Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Kuidas ma justkui Sibulatee puhvetitepäeval käisin

Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.

Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.

Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.

Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.

Foto: Fotomorgaana
Foto: Fotomorgaana
Foto: Fotomorgaana

Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.

Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.

Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.

Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.

Hakkame siis otsi kokku tõmbama!

Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.

Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.

Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.

Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.

Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.

Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.

Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.

Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.

Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).

Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.

Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.

Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.

Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?

Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…

Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.

Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.

Suvegurmee

Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.

Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!

Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.

Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.

Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.

Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.

Menüüs ootas meid:

Tervituseks: Roheline smuuti
Eelroog: Kõrvitsapüreesupp,  Turgi talu kodune leib, karulaugumääre
Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat
Magus: Maasika-mandli toortort

Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.

Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.

Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!

Kohal

Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.

Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.

Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.

See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.

Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.

Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.

Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.

Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.

Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.

Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles, muistese põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

Mhm, see on nüüd see koht, kus ma pean tunnistama, et ega ma “Kalevipojast” rohkem ei tea ka. Selles mõttes, et muidugi olen ma läbi lugenud Eno Raua poolt ümber jutustatud Kalevipoja, aga eepost ennast ei ole ma läbi lugeda suutnud, mitu korda olen alustanud, aga kuidagi ei ole ikka sina peale saanud. Kui me nüüd Sibulateel seiklesime, soovitas Herling meil ka Kalevipojakojast läbi minna. Hakkasin Idale seletama, et kes see Kalevipoeg oli ja mida ta tegi, aga (on, on piinlik tunnustada) jäin täitsa jänni.

Seega täitsa hea meel, et selline muuseum avatud on. Ikka võiks rahvuseeposest natukene rohkem teada. Ütlen kohe, et kui te pole eeposega eriti suured sõbrad nagu mina, siis ärge kartke, et muuseum on raske või igav. Nad on eeposele hästi uudselt lähenenud, nii et seal on ääretult põnev. Nii 40-aastasel kui 8-aastasel.

Kuna ma olin (jälle!) avamisaegu valesti vaadanud, olime me Kääpas kohal tund aega enne kui muuseum avati. Sellest ei olnud midagi, sest nii oli meil aega uudistada seiklusrajal ja mänguhoovis. Viimases saab vaadata kui suured võisid olla Kalevipoja tööriistad ja tema mööbel ning selleks, et oleks veel põnevam, on iga eseme juures ka väike ülesanne. Tund möödus väga kiiresti.

Muuseumi jaoks oli meil nagu ma juba ka Instagramis kirjutasin vähe aega, sest me pidime Mareki ja beebikoeraga Varnjas kokku saama. Ikkagi otsustasime muuseumist kasvõi läbi joosta, et saada aimu millega tegu. Üks on nüüd kindel. Me peame sinna tagasi minema ja aega varuma, sest seal oli nii palju tegemist ja uudistamist. Mängulisel moel saab kogeda eepose kõige olulisemaid sündmusi, olgu see siis kuulsa kuningliku mõõga lugu, põrgu väravates toimunu või teekond maailma otsa. Näiteks sellele rännakule suure laevaga nimega Lennuk saavadki muuseumi külastajad ise kaasa minna või siis vaadata pardal lühifilmi Kalevipojast. Mänguline ongi sõna, millega ma muuseumi kokku võtaksin ja mis teeb sellest nauditava koha igas vanuses külastajatele.

Tusad, valud, vaevad, piinad ja kibedad saatsime ka ära.

Ma ei saa lubada, et nüüd kindlasti “Kalevipoja” läbi loen, aga huvi sellele uue võimaluse andmiseks tekkis mul tänu muuseumile küll. Kuidagi tekkis tunne, et äkki polegi nii raske. Mis teie arvate? Kas ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”

1862.aasta “Kalevipoeg”

Igaks juhuks jälle, et #notsponsored. Kuigi meile lubati, et kui tšeki alles hoiame, siis saame järgmine kord tasuta minna, sest no tõesti häbiväärselt lühikeseks jäi meie teekond maailma otsa. Virtuaalreaalsuses tahan ma kindlasti Vanapaganaga ka võidelda.

Eestimaa on ilus, läbi külade viib tee, nende nimedest ma tean juba pooli

Kas te teate seda Jaan Kirsi lugu? See on justkui minu ideaalse Eestimaa suvepuhkuse kokkuvõte. Ma istukski niimoodi autorooli ja sõidaks kõik need Uduvere, Pärivere, Pööravere, Kullavere, Tõravere, Imavere, paremale-vasemale, Konuvere, Vaivere, Eivere, Randvere, Adavare, Tampere, oi see nüüd küll on vale, Pudivere, Viluvere, Kullivere, Kallivere, Jädivere, Kärevere läbi, aga kahjuks ei ole nii palju aega. Vähemalt seekord. Ja nii läks meie teine päev marsruudil Alatskivi, Alasoo, Pusi, Kallaste, Tedreküla, Kodavere, Runivere, Kadrina, Kääpa. Kuidas ma neid kohti nii hästi mäletan? Et Idal ei oleks igav, rääkisin ma talle, kuidas ma lapsena Rootsis punktist A punkti B sõites kirjutasin üles kõik kohanimed, kust läbi sõitsime. Ida arvas, et see on lahe mõte (näete, polegi ma nii lootusetult igav lapse arvates) ja nii ta neid kohti üles kirjutas kuni jõudsime teise päeva sihtkohta Kadrinasse. NB! Kadrinaid on Eestis mitu. Meie sihtkoht oli Sibulatee Kadrina. Täpsemini Kadrina mõis. See oli täpselt nii nunnu nagu ma olin arvanud. Ma olin seda juba paar aastat tagasi tahtnud külastada, isegi ööbimise bookinud, aga kahjuks pidime me tookord reisi tühistama. Seekord ei kavatsenud ma millegi lasta meie puhkust ja peatust seal segada.

Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja, siis te ju teate, et ma armastan eriliselt mõisaid – nii mahajäetuid ja lagunenuid kui ka mõisahotelle. Kadrina mõis on selline, mida ma kujutaksin ette oma ideaalse koduna. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga öelge mulle mõis ja ma sulan. Öelge mulle Kadrina mõis ja mina ütlen teile, et see on üks nunnumaid peatuspaiku. Igaks juhuks jälle, et mitte midagi selles postituses ei ole #sponsored. Ma oleks tahtnud siia kauemaks jääda, aga mis sa teed kui aeg on ikkagi limiteeritud ja tahad jõuda teise suve “must be” sihtkohta – Varnjasse. Aga tõesti – imearmas koht, suurepärane teenindus, üllatavalt hea hommikusöök ja kaunid käsitööehted müügis. Natuke läks ehete juures lappama, aga kohe ilma nendeta ei saanud kuidagi lahkuda. Soovitan teil kas 1) ukse juures oleva ehtekapi juurde vaadata ja endale uued lemmikehted valida või 2) silmad kinni sealt mööda minna. Kurb on vaid see, et Idal üks kõrvarõngas ujudes ära kadus järgmisel päeval. Tundub, et on ema geenid ikka pärinud. Ma kaotan ka kogu aeg kõrvarõngaid.

Mis selle päeva aga eriti eriliseks tegi, oli see, et ka emme, õde ja pisi-Matu (+Muri) liitusid meiega. Vana aja reisid tulid meelde. Meil oli traditsioon ringi trippida ja alati ära eksida, ka seekord jõudsime seda teha, aga pragu ikka on iga ühel oma tegemised ja kogu aeg kiire nagu meil on, nii et selline spontaanne naistetripp oli eriliselt khuul. naljaka kokkusattumusena tuletas FB meile meelde, et olime just samal päeval kuus (seitse?) aastat tagasi ühel sarnasel meie pere naiste tripil.

Mul ei olnud enam meeleski, et emme ja Mari on täitsa lahedad. Noh kui emme ei ole kuri ja range ning Marian ei korista midagi kogu aeg. Okei, nali. Aga tõesti sellist reisi ei olnud pikalt olnud ja mul on nii hea meel, et nad kaasa tulid. Alloleval pildil me veel ei sõida (kui mõtlete, et miks lapsed taga ilma turvavöö ja turvatoolita istuvad) ja mina ei ole nii higine, vaid me just tulime ujumast. Kallastelt. Kallastega tuleb mulle alati lapsepõlv meelde. Tartus elades ei käinud me kunagi ujumas Emajõe rannas või Anne kanalis, vaid sõitsime alati kas Vedule, Kallastele või Kauksi. Vedu oli mu jaoks igav, Kauksi emme kogu aeg viitsinud ja nii möödusid meie päris paljud suved Kallaste rannas.

Õhtu lõppes õhtusöögiga Kivi kõrtsis. Jälle üks koht, mida ma alguses ei kippunud külastama, sest tundus selline, kuidas ma siis viisakalt ütlen, suvaline teeäärne pubi, kust ma ei lootnud maitseelamust saada. Väga suur eelarvamus ja liiga tegemine. Hästi armas koht on ja hästi maitsvad toidud. Minu soovitus – kreemine sibulasupp kukeseentega. No oli ikka hea küll!

Natuke random tähelepanek ka. Meie kõrvallauda, kus olid laual veel nõud eelmistest külastajatest, istusid inimesed, kes selle asemel, et ise nõud kaasa võtta või eemale tõsta, teisele lauale, läksid ekstra kõrtsi sisse, et öelda, et laud on koristamata ja siis veel korra, et öelda, et puhastada oleks ka vaja. Ma saan aru, et me oleme maksvad kliendid, aga alati ei pea ju seepärast maksimumi võtma? Ma pean silmas seda, et oleks ju võinud sisse minnes mõned nõud kaasa võtta ja siis öelda, et ehk saate laua puhtaks teha, aga nemad seisid ja ootasid. Kõrtsis ei olnud tol hetkel vähe rahvast ja koristamata laua eelmised külastajad olid just lahkunud. Ma tahan ka head teenindust, ma lähen närvi kui ma seda ei saa, aga see “me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine mulle ka ei meeli.

Igatahes, astuge läbi kui Alatskivil olete. Ma usun, et te ei kahetse, hind ja kvaliteet on paigas.

Meil oli plaanis ka Kalevipoja muuseumi külastada, aga (ekslikult) vaatasin ma google´ist et see on avatud alles kolmapäevast (tegelikult suvel iga päev 11-18) ja nii jäi see järgmiseks päevaks. Sellest oli paganama kahju, sest kolmapäeval oli meil vähe aega, aga Kalevipoja muuseum/SA Kalevipoja Koda vajab vähemalt paari tundi.

Homme olete sunnitud sellest külastusest pikemalt lugema;)

Tähelepanu, valmis olla, start!

Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.

Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.

Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.

Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)

Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.

Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.

Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.

Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.

Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Ma olen üsna kindel, et seda pealkirja olen ma jaanipäevapostitusteks kasutanud vähemalt aastaid viis, aga tundub, et mõni traditsioon on tulnud selleks, et jääda, siis nii jääb ka selle pealkirjaga. Traditsioon. Meil oli sel aastal plaan veeta jaaniõhtu kodulähedal, aga selgus, et vaikimisi olid kõik veendunud, et oleme Pranglis ja olid arvestanud, nii et kus sa siis ikka reetur oled ja ei lähe. Traditsioon. Mõeldud- tehtud.

Postipaadile astudes tuli mulle millegi pärast meelde esimene kord kui selle tillukese sinise paadiga Prangli poole asusime. Nagu te teate kardan ma merd ja laevasõitu, ma kartsin vanasti isegi Rootsi laevaga sõitu (või noh eks ma kardan tibake siiani, aga kunagi kui väikese tormiga Idal hirm oli, käis mul mingi klõps läbi, et ma ei tohi oma hirmu lapsele näidata ja sellest ajast suudan ma enam-vähem hakkama saada paadisõiduga. Kuigi…järgmise päeva tormiga ei oleks ma merele tahtnud jääda, aga sinna me veel jõuame). Ma kartsin too esimene kord paadisõitu “Helgega” metsikult, nüüd aga tuli kuidagi soe ja hea tunne sellele paadile astuda. Kui te olete kapten Iivarit näinud, siis te mõistate miks, ta on minu jaoks Prangli nägu – soe, heatahtlik, lõbus ja töökas.

Muidugi olen mina võrreldes Mareki ja Idaga ikka täielik turist, aga ka saarele jõudes tunned end omamoodi juba nagu teises kodus. Ilmselt jällegi pole asi mitte niivõrd palju saares, vaid nendes inimestes, kes sind vastu tulevad võtma. Ma ei ole neid kunagi näinud tülpinuna või tüdinuna, et issake, jälle need nö turistid platsis, vaid nad viitsivad aastast aastasse kostitada meid kohaliku gurmee ja romantikaga. See on selline luksus, mida sõnadega edasi anda on raske, pildid ehk annavad aimu, aga kogemus on selline, mille eest oled lihtsalt siiralt tänulik, et sellised inimesed ja selline paik meie elus on.

Esimene valge öö sai rahulikult hommikusse saadetud. Algas teine päev. Palju situatsioonikoomikat ja omavahelist lõõpimist, mida edasi ei ole mõtet kirjutada, sest situatsioonikoomika võlu ongi just seal ja tolles hetkes, tekivad omad siseringi naljad, mis veel hiljemgi naerma ajavad, aga vaid neid, kes kohal olid. Naersime nende üle, kes jagasid oma vihmaste jaanipidude pilte, sest meil oli põrgukuumus ja ainus jahutav koht oli meri. Ja isegi meri oli soe! Korraga hakkasid ootamatult merelt pilved kogunema. “Ei, need ei tule, ei need siia ei jõua!” võtsime me asja rahulikult, kuniks pilved ikkagi ääretu kiirusega hakkasid meieni jõudma . Kiirelt jooksime me autode poole, et minna päästma lahti jäetud telke ja lauale jäetud sööke. Pilved liikusid nii kiiresti, et ma päriselt ei ole sellist asja varem näinud. Nagu filmis.

Suur osa telkidest sai päästetud, asjad kiiresti tuppa tõstetud. Vaid üks telk ununes lahti ja selles oleks saanud magada nagu vesivoodis. Algas tõeline torm ja sadu. Samal ajal kui meie olime soojas toas ja lapsed nautisid õues vihmatantsu, olid meie sõbrad, kes oma jahiga Prangli poole liikusid, jäänud just selle kõige suurema tormi kätte. Aidi jõudsis ühest rahulikumast hetkest pildi teha. Vot selle tormiga ma merele olla ei oleks tahtnud.

Ja see polnud veel kõik. Eks me ikka muretsesime nende pärast ja kui Elari lõpuks helistas oli meil kõikidel hea meel, et nüüd on nad sadamas, aga nii lihtsalt ei läinud. Neil läks sadama lähedal mootor katki ja nii ei saanud nad ka sadamasse sisse sõita, sest tuul oleks nad vastu kive võinud visata. Nii kaua kuni Marek ja teised nö päästepaadi korraldasid, triivisid nad kai lähedal. Mina ei ole eriline meremees, ma ei tea paatidest midagi, aga mõnda asja ma siiski tean ja eeldan, et vähemalt inimesed, kes paatidega sõidavad, teavad ka kokkulepitud signaale, mida teatud olukordades merel kasutada. Noh näiteks kui oled hädas, siis lehvitad käsi enam-vähem nagu alloleval pildil. Aga selle asemel, et aidata, lehvitasid oma paatidel-kaatritel samal ajal sadamast välja sõitnud inimesed neile lõbusalt ja soovisid head jaani. Kujutan ette seda tunnet kui oled väsinud, külmunud ja soovid abi, aga inimesed vaid lehvitavad sulle sõbralikult ja teevad pilti.

Igatahes. Torm jäi järele. Sõbrad said kenasti merelt ära. Algas jaaniõhtu. Romantiline ja lõbus, koos üleväsinud lastega, keda peomeeleolus vanemad üritasid maha raputada. Meil on alati lapsehoidja olemas seal, kes lapsed kokku korjab ja neid katseldab kui vaja, jaanipäeval olime me nõus isegi kolmekordse taksiga – ehk tavapärase 15 euro eest oleks pidanud välja käima 45 eurot, aga Hannes on seda igati väärt ka. Jälle üks hetk, kus ma korraks saan aru, et ma olen ikka täitsa vana, on see, kui ma vaatan vanu pilte, kus me alles esimesed korrad Pranglis käisime ja väike Hannes meil jalus siblis ja lollusi tegi, aga nüüd on tast kasvanud suur ja arukas poiss, kes on nõus mudilasi kantseldama. Aga seekord ei olnud mudilased nõus. Vähemalt Ida pani salaja plehku. Ootas kuniks Hannes wc-sse läks, pani jope selga ja tahtis tagasi peole tulla. Õnneks jõudis ta vaid maja ette, aga minu suur pidu sel hetkel lõppeski. Läksin tagasi majja. Ega ma ei kurda, seltskond oli ka majas tore, juttu jätkus kauemaks, nalja sai, lapsed jäid ka magama lõpuks ja siis tuli korraga jonn peale, et mis mõttes Marek jäi peole ja mina last hoidma. Prangli on üks väheseid kohti, kus noored, ikka meist 20-25 aastat nooremad, meid ka noortena (kasvõi viisakusest) võtavad ja ma oleks ka tahtnud nende noortega juttu ajada. Selle asemel olin ma lapsehoidja. Ja üle mitme-setme aasta läksime me Marekiga korraks lausa nii tülli, et ma tahtsin talle punase veini klaasiga virutada kui ta lõpuks ka kohale jõudis. Hommikuks oli muidugi naljakas ja jällegi juttu jätkus kauemaks. Kes teab, võib olla me oleks kauem nö kakelnud, aga kodutee Praagale oli üüüüüüsna pikk kui jalgsi minna, nii et selle peale jõudis mu viha lahtuda, pealegi oli natukene romantiline ka varahommikul läbi metsa (ja sääskede) lapse ja mehega kodupoole jalutada.

Jaanipeost veel nii palju, et lassikaline köievedu, kus omadele nii kaasa elada, et häält ka ei olnud, sai ka ikka tehtud. Romantilised pildid lõkkest ja päikeseloojangust ka, aga neid te olete vist juba küllalt näinud.

Üks traditsioon on veel, et igal jaanipäeval on meil seltskonnas vähemalt kaks Kaisat. Seekord oli üks nö minu Kaisa ja üks nende Kaisa. Aga vähemalt olid Kaisad esindatud. Et ei pea muretsema, et kui üks Kaisa jääb Soome, et siis on Kaisatu jaanipäev. Nope. Ei ole.

Minu Kaisa on mu sõbranna tütar. Või mu sõbranna ja mu klassivenna tütar. Teate ju küll seda klassivenda, kes mul keskkoolis üks parimaid sõpru oli. Aga nüüd on saanud temast ühe mu parima sõbranna mees. St nad on abielus olnud sada aastat, kuid oli mu klassivend ja tema naine, aga siis kaardid pöördusid ja tema naistest sai mu sõbranna ja noh see klassivend…tema käib sõbrannaga kaasa, mis sa ikka temaga teed. Ei, ei, ma ei taha öelda, et ta mulle ei meeldi, meeldib küll, nad on oma perega mu lemmikpere (peale mu enda oma),aga see klassivend ei jäta kunagi kasutamata hetke, et mulle meelde tuletada mu keskkooliaegseid “high lighte” ja muudkui norib mu kallal. Ma annan endast ka parima, et vastu teha, aga millegi pärast on tal minust rohkem blonde hetki meenutada. Ütleb vist ühtteist minu kohta?

Seekord üritas ta kasulik ka olla ja mulle panoraampildistamist õpetada. Nohhhh…ma andsin endast parima, aga minu piltidele jäid inimesed siiski kas kahe pea või nelja käega. Ma pean veel harjutama, et järgmisel jaanipäeval hiilata.

Tahtsin korraks juba kilgata, et sellele pildile said kõik ja polegi keegi kahekordne, aga siis tuli meelde, et selle pildi tegi ka Elari ise🤷‍♀️

Tavaliselt meeldib mulle ikka nendes jaanipäeva postitustes teiste üle naerda. Ja eks ma oleks sel aastal ka seda teinud, sest nii Mareki kui teiste suust tuli sama kustumatuid tsitaate nagu “siin köögis koristan mina”, aga…selle jaanipäeva trumpasin ma ise üle ja pean lõpetama enda üle naermisega. Me olime rannas ja sõbrad tahtsid oma autoga järele tulla, aga võtmed olid kadunud. pool saart otsiti läbi, kodud tõmmati tagurpidi, rannas kõik arutasid, kuhu nad need võtmed pistsid, mina kuulasin kõike pealt ja mõtlesin, et nojah ega süvenenud rohkem. Kui me siis tagasi majja jõudsime ütles üks sõber mulle “aitäh, sul on meile vist midagi anda”. Ma ei saanud midagi aru. Selgus, et võtmed olid minu teksade taskus. Hea, et kellelegi see meelde tuli, enne kui me mandrile jõudsime. Minul see meeles ei olnud, et ma nende võtmed ära oleksin võtnud. Uups. Võib ka nii minna, et mõnda pisiasja lihtsalt ei mäleta. Järgmisel aastal on vähemalt teada, et kui midagi on kadunud, siis esmalt tasub minu taskudest vaadata. Huvitav, kas mul on midagi viga, sest ka töö juures leitakse tihti kadunud asjad just minu laualt. Ja ma ise ei mäleta…

Igatahes. Aitäh, Prangli, järjekordse meeleoluka jaanipäeva eest. Järgmisel aastal peitke oma autovõtmed minu eest ära!

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.

Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.

Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.

Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?

Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.

Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…