Nagu te teate, käib Ida kahes lasteaias. Minu esimene hirm, et see võib talle liigseks stressiks kujuneda osutus õnneks asjatuks, sest lisaks Norra lasteaiale saab Ida kenasti hakkama ka Eesti lasteaias. Kui mul ei ole just väga palju tööd teha, siis ma luban talle aeg-ajalt ka lasteaiavabu päevi, lihtsalt nii igaks juhuks.

Loomulikult on Ida leidnud sõpru ka Eesti lasteaias, kuid kuna ta Norras on siiski palju pikemalt lasteaias käinud, on siin ootamas suuremad sõbrad. Ja just sellest lasteaia sõprusest ma rääkida tahtsingi. See esimene sõprus, mis on nii armas. Ida rühmas on üks poiss nimega Magnus. Esimestel kuudel ei saanud Ida ja Magnus üldse läbi, muudkui kaklesid teineteisega, kuid kodus kuulsime me kogu aeg vaid Magnusest. Magnus oli kõiges alati süüdi – kui Idal oli näpp katki, oli see Magnuse süü, kui Idal oli kurb, oli see Magnuse süü. Mingi hetk aga asendus süüdistamine sellega, et kõiki asju oli vaja lasteaeda kaasa võtta, et Magnusele näidata. Kleite, sokke, kampsuneid, mänguasju. Kui me peale suvevaheaega uuesti lasteaeda läksime, alustas Ida uues rühmas – seal olid natuke võõrad õpetajad ja natuke võõrad lapsed, Ida ei tahtnud mul lasta ära minna. Ja siis ühel hetkel selgus, et ka Magnus on selles rühmas. Ida silmad läksid särama ning kui Magnus tuligi, ütles Ida mulle nagu muuseas “mamma tööle, Ida mängib Magnusega”.

Kui me jälle natuke Eestis ära olime olnud ja tagasi Norra lasteaeda tulime, jooksid Magnus ja paar teist last meid peaaegu uppi. “Ida tuli! Ida tuli!” hüüdis Magnus. Ma vaatasin, kuidas nad mängisid. Ida mängis seljakotiga, mille ühel hetkel võttis ära üks väikene poiss. Ida hakkas nutma ja kurtis Magnusele, Magnus läks poisi juurde, võttis talt koti ja andis selle Idale tagasi. Ma pidin hämmingust pikali kukkuma. See oli nii ütlemata armas.

Eile viisin ma Ida rühma ja Magnust veel ei olnud, me ei pannud tähele, et olime köögis Magnusest möödunud. Kui ma siis ära hakkasin minema, jooksis minu juurde särasilmne Magnus ja küsis: “Kas Ida on ka tulnud?”  See on üks selline imearmas sõprus, natuke selline “tirin patsist ja kaklen” – tüüpi sõprus, sest mingi hetk ei saa need kaks omavahel läbi ja järgmisel hetkel on nad koos nagu sukk ja saabas.

Teine suur sõber on Pernille. Kui Ida ja “Lille” eile jälle kohtusid, olid mõlemad esialgu häbelikud, kuid juba mõne hetke pärast olid nad koos suures mänguhoos. Ma olen kindel, et kui nad oleksid suuremad, siis nad oleks kohvikusse läinud ja koogi ning mahlaklaasi taga vadistanud ja muljetanud nii et terve kohvik oleks nende jutust kajanud. Õhtul saime me kokku Pernille emaga. “Oi, Ida, küll on tore, et sa tagasi oled!” hüüatas ema. “Pernille on sind nii igatsenud ja ainult Idast kodus rääkinud.” Jällegi, kas see pole nii ütlemata armas, kuidas väikesed lapsed nii suurteks sõpradeks saavad. Ka Ida vadistab kodus palju Pernillest, kuidas nad “mängid”, “jooksisid”, “hoppesid” lastehage’s (Idal on kaks keelt natuke segamini ja ma küll parandan teda, kuid samas on see segakeel mu meelest natuke armas ka).

“Te ei tohi Eestisse tagasi minna,” ütles Pernille ema. Ida ja Pernille kihistasid naerda nagu saaksid nad aru, millest me räägime. “Lapsed on ju nii suurteks sõpradeks siin saanud!”

Jah, see esimene sõprus on ilus. Armas. Nii siiras. Ja nii tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad. Ühise keele on leidnud. Olgu selleks siis norra-eesti segakeel või mingi nende oma fantaasiakeel.

PS: Ida on pikka aega kodus ümisenud  “vivenevivene” ja hoidnud mul käest kinni. Ma pidin lõpuks lasteaiast küsima, mis laul see olla võiks. Selgus, et “vivenevivene” on “mine venner er dine venner” (minu sõbrad on sinu sõbrad), mis on Ida üks lemmiklauludest.

I just wanted to tell you a bit about Ida’s first friends. I think this is just so adorable how they have grown together, found their own language (I am not sure if it Estonian-Norwegian mix or their own language), but every time I see Ida and some of the kids in her kindergarten running together, holding hands and singing together, it almost brings tears to my eyes.

There is this boy in kindergarten. Magnus. From first day of kindergarten Ida and Magnus have had a special relationship. I think first they didn’t like each other, both of them being strong individuals they were always fighting. At home we also heard a lot about Magnus. Everything that happened in kindergarten was Magnus fault. Magnus pushed her, Magnus took toys, Magnus did everything wrong, even when I had seen with my own eyes it was Ida who pushed Magnus. After a while this blaming was replaced with something different. When Ida was choosing her outfits, she always told me she wants to show her dress/cardigan/etc to Magnus. And so she did. They had suddenly become best friends. When we came back from a vacation in Estonia, Magnus ran to Ida, with a spark in her eyes and wanted to give her all the toys in the kindergarten. An absolutely adorable little boy! And Ida was being like a real lady – saying “no, I don’t want to”, and when someone else then took the toys, she went to complain to Magnus. Also yesterday when Magnus saw me, he asked “IS IDA ALSO HERE?”

Another friend of Ida’s is Pernille. When we went to kindergarten yesterday these two first were shy, but the next minute they were chatting and playing and probably talking about latest news what has happened in Norway and Estonia, what they have been doing, wearing, eating etc.

We also saw “Lille’s” mom who was so happy to see Ida. “So good to have you back, Pernille has missed you so much, she is only talking about Ida at home. You are not allowed to move back to Estonia now that girls have become so good friends.”

These small stories and friendships between the children are absolutely amazing. A wonderful thing. I hope the children will stay in touch. It would be cool to have a pen pal from Norway/Estonia and meet again in some years. Wouldn’t it? And when they meet again in many years, they could hold hands and sing ” Jo mere vi er sammen, er sammen, er sammen, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir. For mine venner er dine venner og dine venner er mine venner, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir.” (which at the moment seems to be one of Ida’s favorite songs)