collab

Kui palju elevust!

/ Eveliis / 2 Comments

#koostööpostitus

Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.

Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.

Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!

Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.

Algusest peale

/ Eveliis / 4 Comments

Postitus sisaldab koostöölinki

Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.

Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.

Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.

Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.

Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.

Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.

Nublu in da house

/ Eveliis / 2 Comments

#koostöö

Noh, arvasite, et meil on see nublu, kes käib sinuga kokku “nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid, nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik? See nublu on meil muidugi ka jätkuvalt aktuaalne, aga meil on majas ka üks teine Nublu. Suitsu-ja vinguandur. Olles vägagi Eesti räpi austaja, on mul siiski hea meel, et meie majas on just see suitsuandur Nublu.

Selle koostööga on väga veider kokkusattumus, et meie suitsuandur vajas väljavahetamist ja poes (NB! Nublu andurit ei saa tegelikult poest osta!) palus Ida, et ma just Nublu valiksin ning täpselt kaks päeva hiljem kirjutas meile Nublu, et kas me ei oleks huvitatud nende suitsu-ja vinguandurist. Muidugi olime!

Miks on Nublu parem tavalisest, ehitus- või söögipoes müüdavast lokaalsest suitsu- või vinguandurist? Vastus on lihtne – Nublu on kaks ühes – nutikas suitsu- ja vinguandur, mis kutsub abi ka siis kohale, kui sa ise anduri häiret kuulmas ei ole. Kui tavaline suitsuandur teeb ohu korral lihtsalt valju häält, lootuses, et keegi seda kuuleb, siis Nublu andur teeb lisaks valjule häälele veel midagi väga olulist – kutsub ise abi. Nagu te teate, elame me täitsa eraldatult, metsas, naabrid on sellises kauguses, et ega nad ei kuuleks kui meil mingi siin Ussipesas mingi häda oleks. Just viimasel ajal on mind see ärevaks teinud kolmel põhjusel.

  1. Ida on jõudnud vanusesse, kus talle meeldib katsetada ja süüa teha. Ma ei keela seda. Aga ma tean, et ta on samasugune udupea nagu mina. Kui mul on õnnestunud kordi ja kordi toit pliidile jätta, siis mida ma veel Idast tahan. Paneb panni koos makaronidega pliidile ja läheb õue, unustab end TikToki või joonistama. Meil on siin ühe korra juba juhtunud, et popcorn läks kärssama. Õnneks olin ma kodus. Aga kui ei oleks olnud? Ida läheb septembris kooli ja nii oleme me teda vaikselt harjutanud ka üksinda kodus olema. Mu süda on rahul kui ma tean, et Nublu ta tegemistel nö silma peal hoiab ning mind teavitab kohe kui midagi on valesti ning reageerib ja vajadusel saadab abi. Nublu on ühenduses G4Siga ja tule- või vinguohu korral saab G4Si juhtimiskeskusele teate, kes omakorda võtab kohe ühendust kliendiga. Vajadusel (kui klient soovib või kui klienti ega tema kontaktisikut ei saada 3 minuti jooksul kätte) saadetaks olukorda kontrollima G4Si patrull (rakendub eraldi tasu) või vabatahtlikud päästjad. Häire saab ka salasõna abil tühistada (issand, ma hetkel ei mäleta, mis ma salasõnaks panin. Ma pean selle meelde tuletama ja Marekile edasi ütlema, tema on meie pere aju, kes mäletab kõik koodid ja salasõnad ja leiab kadunud asjad üles. Ja kui ta on kontaktisik, siis ta peab seda teadma, muidu ta ei saa vajadusel häiret tühistada).

2. “Beebikoer” Dexter (jah, ma kutsun teda ikka beebikoeraks, sest suurusest hoolimata on ta ju veel natuke beebi). Te olete ilmselt arusaanud, et ta oskab vägagi üleannetu olla ja kuigi see on armas, siis kohati teeb see mind murelikuks. Näiteks üks päev unustasin ma keedetud munad potiga pliidi peale. Kui me õhtul koju tulime, oli pott peaaegu õige koha peal, aga munad seest söödud. Mis sa ikka teed kui tuleb isu peale ja toit on ahvatlevalt pliidile unustatud:) Seekord läks hästi, aga peale seda vahejuhtumit on mul ikka alati pisike hirm, et mis siis saab kui ma jälle unustan (sest udupea nagu te aru saite) ja Dexter ei käi toiduvargil nii viisakalt, vaid kogemata paneb pliidi tööle. Mis siis saab? Suitsuandur võib ju olla, aga mis kasu sellest oleks meile ja Dexterile, ta ei saa ju endast märku anda. Nüüd teeb Nublu seda tema eest.

3. Me tegeleme väikestviisi kodumajutusega, aga kuna kõik ei ole veel valmis ja välja ehitatud, siis kasutavad külalised meie kööki. On juhtunud, et nad on samasugused udupead nagu Ida ja mina. Alles hiljuti pani üks külaline pannile liha praadima ja läks vaatama üle maja lendavaid sõjaväelennukeid ning unustas liha pannile. Õnneks olime me jällegi kodus ja nägime, et köök oli suitsu täis ning saime reageerida enne kui hilja oli. Kuid jällegi. Mis oleks saanud siis kui meid poleks kodus olnud? Külalise peale ma ei ole pahane, sest ma täiega mõistan, kuidas üks tegevus ajab hajevile, siis tuleb “beebikoer” tähelepanu nõudma või lihtsalt haarab midagi pilgu nii, et läheb meelest, et söögitegemine on pooleli. Nüüd on ka sellel murel lahendus olemas.

Ahh neljas põhjus ka. Vingugaasi kardan ma lapsest saati. Mul ei ole sellega õnneks küll kogemusi, kuid mul on lapsepõlvest pähe salvestunud hirm selle ees. Alati kui vanaema ahjusiibri kinni pani, ütles ta, et peaasi, et liiga vara ei pannud, muidu tuleb ving sisse. Ma olen alateadlikult alati ahjude ja vingugaasi ees hirmu tundnud. Nüüd saan ka mina rahulikult magada kui ahju köetakse.

Nublu tellimine on imelihtne. Sisesta vaid andmed, allkirjasta leping ning kõik mis vaja, jõuab juba varsti Sinu lähimasse pakiautomaati. Paigaldamine on sama lihtne, nagu tavalisel suitsuanduril ning seadistamine käib vaid nupulevajutusega. Vaata videojuhendit

Lisainfot leiad ja Nublu saad tellida lehelt www.nublu.ee.

Loe Nublu klientide ja elupääste lugusid blogist https://www.g4s.ee/blogi-teenused/nublu-lood Facebook: https://www.facebook.com/NUBLUsuitsuandur

Instagram: @nubluandur # nubluandur

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

/ Eveliis / Leave a comment

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

/ Eveliis / 3 Comments

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

/ Eveliis / 6 Comments

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.

Maakas

/ Eveliis / 11 Comments

Reklaampostitus

Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.

Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.

Ma olen maakas.

Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.

Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.

Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.

Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.

Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.

Kokkusattumused

/ Eveliis / 29 Comments

Reklaampostitus

Kas teie usute kokkusattumustesse? Mina usun. Need ei pruugi olla mingid suured asjad, aga tillukesed juhused, mis panevad mind mõtlema, et kuidas ja miks asjad juhtuvad.

Paar nädalat tagasi otsustasin ma vahelduseks autota Tartusse minna, et vaataks lihtsalt bussis filmi või loeks raamatut. Ostsin bussijaamas just pileti ära kui sõbranna kirjutas, et ta läheb autoga Tartusse. Samale peole kuhu mina. Loomulikult müüsin ma pileti tagasi ja läksin temaga, sest no transport kohe ukseni ja üldse The Maiki on minu üks ägedamaid sõbrannasid. Jah, see on seesama Maiki, kellega me absoluutselt läbi ei saanud kuniks olude sunnil jäime kahekesi kolmandat sõbrannat (seda, ühist, kelle pärast me üldse ka ühte seltskonda sattusime aegajalt) ja avatasime, et me tegelikult oleme mõlemad täitsa ägedad. Ma isegi ei mäleta enam, miks me üksteisele ei meeldinud vanasti. Aga mitte Maikist ei tahtnud ma seekord rääkida, vaid kokkusattumustest.

Nagu te teate on meil uus koer. Selline pisike 70-kilone 8-kuune taskukoer Dexter. Ta sööb päris palju ja vajab ka eritoitu, sest selgus, et pisikoer on sensitiivse kõhuga. Sõna “eri” koeratoidu ees aga tähendab dollarimärke silmade ees. Siit hakkab hargnema kokkusattumus. Räägi inimestega! Rääkisime sõbrannaga autosõidul koertest ning sain teada, et sõbranna näiteks tellib oma koerale toidu Saksamaalt. Sellisest poest nagu Zooplus. Hiljem sain ma loomulikult teistelt koeraomanikelt teada, et see on vana hea teada tuntud pood, kust tellida, aga minu jaoks oli see uus info. Kasulik. Vaatasin kiiruga, et hinnavahe ühel konkreetsel toidul oli 20 eurot. See on päris suur summa kui aasta peale kokku lüüa ja võtta arvesse fakti, et see on midagi sellist, mida ma pean iga kuu ostma, mitte ei ole tegu luksuskaubaga, mida võib ja ei või osta.

Kaks päeva peale selle avastuse tegemist võttis minuga ühendust OstaEu.ee kaupade kohaletoimetamise platvorm. Otseloomulikult tekkis mul eestlasena esimese hooga segadus nimega, ajasin selle sassi ühe teise veebikeskkonnaga ja hakkasin enne koostöö vastuvõtmist uurima, kuidas ma neile kasulik saan olla. Sain kiiresti oma segadusest aru ning selgeks, et tegu on millegi muuga – OstaEU on kaupade kohaletoimetamise platvorm,kus pakutakse võimalus tellida erilisi tooteid samal ajal raha kokku hoides. Aga mis kasu mul sellest on?

Tuleme tagasi Maiki ja Zooplusi juurde. Kokkusattumuse juurde. Poodide nimistus oli ka seesama kõnealune lemmikloomapood ehk siis automaatselt tekkis mul suurem huvi platvormi vastu. Kui ma niikuinii olin sellest poest tellimas, siis miks mitte teha seda läbi koostöö ja läbi uue huvitava platvormi.

Osta.eu eelised?

  • Kättetoimetamine Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Leedust ja Itaaliast. Kaubad, mille mõõtudele ja kaalule ei ole piiranguid, toimetatakse meie Saksamaa, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa, Leedu ja Itaalia ladudesse kõigist antud riikide e-poodidest ja ka nende naaberriikide e-poodidest, kust Eestisse ei tarnita.
  • Kiire kohaletoimetamine. Sinu ostud toimetatakse kohale 2-5 tööpäevaga.
  • Turvaline ja lihtne kasutamine. Igal kasutajal on kaupade tellimiseks unikaalne kasutajanumber (ID). Kaup on kindlustatud kogu tarneteekonna vältel kuni Eestisse jõudmiseni. Saadetised sisestatakse süsteemi ja kasutaja saab konto oleku muutusi jälgida. Oleku muutumisest teavitatakse kasutajat e-posti teel.
  • Tellimuste liitmine. Telli kaupu erinevatest veebipoodidest – me liidame Sinu saadetised üheks kokku ja nii maksad ainult nende kogukaalu eest.
  • Tarne hind. Osta.eu platvormi kasutades säästad märkimisväärselt. (20 eurot kokkuhoidu koeratoidult, mäletate!)
  • Kaupade hind, originaalsus ja kvaliteet. Saad kõike odavamalt osta, kuna tänu suurele konkurentsile ja laiale valikule on kvaliteetne originaalkaup oluliselt odavam kui Eestis. Samuti saad valida ja osta niisuguseid kaupu, mida Eestis saadaval pole.

See viimane on ka minu jaoks teine oluline punkt, miks oma oste läbi Ostaeu.ee teha. Ma olen nimelt ka jõudnud punkti (tänu beebikoerale), kus mulle tundub, et elu ilma robottolmuimeja/põrandapesumasina ei ole miski elu. Eestis on nende masinate hinnad mu meelest (ja tänu lugejate arvamusele) absoluutselt jaburad. Aga kuidas kõlab kui selle saaks endale soetada kuni -60% soodsamalt kui see, mida Eestis pakutakse? Hästi? No vot.

Naeratuste pood. Ja mitte ainult

/ Eveliis / Leave a comment

Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole suurem asi poodleja, selle klassikalises tähenduses, et viitsiks nädalavahetusel minna ostukeskustesse, ma püüan neid päriselt vältida nii palju kui võimalik (jäin praegu mõtlema, kas ma sel aastal üldse olengi mõnes ostukeskuses käinud). Samamoodi olen ma üsna kehv netiostleja, kuid karantiin muutis natukene seda ning nii mõnedki eluks vajalikud (ja mõned mittevajalikud) ostud said tehtud diivanil istudes. Nii sattus mu feedidesse päris palju erinevate netipoodide reklaame, sealhulgas ka iSmile e-pood, mis mulle kohe seostus hammaste valgendusega. Ma olin küll paar korda mõelnud, et võiks vahelduseks proovida hambaid valgendada, kuid siis jälle käega löönud, sest mis mõte, eksju, kui ilmselgelt vajaks mu hambad esmalt hoopis breketeid.

Seepärast ma esimese hooga mõtlesin ka viisakalt nende hilisema koostööpakkumise tagasi lükata, sest mis hammaste valgendamise reklaamija mina olen, kuid viskasin siiski e-poele pilgu peale ja üllatusin, et polegi vaid hammaste valgendusega seotud pood, vaid täitsa soliidse ilutoodete ja kosmeetika valikuga pood. Mu meelest (sotsiaal)meedia keskendub liiga palju ideaalsuse poole püüdlemisele, kõik peab olema ideaalne ja veatu, aga elu ei ole ideaalne ja veatu, ka inimesed ei ole ideaalsed ja veatud, nii et mõtlesingi, et aga miks mitte ei või mina testida hammaste valgendamist. Võin küll. Ja täpselt seda ma tegingi.  Palusin endale komplekti saata, et oma tagasiside tootele anda.

Alustame algusest. Mul on alati selliste koduste komplektide kasutamise suhtes väikene eelarvamus. Mitte otseselt toodete suhtes, vaid selle suhtes, et ma ei saa nendega hakkama. Ma olen paras kobakäpp. Nii ka selle komplektiga tundsin ma end korraks nagu kobakäpp. Alguses ei saanud ma  aru, kuidas kapad peaksid hammaste kuju võtma. Panin küll kuuma vette, aga mitte midagi ei juhtunud, kaks katset hiljem sain aru, et vesi ei olnud lihtsalt piisavalt kuum (no ma kartsin, et panen kapad liiga kuuma vette ja nad sulavad ära:D). Edasi ei saanud ma aru, kui palju geeli peaksin ma panema (kartsin, et panen liiga palju ja panin vist liiga vähe). Igaks juhuks guugeldasin ka videosid selliste komplektide kohta, sest päriselt mul on kombeks asju valesti teha. Muidugi tundsin ma end peale videote vaatamist nagu idioot, sest juhendis oli kõik väga lihtsalt ja loogiliselt, samm sammult kirja pandud, et isegi minusugune ei saa eksida, aga noh…Mina.

30 minutit hiljem olin ma reaktsiooniga, mida ma ka Instastory’s jagasin. Täiega läksid hambad valgemaks. Kui ma peale protseduuri ütlesin, et hambad ei olnud hellad, siis pean siiski mainima, et õhtuks natukene olid (võrreldes ribadega muidugi absoluutselt mitte eriti, aga siiski ei julge öelda, et üldse ei teinud hellaks). Igatahes vaatan, kas järgmise korraga lähevad hambad siis veel heledamaks (just tagumised, kuhu mu meelest liiga vähe geeli panin). Enda peal ära katsetatud ja julgen soovitada. Komplekti leiate siit.

107533795_417496719223995_8533353977623091027_n

Teiseks valisin ma endale katsetamiseks kollageenijoogi Swedish Nutra, mille kohta ma veel hetkel ei saa öelda isikliku kogemuse põhjal, kas see toimib, aga mu ootused on kõrgel ning ei saaks olla paremat hetke kui praegu, et katsetada selle toimimist. Mul on alati olnud hästi tugevad küüned, ei ole neid rikkunud ei geelküüned, kangasküüned, geellakid, kuid kui nüüd suvel otsustasin küüntele natuke puhkust anda, pidin ma südamerabanduse saama, millises seisukorras mu küüned olid. Need olid (on) paberõhukesed, murdusid ja pragunesid nii madalalt, et ma ei saanud neid isegi ühtlaseks viilida. Instastory’s näitasin neid imelisi naiselikke küüsi ka, ei ole just midagi sellist mida uuesti näidata, kuid luban teile, et kui kuur läbi, näete enne ja pärast tulemust.

Mulle endale sobib hästi vedelal kujul toidulisandite/vitamiinide/jms tarbimine, sest mingil põhjusel (ma ei oska seda seletada, miks ja kust see tuleb), aga vitamiinide võtmise kapslite kujul jätan ma pea alati pooleli, samal ajal kui vedelal kujul tarbin ma samu asju eeskujulikult. Ju lihtsalt üks minu veidrus. Kui te nii veidrad ei ole kui mina, siis vitamiinid on iSmile poes ka kenasti esindatud. C-vitamiinid tulid ka meiega koju, sest erinevalt minust on Marek meie peres eriliselt eeskujulik vitamiinide sööja, eriti just C-vitamiini. Ma ei tea, kas ta räägib tõtt või mitte, aga igatahes väidab ta, et kui ta vahepeal ei näinud peenikest kirja (nii nagu mina oma kõrges vanuses ei näe hämaras telekast pisikest teksti), siis peale seda kui ta C-vitamiini (üleüldiselt) hakkas sööma, kadus see probleem ära. Ma ei saa väita, et see on tõsi, aga ei saa ka ümber lükata. Saan vaid öelda, et proovige ise (ja andke mulle ka teada).

Capture

Ühesõnaga. Näete ise, et iSmile ei ole vaid hammastele keskendunud, vaid pakuvad ka palju teisi brände ja tootekategooriaid. Mul on eelneva “moodsate asjade” postituse valguses kahju, et ma ei taibanud nende poest testimiseks isepruunistuvaid tooteid valida. Nii oleks tahtnud teada, kuidas need Vita Liberata tooted toimivad. Huvitav, kas peaks proovima? Aga see ei annaks minu peal efekti niikuinii, sest ma olen juba ühtlaselt üsna pruun, kuid teie, kes te ütlesite, et olete suvel lumivalged, sest küll on päevitamiseks liiga palav ja siis algab keset juulit ootamatult sügis, proovige järgi.

Minu Instagramil tasub ka silma peal hoida, sest ühe hambavalgenduskomplekti loosin seal sel nädalal välja ka. iSmile.ee kontole tasub ka laik panna.

Kuidas pingega toime tulla?

/ Eveliis / 2 Comments

Tegemist on reklaampostitusega, küll aga on tegu tootega, mida ma igapäevaselt päriselt ka kasutan.

Olete näinud filmi “Mida naised tahavad”, kus Mel Gibson oskab naiste mõtteid lugeda? Kui keegi oskaks praegu minu mõtteid lugeda, siis ilmselt tunneks ta end ka nagu Mel Gibson tolles filmis kui ta sattus naisteparve ja igaühe mõtted segamini talle kuuldavad olid. Mu pea on nii paksult mõtteid täis, et ma ei saa enam ise ka aru, millised on adekvaatsed ja millised mitte. Pole siis ime, et mu pea valutab. Pingepeavalud on mu vanad head sõbrad olnud ja umbes nädal-kaks on nad peale suhteliselt pikka pausi jälle tagasi. No, tere, sõbrad, pole ammu näinud! Ma valetaksin kui ütlesin, et mul on neid nähes (tundes) hea meel.

Ma ei varjagi, et ma olen viimased neli kuud olnud  stressis ja isegi paar korda kahetsenud, et antidepressantide tarbimise järele jätsin, ent samas olen ma stressile vaatamata tundnud end kordi elusamana ja õnnelikumana kui aastaid enne seda. Ma tean ise ka, et see kõlab vastuoluliselt, aga täpselt nii see on olnud. Võib olla on põhjus tõesti selles, et ma olen püüdnud mediteerida, keskenduda positiivsele ehk sellele, mis mul on, mitte sellele, mida mul ei ole (ei tule alati välja, tunnistan) ja käinud ka massaažis, mis on pingetest tingitud valusid leevendanud.  Meil on (oli?) töö juures ka massaaživõimalus. Mis te arvate, kas see oli megaboonus? Noh, seda boonust hetkel kasutada ei saa, Marek ei oska mind masserida (või ei viitsi) ja nii pean ma ise hakkama saama, aga mu käed ei ulatu ju selja taha iseend masserima. Ei ole Hinckus “Hukkunud alpinisti hotellist”, et ise tulin endale peale.

Õnneks on mul eelmisest suvest Pranamat massaažimatt, mida ma sellistes olukordades kasutan. Ilmselt niimoodi jopega matil lebotades ei ole see küll kõige efektiivsem, aga mõnus on ikka – vaatad pilvi ja unistad. Ma ei mäleta, kes see oli (Fred Jüssi ehk?), kes ütles, et eestlased molutavad liiga vähe, ma olen nõus, meil on molutamiseks liiga vähe aega. Aga seda aega tasub võtta.

Kui te kahtlete, kas ma matti päriselt ka kasutan, siis absoluutselt, juba vaikuselaagris oli mul see matt kaasas. Suvel tundus veel liiga intensiivne, et seda ilma riieteta kasutada, detsembris kui kuu aega kehval madratsil magamisest seljavalud sain, proovisin ka ilma riieteta (ei olnud enam valus) ja nüüd kasutan seda kohati nagu lebomatti, et niisama telekat vahtida või siis ärgates selleks, et end virgutada. Ja siis ikka palja ülakehaga. Kõige rohkem meeldib mulle neljas kasutusviis. Patja olen ma muidu pigem vähe kasutanud, lihtsalt on meelest läinud ja ma ei tundnud ka vajadust. Nüüd kui peavalud jälle tagasi on ja seda postitust kirjutama hakkasin, tuli padi ka meelde uuesti. Ma ei saa veel öelda, kas see toimib, sest ma olen seda vähem kui nädal kasutanud, aga ühte võin ma küll öelda, et vereringe paneb hästi käima ja kui hommikul 10-15 minutit matil lebada, on kohe tunduvalt värskem tunne. Pilti ma endast ei jaga, sest mul ei ole seda body positivity‘t et ennast paljana näidata.

Aeg, milles me hetkel oleme, on segane ja rohkem kui kunagi varem on minu arvates oluline hoolitseda oma vaimse tervise eest ja leida tasakaal. Argipäev nii nagu me sellega siiani harjunud olime, on saanud hoopis teise vormi ja tähenduse.

img_4996

Me oleme rohkem kodus kui kunagi varem ja stressi on ka ilmselt rohkem kui kunagi varem. Nagu te ilmselt teate on minu töövaldkonnaks eksport, mis hetkel ei ole just kõige lihtsam, aga see ei tähenda, et ma istuksin kodus ja oleksin alla andnud. Mul on oma meetodid pingega hakkama saamiseks Ma alustan hommikut pigem varakult, sel ajal kui Ida on (veel) süvenenud multikatesse, on minu aeg, mida ma kasutangi massaažimatil oma mõtetes olemiseks, peale keha virgutust ja hommikukohvi suundun ma kontorisse (ehk elutuppa tugitooli). Muide, üks soovitus tööalaselt on hetkel webinarid, saab uusi mõtteid ja ideid.  Ida saab minu kodukontori rutiiniga hästi hakkama, ta teab, et mida vähem ta mind töö ajal segab, seda kiiremini tuleb tema aeg. Ühtepidi olen ma tänulik, et mul on hetkel rohkem aega oma lapsele pühenduda, ma ei ole kunagi armastanud diy-projekte, sest ma olen neis kehv, aga hetkel tunnen ma, et see on täitsa lõõgastav vaheldus. Iga päev teeme midagi uut, et püsiks vaheldus.

Seega minu soovitused hetkel – püsige kodus, leidke tasakaal, avastage asju, mida te varem ei ole teinud, molutage, hoolitsege oma keha ja vaimse tervise eest.

51b35db3-f38f-450f-a833-99744420427c

Sooduskoodiga ESTONIAN kehtivad Teile Pranamat ECO veebipoes alati parimad hinnad. Massaažimatt on kindlasti ka üks minu soovitus selleks, kuidas kodus olemisest maksimaalne võtta.