“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.
See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.
Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.
Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!
Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.
Haapsallu otsustasin ma seekord minna bussiga, lihtsalt vahelduseks ja pealegi oli see väga mugav, sest bussi peale sain minna Haruteelt ning Lux Express viis Fra Mare ukse ette kohale ka . Patt oleks olnud seda võimalust kasutamata jätta. Ilm oli sügiseselt sompus ja see saigi tähendada vaid üht – oli ideaalne ilm spaa-ja saunamõnude nautimiseks. Ma olin just tühistanud oma miniretriidi, mis Haapsalus pidi toimuma ning ausalt öeldes ka valmis selleks, et hotellikülastus jääb ära, kuid õnneks läks siiski nii, et pühapäevast teisipäevani sain ma võtta aega vaid iseendaga iseendale. Oli veidi teistmoodi miniretriit, aga kui järgmisel hommikul kepikõndi läksin tegema, sain aru, et see oli täpselt selline miniretriit, mida mulle endale vaja oli.
Aga alustame algusest. Meeles tuleb pidada, et Fra Mare on kolme-tärni spaa ning põhiline vanusegrupp pigem eakad (pean silmas ka endast vanemaid), seega ei saa norida, et kõik pole viimse lihvini kaasaegne, AGA mis mulle endale väga turunduses alati meeldib kui ollakse ausad ja ei püüta olla keegi teine, kui ootused ja tegelikkus on omavahel vastavuses. Palun ärge siit nüüd välja lugege, et tegu oleks vanamoodsa või vananenud kohaga, kindlasti mitte, ma lihtsalt täpsustan, sest mõnuikord on inimestel tobe komme norida pisiasjade osas täpselt aru saamata, kuhu tuldud on (see kehtib üldiselt majutusasutuste puhul, nt kaevatakse liikluse üle kui hotell asub kesklinnas või laste kisa üle kui samal ajal on lastepühapäev jne). Mina tahan esimesena hoopis kiita üht pisiasja. Jumal, kus mulle meeldis, et võti oli füüsiline võti ja sellel oli suur võtmehoidja küljes. Ma olen kõige kehvem uksekaartide hoidja ning tihti panen ma need kokku telefoniga, siis nad ei tööta, ma ajan need sassi, ma kaotan need ära, uks läheb kogemata lukku ja kaart on toas. Ühesõnaga mul on kogu aeg nendega peavalu. Siin olin ma ühest peavalust prii. Aitäh!
Tuba, kuhu selle võtmega sisse sain, asus spaa pooles ning oli väga ruumikas ning mõnus, ilusa vaatega merele. Esmaspäeva õhtul istusin ma rõdul ja kuulasin vihmasabinat ning vaatasin lihtsalt merd. Meri rahustab mind ja kohe kuidagi tõmbab kõik halvad emotsioonid endasse. Kuna mulle tundus, et vajan aega iseendale, siis ma olin isegi nii ülbe, et magustoidud võtsin õhtul tuppa ning nautisin seda rahus ja vaikuses. Või noh niivõrd kuivõrd vaikuses. Avastasin Netflixist “Back To The Future” ja loomulikult pidin ma seda vaatama, sest küll kordi ja kordi nähtud, kuid jätkuvalt üks mu lemmik filmitriloogiaid. Täiuslik õhtu.
Enne täiuslikku õhtut toas, käisin ma loomulikult läbi spaast. Ma pean tunnistama, et basseinid jätavad mind suhteliselt külmaks, sest ujuda ma ei oska ja mullivannis ligunemine pole ka minu teema – kui ma just pole heas seltskonnas, et saab lobiseda, muidu hakkab mul igav lihtsalt, aga saunad selle eest on täiesti minu teema. Ma armastan saunas käimist ja kui olemas on soolasaun, aurusaun ja soome saun, siis on minu jaoks puhkus 10/10. Fra Mares on need olemas ja lisaks veel ka sanaarium, infrapunasaun ning soome saun 70 kraadi. Viimases veetsin ma kõige rohkem aega, sest 90 kraadise soome sauna temperatuur läks leilitamisega minu jaoks liiga käredaks lõpuks. Aga no öelge veel, et saun ei ole hea enesetunde aluseks. See mõnus rammestus, mis pärast sauna kehasse poeb ning see puhas tunne, just sisemine puhastumine, on minu jaoks saunas eriline. Väikene saunajärgne jook käib ka minu jaoks saunarutiini juurde ning seda sain mõnusalt nautida puhkeosas, mis minu rõõmuks oli tühi, kuigi spaas oli rahvast minu jaoks pühapäeva kohta üllatavalt palju.
Plätud unustasin maha ja natukene tundsin puudust, et toas ei olnud susse, et oleksin kasvõi neid saanud kasutada
Aa, miks ma nendest basseinidest hakkasin üldse rääkima. No ma ei oska seal suurt midagi teha, paar korda ujun ära, siis ulbin natuke vees, aga siin oli olemas video-vesiaeroobika. Nii äge mu meelest! Et niisama vees sulistamise asemel teed midagi kasulikku oma keha jaoks (ja seda täitsa usinalt kasutati). Muidugi oli olemas ka pärisinstruktoriga vesiaeroobika, aga selle info (pühapäeviti 17.30) lasin ma kahjuks kõrvust mööda ning ründasin samal ajal juba buffee-õhtusööki.
Söök üllatas mind väga positiivselt. Ma ei ole kunagi (vist) spaas käinud nii, et toit on ka juba paketi hinna sees ning minu jaoks oli see uudne kogemus. Pean ausalt ütlema, et tibake oli skeptiline selle kontseptsiooni osas, bufeed (välja arvatud hotellihommikusöök) ei ole mu erilised lemmikuid, kuid mu skeptiline hoiak oli põhjendamatu. Lihtsad, ent väga maitsvad toidud olid – eriliselt meeldis mulle, et rohelise valik oli suur ning mina, kes ma üldiselt ei söö magustoite, tahan eraldi kiita kohupiimavormi. Selle võtsin tuppa kaasa ning natuke kirusin end, et suuremat tükki ei võtnud. Mitte et ma peaks hetkel dieedil olles suuremaid magustoiduportse endale lubama, aga tõesti oli maitsev lihtsalt.
Teadupärast on esmaspäevade imago selline sinisepoolsem ja need ei kipu inimestele meeldima, aga mina veetsin Fra Mares vist oma elu parima esmaspäeva. Hommik algas loomulikult hommikusöögiga (ma pole muidu hommikusöögiinimene, aga hotellide hommikusöögid on mu lemmikud!), edasi liikusin ma kepikõndi, massaaži ja siis ka hommikujoogasse. Ma ju ütlesin teile, et ehtne miniretriit, lihtsalt veidike teisel kujul kui ma olin esialgu planeerinud!
VÄGA suured kiidusõnad ütlen ma kohe massaaži tegijale. Mulle ei tulnud üllatusena see, et ma pinges olen, ma tean seda ja lõdvestuda ma ka ei oska, aga ta andis endast kõik, et ma tunneks end lõdvestununa (natuke ikka õnnestus ka) ning andsin talle oma sõna, et võtan aega ja naudin puhkust, et tõeliselt lõõgastuda. Kui juba kiituseks läks, siis ka proua, kes kätele mudamähist tegi, oli ääretult sümpaatne ja tegi maksimaalse, et oleks mõnus puhata ja samal ajal mudal lasta käsi ravida. Mul oli kaasas telefon, et oma filmi edasi vaadata, sest loomulikult jäin ma eelmisel õhtul suht varakult magama, kuid filmivaatamine ei õnnestunud väga siingi. Hämar valgus, küünlad, mugav tool ning pea lihtsalt vajus taha ning tukk tuli vägisi peale. Oli selline mõnus powernap, muidu võib olla polekski õhtul enam sauna jõudnud. Ja mudaprotseduurid Haapsalus on minu arvates must!
Mereäärne jalutuskäik ja hommikujooga oli samuti midagi sellist, mida ma tundsin, et mu hing ja vaim vajab. Kui pühapäeval saabudes oli ilm vihmane ja sombune, siis esmaspäev võttis mind vastu sooja päikeselise sügisega, täpselt sellisega nagu mulle meeldib ning ma lihtsalt jalutasin ja lasin loodusel oma vaimu turgutada. Kusjuures ka kepikõndi ei olnud ma kunagi varem harrastanud ning mõtlesin omaette, et linnareisidel peaks mul ka kepid kaasas olema kogu aeg, sest ma olen aeglane kõndija ja pidevalt pean oma kaaslastele hüüdma “wait for me I have little legs“, aga keppidega tuli selline hoog sisse, et oleks Haapsalu vanalinna välja tormanud kui jooga aeg poleks peale tulnud.
Tervendav joogamaja avas oma uksed 2023.aastal ning lisaks hommikusele tasuta videojoogale, saab iga päev koos juhendajaga teha ravijoogat seljale, esmaspäeviti kundalini joogat ning nädalavahetuseti pakutakse veel erinevaid jooga pakette. Vist ei tule üllatusena, et väga positiivse auraga maja. Siit soovitan joogamaja ja pakettide kohta täpsemalt uurida.
Ma ei tea, miks mulle oli jäänud mulje, et Fra Mare on Haapsalu kesklinnast kaugel, aga kuna hetkel mul selline kerge dieet ning kaalulangetus käsil on ning ilm soosis jalutamist, võtsin ma selle “pika” tee ette. Tegelikult oli vanalinn umbes 1,5 kilomeetri kaugusel ning väga pikaks see jalutuskäik ei kujunenud, aga linna peal jalutades sain ma siiski 15 000 sammu täis. Ma võiksin Haapsalus pikalt ringi kõndida, sest jätkuvalt on see üks mu vaieldamatutest lemmiklinnadest ning kuidagi eriliselt sümpaatne on minu jaoks just sügisene Haapsalu. Kuidagi see rahu ja vaikus, kollased vahtralehed, värvilised majakesed, aknaraamid, tillukesed poed ja kohvikud nii kõnetavad mind, et iga kord tunnen, et Haapsalust on raske lahkuda. Ma võiks sügis-talvisel ajal Haapsalus käia iga kuu vähemalt korra. See linn on nagu Astrid Lindgreni maailm.
Kuna ma kepikõnni keppe ikkagi kaasa ei võtnud oma linnatuurile, siis loomulikult ma jalutasin aeglases oma tempos ning ilm suutis muutuda, nii et päikesepaiste kadus pilve taha ja vihma hakkas tibutama, kuid ma ei ole suhkrust, ma ei lasnud sel vihmasabinal ennast heidutada. Pealegi jõudsin ma nii tagasi Fra Maresse, et spaaosa oli just avatud uuesti ning ma sain saunadesse soojenema minna. Milline jumalik tunne oli trikoo ja hommikumantel selga tõmmata ning minna soojasse sauna lebotama. Viimasel ajal oleme kodus kahetsusväärselt vähe sauna teinud ning tundsin nüüd, et peame sellest välja murdma, et nädalavahetusel saun ei köe kodus. Saun (ja spaa!) on meie kliimas ja hallis sügises vajalikum kui me arvata võib olla oskame, selline lihtne pisiasi, mida me oma vaimse tervise heaks teha saame.
Peale saunatamist ja õhtusööki pugesin ma rammestunult voodisse. Kahjuks pidin ma järgmisel hommikul vara ärkama, et Tallinnasse kohtumisele jõuda, kuid see ei tekitanud minus tegelikult meelehärmi. Ma olin väljapuhanud. Miniretriit iseendaga oli toiminud. Haapsalust lahkusin ma sees helguse tunne ning kohvris uued saapad ja teksad, kõrvas uued kõrvarõngad, sest teades mind ma ju ei saa second hand poodidest mööda minna ning Haapsalus on üks päris äge teise ringi pood.
Sellist miniretriiti iseendaga soovitan ma teile ka. Fra Mare spaamaagia pakkumised leiate Hookusbookus.com lehelt. Minikokkuvõtte minipuhkusest minu Instagramist.
Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.
Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.
Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal. Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.
Mida ma sellest retriidist ootan?
Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu, dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.
Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?
Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D
Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt. See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.
Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda. Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.
Ei juhtu just väga tihti, et Tartus viibides saaks/tahaks ma ööbimiseks valida mõne hotelli, sest tibake veider oleks selline valik kui kogu mu suguvõsa elab Tartus ja tädidel, onudel, isal, emal uksed-aknad-süda valla. Aga mõnikord siiski juhtub, et hotellis ööbimine on mõistlikum, nii asukoha kui ka eeldatava hilise tagasisaabumise aja tõttu. Hakka siis kolistama ja teisi üles ajama.
Nii juhtuski, et eelmisel nädalal sai ööbimiseks valitud “Art Hotell Pallas” Tartu kesklinnas, kiviviske kaugusel kõikidest huvi-ja sihtkohtadest, kuhu pidin jõudma. Tartu on küll pisike linn, kus kõik ongi kiviviske kaugusel, aga palava ilmaga kontsakingades on ka kuueminutiline jalutuskäik hotellist Raekoja platsi ja siis ka tagasi…omamoodi huvitav. Ärge küsige, miks ma kingi millegi mugavama vastu ei vahetanud enne oma jalutuskäike. Pole siis ime, et hotellituppa jalutades ma kingad koheselt jalast viskasin ning voodisse pikali heitsin. Mu jalad lõid tuld välja! Ma ei saa aru, kuidas ma ülikooli ajal seda vahemaad nr 1 ja 3 bussipeatusest Ülikooli peahooneni iga päev kontsadel läbisin! Aga muidu tõi see jalutuskäik nii palju mõnusaid meenutusi – needsamad kontsakingadel kõndimised nii, et silm ka ei pilkunud, aga ka kunagised jäätiseputkad, hilisõhtune burksiputka seal, kus kunagi oli bussijaam ja lillemüüjad. Lillemüüjate letid olid ikka samas kohas alles. Loomulikult pidin ma sealt kaasa ostma kimbud kõige värvilisemate astrite ja saialilledega. Kui lillemüüjad kõrvale jätta, siis Tartu on nende aastatega, mis ma sealt eemal olen ja neid aastaid on juba üle 20, palju muutunud.
Iga kord kui ma Haapsalus käin, võiksin ma selle külastuse kokku võtta ühe lausega. Ma armastan Haapsalu. Punkt. Sest vahet ei ole, mis aastaajal (siiski mu lemmikaeg Haapsalu külastamiseks on sügis!) ja mis ilmaga (oleme käinud lõõmava päikese kui paduvihmaga linnas jalutamas), Haapsalus on see miski, mis mind sinna tõmbab ja mis mõjub nii rahustavalt. Poeetiliselt. Mähib õrnalt endasse nagu Haapsalu sall. Ja kõik need majad ja tänavad panevad mind tundma nagu oleksingi astunud Astrid Lindgreni raamatusse. Ilon Wiklandi Bullerby laste vaib hõljub minu jaoks jätkuvalt Haapsalu kohal.
See on minu üks lemmiklinnasid, kus puhata. Ja on südamelähedane ka selle tõttu, et noore ja armununa oli just Haapsalu see linnake, kuhu me Marekiga igal võimalusel põgenesime ja tihti pikendasime me oma spaapuhkusi nii, et esmaspäeva hommikul tuli otse Haapsalust tööle sõita. See oli ja on linnake, kus aeg peatus ja kus minu jaoks elab romantika. Te vaadake vaid seda armunud pilku!
Karmavärk või kokkusattumus, aga igatahes täpselt peale nohuteemalist postitust tundsin ma ninast sügelust ja see ei tähendanud muud kui seda, et olin endale kusagilt suutnud nohu hankida. Igal muul hetkel oleksin ma end sellise kohutava haigusega voodisse kerra tõmmanud ja elu ning surma vahel vaaginud, aga selle segas ära üks pisike tõsiasi. Emadus. Kui sa oled ikkagi lapsele lubanud kohtumist oma lemmiktädiga, siis tuleb lubadust hoida. Isegi kui oled surmhaige. Sest kui nii mina kui Ida ja isegi Marek tunneme puudust kellegagi suhtlemisest, siis just minu õega. Nüüd aga oli õde linnas ja nii me end Idaga ka linna vedasime. Ida hakkas juba kell seitse ärgates mulle pinda käima, et kas juba lähme, kell kümme andsin ma alla. Klopsisin oma riismed kokku ja läksime!
Check in Go Shnelli Hotelli oli alles kell kaks, aga meil läks õnneks, tuba oli valmis ning juba kell 12 olime me end mugavalt tuppa sisse seadnud. Go Shnelli on asukoha tõttu minu nö koduhotell, st et kui mul on vaja linnas kellegagi kohtuda, siis väga tihti teen ma need kohtumised just selle hotelli kohvikus. Mul hea rongiga kohale tulla ja teistel hea autoga parkida.
Hotelli enda kohta olen ma kuulnud vastakaid arvamusi, mis siis muud üle jäi kui oma silmaga järgi kaeda. Ütlen käsi südamel, et see hotell on minu viimase aja üks positiivsemaid üllatusi. Ma ei oodanud palju, kuid hotellituba ületas kõik mu ootused. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, suurepärane asukoht ehk siis absoluutselt kindlasti saab sellest meie uus lemmikööbimiskoht casual ööbimisteks. Otsite piisavalt suurt peretuba? Samuti soovitan soojalt!
Ka õhtul meile külla tulnud õde ja ta sõbrannad olid positiivselt üllatunud ning väitsid, et hotellituba ei jäänud sugugi alla Stockholmi Radissonile, kus me kevadel ööbisime. Ma olin nendega nõus. Hotellist pikemalt Hotelliveebi blogis.
Kui juba soovitusteks läks, siis õhtusöögiks otsusatsime me lõpuks ära katsetada Fabriku Kalamajas. Selgus, et see oli vahepeal oma uksed kinni pannud, kuid sellest polnud midagi. Gustav Gastro Cafe´s, mis selle asemel oli, pakkus meile täiesti uskumatu teeninduskogemuse. Toit ise oli pigem keskmine, aga teenindus…Ainult teeninduse pärast tasub seda kohvikut uuesti külastada. Nii head teenindust ei olnud me õega kumbki pikka aega kogenud. Kui me lahkusime, küsis Ida ettekandjalt: “Mis sinu nimi on?”, tubli tüdruk, et ta seda tegi, sest nii saame me oma kiidusõnad ettekandja Alinale edasi anda. Kniks ja kummardus sellise kogemuse eest! See ei olnud midagi ülepingutatud, vaid siiras ja soe ning äärmiselt abivalmis.
Ma olen sada korda öelnud, et juhul kui me ei elaks imelises Ussipesas, siis elaks me kahtlemata Kalamajas. Siin on olemas kõik, mis mulle meeldib. Vintage ja retro poed, coolid söögikohad, üritused, see mõnus hipster-boheemlaslik vibe, raudteejaam – ma ei tea, miks, aga mulle täiega meeldivad raudteejaamad, isegi Oslo oma, kus ma end tibake ebakindlalt tunnen kui pimedaks hakkab minema- ja uus Balti jaama turg.
Juba vana turg meeldis mulle täiega, aga uus…See on ebareaalselt äge! Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et kellelegi üldse ei meeldinud see uuenenud välimus ja konseptsioon, kuid mina olen täielik fänn. Ja just eile sattusime me linna Ööturu ajal. Äge. Rohkem ei olegi mul sõnu. Või siiski. Ma oleks pooled retro-vintage poed hea meelega tühjaks ostnud, aga noh…vahendeid õnneks/kahjuks napib. Siiski soetasin ma endale ühe Evita Peroni juukseklambri. Naljakas, et neid täna leiab juba retropoodidest. Kas see on mingi vihje sellele, kui “vanakool” ma ise juba olen? Kui ma keskkoolis käisin, siis Evita Peron oli eriliselt kuum kaubamärk, mis maksis väikese varanduse, ja kui selle nimega klamber endale juba soetatud oli, siis tuli seda uhkusega kanda. Kallis kraam ikkagi. Samuti panin ma täna oma uues lemmikpes MS Vintage´s kinni ühe Adidas mütsi, sest no vaadake ise… Ma isegi ei tea, miks me selle kohe ostmata jätsime.
Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?
Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.
Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – Telliskivi kirbukast. Fashionista sai endale mõned uued rõivad ja mina ei jäänud ka ilma;) Kahju oli ühest heledast tolmumantlist, mis mulle siiski liiga suur oli. Tundsin korraks, et polegi veel sinivaala mõõtmetes.
// Me and Ida had a small getaway from cozy and quiet Ussipesa to modern and cool Hipsterville area in Tallinn. If you like vintage and retro shops the new Balti jaama turg and Telliskivi creative hub is definately a place for you. Full of wonderful restaurants, cafés, coffeeshops, wine bars, shops and so much happening all the time, it almost makes me “I wish I win a lotto” because I would for sure love to own a small apartment here.
But I am not really counting on the winning on lottos (not playing it either actually), I was happy enough to have the possibility to stay at Go Schnelli Hotel, which gave us a perfect oppetunity to explore the surroundings to the max. If you need a hotel in Tallinn with wonderful location and fare price this is the hotel I recommend. It is situated in the railway station which makes it so easy to take an early train to wherever in Estonia, or why not even Russia. When we stayed there the train to Moscow was departing and I really got the wish to just climb onboard and take a little adventure. Perhaps we should do that soon?
V Spaa ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina, kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V spaa just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.
Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaa ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust. Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.
Check in 
Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?
Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.
Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – 
