Kodus

Kuidagi dejavu tunne on. Nagu oleks seda kodus istumise asja ja majast mitte väljas käimise asja juba teinud. Kuidagi veider tunne on. Ise ka ei saa täpselt aru, mis toimub. Oleks nagu kodukontor, et istun pleed varvastel diivanil ja saadan e-maile laiali. Oleks nagu haige, sest vahepeal on halb olla ja pean puhkama. Oleks nagu kodukool, sest Idaga on vaja õppida. Oleks nagu puhkus, sest Marek on ära ja keegi ei tee tööd 24/7. Oleks nagu tavaline argipäev. Oleks nagu pühapäev.

Üks on selge, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Alles ma siin kurtsin, et olen väsinud ja kurnatud. Küsi ja sulle antakse. Nüüd olen kodus. Puhkan kogu sellest virr-varrist ja jooksmisest. Nii palju kui puhata saab, sest eranditult iga kord kui ma viskan diivanile pikali, et filmi vaadata, jookseb beebikoer ukse juurde ja nõuab välja. Saab välja ja jääb terrassile seisma. Silmapilk hiljem on toas tagasi. Kaks minutit hiljem kordame seda rutiini. Jumal, kuidas üks koer saab tüütu olla. Aga tüütult nunnu, eksju.

Kui Marek laupäeval Pranglisse läks, naersime Idaga, et nüüd saamegi omavahel rahulikult kakelda. Tegelikkus on aga see, et oleme vaid korra naaatukene tülitsenud ja kui te mind ja Idat tunnete, siis tavapäevadel kakleme me päevas vähemalt kaheksakümmend kolm korda. Ida on olnud fantastiliselt hea laps (kas ma sõnusin nüüd ära?). Ta on toonud mulle hommikusöögi voodisse. Ta on käinud koeraga jalutamas. Ta on mind sundinud rohtu võtma ja sellega ühtlasi mulle selgeks teinud kui tüütu ma emana võin olla kui Ida haige on. Kas sa rohtu võtsid? Ega sa ei unustanud? Kas sa oled end kraadinud? Vaata, et sa jood? Rollid oleks nagu vahetunud. Ta on teinud süüa. Ta on küpsetanud kooki. Ja siis nagu muuseas küsinud, et kas ma talle Toca Bocas (või mis iganes selle nimi on) ühe maja võiksin osta. “Ma olen ju hea olnud?” küsib ta ja pean vastama, et ega see 6,90 mind tõesti vaesemaks ei tee.

Baymax on nag tõeline isiklik tervishoiukaaslane. Ma ei ole teda näinud veel niimoodi nurrumas ja kudrutamas, noh et kohe ronib kaissu ja nurrub. Muidu ta ikka pigem vaatab mulle pahase näoga otsa, et miks süüa ei ole juba antud. Jumal, kus see kass sööb! Ausalt sama palju kui Dexter. Ta oli elanud maal ühe vanema inimese juures ja mul on tunne, et ta on harjunud saama rammusat kodutoitu. Ma ükspäev katsetasin ja ta pani isegi makaronid pintslisse. Ei, ma muidugi ei toida teda makaronidega, lihtsalt tahtsin näha, kas ta sööb ka kodutoitu. Kui ta allkorrusel käiks, siis ta ilmselt istuks vaid külmkapi ees.

Sellel pildil on ta pahane, sest ma võtsin öösel talt ära paberkoti, millega ta mängida tahtis. Mina tahtsin magada. Tugevama õigusega otsustasin ma, et mängimise asemel me magame kõik öösel. Baymax ei olnud otsusega rahul.

Ida koolitöödega ree peale saamine on omaette väljakutse. Selles mõttes, et mul läks ikka aega, et aru saada, kust neid kodutöid leida ja kuidas neid teha ning mida on vaja teha, et hindelisi töid peab ta alles koolis tegema ja nii edasi ja nii edasi. Mul ei ole ju siiani selliste asjadega kokkupuuteid olnud. Saa siis täpselt aru, mis see Opiq on ja kuidas ning kas see peab e-Kooliga olema seotud. Siduskirjast ei hakka ma rääkimagi. Enda kooliaeg tuli meelde kui ma muudkui uuesti ja uuesti pidin kirjutama, sest tähed olid liiga pikali. Veab lastel, et nüüd saavad ise valida, kuidas kirjutavad.

Kas teile tundub ka uskumatu, et Ida on juba nii suur, et käib koolis? Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, et vau… Enne kui arugi saan lahendame laua taga 8.klassi keemia ülesandeid? Ma ei saa öelda, et seda väga ootaksin. Ma olen reaalainetes päris kehv. Kuigi kui tagasi mõelda, siis keemia oli ainuke, millega ma hakkama sain ja mis mulle meeldis. Sama ei saa ma öelda füüsika ja matemaatika kohta. Karma, et praeguses töös mõlemat omajagu vaja läheb.

Eile süüa tellides, tellisin ka hunniku puuvilju. Pidin Marekile lausa pildi saatma, sest seda tõesti juhtub väga harva. Parimal juhul ostan ma suvel arbuusi ja viskan selle siis paar nädalat hiljem minema, sest ma ei viitsi seda lahti lõigata ja nii ta kapis halvaks lähebki. Ja nüüd siis ostsin puuvilju. Keegi soovitas, et tehku ma puuviljasalatit jäätise või vahukoorega. Pidin vastama, et ei söö jäätist ega vahukoort. Ja siis lisama, et tegelikult ei söö ma ka puuvilju ega puuviljasalatit. Samas kooliajal sõin ma kogu aeg banaanivõileiba. Panin leivale soolast võid ja viilutasin sinna peale banaani. Banaan cornflakes ide ja keefiriga oli mu teine lemmik. Veidrik. Ma tean. Aa, ärge mulle soovitage puuvilju ka pudru peale panna. Ma ei suuda süüa magusaid pudrusid. Mu meelest on need kohutavad. Puder peab olema tehtud veega ja soolane.

No vot. Nii me siin olemegi. Kodus. Ootame Marekit koju. Nagu oleks meremees, keda mandrile ootad.

Armastuslugu

Ma hakkasin ühel õhtul kirjutama. Üle pika aja. Tuli selline tunne peale, et tahaks kirjutada ja üks teistmoodi armastuslugu tuli silme ette. See ei ole kindlasti mitte juhtunud minuga. Kas ta üldse kellegagi päriselt juhtunud on, seda ma ka ei ütle. Jagan lihtsalt ühte killukest mustandist.

See on üks teistmoodi armastuslugu. Võib olla on selle loo peategelased päriselt olemas. Võib olla on nad välja mõeldud. Võib olla tunned sinagi end selles loos ära. Võib olla mitte. Kas see lugu on päris? Mõnikord kui ma sellele loole tagasi mõtlen, siis taban end mõttelt, kas see kõik oli üldsegi päris. Võib olla ma olengi selle ise välja mõelnud, sest meie armastus oli hoopis teistsugune kui see, mis mulle nüüd ajakirjade klantspiltidelt, poeakendelt, televiisorist vastu vaatab. See idülliline pereelu ja kokkuhoidmine, armastus suure algustähega. Milline oli meie armastus? Võib olla oli meie armastus kõrvaltvaatajatele samasugune, paljudele tuli see šokina kui ma ühel päeval enam ei jaksanud ja oma asjad pakkisin, lihtsalt lahkusin kaks kätt taskus, kuigi olime just valmis saanud oma esimese päris kodu.

Vaid mu pere teadis kui palju unetuid öid ma veetsin teda koju oodates. Aga ta ei tulnud. Tal oli tähtsamat teha. Ta pidi mitmeid päevi järjest pidutsema oma töötajatega, ta pidi teiste naistega hotellis olema või kusagil kokaiini ninna tõmbama unustades kõik töö ja kohustused. Kui mitu korda ma teda otsimas käisin ja iga kord üllatusin, aga mitte positiivselt. Kui mitu korda ma kutsusin appi pere või sõbrad, kes viimasel minutil meid välja aitaks, sest kokku oli lepitud suur catering või vastuvõtt, aga teda lihtsalt ei tulnud. Kogu tema hotelliketi juhtimine oli mingil hetkel minu õlgadel. Ma olin noor, käisin ülikoolis esimesel kursusel, jätsingi kooli pooleli, sest kui mind ei oleks tema jaoks olemas olnud, kui ma ei oleks teda päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse aidanud, siis oleks kogu tema äriimpeerium kokku kukkunud. Ta oleks selle maha pidutsenud ja ei säraks nendel klantspiltidel ega räägiks, kuidas ta kõik on ise saavutanud. Ma ei ole kibestunud ega kurb, mul on hea meel, et mul oli julgust sellelt rattalt maha astuda, jätta kõik selja taha ja alustada uuesti, küll aga pean ma tunnistama, et olen pettunud. Ta tänab igal pool kõiki teisi, ka endisi pruute ja nende vanemaid, abi ja toetuse eest, kuid minu panuse ja olemasolu on ta justkui oma mälust kustutanud. See teeb mõnikord haiget. Ma olen kindel, et selle põhjuseks on tema haiget saanud ego. Tema juurest ei kõnnita niisama minema. Võib olla oleksime me veel tagasi kokku saanud, kui ta ei oleks mulle öelnud kuldset lauset – “küll sa tagasi tuled, kui sul raha otsa saab”. See lause pani mind tegutsema ja edasi liikuma.

Nendel unetutel öödel, mil ma teda koju ootasin, panin ma oma päevikusse kirja oma mõtted ja kõige üllatavamad seiklused, millega ta mind üllatada suutis. Nüüd lugedes on need naljakad, nii veidrad, et ma tõesti mõtlen, kas need on päriselt juhtunud või olen ma need välja mõelnud. Kas ma tõesti olen ühes Tallinna hotellis visanud aknast välja kellegi punased kontsasaapad? Kas ma olen tõesti leidnud hotellitoa vannitoast ta sõbra, kes oma naisele oli öelnud, et on välismaal veinireisil? Kas ma tõesti olen näinud teda põgenemas läbi hotelli keldriakna? Jäägu see teie otsustada, kas see on tõsi või väljamõeldis. Mina enam ei tea.

Send help!

Tegin pühapäeva hommikul sõbrannale nalja, et kodu on nii must, et nüüd lähen ostan tumendavad kardinad ja tumeda vaiba, sest see kodu lihtsalt ei püsi puhtana rohkem kui paar minutit. Mitte et me ise nüüd nii otseselt mustad oleks, aga meil on see Aaberkukk (loe: Dexter), kes ei ole aru saanud, et kätte on jõudnud porine aeg ja enne tuppa tulekut oleks vaja käpad lasta üle kasida. Tema lööb käpaga ukse lahti, lendab tuppa sisse, teeb paar tiiru heledal vaibal ja läheb siis oma tumedale vaibale pikutama. Jajaa, ma teadsin, et hele vaip oli juba eos paha mõte, aga no meeldis. Ja siis see pagana tolm, ma ei saa aru, kas tolmujänesed on meie koristushaldja ära söönud või mis värk sellega on, et tolmujäneseid on rohkem kui koristushaldjaid. Ühesõnaga nali naljaks, aga uusi kardinaid ja vaipa me ostma pühapäeval läksime ja tulimegi tagasi pimendavate kardinatega. Muidugi ei olnud nende ostmise eesmärk kodu mustust varjata, ma ikka nii edasijõudnu tasemel ei ole, lihtsalt tundus, et sügisel on tumedad kardinad täitsa hubased.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minulik pikk sissejuhatus ära rääkida ja siis öelda, et tegelikult tahtsin hoopis teisest teemast rääkida. Kui ma vaatan elutuba, siis sellega võib täitsa rahul olla, ei ole ideaalne, aga hei, mis meie elus üldse ideaalne on? Kas peabki. Küll aga lähen ma hulluks kui ma vaatan neid poolikuid projekte, mis igalt poolt vastu vaatavad. Ma ei pea siin silmas neid pisitöid, mille Marek teeks poole tunniga ära kui tahaks, aga sellistest suurematest, mis võtavad päriselt ka aega (Marekil pole) ja oskusi (mul ei ole).

Näiteks Ida toa remont. Olin ka entusiastlik ja lootusrikas ning panin hange.ee keskkonda üles lastetoa remondi + katusealuse kapi ehituse (pmst riiulid ja mingi lükanduks), sain ühe pakkumise. Maksumusega 2900 eurot! Kas sellised ongi hetkel hinnad? Kui jah, siis no ma ei teaaaa… Laias laastus ei ole Ida toal ju midagi viga, aga ikka ju tahaks, et ta tuba oleks ka lõplikult valmis. Ja see kohutav lõpetamata nurk Ida toa taga. Ideaalis oleks ka sinna tulemas katusealused kapid, aga kui juba Ida toa remont maksaks 2900 eurot, siis ma teise töö pakkumist ei hakka isegi võtma.

Ega muud ei olegi kui ma pean nüüd kuidagi Marekit mõjutama, et ta selle toa ise ära teeks. Samas ma tean, et see on selline riskantne värk ja potentsiaalsed vastuargumendid, mida ta kasutab, on mul juba ette teada. Ühe vastu ma ei saa ka. Meil hakkab Pria projekti lõpetamise tähtaeg kätte jõudma, aga wc, klaasist maja (kuhu vastu kive pilduda?) ja välidušš on veel paika loksumata. Kaks esimest on küll õnneks juba kohale jõudnud, aga kolmas on veel vaja tellida, mis seisab muidugi selle taga, et enne on vaja kätte saada toetus kahe esimese eest. Tore on küll igasugu projekte teha, aga nende täitmiseks peavad finantsid ka olema. Mul ongi kuidagi kopp ees sellest, et asjad ei laabu ja kõik venib. Ja nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis mitte vaid ehitus. Kõik jääb saja asja taha ja tegemata. Selline vastik paigalseismise tunne on. Send help, you guys, ausalt!

Aga palun ärge öelge, et hakka ise tegema, et mis seal siis on “kiire ja lihtne, vaja vaid prioriteedid paika panna” või et võta töömees, sest “tänapäeval kõikidele kättesaadav”.

Mul vist on igal sügisel selline kerge meeleolulangus mõnda aega. Kerge madalseis, kus tundub, et midagi ei laabu (samas ei ole see üldse tõsi, nii palju põnevat ja ägedat on toimumas, aga ikkagi). Lisaks sellele, et koduremont ei edene ja Pria projekt venib, on mul viimasel ajal metsikud kõhuvalud. Kui mul sellised valud viimati olid, siis lõppes see sellega, et mul avastati endometrioos. See on ka krooniline haigus eksju? Jajaa, ma juba käisin arstil ka. Aga no ei meeldi mulle see, et igasugu haigused ligi hiilivad koos sügisese tujulangusega. Hahh, ma just taipasin, et ma ikka olengi nagu tädi Helju. Ma siiani olen arvanud, et kõik need iseloomuomadused, oskused, veidrused ja mitte veidrused on sellest tulnud, et tema juures lapsena nii palju olin, aga kuidas need haigused ka üle kandusid minuni? Mulle üldse ei meeldi mööda arste joosta, aga tundub, et ma aina rohkem seda teen. Nagu tädi Helju.

Aga vähemalt hoovis on ilus. Selles mõttes mulle sügis meeldib. Nii ilus ja värviline.

Kirjutav blogi on väljasurev kunst/”kunst”?

Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.

Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.

Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?

Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.

Solvumine

Ma olen viimasel ajal pannud tähele solvumist. Ei, ei, mitte teiste oma, vaid solvumist enda juures. Võib olla ei ole seda õige nimetada solvumiseks, aga pigem ärritumiseks. Ma saan aru, et eks ma ise olen ka piisavalt arvamust avaldanud ja ilmselt ka teisi solvanud ning ega siis ei ole ju justkui õigust solvuda, sest teised ju ka vaid avaldavad arvamust. Ometigi solvun ma kuidagi või võtan hinge. Kuidagi nagu kopp on ees, et igaüks ütleb, mida tahab ja kuna ma tegelikult olen selline inimene, kes väga ei taha konflikte, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja lähen edasi.

Jah, te võite kunagiste sotsiaalmeediamaailma „draamade“ valguses öelda, et mis mõttes ei taha konflikte, kogu aeg kellegagi tülis, aga teate, isegi kui olin, siis enam ei viitsi. Vaatan pealt, kuidas mingid uued „draamad“ lahtirulluvad ja olen vait, sest 1) ka mina olen ajaga muutunud ja 2) sotsiaalmeedia olulisus kahaneb mu jaoks iga päevaga. Ja ega need mu solvumised ei olegi seotud otseselt sotsiaalmeediaga, vaid pigem üleüldiselt.

Kes end puudutatuna tunneb, laske lahti ja ärge hakake mulle kirjutama, et ma ju ei mõelnud niimoodi. Nii nagu teil on olnud emotsioon oma arvamus öelda, on mul emotsioon end pahasti tunda ja vajadus end välja elada.

Ühesõnaga. Panen mina üles pildi puiduvärvi majast, saan kommentaarideks, et küll naturaalne puit on kole. Kuulge, ma tean ju ise ka, et maja tuleb üle võõbata, aga jagan oma rõõmu, et maja on lõpuks kohal. Või et viin mööbli enne põranda värvimist sisse, sest mulle meeldib näha, kuidas asjad sobituvad majja ja juba keegi naerab mu üle. Jällegi, ma olen kohati üsna blond, tõesti, isegi ei vaidle vastu, aga ma ei ole päris loll, et ei saa aru, et siis tuleb asjad ka uuesti välja tõsta. Muidugi ma naeran ise enda üle ka ja olengi endast loonud kuvandi kui lollist ja saamatust, aga kohati ei tahaks, et kõik kaasa naeraks. Ebaloogiline soov, ma tean. No näete, olengi ebaloogiline. Jagan looduspilti või emotsioonipilti, mis ei ole sajaprotsendiliselt fookuses. Ma ei ole loodusfotograaf ega professionaalne fotograaf, ma lihtsalt annan endast parima. Mõnikord tulevad paremini, mõnikord halvemini välja. Mis siis? Kirjutan midagi, kus korrektne väljendus lonkab natukene. Juba tuleb kommentaare, et seda peaks kirjutama kuidagi teisiti, sest muidu saab seda kaheti mõista, et tegelt saab aru küll, aga ma olen keelepede ja tahaks, et sa korrektselt kirjutaks. Tee palun oma  blogi! Pühin kodus põrandalt ära mingi prahi, mis Dexter on toonud tuppa ja keegi (ei,mitte Marek) kommenteerib, et no see on ju ainuke koht, kus tolm oli. Tegelt? Ma ei hakka ju keset pidu põrandaid pesema? Või tuleme vaatame su enda kodu üle? Kas Dexteriga loomaarstil oled käinud, ta tundub lonkavat, sa vist ei tea, et suure koeraga tuleb käia tihti arstil, sest neil on terviseprobleeme palju.  Jah, olen, aga igat asja ei jaga. Võin jagada ka viimast ülevaatust – „Palpeeritav eelkõige paremas esijäsemes valgusdeformatsioon randmes, kodarluu distaalne mediaalne nurk võrreldes vasaku esijäsemega tunduvalt paremini palpeeritav ja esiletulev. Arutatud ka võimalikke operatsioonivariante. Hetkel tulevad 5 kuu möödudes röntenpiltidele“. Saite targemaks? Teed/ei tee vaktsiini? Sada argumenti, miks üks või teine variant hea/parem/õige on. Ma ei taha sel teemal rääkida, st ma ei taha end õigustada, miks ma teen vaktsiini/usun Covid-isse/ei pea maskikandmist inimõiguse vastaseks. Ma ei jaksa avada mulle saadetud linke, kuidas kõik on vandenõuteooria ja inimõiguste rikkumine. Erinevad arvamused on okei, las mõni asi jääb nii. Musta ei pea valgeks argumenteerida. Aga miks sa ei taha vaielda, kas sa ei usu sellesse, mida sa räägid. Mul on palju rohkem olulisemaid asju teha! Aga miks sa telefonile ei vasta. 1) ei viitsi, 2) seda ei ole kaasas 3) ma teen midagi ja ei saa pooleli jätta. Siis ei pea kohe paaniliselt kirjutama ja mind taga ajama, et kus ma olen. Laske olla. Vanasti pidi üldse kirjutama ja vastust ootama päeva/nädala/kuu. Miks sa selfie tegid nii, et lõualott, kõhuvolt, ma ei tea, mis veel peale jäi. Ma ei ole ideaalne, ma olen selline nagu olen, ei viitsi ma õiget nurka otsida ega vaeva näha. Emotsioon on emotsioon. Ja ei, ma ei pea ka siin silmas seda, et tulebki seda nn „päris elu“ jagada. Siin kohal olen ma jätkuvalt 100% üht meelt Mariga.

Ma võiks neid näiteid tooma jäädagi, aga ma usun, et saite pihta pointile, mis mind hetkel ärritavad. Suht kõik asjad ma vaatan. Ju siis on mingi selline periood. Aa, ennetan klassikalist kommentaari –  tabletid võtmata. Ei ole😉 Lihtsalt võtan kuidagi kommentaare hinge ja solvun kergemini. Olen kuidagi haavatav millegipärast. Muidugi läheb see üle, aga ärge siis vastu solvuge kui ma teie arvamusele/kommentaarile lihtsalt ei vasta. Ma ei viitsi hetkel end õigustada. See, et ma ise olen suur arvamuse avaldaja (olnud), ei tähenda, et ma ka päris rauast olen ja mulle võib kõike öelda, sest „ah, ta ei solvu ju, tal on paks nahk“.

Suvaline pildipostitus vol 4 ehk suvi

Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid – võib olla higistasin end paar kilo kergemaks. Ok, nali – pärast läksin kastsin end jääkülma veega üle ja jälle oli hea olla. Terrassi peaks värvima ja aiamaja, aga selleks on natuke liiga kuum. Ja pealegi – ega töö jänes pole, et eest ära jookseb. Kaua seda kuumust ikka on, tulebki aeg maha võtta ja nautida.

Megamõnus suvi. Palju vahvaid sündmusi ja niisama chill. Suvalised klõpsud ja meeleolu ning mälestused.

Ära puutu mu pliiti! Siin majas koristan mina!

Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et saan öelda, et “kui Eveliis Tartust tagasi jõudis, oli maja juba värvitud”, aga nii hästi mul siiski ei läinud. Okei, nali. Värvimine on üks väheseid töid, mida ma teha oskan/viitsin ja kambakesi ei olnud väikese aiamajakese värvimine ka eriliselt kontimurdev töö. Küll aga jäime meie natuke vihma ja tuule kätte, nii et tulemus on selline, et kui ma laupäevaks olin oma nohust-köhast peaaegu lahti saanud, siis täna istun ma jälle tatise ninaga kodukontoris.

Mitte et mul kodukontori vastu midagi oleks, aga kuidagi süümekad tekivad, et kohe kui ilusad ilmad tulid, olen kodus haige, umbes nii nagu tahaks hoopis üürikest suve nautida. Tegelikult muidugi nii ei ole ja eile saadeti mind kontorist koju, sest ei ole kõige parem idee oma külmetusega teiste keskel olla. Jah, mul on vanakooli külmetus, koroonatesti tegin igaks juhuks muidugi ka, aga see oli õnneks negatiivne.

Ühesõnaga. Jätkuvalt haige, aga vähemalt hakkab aiamaja juba ilusamat ilmet võtma. Ei ole enam suvaline töötlemata puit. Mul oleks hea meel kui Marek eilseks sinna terrassi ka jõuaks ehitada, aga olulisem oleks vist enne sinna vesi ja elekter sisse saada. Rõhk sõnal “vist”.

Ja esimesed ööbijad on majas olnud. Väike majake, aga mahutab palju. Viis täiskasvanut. Kaks last. Ja ühe koera. Tõsi, mitte Dexteri suurune. Nii, et Baltic House maju julgen jätkuvalt soovitada, kui ma ei eksi siis meie maja on Artur.

See punane lahtikäiv diivan on peaaegu sama vana kui mina. See oli mu vanatädi juures minu voodi. Mulle nii meeldis seal magada, sest tädi istus alati mu kõrval tugitoolis, vaatas telekat ja ühe käega sügas mu selga. Ma ei ole ju ainus, kellele selja sügamine meeldinud on? Nüüd mõnikord Ida viskab end mulle samamoodi kõrvale ja palub, et ma tal selga sügaks. Alati tuleb siis tädi Helju ja tema Uue tänava korter ning see sama punane lahtikäiv diivan meelde.

Kas seinad peaks ka ära värvima?

Aga tagasi talgude juurde. Lisaks sellele, et kõik vajalikud aiapostid said pandud ning meie õu on vaid paari võrgurulli kaugusel päris valmis aiast, suutis Marek täiendada oma surematute tsitaatide kogu. Kõike situatsioonikoomikat ja muud nalja, mis siin sai, ei saa ümber kirjutada, nii et teistel ka naljakas oleks, kuid natukene siiski. Kui me siis õhtul kambakesi süüa tegime (loe: üks sõber puhastas ja praadis värsket kala ja meie vaatasime pealt) ja sõber ka pliiti söögi tegemise järel puhtaks hakkas tegema, peatas Marek ta lausega: “Stop! Ära puutu mu pliiti, siin majas koristan mina!”. Võttis puhastusvahendid käest ja hakkas ise koristama. Olgu, olgu, tegelikult ta muidugi ütles seda mõttega, et sina tegid süüa, mina koristan, aga välja kukkus nii, et keegi meist ei julgenud rohkem midagi koristada. Marekilt ei tohi tööd käest ära võtta!

Vaikselt hakkab edenema see Ussipesa. Kas te usute,et me oleme siin juba 15 aastat elanud?

The Change-up

Olete neid filme näinud, kus inimeste kehad omavahel sassi lähevad? Ja filmi moraal on midagi teise kohta õppida? Mul on kohati tunne, et ma olen ka mingis sarnases filmis, sest püha issand jumal, kuidas teatud asjad, mida ma ise olen teinud, mulle ringiga tagasi tulevad. Ida kasvatamine on täielik karma laks, isegi kui ma karmasse ei usu. Pigem siis saaks vist öelda, et nagu deja vu tunne. Kõik nagu korduks, minu asemel on Ida ja minu ema asemel mina.

Ärge pange mulle pahaks seda riiete ümber jauramist, ma ei ole pinnapealne, aga mulle tõesti meeldivad mood ja riietus ning siis tiirlevad ka teemad ikka nende ümber. Kui Ida oli väiksem, siis ta käis vaid kleitidega, eks see oli ka kohati peavalu, sest no on kohti, kus kleidiga on üsna ebamugav, aga see teda ei heidutanud. Ma palusin ja anusin ja nõudsin, et ta käiks pükstega. Nüüd ta siis käib. Aga need ei ole püksid! Vaid retuusid. Ma ei kannata retuuse! Hambad ristis olen ma olnud talle sunnitud retuuse ostma, sest  mida ma teen, eks, kaua ma vaidlen ja okei, ma saan aru, et lasteaias on need ka mugavad. Ja juurde käib kindlasti dressipluus.. Nagu väike gangsta. Aga ma saan aru, et probleem on vaid minus, sest nii palju kui ma ümberringi vaatan, siis hetke noorte mood on kõike mud kui (minu silma jaoks) ilus. Võimalikult laiad riided, dressid, ruudulised flanellsärgid, nabapluusid ehk siis minu arvates kõige koledam kombo üheksakümnendatest. Ja siit me jõuamegi ringiga tagasi minu enda juurde. Ei mõistnud minu ema minu riietemaitset ja ei mõista mina hetkel Ida maitset. Eile teda kleite ja seelikuid ning noh ütleme siis otse – minu maitse järgi riideid – proovimas oli kohe nii mõnus vaheldus. Ilus vaadata. Mu ema kippus sama ütlema. Suu teen lahti mina, aga välja tuleb minu ema. Sõnasõnalt. Ja Ida suust tuleb vastu väikene Eveliis. Sõnasõnalt.

Ja meik. Vot see on asi, mis mind tänaseks päevaks üldse ei huvita. See tähendab, et loomulikult on mul olemas teatud ilutooted ja ma kasutan neid igapäevaselt, aga väga laias laastus on need BB kreem, päikesepuuder/põsepuna ja huulepulk, aegajalt ka ripsmetušš. Kuidas teha lainerijoont, millist aluskreemi kasutada, kuidas nägu kontuurida, millised on silmalaugude moevärvid – absoluutselt ei huvita. Need mõned pidulikud korrad aastas kui meiki vaja, lähen ma jumestaja juurde. Igapäevaselt ma ei kujuta ette, et viitsiksin vannitoas end sättida. Mul on üks sõbranna, kes veedab IGAL hommikul kaks tundi end meikides. Ärkabki kell viis ja hakkab end korda sättima. Kusjuures kõlan jälle nagu mu ema, aga minu arvates näeb ta meigita palju ilusam välja. Ja jõuame tagasi noore minani. Mul oli meigiasju lademetes. Ilma täismeigita ei läinud ma liialdamata ka prügikasti ka välja viima. Tunde just vannitoas ei veetnud, aga pool tundi kohe kindlasti. Praegu kulub mul nö meigile maksimaalselt viis minutit, pigem saan valmis paari minutiga. Aga mu ema ei meikinud end üldse. Ma alati küsisin, et miks ta end ei meigi, et meikides oleks ta ju veel ilusam ja ema vastas alati, et ta ei viitsi ja teda ei huvita. Tol hetkel oli see täiesti arusaamatu mu jaoks. Kuidas ei huvita? Nüüd olen ise samasugune, aga Ida on väie mina. Kui ma tal lubaks, siis ta oleks kogu aeg meigitud. Ja noh ikka meigitud! Emadepäeval lubasin tal sõbrannaga end ära meikida ja lausa nii sõbra sünnipäevale minna, aga pigem ma ikka püüan talle selgeks teha, et peomeigiga lasteaeda ja kooli minna ei sobi. Mokkamööda see mõte talle muidugi ei ole, kuid õnneks ta siiski kuulab, et erinavet kohtade jaoks on erinev meik.

Igatahes on jälle rollid vahetud. Minust on saanud mu ema ja mina olen muutunud Idaks. Mis mind tulevikus ees ootab – ma ei taha mõeldagi.

Suvaline pildipostitus

Kas teil on ka telefon pilte täis? Paar päeva tagasi oli mul telefonist vaja üks pilt leida (wifi paroolist) ja no kõikide nende koera, kohvitasside, lillede ja Ida piltide vahel oli seda suhteliselt võimatu leida. Siis veel terve hunnik igasugu meeme ja naljapilte, tööga seotud pilte ja screenshot´e mingitest veebilehtedest, kust lõpuks olen leidnud asja, mida olen pikalt otsinud. Mõnda aega tagasi oli mu telefon täis aiamaja pilte, nüüd sai vähemalt need ära kustutatud, sest leidsime õnneks ka ühe tootja, kust saame maja kätte juba 23. nädalal (jeeeiii!).

Ühesõnaga otsustasin õhtul telefoni natuke tühjendada piltidest ja nii see täiesti suvaline pildipostitus siia ka sündis. Eks see blogi ju natuke minu virtuaalpäevik/album on. Teinekord on päris lahe vanades postitustes sobrada ja avastada pilte, mis toovad uuesti meelde emotsiooni, mil pilt tehtud sai.

Sel aastal on ikka nii külm kevad olnud, et kui muidu on selleks ajaks anemoonid ammu ära õitsenud, siis nüüd tõstavad need alles pead. Nädalaid olen käinud kiikamas, et kas lõpuks ometi ja ei midagi, kuni selle nädalani. Ma ei tea, mis nendes lilledes nii erilist on, aga mulle nii meeldivad, absoluutselt ühed lemmikumad lilled. Läheks uuesti korjama, aga enam eriti ei julge (sest karu!)

Meie elu Ussipesas

Ega sellel postitusel polegi muud eesmärki kui öelda, et tegin-nägin-mõtlen ja et metsas on ikka pagana hea elada. Vahepeal on selliseid postitusi ka vaja, et endale meelde tuletada, et kõik on hästi ja ilus ning põhjust ei ole vinguda. Ärkad üles, võtad kohvitassi ja lähed jalutad hommikumantlis oma tavapärast hommikujalutuskäiku Dexteriga. Kolmel päeval nädalas sätid end siis korda, viid Ida lasteaeda ja ise tööle. Kes oleks võinud uskuda, et mina, kes ma olen harjunud töötama kodukontoris ja suure aja ise otsustama, mida ja millal teen, naudib tööl käimist, selles mõttes, et kontoris käimist. Ju siis on meeldiv töö? Ja kas te suudate uskuda, et Idal on jäänud vaid kuu aega veel lasteaeda, siis tuleb suvevaheaeg ja algab kool. Ma päriselt ei suuda seda uskuda.

Kuigi ma ise olin plaaninud ta panna mujale kooli, siis lõpuks jäi Ida sõna peale ning ta läheb kohalikku Ääsmäe põhikooli. Lõppude lõpuks saab õppida igal pool kui tahta ja kuna meil see metsast transpordi korraldamine niikunii on veidike keeruline, siis miks teha oma elu veel keerulisemaks ja hakata teda kuhugi kaugemale sõidutama. Niigi olen ma kaks korda nädalas autojuht kui teda linna kaunite kunstide kooli viin. Pole lühike maa sõita, aga saame hakkama. Viimane kord läksin ise samal ajal depilatsiooni – Ida sai küll veidike varem valmis, kuid ootas mind kenasti. Eks ma pean hakkamagi teda natuke iseseisvusega harjutama, sest ikkagi kohe koolilaps. Hiljuti sõitis ta üksinda sõbranna juurest Boltiga mu töö juurde, pole küll ohtlik tegevus ja kõike saab ju jälgida, aga ikka emana mõtled, et issand minu väike beebi üksinda. No ja mis beebi ta siis enam on?

Nädalavahetusel kui ma sõbranna lapsi hoidsin (jälle üks lause, mida ma ei oleks uskunud, et kunagi ütlen), pidin ma ise ära tegema kapis seisnud lambaliha. Ma olin selle välja võtnud sügavkülmast lootes, et Marek selle enne Pranglisse minekut ära puhastab, kuid unustasin. Mul oli kaks varianti, kas üritada või visata see minema, sest uuesti seda ju enam sügavkülma panna ei saanud. Te ei kujuta ette kui hea see tuli. Isegi kui ma ise seda ütlen. Ma olin enda üle nii uhke, sest ikka minu enda tehtud esimene lambaliha. Kui ma olin noorem, siis ei söönud ma lammast üldse, kuniks üks kord sain megalt hästi tehtud lambakintsu. Mu maailm muutus. See oli nii hõrk ja hea! Nüüd ootavad mind külmkapis kaks turska, millest kotlette teha, aga neid ma puhastada ei oska. Õnneks on Marek kodus.

Samuti oleme me jõudnud nii kaugele, et peame hakkama edasi tegelema oma majutusprojektiga. Esimesena tuleb ära osta suvemaja/aiamaja. Mul oli see juba välja valitud, aga nüüd kui võtsin teema jälle üles, selgus, et seda ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega pean ma hakkama PRIA taotlust ümber tegema ning leidma uue maja. Kõik teie soovitused on teretulnud. Suurus alla 20m2 (et poleks ehitusluba vaja) ja hind võiks olla maksimaalselt 8000 eurot. Parem kui oleks kuus tuhat.

Ilusat päeva kõigile!