“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.
Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.
Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte. Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.
„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee.
Eks ma olen oma kodukanti omajagu avastanud – mus on ju see vanderselli veri, mis aeg-ajalt paneb tundma, et peaks lihtsalt kuhugi teele asuma, võtma suuna ja vaatama, mis teele jääb. Nii avastasin ma näiteks aastaid tagasi Rummu. Esmapilgul tundub see oma ajaloo tõttu üsna tume paik, aga tegelikult… kuidas seda nüüd öelda..ei saa just väita, et see oleks helge kant, kuid kindlasti ei ole see ka sünge ja hirmus. Pigem hoopis avastamist väärt. (Kõrvalepõige: Mäletate, et Rummus asub ka üks neist second hand poodidest, millest ma Insatgramis olen rääkinud)
Murru vanglat ja karjääri olen ma korduvalt taasavastanud. Matkamas olen seal käinud mitmel korral ja igal aastaajal – iga kord on karjäär end mulle uuest küljest avanud. Alles 2022. aastal sain seal SUPitamise maitse suhu ja avastasin, et see on vist ainus sportlik tegevus, mis mulle päriselt meeldib (kui nüüd mitte arvestada seda kogemust Dubais lainetusega, nii et sain teada, et mul on käte asemel makaronid). Vanglatuuril olen samuti paar korda käinud, viimati alles sel nädalal.
Postituse pealkiri on meil selline siseringi nali. Oleme kordi tahtnud külastada üht või teist kohta, mis käegakatsutavas kauguses, aga midagi on ette tulnud ja nii ongi külastus edasi lükkunud. Ühe korra olime Setomaa piiril kui pidime ootamatult ringi keerama ning onu siis naljaga ja teatraalselt ohkas, et nii lähedal, samas nii kaugel. Sama võiks mina öelda ka Harjumaa muuseumi kohta.
Võib olla vaid selle erinevusega, et ma olen korduvalt sattunud siinkandis elades sinna lähedale, aga kuidagi sisse pole astunud. Mitte aja puudumisel, aga kuidagi ma ei tea…ei kutsunud. Ma vabandan selle väljaütlemise pärast, see oli ka enne seda kui ma leidsin, et iga kõige väikemgi muuseum on väärt külastamist ning olen nii avastanud nii palju toredaid kohti, mis räägivad oma koha ja inimeste lugu. Need on toredad lood.
Ma tean, et ma ei ole ainus emotsiooniostleja. Mõnikord on vaja vaid väikest tõuget – nagu järjekordne lapse lemmikartisti esinemine Oslos – et võtta lahti lennupileteid pakkuvad keskkonnad ja juba järgmisel hetkel on need lennupiletid ostukorvis ja ostetud ning reis planeeritud. Sest piletid olid ju nii odavad. Meie lennupiletid Riia-Oslo läksid seekord maksma vist ca 80 eurot inimese kohta.
Siis aga hakkavad tulema miinused ja lisakulud, sest ega ju keegi ei süvenenud lennuaegadesse, bussiaegadesse, parkimistasudesse (emme tuli autoga, sest bussiajad ei klappinud üldse) ja noh kui aus olla siis ka Oslo hotellide hindadesse sel nädalavahetusel. Muidugi oleksime me saanud soodsama hotelli kontserdikohast kaugemal, aga lõpuks on ikka mugav küll kui peale konterti on hotelli jalutada vaid mõnisada meetrit ja ei pea paarikümne tuhande inimesega koos bussi või taksot ootama. Lisaks veel see teadmine, et lemmikartistid ööbisid samas hotellis (ja võib olla ka teadmine, et me ikkagi võisime neid vargsi korraks ka näha).
Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.
Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.
Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.
Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale. Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!
Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).
Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.
Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.
Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.
Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.
Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.
Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.
Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.
Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!
Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.
Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.
Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?
Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.
Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.
Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.
Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.
Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:
Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”
Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.
Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.”
Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.
“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.
Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!
Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.
Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.”
See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:
Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.
Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”
Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.
Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.
Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.
Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.
Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?
Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.
PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?
Oi, kuidas mul on hea meel, et ma eile ETV2-st “Parasiidi” ära vaatasin. Kui ma Idat magama panin ja ise ka tukkuma jäin, oli korraks küll tunne, et no ei viitsi end mitte enam alla teleka ette vedada, aga uudishimu sai jagu – ikkagi aasta film, esimene võõrkeelne parima filmi Oscari võitnud, pealegi ei tulnud mulle meelde, et ma oleks kunagi ühtegi Lõuna-Korea filmi näinud. Hea omadus ikka see uudishimu. Heast asjast oleks selleta ilma jäänud. Ehk siis nagu te juba ilma pikemata jututa aru saate, siis mulle see film meeldis. Väga meeldis. Oli teistsugune. Ja täpselt selline, mida ma filmi juures ootan. Pakkus emotsioone, pani kaasa mõtlema. Mulle meeldib kui film haarab mind nii endasse, et ma pärast ka veel juurdlen selle üle.
Mina ei tea, mis žanri see film tegelikult kuulus, aga minu jaoks oli see kokkuvõtvalt traagiline armastuslugu. Kui te filmi olete näinud siis te võite muidugi kulmu kergitada ja küsida, et mis mõttes. Mu meelest oli film üldsegi erinevate žanrite segu – algas nagu komöödia, kohati absurdikomöödia, siis tragöödia, õudukas, armastusfilm. Täiesti ausalt ütlen, et alguses oli filmi raske vaadata keele pärast, mu arvates rääkisid kõik nii ühtemoodi monotoonselt ja vähe suud liigutades ning ühe häälega, et ma ei suutnud jälgida, kes mida ja millal räägib, korraks hakkas igav ka. Ja siis ühtäkki läks tempo peale ja film neelas mind endasse. Lisaks šüzeele, mis minu jaoks oli ikkagi mitte etteaimatav, nautisin ma täiega näitlejatööd. Päriselt jäi mulje, et vaatangi ühe vaese Korea perekonna püüdlusi end vaesusest välja rabeleda. Jäin mõtlema selle peale kui õnnelikud me siiski peame olema, et oleme sündinud just siin. Isegi kui vaesuses, siis laias laastus piisab meie ühiskonnas vaesusest välja tulemiseks ikkagi pealehakkamisest, samal ajal kui Lõuna-Koreas oled vaesena ikkagi parasiit, (pool)keldrielanik ja sellest välja saamine võtab rohkem kui vaid pealehakkamist. Kimide perekond oli muidugi äärmiselt “tänavatark”, nauditav oli vaadata nende leidlikkust, kuidas kogu pere miljonäride pere juurde tööle saada. Ma olin poole filmi peal täiesti kindel, et nad skeemitavad maja ka endale. Et selle asemel aga uued parasiidid välja ilmusid, seda ei osanud ma oodata.
Üks huvitav fenomen selle filmi juures oli minu jaoks see, et see suudis edasi anda lõhna. Läbi lõhna toodi klassivahe ja viha enda ja/või teiste vastu nii hästi välja, et ma täiesti tundsin keldrilõhna ka läbi ekraani. Ma olen kunagi Airbnb-st üürinud ühe poolkeldrikorteri. Kõik oli nunnu, aga juba kõigest kahe päevaga tundsin ma oma asjadel keldrilõhna. Milline võib see lõhn olla siis kui oled keldris olnud kaua ja hügieen pole ehk ka see, mis võiks? Kas see on nii ebameeldiv, et paneb ümbritsevaid nina kinni panema. Või näitab keldrihaisu peale nina kinni pigistamine ja akende avamine hoopis seda kui halvustavalt me suhtume inimestesse, kes ei ole meiega sarnased, kes on meist halvemal järjel? Kontrastid rikkuse, vaesuse, lõhna, naiivsuse ja tänavatarkuse vahel tulid tänu lõhnale suurepäraselt esile. Kas see pole veider? Teades, et läbi ekraani ei saa ju tegelikult lõhna edasi anda. Aga see film andis.
Pealkiri vihjab sellele, et keegi peab selles filmis olema parasiit. Aga kes? Selles filmis ei saa üheselt öelda, et ühed on head ja teised halvad, ühed on parasiidid ja teised inimesed. Kõik on omamoodi head ja halvad, kõik on omamoodi parasiidid ja inimesed. Iga kord kui hakkasin tundma, et paganama Kimid, on alles petised, muutus süžee nii, et välja tuli hoopis nende armastus, ühtehoidmine ja hoolivus. Sama saab öelda ka kõikide teiste tegelaste kohta. Filmi lõpp on pigem traagiline, kurb, aga ikkagi jääb sealt läbi kumama armastus. Armastus oma pere vastu. Ja kui on olemas selline armastus ja hoolivus, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub, et ei ole. Peab vaid plaan olema.
Rohkem ei taha ära rääkida, öelda ja kirjutada oleks veel palju, analüüsida, kaasa mõelda, aga nagu öeldud, kui te ei ole veel näinud, siis ma ei taha sisu ära reeta. Minge kinno vaatama. Minge kindlasti vaatama. Oscari-vääriline film absoluutselt!
