Kollane

Ida oli pikalt juba nuianud, et me spaasse läheksime. Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal väga spaalainel olnud, kuidagi nagu pole kiskunud lihtsalt, siis sai see näpp ikka antud Idale ning enam ta järgi ei jätnud enne kui leppisime kokku, et läheme pühapäeval Laulasmaale. Pühapäeval just selle pärast, et ma tegelikult tahtsin lihtsalt nädalavahetuse kodus molutada. Vanasti olin ma esimene, kes autole hääled sisse pani kui keegi “spaa” ütles. Nüüd nautisime nädalavahetusel kodust spaad, mis tänu sügislehtedele on hetkel mu meelest maksimaalselt romantiline, aga Ida jaoks ei olnud see nagu päris see. Muidugi ma mõistan teda.

Ma ise fännan sügist, see tähendab seda osa, kui kõik on kuldkollane ja päikeseline ning isegi kui ma ise seda ütlen, siis Ussipeas on sellisel ajal äärmiselt ilus.

Hea on, et ma läbi bookingu laupäeva hommikul Laulasmaa spaas tuba ei broneerinud, sest seal olid hooldustööd, mis tähendas, et avatud olid vaid saunad, mulle oleks see sobinud, aga arusaadavatel põhjustel Idale see variant ei meeldinud. Vaatasin Tallinna spaasid ja tabasin end mõttelt, et mul on esmaspäeva hommikul palju lihtsam sõita Haapsalust Tallinna poole kui et viia Ida Ääsmäele kooli ja siis tagasi sõita Tallinnasse. Nii me Haapsalu poole vaatama hakkasimegi. Mõtlesin küll, et ei kirjuta sellest väikeset tripist midagi, sest sai nagu juba igal pool sotsiaalmeedias jagatud oma positiivseid ja negatiivseid mõtteid, et mida ma ikka end kordan, kuid siin ma olen ja Hestia Hotel Haapsalu Spaast natuke ikka kirjutan.

Tahtsime Idaga sööma minna Dietrichisse, aga see oli täiesti täis. Väljas olid ka lauad, aga kuidagi ei olnud üldse nii hubane nagu suvine õueterrass, mistõttu me liikusime Müüriääre kohvikusse, kus ma tean, et on nunnu sisehoov. Kohvikust endast ma ei ole juba aastaid enam suures vaimustuses olnud, ma ei tea, kas olen mina pirtsakas või on nende kvaliteet langenud, kuid kuidagi ei ole nagu wow-tunnet olnud enam. Nüüd aga istusime õue laua taha ja jäime päikese käes mõnuledes ootama. Teenindaja käis paar korda väljas, kuid ei teinud meist välja, tabasin end mõttelt, et ju on letiteenindus. Läksin küsima, ei olnud – lauast teenindamine, mulle anti menüüd kaasa. Ootasime, ootasime, oooooootasime. Teenindaja käis veel mitu korda õues, tõi teistele joogid ja söögid ning eemaldus nagu oleks meil küüntest kübar. Jah, me istusime kaugemas nurgas, aga see ala ei ole nii suur, et sa ei paneks inimesi tähele. Peale selle oligi õues tol hetkel koos meiega kolm laudkonda. Kümme minutit hiljem ma vihastasin ning marssisin dramaatiliselt sisse. Mhm, ma olen tõesti selles mõttes kohutav klient, et ma vihastan kui pean niimoodi ootama. Sisisesin teenindajale vihaselt oma tellimuse, sain pahandada, et ei pea ju kohe vihastama, aga et ta tõesti ei märganud meid. Hoovi tagasi istudes, otsustasin negatiivsed tunded endalt maha raputada, sest ilm oli liiga ilus ja ma ei tahtnud, et reis niimoodi algaks. Sain hakkama.

Kui lahkusime jäi samasse lauda seal aia ääres istuma üks Soome paar. Me olime kohta vahetanud, sest seal laud kõikus. Nad olid tolleks hetkeks kui meie Müüriääre kohviku ukse enda järelt kinni panime, oodanud ka umbes kümme minutit. Veider teenindus.

Jalutasime veidike linna peal ringi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellele Haapsalu meeldib. Täiesti üks lemmikumaid linnasid Eestis, nii hubane, tilluke, armas, täpselt selline, et tahaks panna kaminale klaaskuuli sisse. Eriti koos kõikide nende kollaste lehtedega. Täiesti armu ära. Või noh, ma olengi armunud. Eriti sügisesse Haapsallu. Ehk see ongi põhjus, miks me siia alati just sügiseti satume. Ja teate, see on üks imelik asi, et siin paistab alati päike. Kõik on alati kollane ja kuldne. Rahulik.

Kui me lõpuks spaa poole hakkasime sõitma, panin ma 2+2 kokku, et Hestia Haapsalu on vana “Laine” ja kuigi ma olin näinud pilte ning eeldasin, et hotell on teinud läbi uuenduskuuri, siis korraks vandusin end küll maapõhja. Ma olen “Laines” käinud ja siis tundsin ma end täiesti võõrkehana Soome pensionäride keskel. Siis ei meenutanud see kuidagi spaad, vaid sõnaotseses sanatooriumi, kuhu raviproteduure tullakse tegema. Ma lootsin, et heaoluspaa nagu seda nüüd kutsutakse, tähendab midagi muud.

Tähendas!

Asukoht otseloomulikult fantastiline. Aga sisu? Alustame tubadest. Toad on väikesed, telekas seinal miniatuurne nagu Laulasmaal. Ma proovisin küll merevaatega toa vastu meie tuba vahetada, kuid väidetavalt ei olnud vabu tube, ehk oleks ma pidanud ütlema, et olen nõus juurde maksma? Kui me järgmine kord sinna perega tagasi läheme (ja me läheme!) , siis ma arvan, et võiks sviidis ööbida. Kõik teised toad, ka merevaatega, tunduvad ikka liiga kitsukesed ning kui tahaks toas mugavalt aega veeta, siis tahaks, et seal saaks ringi ka end keerata. Seekord polnud lugu, sest esiteks teadsin ma, et olen sunnitud (nii ma arvasin alguses) suurema osa ajast spaas veetma ning teiseks olin ma kindel, et jääme üsna varakult magama (mhm, kell 21 me magasime juba).

Spaa, kus ma arvasin, et olen sunnitud suurema osa päevast veetma? Ütleme nii, et sundimisega ei ole siin küll midagi pistmist. Selles spaas oli rõõm aega veeta. Viiest erinevast saunast sai Ida lemmikuks “Sool & Muda”, sest seal sai endale mudamaski näole kanda. Mis Haapsalus spaas käimine see on, kui pole Haapsalu mudaga end kokku mökerdanud eksju? Me tegelikult algselt plaanisime ka massaaži minna, kuid seal ei olnud võimalust kahekesi minna ning Ida hakkas lõpuks oma massaaži ikkagi kartma. Kuigi ise oli sellest nädalajagu juba rääkinud, kuidas ta laseb end mudida. No järgmine kord siis.

“Lõõgastav ja kadakane” saun on miljonidollarivaatega. Päriselt ma ei tea ühtegi teist nii ilusa vaatega spaad ja sauna. Alles hiljuti Norras külastatud Farris Bad, mis olla ju luksusspaa, jäi kaugele maha. Ma ei liialda.

“Äkiline ja kuiv” saun sai ka ära proovitud, seda väga lihtsal põhjusel – me ei kavatsenud minna ära ilma 14kraadisesse külmaveebasseini hüppamata. Jube äkiline, aga jube mõnus oli lisaks saunale ka külmaveebassein. Edasi nautis Ida hülgeelu ujumis- ja massaažibassein, mina istusin seal samal kõrval, võtsin läbi klaasi päikesevanne ja nautisin proseccot. Midagi rohkemat oleks tollel hetkel olnud patt tahta. Olin just hiljuti arutanud sõpradega kriitika, keskpärasuse ja rahulolu teemadel. Mõlgutasin neid mõtteid oma peas edasi tundes, et kui see on keskpärane elu, siis olen rohkem kui hea meelega keskpärane, sest selline elu pakub täielikku rahuolu. Olen küll sügiseti veidike melanhoolsem kui tavalisem, kuid taipasin seal istudes, et ma olen pisiprobleemidest hoolimata rahul ja õnnelik. Kas saab veel midagi rohkemat tahta elult? See spaasse tulek ja sügisene kollane ilu mõjus mulle nii positiivselt. Ma tundsin, et kiirgan positiivsusest. Imal jah?

Restoran? Hmm, ausalt, ma olin valmis pettumuseks. Ma ei tea, miks ma end nii olin häälestanud, ju ikka see “Laine” kogemus rääkis. Kui olete nagu mina, siis päriselt laske lahti vanast, uus spaa on hoopis midagi muud ja seda on ka restoran. Esiteks vaade. Sellest vaatest kui päike hakkab vaikselt loojuma ja värvib taeva kollakas-roosaks, ei saa küllalt saada. Ma oleksin seal võinud pikalt istuda. Teiseks toit. Jumalikud merekarbid valgeveinikastmes täpselt piisava koguse tšilliga. Ida muidugi vaatas mind kõrvalt oma pastat pugides (kui see laps sööb, siis on toit väga hea, ja ta sõi kahe suu poolega!) ja küsis, et miks me ometi midagi sellist sööme, et see ei saa ju hea olla, aga ärge teda küll siinkohal uskuge. Minge sööge neid karpe! Ja proovige eelroaks kodust pasteeti. Kas ma “jumalik” juba kasutasin oma süvaanalüüsis? Kordan end. Ütlen veel kord “jumalik”. Kuigi võiks öelda ka hõrk, suussulav, sõrmilimpsimapanev. Kolmandaks teenindus. Antonina, kes meid teenindas, tekitas sellise tunde nagu oleksime selles restoranis kõige oodatumad külalised. Samamoodi suhtus ta külastajatesse, kes tulid peale meid. Fantastiliselt soe ja armas teenindus. Palusin vabandust, et mul ei olnud sularaha, et jootraha jätta, kaardiga seda teha ei saanud, kuid tänasin tõesti teda teeninduse eest. Teenindus on selles spaas üldse võrratu. Kohe selline kutsuv.

Mõnus tunne oli sees kui kaheksa ajal voodisse pugesime, et veel enne uinumist “Kolikambri müsteeriumi” (filmi saate soovi korral tellida siit) vaadata. Uni oli magusamast magusam. Isegi hoolimata sellest, et padjad tuleks küll (vähemalt selles toas) ära vahetada, need olid liiga õhukesed, vaata, et õhemad kui Tallinki laevades ja seal on maailma kõige halvemad padjad. Siinkohal oleks ma pidanud oma postituse eile ära avaldama, sest siis ei oleks mul ei oleks midagi negatiivset öelda (isegi padjad annaks andeks).

Hommikusöök oli alates kella seitsmest. Et oli esmaspäev tähendas see meile hiljemalt 7:20 lahkumist, et Ida jõuaks õigel ajal kooli ja mina tööle. Iga minut oli arvel, ja seepärast läksime me restorani viis minutit varem, et saaksime kenasti veel ka süüa Muidugi oleksime me võinud tanklast kabanossi osta tee peale, aga kuidagi ikka tahaks normaalselt laua taga istuda, kohvi ära juua ja midagi süüa enne lahkumist. Pealegi hommikusööki kiideti arvustustes. Uks oli veel kinni, töötajad tegelesid viimaste asjade lauale sättimisega – kohvimasina täitmise ning kahvlite paigutamisega. Kahtlustada võiks, et mul oli peas jälle küüntest kübar, et mind ukse taga ei märgatud, kuid nad nägid, ütlesid omavahel, et “me pole veel avatud ju” ja ma tundsin, et kõik mu eile leitud positiivsus lendas õhku. Ma ei ole ka päris loll, et tulen niisama ukse taha kraapima kui tean, mis kell see avatakse, ju mul ikka on mingi põhjus ning mina töötaja asemel oleks küsinudki, kas saan kuidagi aidata. Ma olen oma elus 7843204 hotellis olnud, olnud ka olude sunnil varem hommikusöögilauas ning alati on kõik olnud mõistvad. Ka siin oleks saanud meid sisse lasta, me oleksime saanud hakata võileiba tegema, nemad oleksid samal ajal lõpetanud kohvimasina täitmise. Me ei oleks üksteist seganud. Nüüd meie segasime. Mulle jäi nii paha tunne sisse. Kuulsin jälle oma torina peale, et ei pea ju pahandama, aga mina olin pahane. Oleks võinud tee pealt tanklast kabanossi ja kohvi võtta, oleks tunne parem olnud. Sellised pisiasjad pahandavad mind. Olen jah selline. Tilk tõrva rikkus küll üldist kogemust, kuid kokkuvõttes oli muidu just teenindus selle spaa üks väga suuri plusse. Naerusuisest koristajast, kes meie toas just lõpetas kui saabusime, vastuvõtuadministraatorite, spaa info ja kuni õhtul meid teenindanud ettekandjani.

Mul on natukene kahju, et kiirustades lahkuma pidime. Ma oleksin tahtnud nautida, kuidas järjekordne päev kollaseks värvub. ☀️

Kuidas ma justkui Sibulatee puhvetitepäeval käisin

Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.

Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.

Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.

Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.

Foto: Fotomorgaana
Foto: Fotomorgaana
Foto: Fotomorgaana

Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.

Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.

Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.

Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.

Tilk tõrva ei rikugi meepotti?

Päring. Noor mees Saksamaalt tahab meie juures ööbida kaks ööd. Mõtleme eelmisele kogemusele ja olen juba vajutamas “cancel request” nuppu, kuid otsustan siiski tema profiiliga tutvuda. Pikaaegne kasutaja, mitmed väga positiivsed arvustused (aga teisel oli ju ka?!), kõhutunne ütleb, et võtame vastu.

Meie juurde jõuab pikajuukseline mootorrattur. “Issand, siin on nii ilus, siin on nii tore, see on rohkem kui ma ootasin,” on ta vaimustuses. Olen skeptiline, sest eelmine ütles sama, kuid siiski kõhutunne ütleb, et seekordne külaline on teisest puust. Ja ongi. Ta on mootorrattareisil, sest pole Skandinaaviamaades ja Baltimaades käinud ning enne oma tüdruksõbraga Tšehhis kokku saamist on ta otsustanud nende maadega tutvuda. “Me ei tea Eestist midagi, ma teadsin vaid seda, et te osalete Eurovisioonil, et teil on kiiking, ma lugesin selle kohta laevas ja mu kõige lemmikum bänd on Eestist pärit,” räägib ta. Vaatan teda ja mõtlen, mis bänd see olla võiks. Metsatöll ilmselt? Aga ei, selleks on Vanilla Ninja. Ja kui ma ütlen, et ta on fänn, siis ma mõtlen, et ta on fänn. Ta näitab vestlusi kui ninjad on talle kommentaarides vastanud, kui õnnelik ta oli kui nad uuesti kokku said ja rõõmustab nagu laps kui Tallinnas “Vanilla Ninja” jäätise leiab. See on nii lahe! Ta teab isegi seda, et Kapa-Kohilas on 21.08 festival, kus Lenna esineb. Kahjuks peab ta siis juba vähemalt Poolas olema.

Ta on meie juures kaks ööd. Me istume õhtul meie terrassil ja räägime Eesti ja Saksamaa sarnasustest ja erinevustest, poliitikast, põgenikest, toitudest. Otsustame talle tutvustada nö veidraid Eesti toite. Üllatuslikul kombel ei šokeeri teda isegi hallikas kala kiluvõileival ega kohuke. Kukeseenekastmest saab hitt. Nii majas kui hyttas on tänu uuele külalisele mõnus vaib. Viimasel õhtul istume me terrassil, ta tutvustab meile loogikat jaapani keele taga, räägime veel Vanilla Ninjast ja kiikingust ning isegi natuke kahju on, et ta ära läheb. Nagu vahetusõpilane oleks perre sattunud.

Kui ta on kaks päeva Tallinnas olnud, otsustab ta sealsest korterist välja checkida ning enne teele asumist veel ühe öö meie juures olla. “Te olete lihtsalt nii rikkad, ma ei mõtle rahaliselt, aga ma pean silmas seda luksust ja rikkust, mis teid siin ümbritseb. See on õige rikkus!” selgitab ta. Võib olla on tal tõesti õigus. “Ja mõelda vaid, ma valisin selle koha suvaliselt, lihtsalt et see oleks Tallinnale ja Paldiskile lähedal ja mulle sobivas hinnaklassis, ma ei oleks saanud paremat valikut teha.” Vaatame Marekiga end ümbritsevat, taamalt ostab sookurgede ja ritsikate muusikat ning meile tundub, et võib olla on tal tõesti õigus. Meid ümbritsev on luksus.

Samal aja kui meie külaline tutvub Tallinnaga, skoorin ma täiesti juhuslikult hytta´sse sobiva voodiraami. Asub Keilas ja selle müüja on nii meeldiv, et toob selle kohale ka. Ainus miinus – see on vaja kokku panna, aga Marekit ei ole kodus. Te ju teate mind, ma pean asjad kohe kokku saama. Ma olen kärsitu. Helistan Marekile ja lasen tal end juhendada, milliseid tööriistu ma pean kasutama ja mida üks või teine tööriist tegema peaks. Pool päeva ja palju vandesõnu ning peaaegu allaandmist hiljem olen ma selle paganama voodi koku saanud. Ma ei ole k-u-n-a-g-i oma elus midagi kokku pannud. Great success! Isegi emme on rahul.

Pildid ootavad veel seina panemist. Ma ei hakanud ise riskima. Mul ei ole väga silmamõõtu. Need kaks Ida kunstiteost on ajutiselt kahepoolse teibiga.

Hyttas ON hygge. Lisaks olen ma ühelt blogilugejalt saanud paki. Imeliste heegeldatud linikutega. Olen lummatud ja sõnatu. Kaks neist otsustan meie oma pesas natukeseks kasutusele võtta, kaks lähevad hytta’ sse. Kas tõesti on inimesed ilusad ja head? Tundub nii.

Pühapäeval läheme me Ida ja Dexteriga väikesele jalutuskäigule Keilas. Olen Idale lubanud, et ta võib purskkaevus veits hullata. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga millal see on lapsi seganud. Kui nemad tahavad veega mängida, siis nemad mängivad veega.

Meie külaline on kohale jõudnud. Olen lubanud teda seekord šokeerida Eesti magustoitudega. Tuleb ikka raskekahurivägi välja tuua. Kama ja mannavaht. Mannavaht jätab ta külmaks. “Meil on ka midagi sarnast olemas,” ütleb ta, kuid meie suureks üllatuseks maitseb talle kamavaht (vahukoore ja Vana Tallinnaga). Me jääme kõik arvamusele, et ta on natuke veider. Ka kiikingu on ta Tallinnas ära proovinud. “Ma ei saanud ju minna, ilma et oleksin seda vähemalt proovinud, aga pagan, see oli raske,” ütleb ta.

Järgmisel hommikul teen ma kodukontoris tööd. Külaline tuleb kohvi jooma ja vaatab murelikult vihmaradarit. Kogu päev näitab vihma. “Ma ei armasta vihma, ma olen nagu kass, peale seda kui ma Rootsis 200 kilomeetrit paduvihmas sõitsin, ei taha ma enam vihma näha,” selgitab ta. Radar näitab kahjuks vaid vihma ka Lätis ja Leedus, mis on ta järgmiste päevade sihtpunktid. “Millal teil järgmine külaline tuleb?” küsib ta. Vastan, et neljapäeval. “Aga siis ma jään üheks ööks veel,” otsustab ta. Meile sobib. Mina klõbistan tööd teha, Ida vaatab multikat. “Tahate, ma teen pannkooke?” küsib ta äkki. No ikka tahame, aga piima ei ole ja ma olen autota (see on ka põhjus, miks ma kodust tööd teen).

“Ma käin Keilas ära,” ütleb ta. Mõeldud-tehtud, vihmaradar järgi vaadatud ja nii ta oma mootorrattaga Keilasse piima järele lähebki. Ida on lummatud. Filmib, et sõpradelegi näidata, kes meil külas on.

“Ida, tule ma õpetan sulle,” kutsub ta Idat pannkooke tegema. Ida paneb vastumeelselt TikToki kinni, kuid tuleb õppima. “Kõige olulisem on, et tainas oleks nagu tapeediliim, paks ja kleepuv, selline, ” näitab ta Idale. Ma lähen natukeseks eemale, et mõned telefonikõned teha. Kui ma tagasi tulen, palub ta mul tainast maitsta. “Maitse, maitse ja ütle, mis valesti on?” Saan aru, et see ei tõota head. Näen juba laual olevat purki, mille ma talle andsin, saan aru, et olen suhkru asemel soola andnud. Pannkoogitainas on nässus. Nojah, sinna see jääbki, sest munad said ka otsa. Pagan!

Ma ei ole sellega nõus. Muidugi võiks ta ju uuesti poodi sõita, aga vihmapilved lähenevad. “Tead, ma helistan naabrile, meil on siin tegelikult naabrid ka, äkki me saame kaks muna laenata!” otsustan ma ja guugeldan krossiraja numbri. Pole naabriga aastaid rääkinud rohkem kui Facebookis mõnes kommentaaris, lihtsalt peale seda kui Hugo enam nende juurde ei jooksnud, et oma pruudile külla minna, kadus suhtlus, nagu ikka. Teretame ikka kui näeme, aga noh nagu eestlased ikka, ega siis rohkem naabritega läbi ei käi kui otsest vajadust pole. Nüüd on. Läheme Ida ja Dexteriga läbi metsa naabri juurde. Nagu Punamütsikesed. Mitte küll vanaemale külla, aga mune hankima. Kuidagi nii mõnus idülliline tunne on.

Pannkoogid saavad tehtud. Kuradi hea on. Ühe jätame Marekile.

Sellised külalised on põhjus, miks me seda teeme. Tundub, et see eelmine tõrvatilk ei ole siiski meepoti rikkunud. Hea tunne on, et hygge on tagasi.

Hakkame siis otsi kokku tõmbama!

Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.

Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.

Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.

Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.

Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.

Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.

Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.

Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.

Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).

Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.

Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.

Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.

Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?

Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…

Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.

Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.

Kohal

Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.

Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.

Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.

See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.

Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.

Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.

Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.

Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.

Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.

Eestimaa on ilus, läbi külade viib tee, nende nimedest ma tean juba pooli

Kas te teate seda Jaan Kirsi lugu? See on justkui minu ideaalse Eestimaa suvepuhkuse kokkuvõte. Ma istukski niimoodi autorooli ja sõidaks kõik need Uduvere, Pärivere, Pööravere, Kullavere, Tõravere, Imavere, paremale-vasemale, Konuvere, Vaivere, Eivere, Randvere, Adavare, Tampere, oi see nüüd küll on vale, Pudivere, Viluvere, Kullivere, Kallivere, Jädivere, Kärevere läbi, aga kahjuks ei ole nii palju aega. Vähemalt seekord. Ja nii läks meie teine päev marsruudil Alatskivi, Alasoo, Pusi, Kallaste, Tedreküla, Kodavere, Runivere, Kadrina, Kääpa. Kuidas ma neid kohti nii hästi mäletan? Et Idal ei oleks igav, rääkisin ma talle, kuidas ma lapsena Rootsis punktist A punkti B sõites kirjutasin üles kõik kohanimed, kust läbi sõitsime. Ida arvas, et see on lahe mõte (näete, polegi ma nii lootusetult igav lapse arvates) ja nii ta neid kohti üles kirjutas kuni jõudsime teise päeva sihtkohta Kadrinasse. NB! Kadrinaid on Eestis mitu. Meie sihtkoht oli Sibulatee Kadrina. Täpsemini Kadrina mõis. See oli täpselt nii nunnu nagu ma olin arvanud. Ma olin seda juba paar aastat tagasi tahtnud külastada, isegi ööbimise bookinud, aga kahjuks pidime me tookord reisi tühistama. Seekord ei kavatsenud ma millegi lasta meie puhkust ja peatust seal segada.

Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja, siis te ju teate, et ma armastan eriliselt mõisaid – nii mahajäetuid ja lagunenuid kui ka mõisahotelle. Kadrina mõis on selline, mida ma kujutaksin ette oma ideaalse koduna. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga öelge mulle mõis ja ma sulan. Öelge mulle Kadrina mõis ja mina ütlen teile, et see on üks nunnumaid peatuspaiku. Igaks juhuks jälle, et mitte midagi selles postituses ei ole #sponsored. Ma oleks tahtnud siia kauemaks jääda, aga mis sa teed kui aeg on ikkagi limiteeritud ja tahad jõuda teise suve “must be” sihtkohta – Varnjasse. Aga tõesti – imearmas koht, suurepärane teenindus, üllatavalt hea hommikusöök ja kaunid käsitööehted müügis. Natuke läks ehete juures lappama, aga kohe ilma nendeta ei saanud kuidagi lahkuda. Soovitan teil kas 1) ukse juures oleva ehtekapi juurde vaadata ja endale uued lemmikehted valida või 2) silmad kinni sealt mööda minna. Kurb on vaid see, et Idal üks kõrvarõngas ujudes ära kadus järgmisel päeval. Tundub, et on ema geenid ikka pärinud. Ma kaotan ka kogu aeg kõrvarõngaid.

Mis selle päeva aga eriti eriliseks tegi, oli see, et ka emme, õde ja pisi-Matu (+Muri) liitusid meiega. Vana aja reisid tulid meelde. Meil oli traditsioon ringi trippida ja alati ära eksida, ka seekord jõudsime seda teha, aga pragu ikka on iga ühel oma tegemised ja kogu aeg kiire nagu meil on, nii et selline spontaanne naistetripp oli eriliselt khuul. naljaka kokkusattumusena tuletas FB meile meelde, et olime just samal päeval kuus (seitse?) aastat tagasi ühel sarnasel meie pere naiste tripil.

Mul ei olnud enam meeleski, et emme ja Mari on täitsa lahedad. Noh kui emme ei ole kuri ja range ning Marian ei korista midagi kogu aeg. Okei, nali. Aga tõesti sellist reisi ei olnud pikalt olnud ja mul on nii hea meel, et nad kaasa tulid. Alloleval pildil me veel ei sõida (kui mõtlete, et miks lapsed taga ilma turvavöö ja turvatoolita istuvad) ja mina ei ole nii higine, vaid me just tulime ujumast. Kallastelt. Kallastega tuleb mulle alati lapsepõlv meelde. Tartus elades ei käinud me kunagi ujumas Emajõe rannas või Anne kanalis, vaid sõitsime alati kas Vedule, Kallastele või Kauksi. Vedu oli mu jaoks igav, Kauksi emme kogu aeg viitsinud ja nii möödusid meie päris paljud suved Kallaste rannas.

Õhtu lõppes õhtusöögiga Kivi kõrtsis. Jälle üks koht, mida ma alguses ei kippunud külastama, sest tundus selline, kuidas ma siis viisakalt ütlen, suvaline teeäärne pubi, kust ma ei lootnud maitseelamust saada. Väga suur eelarvamus ja liiga tegemine. Hästi armas koht on ja hästi maitsvad toidud. Minu soovitus – kreemine sibulasupp kukeseentega. No oli ikka hea küll!

Natuke random tähelepanek ka. Meie kõrvallauda, kus olid laual veel nõud eelmistest külastajatest, istusid inimesed, kes selle asemel, et ise nõud kaasa võtta või eemale tõsta, teisele lauale, läksid ekstra kõrtsi sisse, et öelda, et laud on koristamata ja siis veel korra, et öelda, et puhastada oleks ka vaja. Ma saan aru, et me oleme maksvad kliendid, aga alati ei pea ju seepärast maksimumi võtma? Ma pean silmas seda, et oleks ju võinud sisse minnes mõned nõud kaasa võtta ja siis öelda, et ehk saate laua puhtaks teha, aga nemad seisid ja ootasid. Kõrtsis ei olnud tol hetkel vähe rahvast ja koristamata laua eelmised külastajad olid just lahkunud. Ma tahan ka head teenindust, ma lähen närvi kui ma seda ei saa, aga see “me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine mulle ka ei meeli.

Igatahes, astuge läbi kui Alatskivil olete. Ma usun, et te ei kahetse, hind ja kvaliteet on paigas.

Meil oli plaanis ka Kalevipoja muuseumi külastada, aga (ekslikult) vaatasin ma google´ist et see on avatud alles kolmapäevast (tegelikult suvel iga päev 11-18) ja nii jäi see järgmiseks päevaks. Sellest oli paganama kahju, sest kolmapäeval oli meil vähe aega, aga Kalevipoja muuseum/SA Kalevipoja Koda vajab vähemalt paari tundi.

Homme olete sunnitud sellest külastusest pikemalt lugema;)

Hullumeelsed päevad

Mõnikord juhtub, et mul on kiire ja palju teha. Muidugi ei ole ma nii hõivatud nagu paljud sotsiaalmeediastaarid, aga tuleb ette olukordi, kus kõik langeb ühele päevale ja lihtsalt on tunne, et rööprähklemise edasijõudnute koolitust oleks vaja.

Kolmapäeval oli Idal sõbranna külas, mul on nii hea meel, et tal on (vähemalt minu arvates) täpselt selline ideaalne koolieelne suvepuhkus olnud. Palju lustimist, palju sõpru, ka palju suhkrut ja vanemate närvide söömist sellest tulenevalt ning palju ootab veel ees. Meil oli kokkulepe sõbrannaga, et ühe ööpäeva on tüdrukud siin ja siis teeme järgmisel päeval lastevahetuse – st annan lapsed talle kaasa ja järgmise ööpäeva on lapsed tema juures. Ja nad lustisid. Päriselt nii tore oli vaadata seda lapselikku rõõmu ja mängulusti. Kui te arvate, et me pidime tünni sooja panema, siis te eksite. Samas, millal merevesi 25 kraadi on?

Ma otsustasin, et kõige lihtsam on mul järgmisel päeval teha kodukontori päev, sest kuigi Ida käib minuga palju tööl kaasas ja see on õnneks meil okei, siis päris lasteaiaks ei tahtnud ka kontorit muuta. Kodus asjatavad omaette ja mina saan rahulikult tööd teha. Läks natuke teisiti. Selles mõttes, et ma rumal lubasin neile õhtul pannkooke (eeldades et Marek on kodus hommikul), aga tema sindrinahk läks hoopis tööle ja kuigi ma lubasin tüdrukutele, et küll ta teeb kui tuleb, pidin ma neile midagi süüa andma seniks. Aga kas me olime singi ja juustu ja saia ära kasutanud eemisel õhtul snäkilaua tegemiseks ja kas ma olin need ülejäänud tikuvõileivad, mida lapsed süüa nüüd tahtsid, Dexterile andnud? Venitasin niikaua kuni kohalik kohvik lahti tehti. Seal ikka on pannkooke, mõtlesin ma. Ei olnud. Seega lapsed said hommikusöögiks kanapastat. Aga ise valisid! Mina oleks neile omletti pakkunud välja. Oota, aga miks ma seda kodus ei teinud hommikul? Aa, lootuses et kohvikus on pannkooke. Küll tahtsid lapsed veel siia ja sinna, aga õnneks olid nad nii palju arusaajad, et kodukontor tähendab siiski tööpäeva, mitte suvalist puhkepäeva. Ja just sel päeval tulid omamoodi väljakutsuvad ülesanded igalt rindelt. Seda, et ma kodukontoris tööd teen, tuli mul meelde kolleegidele öelda alles lõuna ajal. Uskumatu tüüp.

Alustan oma frustratsiooni jagamisega. Samas mis frustratsioon see ikka on, ma olen ju Norra asjaajamisega harjunud, nii et pigem jagan tragikoomilist seika. Tegin hommikul arvuti lahti ja näen, et klient on kirjutanud mulle ja inkassole, et ta vaidlustab inkassonõude. Ma tahtsin peaga vastu seina joosta. Las ma räägin teile kogu loo ära. Kuu aega tagasi saatsin ma Norrasse näidised, aga unustasin need nö rikkuda, sinna peale kirjutada, et need on näidised ja neid ei tohi muul otstarbel kasutada (mitte et ma saaks aru, mida inimene teeb kahe fassaadiplaadi tükikesega, aga olgu – reeglid on reeglid ja minu viga). Kui tootele pole peale kirjutatud, et see on näidis, siis esiatakse selle eest tellijale tollist arve. Klient oli maruvihane, et pole ju midagi tellinudki, mis mõttes ta nüüd maksma peab mingite deklaratsioonide eest. Vabandasin. Võtsin ühendust tolli ja ekspediitoriga, täitsin ära 348732489 vormi, et saatja olen mina ja meie maksame tolliformaalsuste eest (jätame selle vahele, et vahepeal sain ma ka arve kus oli kirjas et justkui oleksin Saksamaalt üldsegi autovaruosasid saatnud Norrasse) ning andsin ka kliendile teada, et tema arve on tühistatud. (Jätame kõrvale selle kui palju läks aega, et saada IBAN number, sest arve oli tehtud Norra KID-numbriga ja nad ei saanudaru, miks ma ei oma Norra pangakotot kui suhtlen norra keeles). Vaikus. Kuni eilseni kui klient sai kätte inkassonõude, mille oli inkassose andnud sama inimene, kes minuga suhtles, käskis erinevad vormid täita ja ütles, et kõik on korras. Nagu kuidas!!! Saatsin neile kõigile edasi kirjavahetused + maksekorralduse. Nüüd on vaikus. Kauaks ma ei tea. Sest ega Norras ju keegi ei vasta sulle kohe või üldse. Arvad, et asi on lahendatud ja siis selgub, et uups… Nii nagu Rootsis arvete maksmisega. Saadad kaubaga koos arve ja kui maksetähtaeg on juba üle, selgub, et polegi raamatupidamisele esitatud. Vana hea klassika, et jääb seisma lauanurgale.

Järgmiseks tuli sisse üks broneering majutusele. Oli küll viimasel hetkel ja meil on tegelikult juba pühapäeval ka inimesed tulemas, aga mul oli ikka kuidagi soov ka need inimesed vastu võtta. Küll jõuab asjad korda teha. Panin endale logistika ja tegevusplaani paika, et viin lapsed peale tööd sõbranna juurde, siis lähen Marimellide peole, olen paar tundi, tulen tagasi, koristan kodu, vahetan majas voodipesu, aga ükskõik, kuidas ma seda plaani paika ei pannud, jäi tunde ikka väheseks. Otsustasin loobuda peost ja koristada. Sõbranna tuli õnneks ise lastele järgi. Pealegi pidid Ida ja Marek ju reedel Pranglisse minema ning mul oli ketserlik plaan minna õppima Argentiina tangot (ärge küsige! veel. võimalik keskeakriis) ja sõbrannadega Ennu Rattale. Me koristasime, ehitasime, parandasime või noh mina tegelesin pigem tiluliluga ja Marek pani elektrit ja tegi päristöid, nii et õhtuks oli tunne nagu me oleks maratoni läbinud. Ja kes see loll tolle raske valge kapplaua üleskorrusele palus tassida mõnda aega tagasi? Ärge vaadake mulle otsa. Hahhaa, nali! Lubasin Marekile pühalikult, et enam ei tassi me ühtegi kobakat asja teisele korrusele. Selle peale vastas Marek, et ta on seda iga kord kuulnud kui jälle mõnd diivanit, lauda, kappi, voodit kitsast trepist üles veab. Olete näinud “Jääaja” seda osa, kus orav endale pruudi saab ja nad kodu hakkavad sisustama? Meie elu on kohati samasugune.

Siis tuli esimene tagasilöök. Me ei ole jõudnud veel väliwc-d valmis teha, aga olin kindel, et selle probleemi saab lahendada väliwc rentimisega. Mhm, tark mõte, suvel tipphooajal. Mitte kusagil ei olnud ühtegi vaba väliwc-d. Ühe lõpusk läbi sugulase leidsin, aga selle hind osutus koos transpordiga liiga kalliks, st eelarvest väljas. teoreetiliselt oleks me saanud rentida ka vaid boksi ja selle ise puhastada, aga mina üksinda kodus -kui suur on tõenäosus, et ma sellega hakkama saan. Võttes arvesse, et ma pidin guugeldama “how to” videosid, et koormarihm lahti saada. Niisiis oli ainus lahendus, et külalised kasutavad meie majas olevat wc-d. Minul ei ole selle vastu midagi, ma olen harjunud ja mulle meeldib kui majas on rahvast, aga mul oli ju plaanis linna minna . Kuidas suhtub beebikoer Dexter sellesse kui võõrad inimesed majas hakkavad käima? Kas ta üldse laseb neil elada? St ta ei ole kuidagi tige, aga ülevoolavalt sõbralik ja mänguhimuline ning saanud aru et wc-s peab käima kahekesi. Nii et tema on alati see +1. Mis siis muud kui tuli jälle peoplaanid kõrvale jätta ja jääda koju koeravalvesse.

Üks pluss on muidug see, et Kaisa on lõpuks Soomest siia saanud ja mul on hea meel temaga koos aega veeta. Ja no kapp on täis parimat uut vegan stuffi jälle. Kus ma olen tundnud puudust tema kokkamisest. Teravatest naljadest ei hakka rääkimagi. Me hakkame tünni kütma õhtul. Panused, kas saame hakkama?

Eilse õhtu lõpetasime me umbes kell kaksteist. Maja on ikka oma puudustega, aga esimeste külaliste jaoks valmis. Aa, Marek pidi ka terrassi ehitama eelmisel nädalavahetusel, aga terrassilaua hind on hetkel nii ulme, et kolmekordset hinda ikka ie tahaks maksta. Ehk elame üle mõne aja ka terrasita. Maja iseenesest hakkab minu meelest juba looma. Muidugi mul on suured ideed ja tahaks kõike ja kohe, aga nagu ma instagramis juba kirjutasin rahapuu ei läinud jätkuvalt kasvama.

Võib ju juba peaaegu rahul olla majaga?

Kui ma seda kõike kirja panin, siis vaatan nüüd, et mis seal nii hullumeelset oli. Ainult natuke inkassot ja välikäimla tagajamist. Kui aga mõtlen, et päev oli vaja jaotada laste, töö (aga lisaks inkassole saatis üks klient ka 34 küsimust, millele tal eile oli vastust vaja. 34 ei ole liialdus, tal päriselt oli 34 küsimust:) ja kodumajutuse vahel, siis nats ikka oli väsitav küll. Herling kindlasti minestab naeru kätte, et üks väike majake ja juba väsinud. Algajate värk, pidusid ja koosviibimisi sõpradega ei suutnudki päeva sisse mahutada.

Puhkuseplaanid

*Postitus sisaldab koostöölinki

Mul algab paari nädala pärast puhkus. Ida ootab seda nagu hinge õnnistust, sest tema plaan on, et terve see aeg tripime me mööda Eestit ringi. Mul ei ole selle plaani vastu mitte midagi, aga jäin õhtul mõtlema, et mingi plaan tuleb ju paika panna, et kuhu minna ja mida külastada.

  1. Selge on see, et me peame jõudma Peipsi äärde. Täpsemini Mesi Tarre ja Voronja galeriisse, suvi ilma nende kahe koha külastamiseta ei ole õige suvi. Ootavad nad meid või mitte, ise on süüdi, et meid ära võrgutasid. Loodetavasti oleme me jätkuvalt siiski oodatud:) Ilmselt oleks taibukas hakata ka ööbimist broneerima, sest vaevalt ma ainus olen, kel on plaanis suvel Varnjasse minna.

2. Paar aastat tagasi pidime me ööbima Kadrina mõisas. Mingil põhjusel tuli too ööbimine tühistada. Nüüd tahaks sinna ka jõuda. Kuidagi tundub nii armas koht. Kui te oskate veel toredaid mõisaööbimisi, mis ei maksa miljon, soovitada, siis olen üks suur kõrv. Ammu pole üheski mõisas käinud, vanasti sai ikka tunduvalt rohkem käidud. See viga tuleb parandada.

3. Üks kindel plaan peale Tormas glämpimas käimist oli sinna tagasi minna. Ma tahaks seal igal aastaajal ööbida. Jah, talvel ka. Ma usun, et see on omaette kogemus, aga absoluutselt kindlasti on seda ka suvine aeg. Ääretult romantiline koht. Seekord raputaks Dexteri ka maha, et saaks rahulikumalt aega veeta;) Kätemeri tartlaste poolt, kes teda hoida tahavad? Aga kui tagasi Torma ja glämpimise juurde tulla, siis mul on teile üks link, mida kasutades toetad glämpinguteküla lahedaid plaane laienemiseks – https://glampima.ee/ref/eveliis/. Sealt saate ka täpsemalt lugeda ideede ja pakettide kohta. Kui oleks olemas märk “Eveliis soovitab”, siis ma päriselt paneks Tormale sellise märgi, aga ka selle märgita soovitan Tormas glämpimist proovida.

4. Lottemaa. Igal aastal kuulen ma vingumist teemal “küll on kallis”. Ma olen sellest ka eelmisel aastal kirjutanud, aga see suhtumine teeb mind nii kurvaks, et aastast aastasse saab lugeda, et kallis ja ülehinnatud ja seal pole mitte midagi. Ma olen nõus, pilet ei ole odav, lisan siia veel kütusekulu, söömise ja võibolla ka ööbimise ning tõesti on see väljaminek. Aga mõelge nüüd, et see on päev otsa tegevust – etendusi, meisterdamisi, tegelaskujusid, kes püsivad karakteris. Inimesed, kes seal töötavad, ei tee ju seda vaid seepärast, et on Lotte fännid?! Ja vanemad, kui teil on igav, siis teate miks? Sest te istute seal telefonis, selle asemel, et etendustest ja tegevustest osa võtta. Proovige telefon käest panna ja lapsega päriselt seal koos aega veeta. Siis saate aru, miks Lottemaa “kallis” on.

Ja jällegi kui keegi oskab soovitada vahvat kohta ööbimiseks Pärnus, siis kuulan huviga. 20 000-euroseid külaliskortereid ei taha;)

5. Minu plaan oli ka Ida-Virumaale minna, aga Marek arvas, et võiks pigem Võrumaa ette võtta. Ma olen Võrumaal ühes megaägedas kohas ööbinud, üks turismitalu keset metsa, leidsin selle juhuslikult kui paar suve tagasi üksinda puhata tahtsin ja otsisin, kuhu minna, aga enam ei suuda ma seda leida, st mul ei ole aimugi mille järgi ma selle tookord leidsin ja noh nüüd ma ei tea, kuhu suund võtta.

Kuhu teie Võrumaal soovitate minna? Või üleüldse, kuhu te soovitaksite veel minna? Mõtlesin ka Saare- või Hiiumaa ette võtta, aga kardan, et see puhkus kaob nii kiiresti, et igale poole ka ei jõua. Tartu võiks ka plaanidesse mahtuda, on teine kuidagi nii tahaplaanile jäänud viimasel ajal, aga sealgi ju täitsa palju vahvat suviti toimumas. Naljakas kohe, kuidas linn on aastatega muutunud. Kui ma noor olin, siis Tartu oli suviti maailma kõige igavam linn. Isegi ainus lahe ööklubi kolis suveks Pärnusse:D

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.

Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.

Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.

Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?

Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.

Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…

See ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema.

Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.

Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.

Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!

Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.

Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).

Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.

Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.

Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.

Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”