“Siinsetel tüdrukutel on valida, kas abielluda ja teenindada meest ja lapsi või abielluda ja teenindada meest lapsi,” räägib meie giid Eraj kui jalutame Khurdaki järve ääres asuvas Padruni mägikülas. Vaatamata sellele, et Shingi jõe org, kus asub kuulus seitsmest mägijärvest koosnev ahel, mida kohalikud kutsuvad Haft Kul, pakub ilma liialdamata hingematvaid vaateid, jääb Tadžikistanist mulle kõige sügavamalt meelde põgus jalutuskäik tolles mägikülas.

Esimese hooga vaatan ma minulikult loomulikult mööda kasinatest elutingimustest ja võimalustest, ma näen mägikülaelus romantikat. Järgmisel hetkel saan ma aru kui privilegeeritult selline mõttelõng kõlada võib. Jah, seal on teatud võlu ja vaikus ja rahu ning loomulikult suudan ma sellest külakesest vaimustuda. Tunnen lausa, et tahaksin siin veidi pikemalt peatuda, saada osa argielust, näha, millised on koolipäevad, aga kui Eraj räägib ilma ilustamata naiste argipäevast – ärkad vara, palvetad, hoolitsed loomade eest, siis tegeled lastega, saadad nad kooli, teed mehele hommikusöögi, saadad ta tööle, alustad majapidamistöödega ja nii samas rattas ikka uuesti ja uuesti – mõtlen ma, et oleme õnnelikud, et oleme seda paika külastamas. Eraj oleks justkui mu mõtteid lugenud ning võtab meie külaskäigu kokku sõnadega: “Te olete õnnelikud, et olete siia tulnud. Tulnud siia teisest riigist. Teil on see võimalus. Hinnake seda.” See võib kõlada pinnapealselt, nii nagu giidid lõpetavad oma tuure, et saada jootraha, kuid Eraj on teistsugune. On aru saada, et kõik tema sõnad tulevad südamest ja see koht on talle südamelähedane. Ta on sarnasest mägikülast pärit. Tänaseks on ta õppinud neljas ülikoolis ja räägib kuut keelt, kuid tema nö väljamurdmine sellisest mägikülast ei ole tavaline. See on kombinatsioon juhustest, kokkusattumustest, pealehakkamisest, tahtmisest ja tarkusest. Just head õpitulemused on olnud tema teekond maailma. “Ka korruptsioon,” lisab ta vaikselt, “sellest ei ole pääsu.”