“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma saan aru, et paljud ei saa meie ujumispükste-naljast, et kuidas need meid Dubaist ära päästsid aru, ja kuna ei jõua kõikidele eraldi ka seletada, siis mulle tundus, et need Mareki ujumispüksid väärivad eraldi postitust. Lugu iseenesest on väga lihtne. Kui meil veel puhkusereis oli, siis me alustasime hommikut rannas – meie Idaga käisime ujumas, aga Marek ei saanud tulla, sest tal polevat sobivaid ujumispükse ja noh ega nii väga ei tahagi. Tegin sellest Threadsi postituse, sest täpselt nii on ta kaks eelmist aastat öelnud ja siis eelviimasel päeval kui ta lõpuks vette jõuab avastab ta, et oih, ikka väga mõnus on. Seega lihtsalt üks nali Mareki kulul.
Ujumispüksid ostis ta endale teisel märtsil ja selleks ajaks oli olukord tagasilendudega juba kehvakene, aga kuna kolm on kohtu seadus ja ajalugu ikka kipub korduma, siis nüüd saime nalja teha, et järgmisel päeval tuleb ta ujuma viia ja siis saame juba neljandal koju lennata. Noh selle ujumisega läks nagu ta läks. Ujumise asemel veetsime me selle nö eelviimase päeva esmalt hotellis närveerides, siis lennujaamas oodates ja lõpuks ka uut hotelli otsides. Novot ja siit sai edasi nalja teha, et kuna tema õigel ajal ujuma ei läinud, siis meie õigel päeval koju ei saanudki. Oleks ta kohe ujuma läinud nagu traditsiooniliselt, oleks meie lend ka kolmandal toimunud.
Kui me siis neljandal olime uude soodsamasse hotelli kolinud otsustasime me lõpuks närvide rahustuseks veeta päeva sealse basseini äres ja saate aru, siis ta läkski ujuma. Tuli ise vabatahtlikult basseini ja ujus. Kas ma pean ütlema, et meie lend toimus ju kuuendal, nii et ajalugu kordus ja Marek käiski jälle ujumas reisi eelviimasel päeval! AGA ta oleks ju võinud ometi päevakene varem seal ujumas ära käia, siis ei oleks meie viienda lendu tühistatud ja me oleks Omaanist koju saanud esimese planeeritud lennuga ning omajagu väntsutusi oleks ära jäänud. Seega ühtpidi võib öelda, et Mareki ujumispüksid aitasid meid ära, aga teistpidi on Marek ikkagi selles süüdi, et meie reis pikemaks kujunes. Oleks ta õigel hetkel ujuma läinud oleks esiteks toimunud meie plaanipärane tagasilend ja siis edasi juba plaanipärane riigipoolne lend! Aga ei, tal oli ikka seda lisaseiklust vaja.
Eks ma olen oma elus nii üht kui teist näinud ja natuke julgen öelda, et ega mind paljud asjad enam üllatada ei saa. Natuke jätkuvalt paneb üks või teine tegevus küsima, et miks, aga siis kehitan vaid õlgu, sest “on nagu on”. Tuletan endale meelde oma lemmiktsitaati, mis mõnikord kipub meelest minema ja elu läheb edasi. Nii on lihtsam.
Mis see tsitaat on? No ikka Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha. Aga siis tuleb pauk justkui luuavarrest, oma enda kodust ja selleks ei saa kuidagi valmis olla. Ma olen kindel, et see oli kättemaks. Vandenõu. Kokkumäng.
Kas teil on selliseid inimesi, keda te kunagi pole kohanud, kuid keda te peate justkui oma inimesteks? Noh nagu isegi sõpradeks või nii. Mul muidu on neid sõpru küll, kellega ma harva suhtlen, aga on oma inimesed ikka, selles mõttes, et isegi kui pole aasta-paar näinud, siis kohtudes jätkub juttu kauemaks. Aga nüüd on lisandunud selline teistmoodi inimeste ring, kes on omad, ilma et ma oleks neid kunagi kohanud.
Alustan minulikult ikka kaugemalt. Sest see on üks mu lemmiklugusid. Aaaastaid tagasi olime me sõbrannadega Lõuna-Eestis trippimas ja koduteel möödusime me imeilusast majast, ma kirjutasin sellest oma blogis ja paar päeva hiljem kirjutas mulle selle maja perenaine, et tundis kirjelduses oma kodu ära. Ma olin šokis. See oli ikka üks 10+ aastat tagasi, sots.meedia ei olnud veel nii arenenud, mu blogi oli kordi väiksem ja mis on võimalus, et me läbi minu blogi tuttavaks saime. Aga saime. Me oleme kirjutanud, sõnumeid saatnud, helistanud, rääkinud, plaaninud kokku saada, tema on toetanud raskel ajal mind ja mina olen püüdnud toetada teda. Kui tal läheb hästi, rõõmustan ma nagu läheks hästi mul endal. Kui tal läheb halvasti, tunnen mina end halvasti. Ma tunnen, et tegu on nii minu inimesega. Ometi ei ole me kunagi kohtunud. 10 aastat.
Ilmselt ei tule paljudele üllatuseks, et inimesed ei süvene enam väga. Lastele heidame ette, et nad ei loe piisavalt või on nutitelefonis lõksus, aga kas me ise ka peeglisse vaatame? Palju me ise süveneme ja palju me suvaliselt nutitelefonis suvalisi videosid vaatame? Julgen ise peeglisse vaadates öelda, et süvenemine on ikka hoopis kehvem kui aastaid tagasi. Ei saa filmi diivanil lõpuni vaadata ilma, et vahepeal telefoni ka ei näpiks. Aga kuna otseselt süveneda ei saa, siis nii haarangi ma mõnikord endaga kaasa pooliku info, eriti kui tegu on maksumüüri taga oleva artikli või postitusega.
Paratamatus. Nojah. Aga siiski paneb see mind mõnikord mõtlema kui minu lühipostitusse ei süveneta, et kas ma siis olen ikkagi nii kehv kirjutaja või on asi lugejas. Ma ei tea. Seepärast arutlengi. Olulise probleemi üle. Nagu külmutatud pitsa ja selle sihtgrupp. Kes on külmutatud pitsa sihtgrupp?
Ühest asjast ei saa mina aru. Kuidas inimesi nii väga huvitavad teiste inimeste (kõrval)suhted? Kohe nii palju, et tundub vajalik sellest saata vihje meediasse? Okei, ühtepidi saan ma aru, et kollase meedia leivaks ongi igasugu kuulujuttude põhjal erinevate inimeste eludes sorkimine, aga teistpidi mõtlen ma, et kas aeg ei ole ka juba nii palju edasi läinud, et “Kroonika”-tüüpi ajakirjandus peaks välja surema? Samas, kuidas saaks selline ajakirjandusvorm välja surragi kui lugejad ise saadavad vihjeid selle kohta, keda kus kellega nähti, et ajakirjanikud siis edasi rohkem infot välja urgitseks. Ma küll ei tea, mida selle infoga peale hakatakse, kui selgubki, et Grete ja Jürgen käisid koos reisil, aga mida mina ka tean.
Aga kas nad siis käisid reisil? Lühike vastus on, et ju nad siis ikka käisid.
Teate, mille üle mul on täiesti siiralt ja südamest hea meel? Selle üle, et tänu tööle tulid minu ellu mõned inimesed, kes sealt ei kao ka siis kui me enam koos ei tööta. Kolleegid, kellest said sõbrad. Kellega lihtsalt klikid ja kellega saab (oma vanuse kohta vist) lapsikuid nalju teha. Sest nalja peab saama. Muidu mina ei mängi. See on alati mu moto olnud.
Väike kõrvalepõige teemast, aga kas peaks ikka Selverisse tagasi minema ja need maskid ära ostma? Öelge, et need ei ole totakalt armsad ja hädavajalikud eluks?
Lühidalt võiks selle mõtte siin kokku võtta ka lausega “loll pea on ihu nuhtlus”, sest tulin mina eile Töötukassast koju, entukat täis, et nii palju erinevaid võimalusi pakutakse ja hakkasin kohe oma mõtete kallal nokitsema, vaatan, mis mul olemas oli ja mida vaja muuta. Äriplaan oli mul juba aasta alguses valmis kirjutatud, kuid üht-teist ilmselt tahtis see muutmist, aga hakkaks siis otsast pihta.
Kuidagi dejavu tunne on. Nagu oleks seda kodus istumise asja ja majast mitte väljas käimise asja juba teinud. Kuidagi veider tunne on. Ise ka ei saa täpselt aru, mis toimub. Oleks nagu kodukontor, et istun pleed varvastel diivanil ja saadan e-maile laiali. Oleks nagu haige, sest vahepeal on halb olla ja pean puhkama. Oleks nagu kodukool, sest Idaga on vaja õppida. Oleks nagu puhkus, sest Marek on ära ja keegi ei tee tööd 24/7. Oleks nagu tavaline argipäev. Oleks nagu pühapäev.
Üks on selge, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Alles ma siin kurtsin, et olen väsinud ja kurnatud. Küsi ja sulle antakse. Nüüd olen kodus. Puhkan kogu sellest virr-varrist ja jooksmisest. Nii palju kui puhata saab, sest eranditult iga kord kui ma viskan diivanile pikali, et filmi vaadata, jookseb beebikoer ukse juurde ja nõuab välja. Saab välja ja jääb terrassile seisma. Silmapilk hiljem on toas tagasi. Kaks minutit hiljem kordame seda rutiini. Jumal, kuidas üks koer saab tüütu olla. Aga tüütult nunnu, eksju.
Kui Marek laupäeval Pranglisse läks, naersime Idaga, et nüüd saamegi omavahel rahulikult kakelda. Tegelikkus on aga see, et oleme vaid korra naaatukene tülitsenud ja kui te mind ja Idat tunnete, siis tavapäevadel kakleme me päevas vähemalt kaheksakümmend kolm korda. Ida on olnud fantastiliselt hea laps (kas ma sõnusin nüüd ära?). Ta on toonud mulle hommikusöögi voodisse. Ta on käinud koeraga jalutamas. Ta on mind sundinud rohtu võtma ja sellega ühtlasi mulle selgeks teinud kui tüütu ma emana võin olla kui Ida haige on. Kas sa rohtu võtsid? Ega sa ei unustanud? Kas sa oled end kraadinud? Vaata, et sa jood? Rollid oleks nagu vahetunud. Ta on teinud süüa. Ta on küpsetanud kooki. Ja siis nagu muuseas küsinud, et kas ma talle Toca Bocas (või mis iganes selle nimi on) ühe maja võiksin osta. “Ma olen ju hea olnud?” küsib ta ja pean vastama, et ega see 6,90 mind tõesti vaesemaks ei tee.
Baymax on nag tõeline isiklik tervishoiukaaslane. Ma ei ole teda näinud veel niimoodi nurrumas ja kudrutamas, noh et kohe ronib kaissu ja nurrub. Muidu ta ikka pigem vaatab mulle pahase näoga otsa, et miks süüa ei ole juba antud. Jumal, kus see kass sööb! Ausalt sama palju kui Dexter. Ta oli elanud maal ühe vanema inimese juures ja mul on tunne, et ta on harjunud saama rammusat kodutoitu. Ma ükspäev katsetasin ja ta pani isegi makaronid pintslisse. Ei, ma muidugi ei toida teda makaronidega, lihtsalt tahtsin näha, kas ta sööb ka kodutoitu. Kui ta allkorrusel käiks, siis ta ilmselt istuks vaid külmkapi ees.
Sellel pildil on ta pahane, sest ma võtsin öösel talt ära paberkoti, millega ta mängida tahtis. Mina tahtsin magada. Tugevama õigusega otsustasin ma, et mängimise asemel me magame kõik öösel. Baymax ei olnud otsusega rahul.
Ida koolitöödega ree peale saamine on omaette väljakutse. Selles mõttes, et mul läks ikka aega, et aru saada, kust neid kodutöid leida ja kuidas neid teha ning mida on vaja teha, et hindelisi töid peab ta alles koolis tegema ja nii edasi ja nii edasi. Mul ei ole ju siiani selliste asjadega kokkupuuteid olnud. Saa siis täpselt aru, mis see Opiq on ja kuidas ning kas see peab e-Kooliga olema seotud. Siduskirjast ei hakka ma rääkimagi. Enda kooliaeg tuli meelde kui ma muudkui uuesti ja uuesti pidin kirjutama, sest tähed olid liiga pikali. Veab lastel, et nüüd saavad ise valida, kuidas kirjutavad.
Kas teile tundub ka uskumatu, et Ida on juba nii suur, et käib koolis? Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, et vau… Enne kui arugi saan lahendame laua taga 8.klassi keemia ülesandeid? Ma ei saa öelda, et seda väga ootaksin. Ma olen reaalainetes päris kehv. Kuigi kui tagasi mõelda, siis keemia oli ainuke, millega ma hakkama sain ja mis mulle meeldis. Sama ei saa ma öelda füüsika ja matemaatika kohta. Karma, et praeguses töös mõlemat omajagu vaja läheb.
Eile süüa tellides, tellisin ka hunniku puuvilju. Pidin Marekile lausa pildi saatma, sest seda tõesti juhtub väga harva. Parimal juhul ostan ma suvel arbuusi ja viskan selle siis paar nädalat hiljem minema, sest ma ei viitsi seda lahti lõigata ja nii ta kapis halvaks lähebki. Ja nüüd siis ostsin puuvilju. Keegi soovitas, et tehku ma puuviljasalatit jäätise või vahukoorega. Pidin vastama, et ei söö jäätist ega vahukoort. Ja siis lisama, et tegelikult ei söö ma ka puuvilju ega puuviljasalatit. Samas kooliajal sõin ma kogu aeg banaanivõileiba. Panin leivale soolast võid ja viilutasin sinna peale banaani. Banaan cornflakes ide ja keefiriga oli mu teine lemmik. Veidrik. Ma tean. Aa, ärge mulle soovitage puuvilju ka pudru peale panna. Ma ei suuda süüa magusaid pudrusid. Mu meelest on need kohutavad. Puder peab olema tehtud veega ja soolane.
No vot. Nii me siin olemegi. Kodus. Ootame Marekit koju. Nagu oleks meremees, keda mandrile ootad.
Tegin pühapäeva hommikul sõbrannale nalja, et kodu on nii must, et nüüd lähen ostan tumendavad kardinad ja tumeda vaiba, sest see kodu lihtsalt ei püsi puhtana rohkem kui paar minutit. Mitte et me ise nüüd nii otseselt mustad oleks, aga meil on see Aaberkukk (loe: Dexter), kes ei ole aru saanud, et kätte on jõudnud porine aeg ja enne tuppa tulekut oleks vaja käpad lasta üle kasida. Tema lööb käpaga ukse lahti, lendab tuppa sisse, teeb paar tiiru heledal vaibal ja läheb siis oma tumedale vaibale pikutama. Jajaa, ma teadsin, et hele vaip oli juba eos paha mõte, aga no meeldis. Ja siis see pagana tolm, ma ei saa aru, kas tolmujänesed on meie koristushaldja ära söönud või mis värk sellega on, et tolmujäneseid on rohkem kui koristushaldjaid. Ühesõnaga nali naljaks, aga uusi kardinaid ja vaipa me ostma pühapäeval läksime ja tulimegi tagasi pimendavate kardinatega. Muidugi ei olnud nende ostmise eesmärk kodu mustust varjata, ma ikka nii edasijõudnu tasemel ei ole, lihtsalt tundus, et sügisel on tumedad kardinad täitsa hubased.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minulik pikk sissejuhatus ära rääkida ja siis öelda, et tegelikult tahtsin hoopis teisest teemast rääkida. Kui ma vaatan elutuba, siis sellega võib täitsa rahul olla, ei ole ideaalne, aga hei, mis meie elus üldse ideaalne on? Kas peabki. Küll aga lähen ma hulluks kui ma vaatan neid poolikuid projekte, mis igalt poolt vastu vaatavad. Ma ei pea siin silmas neid pisitöid, mille Marek teeks poole tunniga ära kui tahaks, aga sellistest suurematest, mis võtavad päriselt ka aega (Marekil pole) ja oskusi (mul ei ole).
Näiteks Ida toa remont. Olin ka entusiastlik ja lootusrikas ning panin hange.ee keskkonda üles lastetoa remondi + katusealuse kapi ehituse (pmst riiulid ja mingi lükanduks), sain ühe pakkumise. Maksumusega 2900 eurot! Kas sellised ongi hetkel hinnad? Kui jah, siis no ma ei teaaaa… Laias laastus ei ole Ida toal ju midagi viga, aga ikka ju tahaks, et ta tuba oleks ka lõplikult valmis. Ja see kohutav lõpetamata nurk Ida toa taga. Ideaalis oleks ka sinna tulemas katusealused kapid, aga kui juba Ida toa remont maksaks 2900 eurot, siis ma teise töö pakkumist ei hakka isegi võtma.
Ega muud ei olegi kui ma pean nüüd kuidagi Marekit mõjutama, et ta selle toa ise ära teeks. Samas ma tean, et see on selline riskantne värk ja potentsiaalsed vastuargumendid, mida ta kasutab, on mul juba ette teada. Ühe vastu ma ei saa ka. Meil hakkab Pria projekti lõpetamise tähtaeg kätte jõudma, aga wc, klaasist maja (kuhu vastu kive pilduda?) ja välidušš on veel paika loksumata. Kaks esimest on küll õnneks juba kohale jõudnud, aga kolmas on veel vaja tellida, mis seisab muidugi selle taga, et enne on vaja kätte saada toetus kahe esimese eest. Tore on küll igasugu projekte teha, aga nende täitmiseks peavad finantsid ka olema. Mul ongi kuidagi kopp ees sellest, et asjad ei laabu ja kõik venib. Ja nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis mitte vaid ehitus. Kõik jääb saja asja taha ja tegemata. Selline vastik paigalseismise tunne on. Send help, you guys, ausalt!
Aga palun ärge öelge, et hakka ise tegema, et mis seal siis on “kiire ja lihtne, vaja vaid prioriteedid paika panna” või et võta töömees, sest “tänapäeval kõikidele kättesaadav”.
Mul vist on igal sügisel selline kerge meeleolulangus mõnda aega. Kerge madalseis, kus tundub, et midagi ei laabu (samas ei ole see üldse tõsi, nii palju põnevat ja ägedat on toimumas, aga ikkagi). Lisaks sellele, et koduremont ei edene ja Pria projekt venib, on mul viimasel ajal metsikud kõhuvalud. Kui mul sellised valud viimati olid, siis lõppes see sellega, et mul avastati endometrioos. See on ka krooniline haigus eksju? Jajaa, ma juba käisin arstil ka. Aga no ei meeldi mulle see, et igasugu haigused ligi hiilivad koos sügisese tujulangusega. Hahh, ma just taipasin, et ma ikka olengi nagu tädi Helju. Ma siiani olen arvanud, et kõik need iseloomuomadused, oskused, veidrused ja mitte veidrused on sellest tulnud, et tema juures lapsena nii palju olin, aga kuidas need haigused ka üle kandusid minuni? Mulle üldse ei meeldi mööda arste joosta, aga tundub, et ma aina rohkem seda teen. Nagu tädi Helju.
Aga vähemalt hoovis on ilus. Selles mõttes mulle sügis meeldib. Nii ilus ja värviline.
Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.
Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.
Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?
Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.
