Lasteaia teemal, mis ootamatult palju suuremaks läks, sain ma lasteaia õpetajatelt palju tagasisidet ka selle kohta, et tihti on lapsevanemad need, kes seavad piirid ja ei ole nõus näiteks vihmase ilmaga väljas olemisega. Põhjenduseks see, et riided saavad mustaks ja siis ei saa ju last autosse panna mustade riietega, või et “kas te teate ka kui palju see kombekas maksis ja te lihtsalt ei jälgi, kuidas laps õues käitub”.

See pani mind mõtlema. Te ju teate, kuidas mulle ka lasteriided – ja mood meeldib, ikka tahan ma, et laps minu mõistes ilusasti riides oleks, aga ma olen õppinud, et kõik ei ole vaid must ja valge, ilus või kole. Dressiteemat mäletate? Mulle ei meeldi dressipüksid ja ka tookord sain ma kriitikat, et mida see laps siis lasteaias kandma peaks. Ma ei ole sõnagi öelnud lasteaia kohta. Lasteaias peavad lapsel olema mugavad riided ja millest pole kahju, et need määrduvad, katki lähevad. Ei saa eeldada, et panen Idale lasteaeda selga Burberry kleidikese ja siis õpetajad jälgivad, et ta seda ära ei määriks. Kui MA tahan, et ta käib lasteaias kalli kleidikesega, siis pean ma ka arvestama, et sellega võib seal õnnetusi juhtuda.

Samamoodi on õueriietega. On ju olemas vihmariided, mis on kummimaterjalist ja mis põhimõtteliselt ju ei määrdugi. Pori kuivab ära, pühid selle maha ja ongi puhas! Selleks nad välja mõeldud ongi. Ja “barnehagedress” (lasteaiakombe) on poes täiesti müügil, hind tihti väga mõistlik, ca 30 eur . Geniaalne riietusese (näiteks LINK). Nii lapsele kui õpetajale, kes sada last riidesse peab saama. Tõmbad aga lupsti kombe selga ja valmis. Need on lasteaias kapis olemas. Nagu ka puhtad kojumineku riided.  Nii lihtne ongi. Ei mingit muret, et kallis ja ilus riideese lasteaias müttamise käigus mustaks saab. Kui ma olin laps, siis mu Rootsi sugulased saatsid mulle valged talvetossud. Need pandi kappi “õiget aega” ootama ja polnud igapäevaseks kandmiseks, sest need võisid mustaks saada. Ma sain neid paar korda kanda, sest need jäid mulle enne “õiget aega” väikeseks:D

Mis ma tahan öelda? Selle aasta jooksul (ma ei pea silmas vaid eemal olemist, vaid ka veel üht aastat emana) olen ma palju õppinud. Kui te mind tunnete, siis te teate, et mulle meeldivad reeglid, ma ei poolda vabakasvatust, ma kannatan mingil määral obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire käes (asjad peavad “õiges” kohas olema jne), ma arvasin, et lapsed on väikesed nukud, keda riietada ja sundida tegema kõike nii nagu mina õigeks pean. Nagu mängimine. Mina tahan, et ta mängiks Memoryt õigesti, saamata aru, et tema jaoks ongi tema moodus hetkel õige. Ma olen õppinud, et on nii palju halle varjundeid. Ei ole ainult ühte ja õiget. Ma olen õppinud tegema kompromisse, leidma lahendusi, et me kõik oleks rahul. Mõningal määral on see tähendanud mingil määral reeglitest lahti laskmist, aga suurel määral on see tähendanud seda, et ma olen ise püüdnud õppida. See ei ole alati välja tulnud, kuid ma püüan edasi ja arenen koos lapsega. Ma püüan teda rohkem mõista kui ma siiani tegin. Ma ei taha sellist karmi lapsepõlve nagu paljudel minuvanustel on lasteaiast ja koolist meeles.

Ja ma ei solvu enam kui keegi kritiseerib või ei nõustu minu mõtete/vaadetega, ütleb, et mul pole õigus. Ma ei arvagi, et alati on (kuigi ma sisimas tean, et on ikka). Nii nagu ma ei taha, et mu lapsest tuleb üks “hallist igavast massist” ei taha ka ma ise olla piiratud mõtlemisega. Nagu meile, eestlastele, nii kombeks on. Sest me oleme harjunud kõike ühte moodi tegema. Ja solvume kui keegi ütleb, et võib olla meie viis pole ainus õige.

Kõigil on alpakadest kindlasti juba kopp ees, aga nad on ju nii armsad. Eriti nüüd pügatuna.

Jalutuskäik. Missiooniga: Emme tagasi kõhnaks.

Kõige armsam kiri. Idale õpetajatelt. Nutma ajas.

Ida alustab sügisest suurte laste rühmas

Olgugi, et sukkpüksid ON suured ja igal muul juhul keeldub Ida suuri sukkpükse jalga panemast, siis Lotte puhul tehakse erand ja nõuti just neid sukkpükse.

After my post on differences between Estonian and Norwegian kindergartens, quite many teachers contacted me and said that the problem often is in parents, who have an idea that they know best what their child likes and doesn’t like. Like going out in the rain. They were said to say often that they don’t want their children going outside in “bad” weather, because they will get dirty and will afterwards make the car seats dirty. Or they even say “do you know how much this thing costs, cannot you make sure that the clothes stay nice”.

It made me think. I love children’s fashion and clothes, I always wish my child to be well dressed, but I have learnt not everything is black and white, pretty or ugly. Remember when I critizised jogging pants and got critizised back what are children supposed to wear in the kindergarten then. I have never said anything about clothes in kindergarten, then being comfortable is the most important thing. And they have to wear clothes which can get dirty and ugly after a lot of playing. I cannot think that if Ida is wearing a Burberry dress to kindergarten the teachers have to make sure that she “behaves well” so that the dress will not get dirty. When I was a child my great uncle from Sweden sent me beautiful white winter shoes, they were put to cupboard to wait for “the right time”, they were not ment to be worn everyday, because they may get dirty. I got to wear them a few times, because I grew out of them before the “right time”.

It’s the same with outdoors wear. There are things made for rainy weather, which will not get dirty or wet. The “barnehagedress” (LINK) is a genial piece of clothing, both for childremn and teachers. And it will stay in the kindergarten for those rainy days, in the cupboard together with clean clothes;) Simple as that! No need to be stressed about the clothes.

What do I want to say? I have learnt a lot during this year (and I don’t only mean being abroad but being a mother as well). If you knew me, you’d know that I love rules, I want children to behave,  I have a slight obsessive-compulsive disorder (I want things to be on “right” place) and I have always thought children are like little dolls to dress up and make them do what I feel is right. It has taken me almost three years to understand that my right is not always right when it comes to children. We have different experience of things, she is experiencing many things the first time and of course that is why we understand things differently. I have learnt to compromise, I have learnt to find ways which makes both of us happy. In a way it has ment that I have given up on some rules, but more than that it means that I have tried to learn, change and develop with the child. I do not say I have succeeded 100%, I find raisin a child part joy and part guerilla war, but I know there are many shades of grey between white and black now.  I am trying to understand more than I have done so far. I do not wish her to have the same strict memories from kindergarten and school like people my age often have.

And I do not get offended when someone says I am not right all the time (inside I know it anyway that I am), but I don’t want to think only inside the box. Like we, Estonians, tend to do. Because we are used to one way of thinking and there is often no space for new thoughts. It’s safe inside the box.  “The right way of thinking” have been put to our minds from early age and no wonder  we get offended when someone “critizises” us then.