiljem. Ootamine oli kohutav ja aeg venis nagu näts. Pealegi ei saanud ma ju kindel olla, et kusagilt jälle ei tule välja veel mõnd lisadokumenti, mis on jäänud allkirjastamata või lisamata või et ma ei pea kuhugi veel kohale minema, et oma isikut tõendada.

Me ootasime. Väljas sadas praktiliselt kogu aeg vihma, pooled päevad olid pühad, me istusime Britt idaga kahekesi toas ja ootasime.

Kaks nädalat hiljem saabus kauaoodatud teade. Ettevõte oli registreeritud. Päev hiljem saabus ka pangast teade, et pangakonto on avatud. Selle kasutamine ei osutunud aga sugugi nii lihtsaks, kogu asja juures oli üks konks. Nii kaua kuni ma ootasin pangakaarti (mis selgus, et saadeti postiga mulle koju Eestisse) ja pin-kalkulaatorit, sain ma kontot kasutada läbi oma isikliku netipanga. Kas ma olen juba öelnud, et mul ei olnud isiklikku pangakontot, sest selle sain ma avada peale seda kui ma olin avanud ettevõtte konto?

Ma läksin panka. „Jah, ettevõtte konto on olemas ja sa saad seda läbi oma isikliku konto kasutada,” vastati mulle.

„Aga mul ei ole isiklikku pangakontot,”vastasin mina.

„Siis teeme,” vastati mulle abivalmilt, aga seal ka abivalmidus lõppes. „Oih, aga sulle ei saa isiklikku kontot teha, siin on nii kirjas, et enne kui pole ettevõtte kontot, siis ei saa ka isiklikku kontot.”

„Jah, aga te just ütlesite, et ettevõtte konto on olemas,” ütlesin ma pahaselt.

„Seda küll, aga siin on kirjas, et kõik dokumendid pole korras, et su äripartner pole end autoriseerimas käinud ja tal puudub ligipääs ettevõtte kontole,” luges klienditeenindaja arvutist maha seal oleva info.

„See ei puutu ju kuidagi minu isikliku konto avamisse?” olin ma segaduses.

Klienditeenindaja raputas pead. „Kahjuks ma ei saa midagi teha, siin on kirjas, et sa ei saa isiklikku kontot enne kui ettevõte konto on olemas.”

Ma ei ausõna ei jaksanud teist korda veel seletada, et ettevõtte konto on mul ju olemas. Ma läksin koju pin-kalkulaatorit ootama.

See tuligi. Kaks päeva hiljem. Minu rõõm oli piiritu. Ma hakkasin end netipanka sisse logima, et maksta ära üür (millega ma nüüdseks olin juba 22 päeva hilinenud), kuid siis selgus veel üks aga. Ma olin küll saanud pin-kalkulaatori, kuid esimene kood pidi mulle saadetama paari päeva pärast eraldi kirjana. Ma vandusin Norra pangad maapõhja.

Jah, loomulikult sain ma aru, et see oli turvalisuse kaalutlustel, kuid päriselt… Kui muidu tuleb igas liigutuseks panka kohale minna, kas siis tõesti pin-kalkulaatorit koos kõigi vajaminevate koodidega ei saanud ka kätte anda pangast?

Ei, Norras käisid asjad teisiti. Me jäime jälle posti ootama.

Norra asjaajamise puhul kehtibki vaid kaks reeglit „Varuge kannatust ja närve!” ja „Unustage kõik, mida te seni teadsite!”.  Kui teile lubatakse, et teile antakse teada, kui kõik dokumendid on korras ja erinevad taotlused vastu võetud, siis arvestage sellega, et teile ei anta teada, kui dokumendid ei ole korras. Seda peate te ise uurima. Vastasel juhul võib juhtuda, et pool aastat hiljem lõppeb teil tõepoolest kannatus ja te hakkate uurima, miks teie taotlus ikka veel vastust pole saanud. Siis selgub, et see on kusagile riiulisse ootele pandud, sest puudu oli kahekümnekolmandal leheküljel allkiri ja te ei olnud seda viga parandanud. „Miks te sellest teada ei andnud?” küsiksite te. Ja teile vastatakse: „Aga te ju ei küsinud!”

Üheks Norra eripäraks on ka see, et erinevatesse ametitesse tuleb ise kohale minna, tööle on võetud klienditeenindajad, kes peaksid teid aitama, kuid nende esimene vastus on, et vaadake palun netist või et selle kohta ei oska mina midagi öelda. Näiteks NAV (Töötukassa) on selline koht. Esimene kord käisin ma sealt abi palumas lastetoetuse taotluse kohta, sest ma netist ei leidnud täpselt seda, mida ma teada tahtsin. Vaadake netist, sain ma vastuseks. Teine kord läksin ma uurima, kuidas Töötukassa kaudu asendajat palgata. Meie ei saa teid aidata niimoodi, saatke netist taotlus. Samas võin ma mürki võtta, et kui kõige pealt saata küsimused läbi neti, tuleb sealt kindlasti vastus, et vaja on kohale minna. Samuti on asjaajamine teinekord natukene „kiviaegne”. Näiteks saadate te meili teel ära mõne taotluse. Paar nädalat hiljem saate te posti teel vastuse, et vaja on suhteliselt sarnane taotlus saata ka tavapostiga. See on tavaline.

Kui alguses ajab Norra asjaajamise „kiirus” iga eestlase, kes on harjunud, et asjad liiguvad kiiresti, endast tibake välja, sest me oleme ju harjunud, et vastused tulevad kohe, siis üsna pea võtate te samasuguse suhtumise nagu norrakad. Läheb kaua läheb! Sest vastasel juhul lähete te lihtsalt hulluks. Mõne aja möödudes ei oota te enam, et keegi teie kirjadele või telefonidele reede pärastlõunal vastab, te saate aru, et on reede ja inimesed on nädalavahetuse-režiiml juba peale kella 12. Te mõistate, et enne esmaspäeva vastuseid ei tule ja kindlasti mitte ei ole te enam nii naiivsed, et ootaksite oma meilidele vastust nädalavahetuseti. Nädalavahetused on pere ja hobide aeg, töö ootab. Nii võtsime ka meie selle suhtumise ja elutempo üle. Stress ja tööasjad lõppesid punkt kell 12 reedel. Laupäev oli Maihaugeni ja matkade aeg. Stressilainele asusin ma tagasi punkt kell kaheksa esmaspäeval. Laupäevad ja pühapäevad olid kõige ilusamad päevad.

Kuigi norrakad ise väidavad, et nad naeratavad harva ja on kinnised, siis minul on neist hoopis teine arvamus. Minu arvates on norrakad ääretut sõbralikud ja jutukad, nad jumaldavad chit-chat’i ja neil on aega terve maailm. Selline mõnus rahulik olek tulebki minu arvates just sellest, et nad oskavad elu nautida ja ei pinguta ninast verd välja, et terve maailma inimeste eest, nagu meil eestlastel kombeks, tööd ära teha.

Neljas peatükk ehk me saame hakkama!

Kõik vanad blogilugejad hoiavad peast ilmselt kinni kui ma “Minu Norrast” ja ajaloost hakkan heietama, aga teate kui palju ma olen viimase kahe kuu jooksul saanud küsimusi, et mis seos meil selle Norraga ikka on. See pani mind üles otsima lugusid, mida ma Norras elades kirja panin. Neljas peatükk ehk viies kolimine Norrasse. Tol hetkel 18 aastat peale esimest korda kui ma selle omamoodi riigiga “suhtesse astusin”.

Niisiis neljas peatükk ehk me saame hakkama

Ma vaatasin auto tagaistmel turvatoolis tukkuvat Britt Idat mõeldes vaikselt endamisi, et mida kuradimat ma küll seekord ette olen võtnud. Kust tuleb ühel naisel ühtäkki idee võtta oma pooleteise-aastane laps kaenlasse, jätta koju Eestisse ootama armastav abikaasa, ja kolida Norra, selleks, et siin pood avada? Milline täie mõistuse juures täiskasvanud naine midagi sellist teeb? Mitte ükski? Mina? Olen ma üldse täie mõistuse juures? Need olid küsimused, mis aina valjemini minu sees vastust hakkasid otsima, mida lähemale me Lillehammerile jõudmas olime. Ma tundsin, kuidas mind valdas kerge hirm ja ma hakkasin närveerima. See ei olnud see sama hirm, mida ma tundsin siis, kui esimest korda elus Lillehammerisse sattusin, siis olin ma kõigest 16-aastane plikatirts, ma olin lihtsalt häbelik, kogu see vahetusõpilase-asi oli mu jaoks nii uus, see tekitas hirmu. Ma mõtlesin, kas ma meeldin oma „vanematele” või kas nemad meeldivad mulle, ma mõtlesin, kas ma saan keele selgeks, kui ruttu ja kas ma hakkan oma pere järgi igatsust tundma. See oli hoopis teistsugune hirm. Kui ma 18-aastaselt, peale Eestis keskkooli lõpetamist, uuesti Lillehammerisse tulin, et siin aastake kunstiajalugu õppida, ei tundnud ma mingit hirmu. Ja miks ma oleks ka pidanud. Ma olin 18-aastane. Täiskasvanu! Terve maailm oli minu. Ei, otseloomulikult ei tundnud ma siis mingit hirmu. Selles vanuses ei tuntagi hirmu. Pealegi, Brittist ja Arnest oli siin saanud minu päris perekond. Ma mäletan seda maailmavallutamise tunnet, millega ma pisikesse Lillehammerisse tookord tagasi saabusin. Ime, et ma ei oodanud, et terve Mjøsast üle viiv sild oleks olnud kaetud punase vaibaga. Minu naasmise auks.

Nüüd kaheksateist aastat hiljem olin ma küll enesekindel, kuid see hirm, mis mind seekord siia linnakesse jõudes valdas, murdis ka minu enesekindluse. Sisemiselt, otseloomulikult. Väliselt ei näidanud ma välja mingit hirmu. „Isver, kui kole ilm siin on,” porisesin ma vaid emale, kes oli tulnud mind ja Britt Idat meie seitsme padja, siidisukkade ja samovariga ära tooma. „Mai algus ja siin on lumi maas,” jätkasin ma. Siin oli tõepoolest lumi maas. Ja ma mõtlesin, jälle hirmuga, et olin meile kaasa pakkinud üsna õhukesed riided, sest suvi on ju kohe käes, olin ma mõelnud. Rootsis olime me samal ajal korjanud ülaseid ja nautinud pluusiväel kevadpäikest.

Õnneks sulas mai lõpuks lumi ära ja me ei pidanud enam külmetama.

Oma 34 eluaasta jooksul olin ma Norra kolinud viiel korral, mitte ühtegi neist kordadest ei saa võrrelda seekordse siia kolimisega. Esimesed kaks korda oli mu elukohaks Lillehammeri kõige prestiižem maja linna südames, minu käsutuses oli terve katusekorter, Oslosse kolides elasin ma Majorstuenil, mida samuti üheks mainekamaks elurajooniks peetakse, Fredrikstadis üürisime korterit jälle kord linna südames, imekaunis kohas, jõeäärsel promenaadil. Norra oli mind siiani elukohtadega hellitanud, ma peaks isegi ütlema, et ära hellitanud. Seekord aga ulatati mulle pihku võtmed, mis keerasid lahti minu poekese ukse – me astusime ema ja Britt Idaga niiskesse ja kopituse järgi lõhnavasse ruumi, teisel korrusel asus tuba, kus me Britt Idaga elama hakkasime. Seal oli jääkülm. Sellest külmast korrusest pidi saama meie elukoht seekord. Millegi pärast tuli mulle meelde Sigrid Undseti elulugu, ma olin alles hiljuti ka käinud vaatamas teatrietendust tema elust. Kui ta Roomas elas, elas ta koos oma lapsega kasinates tingimustes ühes tillukeses toakeses. See situatsioon ja fakt, et Sigrid Undset on Lillehammerist pärit, asetas mind korraks tema kingadesse. Ma tean, et on kohatu end võrrelda maailmakuulsa kirjanikuga, kuid mulle turgatas nende olukordade sarnasus pähe.

Kaheksateist aastat hiljem olin ma jõudnud uuesti Lillehammerisse. Seekord koos lapsega. Rohkem hirmul kui ma endale, ja veel vähem teistele, julgesin isegi tunnistada. Seekord ei oodanud mind siin ees mitte keegi, seekord pidime mina ja Britt Ida üksinda hakkama saama. „Ja me saame hakkama!” sisestasin ma endale.

Ma olen Norraga nii kaua aastaid asju ajanud ja ma tean ju, et siin on omad seadused, omad reeglid, oma ajaarvamine, omad rutiinid. Ma ju tean, aga ma ei kontrollinud. Ma eeldasin. Ma eeldasin, et minu Eestis kuu aega tagasi posti pandud dokumendid olid kenasti Brønnøysundi kohale jõudnud ja selleks ajaks kui mina Norra jõuan, on ettevõte ka registeeritud. Ma pean ka tunnistama, et lapse kõrvalt töö tegemine ja magamatus on ilmselt siiski oma jälje jätnud minu ajule, sest kuigi ma keeldun seda avalikult tunnistamast, siis tegelikult on mul natukene isegi hea meel, et dokumendid kaotsi läksid. Ma olin aktsiaseltsi ja NUF-ettevõtte registreerimise nagu pudru ja kapsad omavahel segamini ajanud. Ise veel suur Norra ekspordiekspert. Igatahes, ma vandusin end maapõhja, et ma ei olnud Brønnøysundist kontrollinud, kas mu dokumendid on vastu võetud. Sest kui ma oleksin seda teinud, siis ma oleksin teadnud, et need ei ole kuigi kaugele jõunud, ma oleksin saanud teada, et mõistlikum oleks seda läbi Altinni teha, ma oleksin saanud teada, et mu Altinni sissepääsu jaoks oli vaja uusi koode, mis saadeti mu Eesti aadressile, samal ajal kui mina olin juba Norras, ma oleksin teadnud, et ilma aktsiakapitali sisse maksmata ei oleks ma niikuinii mitte kuidagi organisatsiooninumbrit saanud. Ma oleksin kõike seda teadnud, mitte ei oleks istunud Norras oma poekese üüripinnal kastide otsas ja nuputanud, et mida ma siis nüüd peale hakkan.

Jah, mu mehel on õigus. Ma eeldan liiga tihti, aga ei kontrolli. Ma võiksin õppida. Siis ma ei satuks sellistesse olukordadesse. Oli neljapäev. Reedel oli 1.mai ja siis tuli juba nädalavahetus, sel nädala ei õnnestunud mul enam mitte kui midagi korda ajada, mul ei jäänud muud üle kui unises Lillehammeri linnakeses endale ja Britt Idale tegevust leida. Norra püha(de) päevade juures, välja arvatud 17.mai, on üks müstiline fenomen – neil päevadel kaovad kõik norrakad nagu vits vette, linnatänavad on inimtühjad. Nende kolme päeva jooksul jalutasime me läbi rohkem kilomeetreid kui ma viimasel kolmel, või lausa kolmeteistkümnel, aastal kokku.  Ma olin juba ära unustanud, et Lillehammeris asuvad kõik vaatamisväärsused mõne mäe tipus ja kui ma ütlen mäe, siis ma ikka ka mõtlen mäge – nii umbes Munamäe kõrgust. Inimesi kohtasime me alles metsarajal või vabaõhumuuseumis Maihaugenis. Me, see tähendab mina otsustasin, et meil ei ole muud targemat teha kui minna vaatama ka suusahüppetorni. Nii nagu alati, vahet ei ole mis kella- või aastaaeg on, sõitis ka sel korral sinna vähemalt kaks turismibussi. Meie rühkisime vapralt, keel vestil, mäest üles jalgsi. Kokku läks aega 40 minutit, et jõuda Munamäe tippu, mis loomulikult iseenesest on alles suusahüppetorni jalam.Ma ei ole tegelikult kunagi aru saanud, mida selles tornis nii vaadata on. Jah, olid kunagi olümpiamängud, aga see on ka kõik. Nii võiks igast Lillehammeris asuvast majakesest või mäest teha vaatamisväärsuse. Samas pean ma tunnistama, et vaade Lysgaardsbakkenilt on võimas. Gudbrandsdalen oma võimsate kaljuseintega, mille keskel orus tilluke tilluke Lillehammer, Mjøsa järv paistab nii kaugele kui silm seletab, nagu ookean, mägede tippudes on veel näha lund. Võib-olla ongi just see peamine põhjus, miks suusahüppetorn turistidele nii ahvatlev on, lisaks veel killuke (spordi)ajalugu.

Nende puhkepäevade jooksul veetsime me suurema osa päevadest õues, kuid päevad veinisid nagu näts. Ilmselt oli see tingitud sellest, et ma ei olnud enam harjunud, et Norras tuleb väga palju oodata, ma olin kärsitu ja tundsin, kuidas ma lihtsalt niisama passin. Ma olin unustanud, et nädalavahetused on Norras puhuseks ja just nimelt niisama passimiseks, ootamiseks,  kõike muud rohkem ja vähem olulist saab teha homme. „Homme” on norrakate lemmikaeg, nad teevad kõike „homme”, kuid unustavad täpsustada, millise aasta homsest jutt käib. See võib vabalt olla „homme” 20 aasta pärast. Selline tobe mittemidagiütlev väljend. Neid tühje väljendeid on Norras veel teisigi. Näiteks „Takk for sist!” (Aitäh, viimase korra eest).  See järgneb alati tervitusele. Kui sa näed oma raamatupidajat, kellega sa nädal tagasi arveid üle vaatasid, või oma naabrit, kellega sa eelmisel õhtul kohvi jõid, või ka oma koolivenda, keda sa pole peale kooli lõppu 50 aasta jooksul kordagi kohanud, siis sa ütled neile „Takk for sist!”.

Igatahes. Ma ootasin terve nädalavahetuse, et saabuks esmaspäev, et ma saaksin midagigi korda ajada sel ajal kui ma ootan, kuni mu Altinni koodid Eestisse jõuavad, et abikaasa saaks need mulle saata ja ma saaksin dokumente korda hakata ajama. Ma ootasin.

Automaatvastaja

Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite õigesti. Oli inimesi, kellega ma ei viitsinud rääkida, aga kuidas sa saad teada, kes helistab? Nii ma mõtlesingi välja automaatvastaja. Vastasin telefonile, et olete helistanud numbrile 488120, kedagi ei ole kodus, jätke oma teade. Täitsa toimiv asi oli. Ja ma läksin veel kaugemale. Meil oli kunagi lehes mingi kuulutus, et müüme kartulit või kaalikat või ostame või vahetame, ma ei mäleta, igatahes telefonikõnede hulk oli meeletu ja mulle megatüütu, sest helistajad olid vanemad inimesed, kes tahtsid suhelda. Mina ei tahtnud. Nii leiutasin ma uue teate. Vastasin telefonile samuti, et olete helistanud… aga lisasin, et kui helistate kuulutuse pärast, vajutage 1 ja jätke peale seda oma sõnum ning telefoninumber, me helistame teile tagasi. Küsite, kas töötas? Töötas. Kuulasin kenasti siis need sõnumid ära, kirjutasin märkmikusse telefoninumbrid ja kõik. Ei mingit vanainimestega rääkimist (hmm, huvitav, kas need vanad inimesed võisid olla 40+ vanuses?). Igatahes ma olin päris hea automaatvastaja.

Kas automaatvastajad üldse on enam olemas? Kas keegi neid kasutab ka? Ma vist isegi ei tea enam inimesi, kel lauatelefonid oleks, automaatvastaja tundub mulle umbes sama kadunud asi kui faks. Kuigi…on tulnud ette olukordi, kus mul on palutud mingid dokumendid saata faksiga. Ma päriselt mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen, lähen ajaloomuuseumisse või mis? Õnneks võis dokumendid faksimise asemel saata ka tavapostiga. Vedas seekord.

Mis asjad veel kadunud on? Telefonikioskid. Kes neid veel mäletab? Tegelikult olid ju täitsa toredad asjad. Mis veel? Ahjaa, pleierid! Ma läksin 1997. aastal Norrasse, kaasas kassettpleier ja kassetid. Mäletan, et isa ütles mulle tookord, et tead, Liisu, varsti on nende asemel CD-d. Ma naersin ja ütlesin jajah. CD-d siiski tulid. Ja ka kadusid. Nagu VHS-id. Moodsad inimesed ei osta isegi enam DVD-sid. Mina veel nii moodne ei ole. Mulle meeldivad DVD-d. Kuigi mul on ka Telia filmiriiul olemas ja Netflix, aga mulle ikka meeldib ka DVD-sid osta. Üks mu tuttav ütles mulle kunagi selle peale, et ma olen täitsa loll, et plaate ostan, et tema ei tõstaks never poodi oma jalga, et plaate osta. “Iga kell enne sikutan kusagilt!” ütles ta uhkusega. Mul hakkas piinlik. Iga kell ma enne ostan poest plaadi, isegi kui see jääb pärast riiulisse, kui et varastaks mõnelt piraatsaidilt. Pole minu tassike teed.

Ja kas te mäletate, kuidas vanasti inimesi ära blokiti? Täpselt nii nagu alloleval pildil. Ma mäletan hästi seda nippi.

Satumainen

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada Satu peent avajat. Ta veel naeris mu üle ja küsis, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada. Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua.

Täna hommikul riideid selga otsides jäi mul silm peale pruunil seelikul, mille Satu mulle oli kinkinud. Ma ei olnud seda ammu kandnud. Ja kui ma siis täna hommikul end üleni “Satusse riietasin”, tundsin ma, kuidas ma tunnen temast tegelikult nii kohutavalt puudust. Mitte iga kell ja alati, sest me ikka kaklesime ka, aga ma teadsin, et “meie tädi Satu” on siiski alati olemas. Tema süstis minusse enesekindlust ja uskus minusse, andis mulle nõu, oli (mitte švami ja rätikuga, vaid) šampanja ja kokt krabbeskjell´idega alati ringinurgas olemas. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.

This image has an empty alt attribute; its file name is 22119083_1520164121355460_778995506_n.jpg

Mulle tuli meelde kui me käisime ta riidekappi läbi ja ta pärandas mulle mõned oma vanad lemmikud. Ta ei valinud neid huupi, vaid ütles, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Tal oli võrratu maitse ja stiilitunne. Ta riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. See käsisti tikitud käekotti, mis ta oli Prantsusmaalt ostnud ja mille ta mulle mu 35. sünnipäevaks kinkis. Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Satu oli nii kaunilt riides. Ma kadestasin ta maitset.

Ma tundsin korraga puudust nendest õhtutest, mis läksid üle hilisööks ja me istusime ta köögis jarääkisime maailma asjadest. Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Nendest õhtutest tarõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust. Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Kuidas me vaatasime koos esimest korda „Totorot“. See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis Satu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Mulle tuli meelde, kui me talvel bålpanne ostsime. Kõik koos grillisime. Mina, Satu, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Ida sai saunapisiku just tänu Satule. Ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Jah, see sama Ida, kes alguses sauna kartis. Oh ja need suvised õhtusöögid. Istusime terassil, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid.

Ja see, kui me veetsime koos kõige ilusama puhkuse hytta´s. See oli imeline puhkus, isegi hoolimata faktist, et me pisikese põrnikaga tee peale jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust. Selliseid asju sai juhtuda vaid meiega.

Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud osa saada sellest satumaisest naisest ja temaga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1578.jpg

Krt, ma tundsin korraga Satust ja tema telefonikõnedest, vestlustest nii puudust.