Millest mina aru ei saa

Peab olema pime või üldse mitte internetis käima, et mitte osa saada ühe muinasjutu skandaalsest (vist ikkagi) lõpust. Isegi kui ei taha, siis eile iga kord kui ma Facebooki lahti tegin hüppas sinna ette uus artikkel antud teemal. Suuremast osast neist olen ma lugenud vaid pealkirju, aga kuna ma mingis meeltesegaduses kunagi tellisin Õhtulehe või Delfi või mõlema digipaketi, siis mõned artiklid on mulle tellijana avatud ja natuke olen minagi teemaga kursis. Osaliselt ausalt uudishimust, et mida siis veel.

Aga on nii palju asju, millest ma aru ei saa.

Võib olla olen ma valesti aru saanud, aga mis kuradi sõbranna see “Kroonika” ajakirjanik on. Või kuidas teda saab pidada sõbrannaks, kui tema ainus mõte tundub olevat müüginumbrid ja kuidas sellest teemast viimast võtta. Okei, avaldasid loo, tõid koledused päevavalgele, aga nagu MIKS SINA OLED SEE, kes mingites podcastides teemat analüüsib, intervjuusid annab ja naispoole suuvooder on. Mhm, on küll ajakirjaniku töö, aga siis ära esitle end sõbrannana, vaid ole lihtsalt ajakirjanik ja tee oma tööd, nii on lihtsalt kahepalgeline. Vastik hakkab, päriselt. Kui oled sõbranna, lisaks ajakirjanikule olemiseks ja sinu motiiv pole olnud vaid sõbrannatada selleks, et nägid mahlakat lugu, siis aita päriselt. Ära kirjuta mikroahjudest ja mingitest ebaolulistest teemadest, mis klikke toodavad, vaid aita oma sõbrannat. Või sa ei näe, et ta vajaks päriselt abi? Ma küll ei ole arst, aga kui oleksin sõbranna, siis ma näeksin seda ja mõtleks sellele rohkem kui müüginumbritele.

Sellest seebiooperi osast ma saan aru. Üks ütleb üht, teine ütleb teist, esimene lükkab ümber, blablaablaa…Ajakirjanike kukub töö lihtsalt sülle. Aga osad artiklid on nii absurdsed, et ma lihtsalt mõtlen, et kas ajakirjanikud ongi sellise karjääri üle õnnelikud, et “emme, vaata, ma kirjutasin veel ühe artikli”. Meespoole autoistmel olevast pudelist, mis näeb välja nagu libesti või kehaõli. 13-aastased olete, et selline pudel kellegi autoistmel teile šokeeriv ja/või skandaalne tundub?

Siis see koduvägivalla osa. Ma ei kavatse kahtluse alla seda, et vägivaldust ja tülisid ei olnud, ma ei ole uurija ja tean sellest vaid nii palju kui ühest ja teisest kohast kuulnud olen või nüüd ka lugenud. Mis mind teeb kurvaks on fakt, et koduvägivallast, mis on nii tõsine teema, on tehtud tsirkus. Ja see pole esimene kord, ka varasemalt on neid skandaalseid suhteid avalikkuse ette tiritud ja tänu selle ümber kerkinud tsirkusele polegi lõpuks selgeks saanud, kas ja kes oli kannataja või elasid koos lihtsalt pooletoobised, kes tahavad üksteisele ära panna. Sama muster kordub uuesti. Tõsine teema tuleb välja ja aina enam hakkab osapoolte endi poolt ilmuma killukesi, mis võib anda aimu, et kumbki ei räägi tõtt. Koduvägivald keeratakse seebiooperiks, meelelahutuseks ja tsirkuseks ning see teeb mind kurvaks. Ma tean koduvägivallast palju, rohkem kui tahaksin ja tean, mida see tähendab ning miks on minu arvates oluline, et sellest ka räägitakse. Näiteks olen ma väga tänulik ühele naisele, kes kunagi mulle oma loo rääkis. Sellised lood võivad teistele sarnases olukorras olevatele naistele olla toeks. Aga sellised skandaalsed lood seavad teema tõsiduse kahtluse alla, teevad naeruväärseks. Seda ei tohiks teha. Koduvägivald on midagi sellist, kus vaid mõte vägivallatsejaga (sel hetkel) koos olemisest paneb hirmu tundma. Hiljem muidugi lepitakse ära ja kõik läheb ilusasti edasi kuni järgmise samasuguse vägivallatsemiseni, aga fakt on see, et ükski terve mõistuse juures olev inimene ei tee sellise teemaga nalja lihtsalt “because I have the oppertunity”.

Ja lõpetuseks – no miks inimesed ise endale auku kaevavad? Kõige pealt avameelsed intervjuud, lubadus sotsiaalmeediast eemalduda ning endaga tegeleda, järgmisel hetkel teadaanded, et ollaks viimased paar tundi vaid ajakirjadele intervjuusid andes veedetud ning lõpetuseks hoop, et “ajakirjandus, laske jalga, ma tahan rahu”. Ma ei saa aru. Kas rahu soovimine ei tähendaks seda, et siis ei peeta intervjuumaratone? Või siis ollakse nii naiivne ja arvatakse, et ajakirjandus kirjutab vaid seda, mida üks või teine osapool soovib? On ju teada, et ajakirjandus on hunt, ma ei imestaks kui varsti hakkavad intervjuusid andma ka endised sõbrannad, kes siiani poolsaladuslikult kommentaariumites lõugu lõksutavad – noh et saaks ka ikka oma 15 minutit kuulsust, ja otsitakse välja endised töökaaslased stripibaaridest ja mujalt. See oli ju teada, et ei ole vaid nii, et avaldad oma loo ja kõik. Kui kõik ei ole nii must ja valge, siis enne loo rääkimist tasuks endale selgeks teha, mis edasi võib juhtuda ja paar sammu ette mõelda.

Ma ei saa aru. Ja mul on nii kahju, et tõsisest teemast ja süüdistusest sai meelelahutus. Haiglane meelelahutus. Kõik saavad oma osa ja natuke feimi. Kas siis feim ongi hoopis selles loos kõige olulisem? Kurb.

Hambasaaga

Ausalt, mul oli reedel nii kopp ees sellest hambateemast, et mõtlesin juba, et kõik, ma annan alla – jään selliseks nagu olen ja harjun ära sellega, et keegi ikka mõne kuu aja tagant kusagil anonüümselt kirjutab, et issand jumal, kas tal peeglit pole, et ei näe, mis seal suus on ja see on ju tänapäeval nii lihtne, et miks ta juba midagi ette ei võta.

Sellest ma olen juba kirjutanud kui kaua mu hammaste remont juba käinud on. Sellest olen ma ka kirjutanud, et kui ma lõpuks mõtlesin, et okei, müün ka mõne neeru maha nagu teised popid blogijad ning lasen saadud raha eest endale “kivisaare naeratuse” teha, siis selgus, et see pole võimalik. Või noh on, aga arstid ütlesid, et nemad seda ei tee, sest tõenäosus on, et hambad kukuvad välja ja siis olen ma lihtsalt tühja maksnud. Ja ei ole see hambaravi nii odav nagu mulle siin vihjatud on (ikka anonüümselt). Seega jäi ära. Lõpuks leidsin ma siis koha, kus me mu hambad pidime korda saama kapedega. Uskuge mind see oli rõõmus päev. Lõpuks ometi hakkab midagi edasi liikuma.

Reedel läksin rõõmsalt arstile. Okei, valetan, ei läinud rõõmsalt, sest ma teadsin, et suure tõenäosusega hakatakse mul tarkusehambaid välja tõmbama. Ja mis siis selgus? 2631870 põhjust, miks mu hambaid ka kapedega korda ei saa. Ma olin pettunud. Nagu mismõttes? Jälle? Jõudsime siis ikkagi nii kaugele, et teeme kompromissravi. Nali minu kulul, et maksma läheb see ikka sama palju kui ka terve ravi läheks.

Ühesõnaga, parim, mis me teha saame on see, et saan hambad tahapoole ja sirgeks. Vahed jäävad ikka, sest arst ei riski sellega, et tõmbaks mul tarkusehambad välja, mille tagajärjel võiks välja kukkuda üks suretatud juurega hammas, mille külge kape üks ots oleks kinnitatud ja… ma isegi enam ei süvenenud ja/või ei saanud aru. Ütlesin, et mis seal siis ikka – teeme vähemalt nii palju ära kui saab. Mis mul muud üle jääb? Plussiks oli muidugi see, et pääsesin tarkusehammaste väljatõmbamisest, aga ikkagi…

Ja siis inimesed mõnitavad, et miks sa midagi ette ei võta. Sellistel tahaks küll vastu vahtimist anda nii, et neil hambaid kahte lehte lendaks. Aa, aga positiivne on see, et kui ma viimane kord hammastest kirjutades olin päriselt kurb kurb, siis täna tunnen ma, et hambad hammasteks, korraks teeb kurvaks, aga samas on elus nii palju asju, mis on hästi, et nüüd maailma lõpp ka ei ole, et ma välimuselt täiuslik ei ole. Õnneks ei Marekit, töökaaslasi, sõpru ega koostööpartnereid pole ka minema ehmatanud.

Tõsised jutuajamised lapsevanemana

Teate, mis mulle lapsevanemaks olemise juures kõige vähem meeldib? Tõsised jutuajamised. Väga lihtne on olla cool lapsevanem, lubada ja osta kõike, aga ma ei taha selline olla. Ses mõttes et jah, mul ei ole tema jaoks millestki kahju ning mulle täiega meeldib temaga koos igasugu asju ette võtta, nii et meil mõlemal on lahe, kuid ma olen juba oma olemuselt veidikene rangem, et päris cool ema minust kunagi ei saa. Kuigi ilmselge on ka see, et Ida on ära hellitatud. Eks sellel on erinevaid põhjusi ja midagi rohkem ei saa öelda, et kui ise oleme süüdi.

Meil on olnud tülisid ja pahandusi ja karjumisi, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe Ida juures teatud käitumismustrid ja suhtumine asjadesse, ja kui meie mõlema iseloomud kokku panna, siis sealt tulebki kokku plahvatus kui me hakkame asju selgeks rääkima. Ma saan aru, et olen 40 ja vanem ja peaksin suutma olla rahulik ning kavalusega ehk meelitama/keelitama, kuid ma ei ole ka see musterema, kes igas olukorras oskab õigesti käituda, kuigi teoreetiliselt ma tean, mida ja kuidas peaks. Nii palju kui mul aega on, püüan ma erinevatel webinaridel ja koolitustel osaleda, väga palju head infot saab kusjuures, kuid ikka on nii, et mõtlen, et ahhaa, peaks käituma nii ja issand, ma pole selle peale tulnudki, kuid siis on see olukord käes ja kõik mu uued ja vanad teadmised lendavad vastu taevast.

Alles hiljuti rääkisime me TikTokist ja selle ohtudest. Selgitasin ja rääkisime ning tundus, et sai aru, miks temavanused ei peaks seal tegema tantsuvideosid. Manjana postitus aitas kusjuures päris hästi, sest nii sai „paha võmm“ olla keegi teine ja mina olin vaid hääletoru, kes edasi rääkis ohtudest. Ja siis avastan ma eile, et Ida on teinud video, kus ta kirjutab, et otsib sõpru, et võiks pargis kokku saada. Jah, tema pidas silmas seda, et mängivad Robloxi, aga mul lõi sellise punase tule põlema, et ei osanudki midagi kosta peale selle, et videod ära kustutasin. Ei osanudki midagi öelda ja kuna emotsioonid oleks minust võitu saanud, siis otsustasin vait olla ja mõelda välja, kuidas sellest teemast räägime. Oleme ausad, ma eile olin nii šokis, et  kui oleksin oma suukese lahti teinud, siis see oleks lõppenud lihtsalt tüliga. Kui teil on nüüd soovitusi, kuidas kaheksa-aastasele selgeks teha, miks netis kedagi parki kohtama ei tasu kutsuda, siis need on teretulnud. Tuleviku mõttes. Täna oli ta sunnitud minuga 45 autos istuma ning sunnitud mind ka kuulama. Ega sealt midagi tarka vastuseks ei tulnud kui, et “sõbrannad tegid” ka, kuid ma pidasin monoloogi, miks selline asi ohtlik on.

Aga jätame selle teema kõrvale, et miks talle üldse konto. Me oleme sellest rääkinud, meil on siin kokkulepped ja kui ta nendest üle astub, siis seda kontot seal ka ei ole enam. Ka seekord ma ei keelanud tal seda kontot ära, vaid püüdsin teda tunnustada nendes asjades, milles ta tugev on. Et oskab hästi videosid teha, on tubli videote kokkupanija, pakkusin välja võimalusi asjadest, mida ta teinud on varasemalt nt youtubeis ja mis oleks võib olla kasulik ning keelamise asemel püüdsin teda suunata. Kas see toimib ma ei tea, hetkel jälle tundus, et mõjus.

See on üks nendest tõsistest vestlustest, mida ma ei taha üldse pidada. Mitte et ma kardaks vähem cool või sõber olla, vaid ma tunnen, et minu taustteadmised ja hirmud internetiohtudest on suuremad kui tal, aga ma ei oska nende ohtlikkust (nagu näha) selgeks teha. Seda, kes “perverdid” ja “sekskurjategijad” on ma talle ka seekord selgeks ei teinud, kuid “kurjategija”, “teevad haiget” ja muud sellised sõnad, mis siiski tema peakeses juba olemas on, tundusid mulle, et jõudsid kohale. Eks mul ei jää muud üle kui kontrollida ja jälgida, mida ta teeb. Päris keelamise usku ma ei ole, siis tekib hoopis rohkem uudishimu ma kardan. Seda on näha ka sellest teisest vestlusest, mida pidime täna pidama.

Rahateemaline. Nagu te Instagramist ehk juba teate, siis Ida jättis meelde minu App store parooli ning katsetas eile, peale seda kui ma olin talle ühe mängu ostnud ning öelnud, et üksinda ärgu proovigu, sest vaid salasõnast ei piisa, kas mu sõnad peavad vett või mitte. Ei pidanud. Piisas vaid salasõnast ja nii ta endale 60 euro eest Roblox jm mänge tellis. Meil oli kokkulepe, et ta ei tee selliseid asju ise ning muidugi olin ma pettunud, et ta mu usaldust kuritarvitas. Samas on mul hea meel, et avastasin selle tööl, sest mul oli aega oma emotsioonid alla suruda (see rahulikuks jäämine igas olukorras ei ole minu tugevus) ja mõelda, kuidas sellele probleemile ning olukorrale läheneda, nii et see oleks rahulik vestlus ning Ida ka midagi õpiks. Ta ei tunne raha, tema jaoks on 130 eurot laagri eest maksta selline summa, et “emme, kas sa mu sõbranna eest ei saa seda ära maksta”. Selleks, et ta ei kulutaks oma kogutud raha ja sünnipäevarahasid niisama poest nänni ostes ära, on tal ka iganädalane taskuraha. Viis eurot. Sellega võib ta teha mida tahab ja raisaku see kasvõi esmaspäeval ära, siis lihtsalt tuleb uue esmaspäevani oodata. Aga muud suuremad summad on kogumispurgis ja selle kasutamist tuleb enne meiega arutada – jätkuvalt võib ta oma raha eest osta, mida ise soovib, aga mitte nii, et võtab 20 eurot kaasa ja läheb sõpradega krõpse ostma. On ka erandeid. Mõnikord ma luban. Aga see tähendab, et ta on enne minult küsinud.

Nüüd aga läks ta minu jaoks ikka üle piiri ja mulle tundus, et ei piisa vaid sellest, et “ära rohkem tee”. Kuidagi peab ta aru saama, et 60 eurot ei kasva puu otsas ja minu arvates peab kaheksa-aastane ka juba saama õppetunde. Üks minu mõte, mida talle ka juba tutvustasin, on see, et paneme kapi otsa uue “60 euro purgi” ja Ida kogub oma taskurahast sinna kulutatud raha tagasi. 12 nädalat! Ma tean, et me ei ole kumbki nii järjepidevad, aga kui saame kasvõi kuu aega hakkama ja ta näeb, et nelja nädalaga sai ta kokku alles 1/3, siis võib olla see mõjub? Lisaks sain ma teilt Instagramist palju mõtteid ja üks variant on ka see, et läheme temaga poodi, valime koos välja korvitäie asju, mis meile mõlemale meeldivad ( 60 euro eest) ja siis oleme sunnitud need tagasi panema ning saama hakkama näiteks 20 euro eest, sest “nädala eelarvest kulutas Ida 60 eurot ära ja peame 20 euroga hakkama saama”. Mulle tundub, et kui visuaalselt näidata kui suur summa on 60 eurot, siis see toimib paremini. Muidugi võib olla tänapäeva lastel ongi taskuraha nädalas 60 eurot ja naerate siin minu “suure summa” peale, aga ma leian, et hoolimata sellest, et on aasta 2021 ja elu on paaaaalju muutunud sellest ajast kui mina laps olin, ei peaks ta nö karistuseta jääma.

Niipalju ma teda juba tunnen, et sellest ei ole kasu kui ma pahandan. See on nagu hane selga vesi, ühest kõrvast sisse ja teisest välja,ma loodan, et kui ta näeb, et tegudel on tagajärjed (issand, ma siinkohal pean silmas vaid raha teemat, mitte seda interneti teemat, seal kavatsen ma kaagutada ja õpetada ja targutada nii palju kui torust tuleb, aga ka mitte pahandada), siis mulle tundub, et see on õigem suund.

Hahh, ma mina arvasin, et lapse saamise juures on sünnitamine ja magamatus kõige hullem. Yeah right. Õigus oli neil, et aina hullemaks läheb ja aina eelajaloolisena mina end tunnen. Muidugi olen ka mina vanemate ja vanavanemate rahakotist raha pätsanud (vabandust, kui sellest alles nüüd, 30 aastat hiljem teada saite. päriselt piinlik on, et seda teinud olen kunagi), aga millegi pärast ma ikka mäletan, et need probleemid tekkisid ikka vanemana kui olid juba peole minekud ja muud sellised värgid.

Kes oleks arvanud, et see vanemaks olemine nii keeruline on. Pole siis ime, et lihtne on end tunda läbikukkujana või mõelda, et mida ma valesti teen. Teistel ju pole selliseid probleeme. Või on?

Miks me silmakirjalikkust promome?

Teate, minul on nüüd ükskõik, mida minust peaks arvama härra Lõvi või keegi teine, aga ma tunnen, et ma pean selle otse ja ausalt välja ütlema. Ma ei jälgi härra Lõvi, sest ta on mulle ebasümpaatne (sama ei ütle ma tema kaasa kohta, lihtsalt vahemärkusena), ma ei “heidi” teda, vaid tema olek ja väljaütlemised on minu jaoks ebasümpaatsed, küll aga ei õnnestu päris nii elada, et tema tegemistest midagi ei tea. Näiteks tegin lahti Õhtulehe ja sealt ta jälle mulle vastu vaatab. “Nunnu kiisupilk” ees ja räägib avameelselt viljatusest. Tõsine teema ja selle üle naerda või ilkuda ei ole ilus, aga fakk, kus ma tunnen kui silmakirjalik see on. Kui palju on olnud neid teemasid, mille kohta inimesed on reaalselt sadu korda küsinud ja saanud vastuseks “see on liiga isiklik”, “me ei pea kõigest isiklikust rääkima” ja siis otsustab härra Lõvi, et steriilsusest rääkida ei ole liiga isiklik ja jagab kenasti linki, et “tõstame teadlikkust”. Nagu jaa, okei, tõesti ka sellistest teemadest tulebki rääkida, absoluutselt nõus, sest muidugi võib olla inimesi, keda see teema väga puudutab, aga kes seda häbenevad. Ka mina sain kümme aastat tagasi arstilt diagnoosi, et olen viljatu. Ma tean neid tundeid, mis selline diagnoos võib tekitada. Ühesõnaga ma absoluutselt ei vähenda selle teema tõsidust ja olulisust sellest rääkida. Aga.

On üks “aga”. Kuidas saab võtta tõsiselt inimest, kes sokutas salaja ära oma kassid ja valetas nii, et silm ka ei pilkunud. Ja jällegi, ma ei ütle midagi selle kohta, et lemmikloomad ära antakse, seda tuleb kahjuks ette, et inimene, kas eksib, on allergia, ei sobi loomaga, mida iganes, aga kui seda tehakse salaja ja valetades, siis ma mõistan vägagi inimeste pahameelt. Minul endal ajab harja punaseks see, et nii suure jälgijaskonnaga staarpaar ei tahtnud siis “teadlikkust tõsta”. Või edaspidi kui selgus, et kassid anti varjupaika, siis ei tulnud pähe “tõsta teadlikkust” sellest kui palju kasse ja koeri on varjupaikades ning neid näiteks toetada?

Maksnud ära oma trahvid ja mitte kakelnud ning tembeldanud pahadeks kõiki teisi. Ole inimene ja toeta siis varjupaiku kui ka su enda kiisud peavad seal uut kodu ootama. See oleks teadlikkuse tõstmine ja see oleks positiivne suunamudimine. Saaksite soovitud tähelepanu ja ei peaks pidevalt draamasid välja mõtlema. Aga ei – see teema oli liiga isiklik ja kõik, kes julgevad kritiseerida, on automaatselt halvad. Päriselt tekib küsimus, mis inimestega tegu on, kes absoluutselt biiti ei jaga, mida peaks jagama ja mida ei peaks. Või et selline sobiv valikuline jagamine on lihtsalt nii pagana silmakirjalik.

Täiesti siiralt ütlen ma , et müts maha näiteks Malluka ja Thyme0ut ees, kes on nii head eeskujud sellest, kuidas oma jälgijaskonda kaasates head teha. Kui tihti nad aitavad, toetavad, jagavad teiste abipalveid. Ja nad mõjuvad siiralt ning ausalt. Võtame kasvõi selle kui Mallukas oma “põrgujänesele” uut kodu otsis. Ei valetanud, et on elus ja tervises ja/või maal vanaema juures, vaid rääkis ausalt, et ei tahaaaa ning leidis talle uue kodu. Pole ka siis ime, et nende üleskutsetele head teha inimesed alati reageerivad. Mu meelest on see nii tore, et inimesed ei aja vaid feimi taga, vaid teevad ka ise midagi head. Ei ole silmakirjalikud…vabandage väljenduse eest, keigarid.

Ja palun selgitage mulle, miks ajakirjandus selliste silmakirjalike inimeste peale leheruumi raiskab? Sest see on ju raiskamine?

Ikka veel vallaline. Miks ma ei imesta!

Kuna mul on mitmeid vallalisi sõbrannasid, siis et keegi jumala eest ei arvaks, et ma nendest kirjutan, vannun käsi südamel, et see pole teist. Kohtusin paar nädalat tagasi ühes seltskonnas umbes endavanuse naisega ja pärast temaga vestlemist ma lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada, miks ma arvan, et ta ikka veel vallaline on. Võib olla ma teen liiga kõikidele vallalistele naistele siin maailmas, aga ausalt kui naine tahab suhet (mõni tahabki vallaline olla ja see on okei), aga kui inimene ise tunnistab, et ta tahab nii väga suhet, siis ma pean küll illusiooni purustama ja ütlema, et prints valgel hobusel on pigem olemas vaid muinasjutus. Tuleb mõned konnad ka ära suudelda (jaa jaa, klišee) ja ausalt igal inimesel on mingi “viga” küljes, ei saa otsida täiuslikku inimest või täiuslikku ettekujutust sellest, milline on täiuslik inimene. Kui ma Marekiga tuttavaks sain, siis ta kandis dresse. Ma ei kannata absoluutselt dresse, aga ometi ei jätnud ma selle pärast temaga suhtlemata, sest ma vaatasin natuke sügavamale. Meil on erinev filmi-, muusika- ja raamatumaitse, ma oleks võinud suhtlemise pooleli jätta, sest ei saa temaga suhelda kaunitest kunstidest. Palju asju olid meis nii erinevad, aga aastatega oleme me muutunud nii sarnaseks, kuigi oleme jätkuvalt erinevad (saate ju aru, mida ma mõtlen). Me ei ajanud kumbki taga täiuslikkust vaid oleme täiuslikuks teinud selle, mida armastame (jaa jaa, veel üks klišee).

Aga siis see naine. Väga kena naine, ja teadis seda ka ise. Oli endale teinud Tinderi konto ja rääkis siis, milline põhjakiht seal koos on. “Ma olen ju palju rohkemat väärt” ja “seal ei ole minu sarnaseid inimesi” olid kaks põhilauset, mida ta korrutas. Jumala eest, mõtlesin mina, äkki ei hakkaks kohe mingit “perfect matchi” otsima, vaid lihtsalt suhtleks inimestega. Avastaks, et ehk ei peagi kohe päris sarnane olema ja äkki ei peaks kohe hakkama mõtlema, et kas saaks abielluda ja lapsi saada. Äkki lihtsalt suhtleks ka endast veidike erinevate inimestega? (Oi, ma tean, mida üks mu sõbranna selle peale ütleb. Ta alati imestab, kuidas mul saab olla seinast seina tuttavaid:D) Selle erinevuste koha pealt oli mul hiljuti hästi huvitav vestlus oma sõbraga. Et kuidas me automaatselt, alateadlikult blokime vestluskaaslasena ära inimese, kes ei ole meie sarnane oma välimuselt. Maika ja kuldketiga vend vs kalamaja hipster, latekskleidis tibi vs minusgune kampsunis tädi jne. Aga et sõjaväes kui kõik kandsid vormi, siis ta sellele ei mõelnud ja alles hiljem kui kõik panid tagasi oma erariided, avastas ta, et ta oli ühise keele leidnud inimesega, kelle ta riietuse pärast oleks muidu vestluskaaslasena välistanud, ja ei klappinud üldse inimesega, kes välimuselt oli tema sarnane. See oli huvitav mõte ja tähelepanek. Ja nii on ka selle Tinderiga. Ehk ei peaks otsima täpselt enda sarnast inimest? Mul hea teoreetik olla, sest ma ei tea tegelikult Tinderist mitte midagi, aga osalesin alles ühel webinaril (küll juhtimisalasel), aga üks mõte jäi ka sealt meelde:

Tagasi selle naise juurde. Ma ei tea, miks ta näitas meile oma vestlusi paari mehega – ilmselt selleks, et näidata, et mehed on debiilikud, aga nende vestluste põhjal ei saaks öelda, et need mehed päris debiilikud on. Noh ütleme, et mees püüab flirtida, võib olla natuke kohmetult ja ehk isegi piinlikult, aga kui sellele rämeda sarkasmiga vastata, siis ma mehena tõmbaks ka uttu. Ja mõelge nüüd ise kui sarkastiline peab sarkasm olema kui isegi mina, kes ma olen äärmiselt sarkastiline, tunnen, et minnaks üle piiri. Mu meelest on sarkastilised naljad okeid oma tutvusringkonnas, seltskonnas ja inimestega, keda sa tead, kes tunnevad sind ja sinu huumorit ning isegi kui teinekord on nali liiga terav, siis neelavad alla, sest tunnevad sind ja on sellega leppinud. Aga kui keegi minuga esimestes vestlustes oleks megasarkastiline, siis ma ikka mõtleks küll, et ju ma ei paku huvi.

Või siis edasi, et appikene, ta ei teadnud seda kirjanikku ja seda raamatut ning polnud kuulnud midagi sellisest toidust või polnud seal ka käinud ja nii edasi. Ma võin siin tuua näite (mida ma olen vist ka juba kirjutanud), et tulin kunagi koju ja olin megaõnnelik, et nüüd juba tean, palju roovisamm on, et jäi lõpuks meelde ning Marek vastas, et issand, seda teab ju igaüks, see on elementaarne. Kui me oleks tinderdanud, siis kas ta oleks mind nüüd debiilikuks pidanud, sest ma ei teadnud tema jaoks nii elementaarset asja. Ja kas debiilik on see, kes ei tea minu arvates elementaarset asja. Näiteks millal toimus esimene laulupidu. Nagu miks juba eos inimesed ära lahterdada ja neid endast halvemaks pidada? Võib on sel inimesel mingeid muid põnevaid teadmisi? Et üksteist täiendada?

Ja ausalt, peale õhtupoolikut selle naise seltsis ma absoluutselt ei imesta, et ta ikka veel vallaline on. Nii ninakas ja lihtsalt õudne targutaja. Tahab nii metsikult suhet, aga ise ei saa aru, et oma suhtumise tõttu on juba muutunud nii kibestunuks, et see väljendub kõikide halvustamises. Jah, julgengi nii välja öelda. Sest mul oli korraga kahju nendest meestest, keda ta valimatult mõnitas.

Paha-paha vs hea-hea

Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.

Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.

Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.

Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?

Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.

Kaheksa aastat

Kui ma varasemad aastad olen ikka Ida sünnipäeval mõelnud, et on täiesti uskumatu, et olen juba x aastat ema olnud, siis sel aastal ma nii ei mõtle. See on minu jaoks sama loomulik kui hommikune hambapesu. Ma mõtlen, et kui tühi oleks minu elu siis kui asjad oleks nii nagu ma varasemalt rääkisin, et ei taha lapsi ning arvasin, et minust ei saaks kunagi ema. Vähemalt head ema.

Aga mis on see “hea ema”? Kas selline ühtne definitsioon üldse on olemas? Ma võin mürki võtta, et kusagil on kamp inimesi, kes väidavad iga hinna eest, et mina see kindlasti ei ole. Nad on jälginud ja vaadanud iga mu (vale?) liigutust, aga nad ei ole märganud, et ka mina olen emana arenenud. Mantrana korrutavad nad, et “aga ta on ju tunnistanud, et beebieas ei sobinud talle emaks olemine”. See ei ole sugugi nii. Ma olen Idat armastanud esimesest sekundist saati ja ei ole tundnud rohkem õnne kui siis kui sain enda kohta öelda “ema”.

Ma ei ole olnud musterema, meie elu ei ole olnud nagu Pinterest detsembris ja ma olen absoluutselt kindlasti teinud vigu ja on kindlasti olnud hetki, mida ma ei ole armastanud, millega ma ei ole toime tulnud. Muidugi on sõnu ja tegusid, mida ma tahaksin tagasi võtta, tahaksin kohati aega tagasi kerida ja teha kõike uuesti ja paremini, aga sellest kõigest hoolimata olen ma kõik need kaheksa aastat armastanud Idat ja emaks olemist rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Emadusest on kiputud jagama vaid kõike seda imelist ning ilusat, meile sisendatakse, et peame armastama ja jumaldama kõike ja igat hetke ja kui siis tegelikkus ei vasta sellele, mida me oleme näinud ja ise ka endale ette kujutanud, siis tekivad süümepiinad, et miks mina ei ole samasugune nagu kõik need teised, miks vaid minu beebi ei maga, miks mina olen väsinud, miks mina tunnen, et olen emana läbikukkuja. Süümepiinad, mida me endale tekitame end teistega võrreldes, on lihtsad tulema. Tahaks ka olla hea ema nagu teised. Mõistmata, et me kõik oleme iga üks oma moodi head. Me lihtsalt püüdleme mingi abstraktse tiitli poole, isegi kui keegi pole täpselt ühtselt kirja pannud, mida selle tiitli saamiseks tegema peab. Me vaid teame, et tahame olla Hea Ema.

Võib olla teeb heaks emaks see kui saab kellegi teise kohta öelda halb ema? Mina ei tea. Kuid tunnistage mulle ausalt, et te pole kunagi oma lapse peale pahandanud, häält tõstnud, närvi läinud, vihastanud, kui see tõesti nii on, siis võite minu poole näpuga viibutada ja pead vangutada, sest mina olen ja teen seda jätkuvalt. Isegi kui ma ei taha ja ma püüan “taskust rahu võtta” enne kui midagi ütlen, siis enne kui see rahu sealt taskupõhjast leitud on, on häälekad sõnad või pahandamine juba lendu läinud. Ma olen pahandanud, karjunud, nutnud, lapsega koos ja salaja, ma olen tundnud süümepiinu ja läbikukkumistunnet, kuid täna ei tunne ma end enam halva emana. Ma tunnen end tavalise inimesena, kes päevast päeva paremaks emaks kasvab, ebatäiuslik, kuid alati oma lapse eest nõus pea ees lahingusse lendama. Ükskõik, mida keegi minust arvab.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et naudin emaks olemist nüüd rohkem kui siis kui Ida oli beebi. Sest kõik on lihtsam. See lause öeldud, pean ma ka tunnistama, et kõik on tunduvalt raskem. Need lõputud vaidlused, lõputud veenmised, lõputud selgitused ja kaklused. Kui me Idaga kakleme, siis me kakleme nii et karvad lendavad (loodan, et keegi ei lugenud, siit välja füüsilist kaklust). Me paugutame uksi, trambime jalgu, lubame kodust ära kolida. Üks on nelikümmend, teine kaheksa, aga me kakleme ühtemoodi. Me oleme üksteise peegelpilt. Emotsionaalsed ja kangekaelsed, Ida rohkemgi kui mina. Meie tülide ajal läheb Marek lihtsalt eemale. Ta on püüdnud meid lahutada, aga kui meie tahame kakelda, siis meie peame ära saama kakelda. “Tead, mis,” on Marek öelnud, “varem mul oli vaid üks “hull”, aga nüüd ma pean siin kahe “hulluga” hakkama saama.” Ega ta midagi valesti ei ütle. Kaks kõva teadagi head jahu ei jahvata. Vähemalt tülitsemise ajal.

Ja siis me lepime ära. Poeme üksteisele kaissu, vabandame, räägime südamest nagu naine naisega ning teeme plaane, mida me järgmiseks koos ette võtame. Emana on see selline natukene bitter sweet tunne. Ma tunnen esiteks süümepiinu, et olen kakelnud kaheksaastase lapsega, tülitsenud nii, et me kõik nutame, aga ma tunnen ka kõige suuremat heldimuse ja armastuse tunnet kui me siis koos rahulikult istume ja ma mõistan, millise kingituse Ida on mulle teinud, et mind oma emaks on valinud. Bitter. Sweet. Magusalt mõru. Mõrudalt magus. Armastus. Võib olla teile tundub,e t pillun jällegi siin tobedaid klišeesid, sest kui mulle peale vaadata, siis olen ma kindlasti paljude jaoks külm nagu jääkuninganna. Ei vaidle vastu. Aga ma olen kirglik. Kirglik kaklemises. Kirglik armastuses. Ja kui ma midagi armastan, siis nii, et kõik see väline jää sulab. Minu sees on peidus soe ja kirglik ema. Ei hea ega halb. Inimlik.

Kaheksa aastat Britt Ida Loviisa emana on mind palju muutnud. Ma olen mõistnud, et elu ei saagi kogu aeg olla nagu ajakirja klantspildil, kuigi ma tahaks. Ma olen mõistnud, et Ida tuba ei saagi olema kogu aeg korras, sest meie arusaam koristamisest ja kaunistamisest on erinev. Ma ei viska kaunistusi prügikasti, vaid kiidan ta loovust. Ma panen uhkusega kaela joogikõrtest kee ning raamin ära ta joonistused nagu need oleks noore Picasso enda tehtud. Ma olen mõistnud, et meie riietumismaitse ja muusikamaitse on erinev ja hakkabki olema, kuigi ma ei tahaks. Ma tahaks, et ta oleks väikene mini-me. Ja siis ma taipan, et erinevast riietumisstiilist hoolimata, ta ongi. Minu väikene mini-me. Kirglik. Sellepärast me nii kaklemegi. Ja nii armastamegi.

This image has an empty alt attribute; its file name is mg_0819.jpg

Väikestel lastel on väikesed peod,väikesed südamed, väikesed teod…

Väikestel lastel on veeselged silmad

nende jaoks selged ka vihmased ilmad!

Väikestel lastel on looduse juuksed,tõeline naer ja tõelised nuuksed…

Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,lahti siis neile kõik maailma väravad!

Palju õnne, Britt Ida Loviisa!

Oma lollus, koroona(paanika) või ajuvabadus?

Ma olen vaktsineeritud, ma kannan igal pool maski, mul ei ole probleeme piirangutega ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma vaatan viltu inimestele, kes kutsuvad teisi osalema igasugustel koroonapiirangute vastastel demonstratsioonidel, minu arvates see ei ole lihtsalt intelligentse inimese käitumine vastu rinda taguda ja karjuda “mina, mina, mina, mina ei taha ja mina ei tee” kui terves maailmas on koroonast tingitud probleemid, haigused, tööpuudus. Olles selle kõik ära öelnud, tahan ma rääkida sellest, kuidas ma eile end kriminaali ja/või antivaxxerina tundsin, sest mul oli ees vale mask.

Alustame siis algusest. Ma sõitsin eile nelja Finnairi lennuga. Tanel Veenre imeilus lilla mask oli kenasti ees kui läksin lennujaama, väravast läbi, lennuki peale. Mul ei olnud ei probleeme ega takistusi, lennukites ulatati mulle (ja kõikidele teistele) käte- ja pindadepuhastussalvrätikud ning paluti oma mask asendada sinise maskiga, selle kõige tavalisemaga. Või õigemini öeldes pakuti võimalust, sest jätkulennul ma juba teadsin, et oma maskiga ei tohi minna ja niikuinii pidi lennujaamas maskiga olema, nii et jätsin selle sinise ette/alles. Kõik olid viisakad, toredad, meeldivad. Päev ise oli väsitav, aga lootustandev.

Kiiva hakkas kõik kiskuma Göteborgis Helsingi lendu oodates. See hilines umbes pool tundi. Teate seda hetke kui teil on ümberistumiseks aega 35 minutit, aga lennuk on juba pool tundi hilinenud? Jah, loogika ütleb, et tõesti jätkulendudele oodatakse lennuki hilinemise tõttu hilinevaid reisijaid, aga ikka on selline vastik tunne. Algab võidusõit ajaga. Lennuk maandus Helsingis sel hetkel kui Tallinna lennu värav ajaliselt suleti, ma väga ei põdenud, sest lennu väljumiseni oli veel 15 minutit, aga ikka tahad lennukist esimesena välja joosta. Minu kõrval (teises reas) istunud mees oli kaval, ta oli tagumisse ritta ümber istunud, sest kui te ei tea, siis trügimise vältimiseks lastakse inimestel väljuda teatud gruppides. Väga mõistlik, kui sul ei ole kiire. Aga kui sul on kiire, siis istud, vaatad närviliselt kella ja kuuled lõpuks, et võid liikuda, hakkad kiirel sammul välja liikuma, aga sinu ees koperadvad inimesed, panevad rahulikult jopesid selga justkui nimelt, et no mida sa kiirustad, eks. Saad neist mööda ja avastad, et terminali viiakse bussiga. Bussiga! Ehk siis pole vahet, millal sa sinna bussi jõusid, ikka ootad viimaseid kohmitsejaid. Vaatad kella. Kell on 23:36, lend peaks väljuma 23:45.

Lõpuks jõuad terminali, tormad bussist välja, vaatad kiiruga tabloolt Tallinna lennu värava ja tormad tänu abivalmis töötajale valele poole. No ikka lippad hooga, sest kell tiksub. Muidugi on siin vaid ennast süüdistada, et valelel poole jooksma hakkasime, aga teate seda tunnet kui te olete väsinud, lennust maha jäämas, kodule nii lähedal, samas nii kaugel, siis ei vaata kõike täpselt, sest lihtsalt tormad pea ees. Keeldud peale varsti 21tunnist päeva Helsingi lennujaama jäämast. Taipad, et oled valesti lipanud, keerad ringi ja lippad õigele poole.

Vist ei tule üllatusena, et ma ei ole kõige sportlikum, aga ma andsin endast parima. Lippasin mantel seljas, kotid kaenlas, mask ees koos tolle teise mehega nagu 10 olümpiastardi avapauk oleks käinud. Kuniks mina enam ei jaksanud. Minuga koos jooksev mees ütles, et ta ikka üritab ja annab teada, et üks inimene tuleb veel. Ma ei olnud oma elus kunagi maskiga jooksnud. Ma ei soovita teil seda järgi proovida. Ma ei liialda grammigi kui ma ütlen, et mul sai õhk otsa, mul hakkas pea ringi käima ja ma korraks mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja annan alla. Aga ma ei ole allaandja! Seda Stockholmi lugu mäletate?

Sõnad “final call” ei ole lennujaamas kunagi hea märk, kuid mõjuvad jõudu andvalt, tead, et ei ole veel maha jäänud ja veel on võimalus. Ja ma jooksin, mis siis et ei saanud hingata, lükkasin maski ninalt ja suult ära, kuid see lendas minema, täpselt tooli alla. Ma ju teadsin, et mul oma mask olemas, lisaks, et lennukis antakse “õige” mask, nii et ma otsustasin prahti toota ja maskita edasi joosta. Reaalselt hingetuna, käte värisedes ja tundega, et kohe kohe hakkab mul ninast verd jooksma sain ma oma pileti läbi skänneerida ning hakkasin bussile jooksma kui hakkas pihta minu jaoks kõige veidram olukord. “Mam, kas teil mask on?” küsisid töötajad. Vastasin jaatavalt ja hakkasin seda kotist otsides bussile jooksma. “Mam, me ei saa teid enne peale lasta, kui teil pole maski ees,” kuulsin ma selja tagant. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin, ise tundmas, kuidas pea käib ringi, kõik on hägune, käed värisevad ja ninast juba vaikselt jookseb verd. Ausalt, ma ei dramatiseeri üle. Lisaks tunnen ma kuidas bussis olevad inimesed mind vaatavad ja nuputavad, mida ma otsin. Lennukis ootavatele inimestele ma ei tahtnud mõeldagi. Teate seda tunnet, kui olete hilisõhtuses lennukis ja tahate vaid koju, aga lennuk ootab hilinejaid? Ja millise pilguga hilinejaid vaadatakse? Isegi kui nad jõuavad lennukisse leemendava näoga ja hingeldades.

Lõpuks leian ma maski ja hakkan bussi minema. “Mam, sellega ei tohi me teid edasi lasta!” kuulen ma. Ma ei suuda seda uskuda. Seisan seal, bussist kümne meetri kaugusel, vaktsineerituna, covid-pass telefonis, mask ees ja mind ei lasta edasi. Teate, mis tunne see on? See on tunne, kus sa tahaks oma koti maha visata ja lihtsalt nutma hakata. Väsimusest, füüsilisest valust kogu kehas ning vihast. “Mam, meil ka ei ole maske ja me ei saa teid lennukile lasta, me ei tea, kas neil on maske!” kuulen ma. Aga mina ju tean, et neil on! Ja mul on hetkel mask ees. “Mam, sellest ja sellest ajast ei ole Finnairi lendudel enam teised maskid lubatud!” selgitavad nad mulle. Bussis olevad inimesed vaatavad mind ja ma tunnen end nagu kriminaal, mul on vastik ja piinlik. Lõpuks taipavad töötajad lennukisse helistada ja saavad teada, et neil on maskid olemas. Saan bussi. Mees, kellega oma jooksu lennule koos alustasime, ütleb et tal on kotis veel neid maske ja annab mulle ühe. Mul on piinlik.

Jah, ma ei olnud lugenud meilile tulnud infokirja, kus ka see kirjas oli, millist maski tuleb kanda, aga ausalt, ka mina tunnen, et piirangud ja reeglid muutuvad nii kiiresti, et ka mina, kes ma kõiki reegleid olen järginud, ei suuda järge pidada, millised reeglid ja mis ajast juba kehtivad/kehtetud on.

Jõuame lennukisse. Teiste reisijate halvakspanevate pilkude all liigume oma kohtadele. Mul on aknaalune koht, aga minu pinginaaber on sinna pannud oma kohvri, läpaka, mantli ja jumal teab veel mida. Ilmselgelt on ta häiritud, sest ta kohver ei mahu mujale. Kes üldse sellise kohvriga sind lennukisse lasi kui mind juba vale maskiga ei lastud? Ja mida ma tegema pidin, maha jääma, et kellelgi teisel oleks mugavam sõita? Mul on suva, sest mul on halb olla ja ma tahan lihtsalt istuda. Jällegi, ma ei dramatiseeri üle, aga ma rögisesin ja köhisin (nii salaja kui suutsin) nagu vanama Koidula oma astmahoogude ajal. Mu peas on vaid üks mõte – vett! Ma tahaksin juuuuuuuua. Ma ei saa juua, sest lend on nii lühike. Kannatan ära, sest kurat, vähemalt koju sain.

Mu öö möödub nagu astmaatik köhides, ärkan pidevalt külmavärinates ja kui hommikul silmad lahti teen, on mul tunne, et minust on seesama Finnairi moosiriiul üle sõitnud. Ma ei tea, kas mul on halb kehvast füüsilisest vormist ja maskiga jooksmisest, mis päriselt tekitas hingamisraskusi, kas ma sain külma, sest ikkagi higisena tormi käes terminalidest sisse-välja joostapole vist kõige mõistlikum tegu või ma korjasin endale valet maski kandes lennujaamas joostes koroona külge. Ma ei tea, Marek toob õhtul testi, aga mul on sitt olla. Nii sitt, et ma viisin Ida kooli, tegin mõned kiired asjad ära ja kukkusin voodisse magama, külmavärinad on ikka ja pea käib ringi. Miks ma siis ülde blogin ja ei puhka? Tahtsin oma frustratsiooni välja elada.

Aa ja siis ma mõtlen meeste ja nende loogika peale. Kell kuus lükkavad Ida ja Marek mulle laelambi näkku, sest Idal on vaja koolikott kokku panna (kas ma pean üldse mainima, et ma magasin Ida toas). Marek ütleb mulle, et sul on ilmselgelt kodukontor, sest su köha oli kohutav. Vastan, et olen ka öö otsa külmast vappunud. “Kas sa ikka suudad ta kooli viia?” küsib ta. Osa minust tahaks talle tooliga virutada, aga vastan, et kokkulepe ju oli selline. Köhin. “Kas sa ikka suudad?” küsib ta uuesti.Tahaksin teda uuesti tooliga visata. “Mul on töökäsud tegemata, muidu ma võiks ise viia, oleks ma eile teadnud,” räägib ta edasi. Mõtlen vaid, et stop talking, ma veel 23:36 ei teadnud, et Helsingi lennujaamas endal kopsud välja köhin, kokku olen kukkumas ja valest maskist koroona võisin saada. “Aga sul on silmad veel ju kinni, ikka kindel, et viid?” küsib ta uuesti. Kas te teate seda tunnet, kui te olete vähe maganud, on kell kuus hommikul, te olete haige ja keegi paneb ereda laelambi põlema? Mina näiteks hoian sellisel juhul silmi kinni ja püüan vaikselt end jalule ajada. Kus on meeste loogika? Mis teidpidi see töötab? “Miks sa varem ei öelnud, et sa haigeks plaanid jääda?”

Aga näete. Eile kurtsin, et ei ole jõudu. Tänane teater jääb ära, ülehomne Norra mess jääb ära ning täna kavatsen ma ülejäänud päeva päriselt magada. Isegi vist süümepiinu ei tunne. Rõhk sõnal “vist”.