“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kui ma lapseootele jäin, siis mu esimene mõte oli, et appi, kas meie kodu hakkab ka nüüd välja nägema nagu need lastega perede kodud, mida ma internetist ikka aegajalt nägin. Jah, see oli mu esimene mõte, sest ma ei tea, miks, aga mulle on alati olnud vastukarva need kultuurikihiga kaetud elutoad ja õigustamine, et andke andeks, et meil segamini on, me elame siin. Ega nüüd meie enda kodu ka muidugi mingi prillikivi ei ole. Iga kord kui mu ema külla tuleb, ohkab ta, et siin tuleb küll suurpuhastus ette võtta ja kuigi ma isegi mõistan, mida ta mõtleb, siis ma samas mõtlen, et on nii palju olulisemat kui perfektselt puhas kodu. Vastuoluline? Muidugi. Ma olengi selline. Osa minust “diip kunstiinimene”, teine osa “füürer Rutt”. Aga no kui ma vaatan kodusid, mis upuvad lasteasjade alla, siis ma mõtlen ikka, et okei, on loogiline, et mingid asjad on igal pool laiali kui majas on laps, aga kas terve elamine peab olema lastetuba? Ühesõnaga ma olen püüdnud algusest saati vähemalt elu toa ja esimese korruse hoida enam-vähem viisakana. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis ma mõtlesin ka, et miks vanemate magamistoas on alati voodis mingid kirjud lastetekid-padjad. Et kole ju. Täna on mul sellest peaaegu ükskõik. Ma tean, sassis elamine ja laokil lasteasjad on lapse (laste) juures kõige väiksem probleem, aga las olla mul mõni pseudoprobleem ka.
Ja üks neid jätkuvaid pseudoprobleeme on sassis Ida tuba. Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas kõik asjad kukuvad käest maha, kohe ukse ette. Kuidas need lauad ja kapipealsed alati nii sassis on. Kuidas neid sahtleid ja kapiuksi on nii raske kinni panna. Kuidas need riidesahtlid nii segamini on. Sahtlite sisust ma ei hakka isegi rääkima. Nende koristamine on täielik peavalu, sest seal on kõike ja kõik on vajalik, aga päriselt vajalikke asju ei leia sealt kunagi üles. See polegi võimalik, sest asjad ei ole Ida toas kunagi õiges kohas. Näiteks hiljuti leidsin ma reketi ta iluasjade sahtlist. Ta paneb asjad suvaliselt ära ja siis ei ole neid võimalik leida. Või siis mängib sõbrannadega kodu ja pakib asjad kuhugi kohvrisse ning pärast küsib, kus ta laadija on. Ja Ida on tuulepea – ta kaotab kõik oma asjad sekundiga ära. Ma mõistan seda, ma olen samasugune. Kui asjad ei ole õige koha peal, siis ma ei leia neid üles. Seega ma olen Idalt palunud vaid ühte – et ta paneks oma toas asjad õigesse kohta. Või peale mängimist tagasi. Ja siis hoidku minu pärast alles kõik need aarded alates katkilõigutud haute couture sokkidest kuni puuoksadeni, millele on glitter peale liimitud. Ma leian, et kaheksa-aastane peaks ikka ka ise vaatama, et oma toa põrandal ei oleks kommipabereid ja muud sodi. Hiljuti sõid nad sõbrannaga toas pitsat ja see karp jäi ka voodi peale. Hea, et tekki peale ei tõmmanud ja ma oleks selle öösel kui Mareki norskamise eest Ida tuppa varjun, avastanud.
18.00 – Jeei! Perenaine tuli koju ! Mu lemmiktegevus!
19.00 – Jeei! Peremees tuli koju! Mu lemmiktegevus!
20.00 – Jeei! koeratoit! Mu lemmiktegevus!
21.00 Jeei! Kõhu alt sügamine! Mu lemmiktegevus!
23.00 – Jeei! Magamine diivanil! Mu lemmiktegevus!
Väljavõte Baymax’i päevikust:
183. päev vangistuses… Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega. Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks. Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid!
Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks.
Lisaks õnnestus mul täna peaaegu üks oma piinajatest tappa kui ma osavalt ta jalgade ümber keerutasin. Seda peab homme uuesti proovima, aga trepi ülemisel astmel seistes.
Ma olen täiesti veendunud, et teised kinnipeetavad on kitsed ja pealekaebajad. Koeral on mingil põhjusel privileegid. Teda lastakse regulaarselt välja ja tundub, et ta tuleb rohkem kui vabatahtlikult tagasi. Ta peab olema taandarenguga! Ja lind on pealekaebaja. Ma olen jälginud, et ta suhtleb tihedalt vangivalvuritega. Ma olen kindel, et ta annab teada igast mu liigutusest. Mu vangistajad kaitsevad teda, ta elab ohutult kõrges puuris.
Tekst on ingliskeelne leid internetist. Kahjuks ei saa au endale võtta.
Kaminas praksub tuli. Kapil põlevad küünlad. Ida on lauale toonud äsja valmistatud piparkoogimaja. Mandariinid. Suur pleed vaibal. Kogu pere mängib „Reisi ümber maailma“. Dexter lamab rahulikult oma pesas. Baymax ja Elli põõnavad üksteise kaisus tugitoolis. Selline on idüll Ussipesas.
Nali.
Vaid kaminatuli ja põlevad küünlad on tõsi. Muu on soovmõtlemine. Dexter sööks ära kõik, mis ripakil, piparkoogimajast lauamänguni. Seepärast ei ole diivanilaual ühtegi snäkki. Küll aga on põrandal tihti puruks näritud apelsine, pirne ja kõike muud, mida Dexteril õnnestub kätte saada. Kõige turvalisem on toitu hoida köögisaarel, sest see on ainus laud majas, milleni ta oma ninaga ei ulatu. Mis ei tähenda, et ta sealt siiski midagi kaasa ei krabaks kui vaja. Tõuseb kenasti tagakäppadele ja läheb. Alles sõi ta ära potitäie mu kikerhernehautist, paar päeva enne seda koogi…ühesõnaga saate aru küll. Kõik, mis ripakil, on järgmisel hetkel Dexteri lõugade vahel ja oi, ta oskab neid lõugasid kõvasti kinni hoida. Kui te tulete meile külla ja mõtlete, miks meil on elutoas laual jahvatatud must pipar, siis selleks, et Dexterit lauast eemal hoida. Koertekoolis õpetati, et see aitab. Sidrun pidi ka aitama. Viimase sõi Dexter lihtsalt silma pilgutamata ära.
Kui Dexter parasjagu midagi ära ei varasta, siis magab ta diivanil. Võid talle öelda, et kuule, mine maha, aga ta vaatab lihtsalt ükskõikse näoga otsa ja magab edasi. Toetab oma hiiglasliku pea sulle sülle ja mõnikord lihtsalt istub kogu oma massiga selga, nii et saad vaevu vaevu hingata. Kui ta nende kahe lemmiktegevusega pole hõivatud, siis mõtleb ta, kuidas pääseda ülemisele korrusele. See pagana trepp on järsk, aga Dexter ei jäta kunagi alustatud pooleli. Septembrist saati on ta üritanud aru saada, mis teisel korrusel toimub ja eelmisel nädalal jõudis ta kohale. Ohh seda kasside tagaajamist. Kuidas 70kilone koer trepist alla saada uuesti. No see ei ole enam tema mure. Too või kraana või tassi süles, tema eesmärk oli üles saada. Mission completed. Võttis koha sisse. Nagu Kohviveski. “Tehke, mis tahate, mina siit alla ei tule!”
Kas Dexter on üle käte ja ära hellitatud? Jah, on. Kas see on minu süü? Jah, on. Aga mis ma saan sinna parata kui ta on tegelikult maailma kõige armsam sülekoer ja ma ei saa temaga pahandada kui ta diivanile kaissu poeb. Mõnikord ärritab ja ajab vihale, aga enamuse ajast on ju nunnu. Ja Dexter on nunnu. Nunnu marakratt. Vajadusel väga tark ja kuulekas, kuid see rong, et ta minu sõna kuulaks, on läinud. Läks juba siis kui ma esimest korda lasin tal endale pähe istuda. Sõna sõnalt. Tuli diivanile ja istus mulle pähe. Mareki sõna kuulab. Minul käib järel nagu vari. Kui vanasti pidin ma wc-s käima beebi-Idaga, siis nüüd on wc-s käimine nagu ekskursioon, kohe kui ma wc poole liigun, on punt ukse juures valmis. Õnneks vähemalt Marek eelistab omaette käia. Ida unustab ka vahel ära, aga Dexter mitte kunagi.Jah, Dexter on suur ja kohati väga kohmakas ning tüütu, kuid ma ei vahetaks teda mitte ühegi koera vastu. Okei, kui Hugo saaks kuidagi tagasi, siis oleks ma nõus kahe koeraga, aga Dexter on minu kaisuloom. Suurem kui elu. Kah vist sõna otseses mõttes. Igatahes peaaegu sama suur kui meie maja.
Baymax, kes esimesed nädalad hoiab omaette, on kassimaailma Dexter. Tõeline hiiglane. Käpad sama suured kui teised kassid kokku. Paar nädalat kogub end vaikselt olukorda hinnates (ega alumise korruse hiiglane üles korrusele ei saa? Tahaks öelda, et ei saa, ei pea muretsema, aga me kõik teame, et see tänase päeva seisuga vale), mõne aja pärast saab Baymax aru, et see on tema uus kodu ja seab end mõnusalt sisse. Esialgu on tema lemmikpaik siiski voodialune, kuid vaikselt vaikselt liigub ta edasi laua alla ja sealt Mareki kaissu voodisse. Aga vaid Mareki kaissu. Kohe kui meie Idaga tuleme, läheb minema. Magab oma lemmikkohas laua all toolil.
Minu jalgadesse ja pai norima tuleb siis kui teab, et süüa saab. Kui ma liiga hilja toiduga tulen, vaatab mind pahaselt, et teenindaja, miks nii aeglane. Kui ma öösel võtan ära paberkoti, millega ta mängida tahab (aga mina tahan magada), heidab ta mulle hommikul pilgu, mis võiks tappa. Baymax on iseloomuga kutt, tema teab, mida tema tahab ja tema ütleb, mida ülemisel korrusel tehakse. Kui ta oskaks kirjutada, siis tema päevikust võiks leida järgmise lõigu: “
183. päev vangistuses…Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega. Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks.Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid! Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks. Jätkub…“
Baymax on meie maja tough guy. Kui see meelest ära läheb, siis poeb sülle ja on maailma kõige paimaiam kass.
Ja siis saabub majja kassimaailma kaunitar. Pisike Elli. Max käib vaatamas ja tutvumas ega suuda seisukohta võtta, kas uus tegelane meeldib või pigem mitte. Öösel kui Elli meie kaisus magab, hiilib Max ligi. Ärkan selle peale, et kaks suurt silma jõllitavad mulle pimedas vastu. Elli poeb sügavamale kaissu ega suuda ka seisukohta võtta, kas kassimaailma Dexterit karta või mitte. Pigem tasub olla tibake reserveeritud. Max nuusutab Elli üle ja lahkub. Hetk hiljem ärkan selle peale, et üks suur käpp käib mulle põmaki vastu rinda. Max on tagasi ja mitte kõige graatsilisemalt hüppab mulle selga, tahab pugeda teki alla, et saada täpsemalt aimu, kes või mis seal teki all on.
Mõned päevad võõristamist ja kassid saavad omavahel läbi. Südamesõbrad veel ei ole, aga üks on selge – nad on ühest liigist ja kui kellegi tülitseda, siis selle suure musta loomaga alumisel korrusel.
Ometi muudab Elli tulek nii mõndagi. Max käib ülbelt ülemisel korrusel ringi, et siiski näidata, et tema oli esimene ja “linn on tema”. Samas, mis seal imestada, ilusad naissoost isendid on meesisendite pead alati sassi löönud ja pannud neid naissoost isendite ees “sulgi sopsutama”. Max ei ole erand. Ja et oleks ikka päris kindel, et tema oli esimene, siis kolib ka tema nüüd meie kaissu voodisse. Ka minu ja Ida kaissu. Seega magab meie voodis lisaks Idale ka kassipaar. Vaid Dexter on puudu. On vaid ajaküsimus kui ta salaja meile kaissu poeb.
Aga ärge laske end Elli malbest olekust petta. Elli on samuti paras väänik. Uudishimulik ja vallatu kassipreili, kes arrrrrmastab öösiti oma küüntega meie kätesse kinni hüpata ja mängima hakata. Täna öösel ärkan selle peale, et ta üritab mu selga mööda üles ronida. Ikka küüntega kinni hoides.
Alloleval pildil on Dexter õues. Elli on küll julge, aga mitte hulljulge.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.
Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.
Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.
Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.
Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?
Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.
Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.
Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.
Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.
Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?
Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)
Ilmselt on kõik majaomanikud mingil hetkel tundnud, et krt tahaks korteris elada, oleks poole lihtsam. Või noh ma ei tea, mina mõtlen mõnikord nii, sest mul on vaid üks Marek, kes kas a) on liiga aeglane, et ei saa kõigega valmis, b) liiga laisk, et ei saa kõigega valmis või c) on asju liiga palju ja ühel Marekil ei ole kõigeks lihtsalt aega ja jaksu. Oi, ma juba tean, kuidas tal neid ridu lugedes üks närv näos tõmblema hakkab. Alati kui ta närvi läheb mu “issand, see ka veel tegemata” naljade peale, hakkab tal see närv tõmblema. Õnneks ta väga mu blogi ei loe. Mõistlik, selle ajaraiskamise asemel saaks remonti teha.
Olgu. Nali naljakas. See ei tule kellelegi üllatusena, et mina ei ole kõige suurem töötegija, st ehitusasjades. Iga kord kui Marek mult abi palub, et ma midagi hoiaks või kinnitaks või tõstaks, siis see lõppeb sellega, et tema ütleb, et ma teen valesti, mina lähen vihale ja puhisen, et ma esimest korda teen üht või teist asja oma elus, aga no Marek on Marek – tema jaoks on kõik ehitustööd koos kõige sinna juurdekuuluvaga elementaarne. Minu jaoks ei ole. Ma mäletan, et kui läksin hiljuti uude kohta tööle, siis kaks nädalat hiljem tulin koju ja kilkasin, et ma nüüd tean, mis roovisamm peab olema. Marek vangutas pead ja ütles, et seda teab igaüks, et see on kaasasündinud teadmine. Nojah.
Ühesõnaga. Kuna meil on kodus nii palju poolikuid asju, siis seekord mõtlesime, et teeme nii, et Marek lõpetab õues asjad ära. Mind kõige enam (nüüd) häirib see, et meie majal pole liistud paigas (kusjuures, ainus töö, mida ma ka Mareki standardite järgi peaaegu oskan teha, on värvimine, nii et ma isegi lubasin, et võõpan ise need liistud ära) ja trepp on selline nagu ta on. Ja sokkel. See, et maja sokkel on ikka veel selline nagu ta on. Püüa siis instagrammable nunnut maakodu fotot teha kui igalt polt hakkab kole tuhablokk silma. Sokliga läks lihtsalt, tegin sellele tootele tellimuse ja nüüd on vaja vaid piisavalt Mareki ajudele käia, kuniks tal kopp ees on mu vingumisest ja ta selle ära teeb. Tegelikult oli meil ketserlik plaan, et MINA paigaldan seda soklit, et vaadata, kas see on siis nii lihtne nagu väidetakse, aga olgem ausad, te tunnete mind. Ma ei viitsi. Ja tõenäosus on, et Marek peab ikkagi üle tegema. Selle ajaga, mis ta minu tööd peaks üle tegema, jõuaks ta juba garderoobi remondiga pihta hakata. Ta ise lubas!
Mina samal ajal lubasin, et davai, mina võtan Ida toa remondi käsile. Ei! Hullud olete, mitte ise. Lubasin, et võtan hinnapakkumise ja maksan selle eest ka ise. Esimene hinnapakkumine, mis ma sain, oli minu jaoks ulmeline. Teised küll ütlesid, et kuule, vaata mis aeg hetkel on, pole ehitusmeest saadagi ja kui tahad kohe, siis maksadki, aga ma olen nii palju koi ja harjunud poolikus majas elama, et ma ei raatsinud. Nii lihtne ongi. Vaatasin seda tuba ja vihkasin iga keharakuga, et see poolik on, aga nagu Tõnisson oma sajalisi luftitada ka ei tahtnud. Õieti polegi teisi. Seda enam, et hambaremont ootab juba kuu lõpus suuremat väljaminekut.
Vaene laps peab oma poolikus toas hakkama saama.
Aga siis ümberringi kõik igal pool kolisid ja remontisid ja kõikide Instakontod (pagan, ma neid ilusaid kodukontosid Instas jälgin üldse) olid nii ilusad, et otsustasin uued pakkumised võtta. Esimene pakkumine oli päris hea. Nii mulle tundus, sest mida ma ka hindadest teadsin. 40 eur/h. Ma olin üsna lähedal selle pakkumise kinnitamisele. Paar päeva hiljem sain uue pakkumise. 25 eur/h. Kas ma oleks enda peale vihane olnud kui oleks esimese kinnitanud või kas ma oleks enda peale vihane olnud? Kuidagi aga läks nii, et Marek andis mõista, et see remont tuleb ikka 100% minu taskust ja Tõnisson minus tõstis jälle pead. No ikka ei raatsinud.
Samas tahaks ju ülemist korrust lõpuks ka kenaks saada. Aga mulle tuli mõte. Ma tean üht meest, kes ilma töörahata selle remondi ära teeb. Ma pean vaid kuidagi mulje jätma, et ta ise tahab seda teha või teesklema, et ma ise samal ajal teen ka mingit tööd. Marekil on vapustavalt loll komme töö tegemises võistelda. Kunagi võtsime koos tapeeti maha ja kui ta oli minust tunduvalt rohkem tapeeti maha kakkunud, hüüatas ta rõõmsalt “Vaata, kui palju mul juba tehtud on!” Tol hetkel ma taipasin, et oluline pole kui palju mina teen, vaid et ma näitaksin, et ka teen. Koos temaga. Nii ma siis nokkisin üht seina, samal ajal kui Marek kolm seina tapeedist vabastas.
Aga enne ma ikka tahan, et ta teeks sokli ja garderoobi ära, paneks liistud ja võõpaks üle ahju. Ahjaa, terassi uksepiit oleks ka vaja ära pahtledada, sest muidu on väga raske head Instapilti teha, kogu aeg on näha, et see on poolik. Ja tegelikult oleks vaja kõik elutoa seinad ka heledaks värvida ja esik uuesti üle värvida ning vannitoa kapp ootab riiulit. Tea, kas ta jõuab enne detsembrit kõik need tööd tehtud?
(huumor. ikka huumor. me oleme tegelikult kokku leppinud, et võtame täiesti vabalt. ei taha nii, et vaid teeks tööd. puhata ja mängida on ka vaja. samas Marek võiks ju puhata peale neid töid?)
“Palun seletage, kuidas on nii,” palus Marek ühel hommikul selgitust, “et ma lähen magama üksinda, mingi hetk öösel vaatan, et naine ka magab kõrval ja siis kui ma hommikupoole vaatan, kes see mulle näkku hingab, siis on voodis hoopis Ida. Tõsi, meie majas ei ole mitte mingit loogikat, kes kus ja millal magab. Normaalsetes peredes on ilmselt vanemate magamistuba ja lapse magamistuba, aga meil on paras segasummasuvila.
Alustame sellest ajast kui Ida vaid meie kõrval magas. Ma olen kehva unega ja kui üks norskab ja teine oma käsi-jalgu mulle näkku lükkab, siis võis mürki võtta, et poole öö pealt kolisin ma Ida tuppa magama. Ida tuba on küll remontimata ja selles mõttes mitte mu lemmiktuba, aga seal tuleb pagana hea uni. Ma ei tea, mis värk on, aga seal kohe magad hästi. Okei, ma magan meie magamistoas ka hästi kui ma üksinda magan, nii et võib olla ei olegi asi toas…
Nädalavahetuseti võib mind leida elutoast diivanilt. Mul on loll komme (perekonna viga, emme ja onu teevad täpselt sama!) öelda, et ma vaatan veel natukene filmi, kui kõik magama lähevad, aga samas me teame, et nii mina kui ka need kaks teist jäävad suht esimese kümne minuti jooksul magama. Aga mõnikord ma ei viitsigi enam üleskorrusele minna ja nii ma ärkan selle peale, et Marek kell kuus kohvi teeb. Laupäeva hommikul. Ühel laupäeva varahommikul ärkasin selle peale, et keegi oli mulle kaissu pugenud. Ei, mitte Dexter. Kuigi ma imestan, et ta seda juba teinud pole. Ta lihtsalt sahistab öösel mööda tuba ringi ja vahepeal käib hingab näkku, justkui kontrollib, et kas ma juba lähen jalutama. Tol laupäeva varahommikul oli Ida mulle kaissu pugenud. Küsisin, et miks. Ida ütles, et käis öösel wc-s ja siis tuli emme-igatsus, nii et nii ta mulle kaissu pugeski. Meil ei ole eriliselt lai diivan…
Ja siis see hommik, mis Mareki hämmingusse ajas. Ma läksin Idat magama panema, aga tema tuba on nagu must auk, üsna kindel on, et see, kes teda magama panema läheb, sinna ka ise jääb. Nii ka seekord. Marek läks kenasti magamistuppa üksinda magama. Poole öö pealt ärkasin ma ja mõtlesin, et koliks ka oma magamistuppa, kus on veidike rohkem ruumi – ma ei viitsi Ida toas voodit lahti teha. Pugesin Marekile kaissu. Mingil hetkel arvas Ida, et tema tahab ka meie juures magada ja nii puges ta meile kaissu. Kordus aga see, mis ikka. Üks norskas ja hingas, teine pani oma käsi mulle suhu, silma, juustesse. Ärksa unega mina leidis, et lihtsam kui ühte nügida ja teist paigale sättida on minna Ida tuppa magama. Nii jäi Mareki kõrvale Ida, kelle saabumist tema tähele polnud pannud…
Täna öösel kolisin mina Idale kaissu. No ei tulnud und ja siis ikka häirib küll teise hingamine. Rahulolev unesegane hingamine. Kui ebaviisakas minu suhtes. Mina vähkren ja loen lambaid, aga ei midagi, samal ajal teine hingab rahulikult ja näeb õndsat und.
“Miks sa öösel minu tekki alati ära võtad?” pahandas Ida hommikul ärgates.
“No ma ei näe öösel hästi, kus mis tekk on ja poen sulle lihtsalt kaissu,” vastasin mina.
“Aga sa võid ju siis kui sa magada ei saa diivanile minna!” pakkus Ida, “siis sul on oma tekk seal ja mul ei ole jalad teki alt väljas.”
Ma räägin Marekile pikemat aega, et ta peab meie maja suuremaks ehitama. Meil on kaks tuba puudu. Minu õndsa une tuba ja külalistetuba. Viimaseta saan ma hakkama. Aga oma õndsa une tuba tahaks küll.
Ma ei mäleta täpselt, kes ja milla kommenteeris, et mul on tunne, et su elus ei ole mitte midagi põnevat, muudkui üks ja see sama, samas kohad ja jutud, vahelduseks Norra pläma ning see kommentaar pani mind mõtlema, et aga mis see põnev on. Meil näiteks on sõbrannadega täiesti erinev arusaam “põnevast” – ühe jaoks on põnev motikaga Eestimaad avastada, teise jaoks “Netflixist” filmide vaatamine ja minu jaoks…Siinkohal jäin ma mõtlema, et minu “põnevus” võib olla nii palju erinevat – sügislillede istutamisest kuni Fotografiska külastamiseni. Kas see samas aga kellegi teise jaoks põnev on, ma ei tea. Maitsed on erinevad. Nii et kui mulle endale tundub, et ma ikka vaid kodus diivanil ei lösuta, siis tõepoolest “aasta põnevaimate tegude” tiitlile ma ei saa kandideerida. Ja mõnikord ongi raamatuga diivanil ka põnev. Kui Dexter laseb. Millegi pärast kipub ta jätkuvalt arvama, et on sülekoer, kelle koht on diivanil kellegi süles/seljas/peas.
See nädalavahetus oli mu jaoks näiteks üsna teguderohke ja/või põnev.
Mulle on alati muuseumid meeldinud, viimasel ajal olen ma nendes kahetsusväärselt vähe käinud. Muidugi koroona-aastad ei ole ka positiivselt mõjunud, kuid nüüd kui muuseumid on lahti, olen liiga palju mõelnud, et “ah, sinna peaks minema” ja jätnud minemata. Jube tobe, aga kuidagi on elutempo läinud selliseks, et ei ole aega. Või on see laiskus? Pigem vist ikka laiskus. Teatrist ja kontsertidest ma ei räägigi. Ega me eile ka poleks «Estoniasse» läinud kui sõbrad poleks sinna pileteid kinkinud. Nädalavahetusel ei olnud ka meil mingeid plaane, peale koristamise, mis meie majas on mõttetu, sest just kui põranda puhtaks saad, siis tuleb Dexter ja teeb üks null. Ida toast ma ei hakka rääkimagi. Rääkisime õega, et me ei mäleta, et meil oleks tuba sassis olnud või et ema oleks pidanud ütlema, et vot nüüd koristada ära, muidu ei lähe kuhugi. Meil ausalt olid toad alati korras. Ma ei usu, et me valesti mäletame. Idaga on aga teine lugu. Ta tuba on 90% ajast selline nagu seal oleks pomm plahvatanud ja kuna see on jätkuvalt pooliku remondiga, siis kuidagi torkab see segadus eriliselt silma. Ühesõnaga Idal vedas nädalavahetusel, sest emme ja õde tulid külla ning pidime koos loomaaeda minema.
Loomaaed jäi vihma tõttu ära. Pole hullu. Tallinnas on ju küll ja veel kohti, kuhu ka vihmase ilmaga minna. «Vabamu!» hõikas Ida. Veider valik? Võib olla jah esmapilgul tundub, et lapsega sinna, aga ma olen juba varem ka selle muusemi külastamisest kirjutanud ning soovitan seda külastada just ka lastega. Kuigi ma ise võtan nüüd jälle pikalt hoogu, et sinna just üksi minna. Võtta aega ja kuulata neid lugusid. Väga põnev muuseum on. Kes veel käinud ei ole, minge! Kes üksi ei taha minna, kutsuge mind kaasa, siis ma ei saa jälle edasi lükata seda külastust.
Teine minu arvates eriliselt hea muuseum on Fotografiska. Hmm, kirjutasin, et pole väga muuseumides käinud, aga ometi olen ma just Fotografiskasse sattunud viimase kahe kuu jooksul kolm korda ja näinud viit näitust, neist üks parem kui teine. Okei, «Rämps, dipikaste…» näitus ei ole päris minu teetassike ja mulle meeldib igasugu kunst, kuid mul on hea meel, et ka see nähtud on.
Samas Nick Brandti näitust läheks ma uuesti vaatama. Olen seda käinud vaatamas giidiga kui nüüd ka omapäi ning see lihtsalt on selline näitus, mis paneb vaatama, kuulama, mõtlema, analüüsima. “Nick Brandti võimas väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse eskaleeruvat hävinemist inimeste käe läbi, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda. Rahvusvaheliselt tuntud Brandt loodab oma tööga tõsta teadlikkust käimas- olevast hävingust, seda tehes saavad vaatajad valida, kas neil on energiat tegutsemiseks, et me saaksime siiski ära hoida halvimat, mida inimkond teeb. Kõik meie saame olla osa paremal inimlikumal, kaastund- likumal ja jätkusuutlikumal teel sellel planeedil, nii väikestel kui ka suurtel viisidel.»
Uskuge või mitte, aga Fotografiska restoranis ma ei olnud siiani söömas käinud, see on olnud üks neist “peab kindlasti minema” kohtadest, kuid kogu aeg on see edasi lükkunud. Kas see läheb arvesse, et ma olen sealt lõunapakkumisi woltinud? Ega vist, sest kuigi ka woldituna on sealne toit võrratu, siis see pole ligilähedanegi resto enda kogemusele. Atmosfäär, vaated, teenindus. Imeline teenindus. Toit nii hea, et ma oleks oma makrellitaldriku ka puhtaks limpsinud kui see ebaviisakas poleks. Ja kui lähete sööma, siis kindlasti ärge magustoitu vahele jätke. Ma ei ole suur magusasõber ning 99% kordadest ma magustoitu ei võta. Vedas, et siin võtsin. Nüüd ma pean end kokku võtma ja perekonna brunchile viima.
Põnev õhtu lõppes multikate ja varajase magamaminekuga. Palun öelge, et ma ei ole ainus, kes “multikates räägib”. Noh näiteks, et töö juures on mingi dialoog ning ma suudan sinna sisse pikkida ühe või teise lause multikast. Täitsa lõpp, ma ei saa sinna midagi parata. Samas kõik ju teavad, et ma olen lapsemeelne.
Järgmise päeva olin ma plaaninud mittepõnevate koristustöödega, sest kusagilt tuleb seda koristamist ju alustada. Ma tean, et teid painab küsimus, miks Marek ei korista. Ma tahaks öelda, et ta on katki. Teeb remonti ehk võttis lõpuks kuulda mu viginat, et aitab muru niitmisest, et ehk hakkaks poolikuid projekte lõpetama ning imekombel hakkabki “kolaruumist” tekkima mõistlik panipaik. Aga millegi pärast ei jaksa ta peale oma töid enam koristada. Milline ebaviisakas käitumine, onju? See tähendab seda, et koristamine on jäänud minu ja Ida õlgadele. Viimasest ei ole väga suurt kasu. Ta koristab küll, aga tema lähenemine koristamisele on üsna kunstipärane. Ta võib puhastusvahendiga puhtaks küürida kõik kapiuksed ja lauad, kuid ei märka oma toa laualt kommipabereid ära visata, põranda pealt sodi koristamine on talle tundmatu konseptsioon.
Tal vedas.
Koristamise asemel veetsime me mõned tunnid hoopis “õigel pool küla” Kõrvitsapeol. Porikuu festival ikkagi ju käimas ning ühtteist vahvat siinkandis toimumas. Kõrvitsaid vedasime ka koju. Mul on plaanis nädalavahetusel ukseesist dekoreerida. Kas ma sellega ka hakkama saan on omaette küsimus, kuid parem ikka kui “peaks tegema” nagu ma aastaid mõtlen. Põnev☀️
Ostsime üht teist kohalikku veel kaasa ning ühe leti juures oli pisike poiss, kes ütles, et aga tema müüb kastaneid. Küsisin, et palju siis kastan maksab. “Neli eurot,” vastas ta. Ütlesin, et see on üsna krõbe hind, aga ma võiksin talt ikkagi ühe osta kui ta hinna näiteks euro peale langetaks. Poisi ema ütles kõrval, et see on väga hea diil, et võtku vastu, kuid poiss ei olnud rumal. Mõtles natuke ja ütles, et ta ikka tahaks nelja eurot. Kauplesime siis seal veidike, kuniks väike ärimees Nossov oli nõus euroga. Kuna selgus, et mul oli rahakotis kaheeurone, siis läks kastaniost küll veidike mu eelarvest välja, aga siiski 50% esialgsest hinnast sai alla kaubeldud. Ma natuke tundsin end küll pahasti, et olin just enne kastanipuu alt paar kastanimuna tasuta taskusse pistnud Ida tungival soovil, aga lohutasin end sellega, et siis ma ei teadnud, et need on erilised õnnekastanid, mis maksavad neli eurot tükk. Samas ma olen Ida käest viieka eest “võileipa” ka ostnud, tundub, et lastepoodide hinnad ongi sellised krõbedamapoolsed.
Õhtu lõppedes sain ma Idalt “salakirja”. Seda saate Instagramis allolevas postituses näha. On jah nii, et ma muutun sügise alguses kuidagi melanhoolseks, kurvaks ja isegi kurjemaks. Läheb üle ka, aga mõnda aega tunnen, et olen “oma mullis” ja pahur. Kah omamoodi põnev.
Oli see nädalavahetus põnev või mitte, eks see ongi vaatenurga küsimus. Ma ise siiski arvan, et päris niisama hallist argipäevast halli argipäeva, kus mitte midagi ei timu, ma elust läbi ei kulge Ja selle “ei toimu” all, ma ei pea silmas mingit hullu actionit, sest laias laastus on mu elu tõesti tavaline töö-kodu-kool-tö-kodu-kool, kuid näiteks ma ei suutnud enam suhelda ühe inimesega, kelle elu koosnes vaid olmest. Vot see on üks paganama igav elu. Minu mõistes. Tema jaoks oli külmkapi koristamine ja uue pesumopi ostmine põnev. Nagu ma ütlesin, vaatenurga küsimus.
Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis Skype läks Hugo ja Orkuti juurde. Siiani on kurb ja tühi, isegi Dexter käib jätkuvalt kassimajas otsimas ja on segaduses, et seal tühjus on, aga meil ei jäänud muud üle kui ta üle lillesilla saata ja nii ta minu süles magama jäigi. Omamoodi ju armas, et kõik meie kolm lemmiklooma pea üheaegselt lahkusid, aga teiselt poolt oli see veel ekstra raske kõigile järjest head aega öelda.
Me olime seekord kindlad, et uut looma kohe asemele ei võta. Eriti kuna minu soov oli siiski võtta varjupaigast kiisu ja mul üks vale otsus juba on eelmisest aastast hinge peal, ma ei tahtnud sama viga teha. Ja kas Dexter üldse harjuks uue kassiga, st laseks tal rahulikult sisse elada ja kohaneda? Tundes tema iseloomu, siis olime me jõudnud otsusele, et õigem on mingil hetkel võtta kassipoeg, et see kasvaks kohe koeraga koos üles ja ei oleks juba välja kujunenud isiksus või ühel või teisel moel traumatiseeritud. Läks aga nii, et mulle jäi Facebookis ette MTÜ Pets Help kuulutus, et neli kodukassi otsivad kodu, sest neile siiani süüa andnud vanaproua enam oma koju tagasi ei lähe haiguse tõttu. Tegelikult oli mulle enne nende nelja kassi kuulutust jäänud silma üks krapsakas kassipreili Pesaleidjast ja pidimegi Idaga sinna külla minema, aga läks nii, et see nelja kassi kuulutus kuidagi kõnetas mind, et kirjutasin neile, et oleme valmis ühele neist kodu pakkuma. Leppisime kokku, et Dexteri pärast pakume alguses hoiukodu, sest no tõesti – uuesti ei tahtnud viga teha ja looma nö solgutada. Kui te arvate, et mul Lumi pärast ei ole jätkuvalt halb tunne, siis te eksite. Ma olen nii palju mõelnud sellele ja vastik tunne on enda pärast. Samas ma tõesti tahtsin parimat, läks aga nii nagu ikka. Seega seekord tahtsin ma ettevaatlikum ja targem olla.
Esimesed päevad elas Baymax Ida toas voodi all, eriti peale seda kui ta esimesel öösel kohe Dexteriga alumisel korrusel kohtus ja see ta ära ehmatas. Vaikselt hakkas ta välja tulema õhtuti ja paari päeva pärast juba ka päeval. Nurrub ja nõuab pai, isegi voodisse on paar korda kaissu tulnud. Küll hetkeks, aga ikkagi. Ta on jätkuvalt arg ja ettevaatlik, kuid kuidagi nii oma kohe algusest peale. Marek ütles esimesel päeval juba, et no kuidas me ta tagasi anname kui ta juba on meil siin süles nurrunud ja meid karvaseks teinud – valgekarvaline kass ja mustad riided ei ole just parim kombo. Aga see selleks, las olla. Igatahes otsustasime me üksmeelel, et Baymax jääb meie perre. Ta on lihtsalt nii armas suur mõmmik. Vaadake seda käppa! Ma ei kahtle, et ühel õigel hetkel paneb ta Dexteri paika ja tuuseldab majas ringi nagu peremees.
Kahjuks me täpselt ei tea kui vana ta on, pakuti, et 2-3aastane, nime tal ka ei olnud. Minu “Paks Louie” asemel sai talle nimeks Baymax. Miks selline nimi? No kui te olete “Kuus kangelast” multikat näinud, siis te mõistate Kui mitte, siis ta lihtsalt tundub sama armas, kohmakas ja kogukas nagu Baymax – sinu isiklik tervishoiukaaslane.
Vähemalt selline mõte mul kirjutada oli peale oma sünnipäeva. Ei. ärge õnnitlege, tegelikult oli mul sünnipäev juba märtsis, aga kui see teatud moodsatel põhjustel kolm korda edasi tuli lükata, siis ma leppisin sellega, et ju pole ette nähtud. Ja oleme ausad, mulle ei meeldi sünnipäevad, sest tähelepanu on liiga palju, mulle ei meeldi. Või nii ma arvan iga kord kui siiski sünnipäeva pean ja pärast ütlen, et isssssand kui äge oli. Võib-olla ma eksin, aga viimati pidasingi ma suurelt sünnipäeva kui ma 30. sain. See pidu on legend, sest need, kes olid, need teavad, kuidas mul draama peale tuli ja ma lokkide lehvides nutta lahistasin, et täitsa p…es pidu.
Seekord draamat ei tulnud. Tuli vaid kokku ports häid sõpru ja sugulasi. Olude sunnil ei saanud emapoolsed sugulased tulla, aga olid kohal isapoolsed. Ja kui me siis hilistel öötundidel rääkisime, kes mida ja kuidas minust mäletab, tekkis mul tunne, et kirjutaks megadiibi suguvõsa süvaanalüüsi. Mitte midagi halba kusjuures, vaid seda, et tegelikult ei teadnud ma neist kuigi palju enne seda kui Ida sündis. Nemad minust ka. Lapsena käisin ma läbi küll palju oma ühe tädi lastega, kuid teistega hakkasime me suhtlema alles kaheksa aastat tagasi. Isegi oma vennaga ei suhelnud ma rohkem kui moe pärast ülikooli lõpetamisel ja pulmas. Ma mäletan, et ta ütles mulle kunagi, et “miks sa varem ei öelnud, et sa nii normaalne oled, me oleks võinud ammu juba suhelda” ja see lause võtabki laias laastus isapoolse suguvõsa megadiibi süvaanalüüsi kokku. “Miks ma varem ei teadnud, et nad kõik nii lahedad on, me oleks võinud palju varem suhelda!”
Samas parem hilja kui mitte kunagi. Sünnipäev kestis varahommikuni. Mina ärkasin Ida kõrvalt voodist täpselt nii nagu ma sinna kukkusin. Tossud olid ka veel jalas. Tugevamad ei olnud veel magama läinudki.
Nii lahedat pidu ei ole ammu olnud. Ja kuna tartlased ei tulnud, siis tekkis meil ketserlik mõte teha afterparty Vasulas. Naersime, et meie võime ju tahta teha, aga kas nemad ka tahavad ja lubavad. Leppisime kokku, et ei küsigi, et lihtsalt vajume üks nädalavahetus kohale. Nali. Samas sellist pidu võiks korrata küll. Isegi ilm oli ilus.
Külmkapi peal klaaskuuli sees on kinni maailmake, mida keegi ei raputa. Külmkapi peal klaaskuuli sees on natuke ruumi mulle ja siin tihti jalutan. (Jarek Kasar)
