“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
See pealkiri ei ole click bait, vaid tegelikkus. Ma üldiselt suhtun igasugustesse haigla lugudesse teatava reserveeringuga, sest osaliselt on lood ka ülepaisutatud. Näiteks kui ma augustis olin haiglas, siis oli minuga ühes palatis ka üks tegelikult imearmas vanamemm, aga kahjuks tõesti dementne ning iga kord kui õed ja arst püüdsid talle selgitada, miks ta ei või liikuda ja muud sellist, siis ta lihtsalt sõimas kõiki ja karjus, et teda pekstakse ja ahistatakse. Kui ma oleksin tema tütar või lapselaps ja oleks pärast temalt seda kuulnud, siis muidugi oleksin ma vanamemme uskunud. Haiglat alusetult süüdistanud. Niipidi lugusid on ka omajagu.
Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et haiglates probleeme ei ole. Vastupidi. Muidugi on. Ma ju ise nüüd toongi teistpidise näite. Minu tuttav sattus haiglasse põletikuga ja tagasi koju tuli diagnoosiga, et on ajukahjustusega, ei liigu, ei räägi, ei saa millestki aru. Võiks ju uskuda, et juhtuski midagi, et on halvatud ja ajukahjustusega, ainult et… Ma ise nägin teda liikumas ja rääkimas.
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Viimastel nädalatel on avalikus arutelus taas esile kerkinud küsimus, mida tähendab elada normaalses ja turvalises ühiskonnas. See ei ole pelgalt retooriline mõtisklus, vaid väga praktiline küsimus, kas ja kuidas suudab riik kaitsta oma kõige haavatavamaid, sealhulgas lapsi. Ettevaatust.ee võimalike kitsaskohtade osas olen ma juba varem sõna võtnud, aga täna tahan ma öelda otse: mulle aitab. Päriselt. Sest see maailm ja õigusruum, milles me elame, ei tekita enam tunnet, et oleks turvaline. Ja asi ei ole ainult minus. Asi on selles, et järjest rohkem tekib tunne, et varsti ei julgegi lapsi saata trenni, koolibussi või isegi haiglasse, mitte sellepärast, et me kujutaks midagi ette, vaid sest tundub, et vabalt ringi jalutavad perverdid ongi uus normaalsus. Me ei saa selle normaalsusega harjuda.
Kõige rohkem tekitab minus küsimusi justiitsministri suhtumine. Tundub nagu elaks ta justkui mingis teises dimensioonis. Hämmastava jäärapäisusega korrutab ta, et pedofiile karistatakse karmilt ja et tema teab paremini.
Ma tahaksin öelda, et ma olen tugeva närviga, aga eks see on kohati ka teesklus. See tähendab, et ma suudan välja näidata, et olen rahulik, aga sees olen ma täielik ülemõtleja. Ma reaalselt kaine mõistusega saan asjadest aru ja ei taha üldse mõelda nagu ma mõtlen, aga mu aju lihtsalt hakkab ketrama ja see võib hulluks ajada. Sellest ka mu Dubai paanikahoog – iga krõps, iga liigutus, iga samm ajas mind hulluks ning lõpuks ma ei saanudki teisiti, et pidin saama toast välja, nägema oma silmaga, et kõik on turvaline ja rahulik.
Kodus olen ma kõige rohkem hetkel nautinud vaikust. Olin eile õues ja lihtsalt kuulasin vaikust. Täna olen ma kuulnud esimest korda ka meie maja kohalt aegajalt ikka üle lendavaid lennukeid ja õnneks pean ma ütlema, et nende heli ei tekita mingit hirmu, nii et õnneks mingit suuremat/sügavamat jälge see minusse ei jätnud, samas ütles Marek, et ma olin täna unes korrutanud muudkui, et tahan koju. Võta sa siis kinni. Aga ma saan hakkama. Hoopis teine küsimus on mu peas, et mida tunnevad hetkel lapsed? Mida nad päriselt tunnevad? Sest ega nad ju ei räägi.
Tegime Marekile sõbrapäevakingi ja koristasime kõik koos kodu, ma nägin, kuidas ta seda ühist meelelahutust nautis, sest kuigi keegi ei oodanud, et ta ka koristama hakkab, siis loomulikult oli ta platsis ja aitas kaasa, sest “teil läheb nii kaua aega”. Oma diivanilauakeselt tolmu võttes liigutasin ma ka vererõhuaparaati ja mõtlesin, et üle pika aja vaataks, mis seis siis on, sest pinget on viimasel ajal oma jagu olnud. 114/84 näitasid numbrid ja kilkasin siis, et näed, koristan ja sahmin siin, aga numbrid nii madalad, et vaata, et täiuslikud ju, et nii veider, aga ju siis ravi/rohud mõjuvad. Marek kiitis vastu, et see on koristamise tulemus, see olla nii rahustav ja lõõgastav tegevus ning põhjus, miks ta pidevalt koristab.
Jääme eriarvamusele selle suhtes, miks vererõhk normis on, aga see tuletas mulle meelde, et kuu aja pärast pean ma haiglasse minema. Operatsioonile. Ma üldse ei taha.
See on see osa, mis mind ennast ehk isegi kõige rohkem häirima on hakanud. Tõsi, ma pean olema aus ja tunnistama, et tegelikult ma ise arvasin mingis meeltesegaduses vist, et olen üsna okei blogija – jagan oma teatriarvustusi, mõningal määral reisisoovitusi, räägin hotellidest, lisaks juurde ka törts arvamust ja argijuttu, enda üle naermist rohkem, teiste üle vähem. Aga eks see mingi meeltesegadus oli, et ma nii arvasin. Sest ikka puutusin ma kokku pilguga, mis etteheitvalt ütles, et “see on ju see nõme blogija”. Ja ma ei tea, kas asi ongi ikkagi selles, et kirjutan kehvasti või inimesed tahavad lugeda välja midagi muud kui see mida ma kirjutan ning see hakkas mind hulluks ajama.
Võtame näiteks selle teatrikooli postituse. Me loobusime koolist, sest mulle tundus, et laps ei arene seal nagu teatrikoolis peaks ja mulle tundus, et andsin üsnagi adekvaatset kriitikat. Muidugi ei meeldi kriitika kellelegi, aga mõnikord ma arvan, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui emotsioonid kõrvale jätta, siis kriitika/tagasiside ei ole alati halb. Ma näiteks käin hotelle arvustamas ja kuigi ma keskendun alati pigem positiivsele, siis iga kord kui midagi märkan, mida võiks paremini, annan ma sellest teada ka hotellile. Näiteks, et Antonius oli IMELINE hotell, on täiesti kindlalt üks mu lemmikhotelle, seal on oivaline teenindus, veelgi mõnusam atmosfäär, aga padjad olid väga kehvad. Cava oleks ka võinud hommikul parem olla. See pole mustamine ega ärapanemine vaid kriitika, mis viib edasi. Ütleme siis lihtsalt aus tagasiside kui kriitika tundub liiga karm.
Hakkasin täna kirjutama arvamuslugu “Vennad Lõvisüdamed” raamatust. Selles mõttes, et mulle tuli üllatusena, et mõni vanem leidis, et tegu on lapsi nii traumeeriva raamatuga, et see ei tohiks olla valikuks kohustuslikuks kirjanduseks viiendas klassis. Minu enda jaoks on see raamat alati olnud küll kurb, aga samas helge, see on mulle (just nooremana) pakkunud lohutust ja kuidagi õpetanud surmaga paremini hakkama saada. Nii öelda ilus vale, et praegu ja siin võib lahkuminek olla raske, kuid meil on ju veel Nangijaala, Nangiliima. See on mu meelest üks kõige ilusamaid, südamlikumaid raamatuid ning raske on aru saada, et aastal 2026 kui meil on Netflix ja näiteks Stranger Things ja Squid Game, et just Astrid Lindgreni raamatud võivad olla need, mis on “ohtlikud” (liialdan loomulikult).
“Kohtume Nangijaalas” on lause, mida ma täiskasvanueas olen palju kasutanud olukordades, kus oluliste inimestega on vaja hüvasti jätta. See on olnud minu lohutus. Ma tean, et vanaemal on Nangijaalas alles mõlemad jalad, ma olen siin postituses mõelnud Nangijaalast, Hugo läks üle lillesilla just Nangijaalasse, satumainen Satuga kohtume me Nangijaalas… Saate aru, et “Vennad Lõvisüdamed on minu hinge jätnud kustumatud emotsioonid, ma olen seda lugenud lapsena kordi ja kordi ning ka täiskasvanuna mitmed korrad, võin isegi öelda, et see on üks raamat, mida ma vaata,et tean peast. Iga kord kui mul on raske, tuleb mulle see imeline raamat meelde, see aitab mind ja nii oli mul tõesti raske aru saada, et keegi näeb seda raamatut teistmoodi.
Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.
Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.
Kunagi aaaaaaaastaid tagasi kui ma blogima hakkasin ja väikesest anonüümsest Mutrikesest Eveliisiks sain avalikult, kritiseerisid mu valikut päris mitmed sõbrad (ja muidugi emme), et misjaoks ma ometi seda teen, kas ma ei arva, et minust hakatakse arvama, kui et ma ei oskagi muud midagi kui “mingi blogija” olla ja miks ometi ma end tahan näidata rumalana kui ma olen.
Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et teate, mu meelest on oluline oskus enda üle nalja teha ja mulle meeldib enda üle naerda. Mis siis kui keegi võõras mind blogi põhjal juhmakaks peab, mõtlesin ma. Laias laastus mõtlen ma nii ka täna. “Nalja peab saama, muidu ma ei mängi,” on mu moto ka praegu kui aus olla, aga täna ma enam vastu ei vaidle sellele, et on inimesi, kes oma arvamuse minust kujundavad vaid selle põhjal, mida ma blogis jagan, eriti kui nad loevad blogist vaid pealkirju/loevad blogi harva/sattusid lugema vaid depressiooni perioodil/koondamise ajal. Ma annan neile võimaluse luua nende oma Eveliis selle info põhjal, mis nad siit leiavad. Ja noh, eks me kõik oleme oma “suunamudija karjääri” jooksul püüdnud üht või teistmoodi intriigi tekitada, sest nii nagu ka täna müüs ka kümneid aastaid tagasi intriig.
Ma nüüd natukene aega olen selle mõttega mänginud (ei taha öelda, et flirtinud, sest flirt on mu meelest nagu positiivne asi,aga see millest räägin pole ju?) et mis saab siis kui seatud katseaeg ei ole edukas. Kas on mõistlik üldse need mõtted siia kirja panna (aga kuhu siis veel?), sest sellisel juhul on kaks varianti – kõik on kuidagi lõplik või murran ma endale antud lubadust ning olen lihtsalt üks tüüp, kes sõnu loobib. Mulle ei meeldi sõnu loopida.
Siiski tundub mulle, et ma olen jõudnud murdepunkti.
