Helistasin hommikul ühele Norra kliendile. Tean küll, et munapühad ja värki, aga siiski mõtlesin, et noh proovin, et ametlikult ju pole veel punased päevad. Küsin siis viisakalt kliendilt, et ega sa juba ei puhka. „Juba?“ küsis ta imestunult, võib olla isegi veidi ärritunult. „Enamus inimesi on juba reedest puhkusel, ma olen tagasi 20.04, helista mulle … Continue reading Lugu sellest, kuidas påske igatsus peale tuli
Vanad lood
Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?
Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi. I osa Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha … Continue reading Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?
Kanamaja lõhn
Ilmselt on meil kõigil olemas lõhnad, mida me mäletame ka aastaid hiljem. Osadele lõhnadele suudame me täiskasvanuna juurde panna tähenduse. Näiteks mäletan ma oma vanaema naabrite köögi lõhna. See oli kirbe lõhn. Alles aastaid hiljem täiskasvanuna sain ma aru, et see oli peo käigus vakstule läinud viina ja pesukaltsuga puhtaks pestud vakstu lõhn. Teine lõhn, … Continue reading Kanamaja lõhn
Kui palju elevust!
#koostööpostitus Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja … Continue reading Kui palju elevust!
Påske
Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära … Continue reading Påske
Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine
/.../ Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja … Continue reading Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine
31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana
Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla, mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil … Continue reading 31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana
Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis
Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi … Continue reading Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis
Neljas peatükk ehk me saame hakkama!
Kõik vanad blogilugejad hoiavad peast ilmselt kinni kui ma "Minu Norrast" ja ajaloost hakkan heietama, aga teate kui palju ma olen viimase kahe kuu jooksul saanud küsimusi, et mis seos meil selle Norraga ikka on. See pani mind üles otsima lugusid, mida ma Norras elades kirja panin. Neljas peatükk ehk viies kolimine Norrasse. Tol hetkel … Continue reading Neljas peatükk ehk me saame hakkama!
Automaatvastaja
Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite … Continue reading Automaatvastaja