“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.
Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.
Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.
Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale. Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!
Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).
Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.
Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.
Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.
Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.
Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.
Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.
Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.
Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!
Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.
Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.
Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?
Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.
Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.
Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.
Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.
Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:
Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”
Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.
Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.”
Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.
“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.
Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!
Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.
Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.”
See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:
Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.
Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”
Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.
Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.
Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.
Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.
Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?
Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.
PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?
Oi, kuidas mul on hea meel, et ma eile ETV2-st “Parasiidi” ära vaatasin. Kui ma Idat magama panin ja ise ka tukkuma jäin, oli korraks küll tunne, et no ei viitsi end mitte enam alla teleka ette vedada, aga uudishimu sai jagu – ikkagi aasta film, esimene võõrkeelne parima filmi Oscari võitnud, pealegi ei tulnud mulle meelde, et ma oleks kunagi ühtegi Lõuna-Korea filmi näinud. Hea omadus ikka see uudishimu. Heast asjast oleks selleta ilma jäänud. Ehk siis nagu te juba ilma pikemata jututa aru saate, siis mulle see film meeldis. Väga meeldis. Oli teistsugune. Ja täpselt selline, mida ma filmi juures ootan. Pakkus emotsioone, pani kaasa mõtlema. Mulle meeldib kui film haarab mind nii endasse, et ma pärast ka veel juurdlen selle üle.
Mina ei tea, mis žanri see film tegelikult kuulus, aga minu jaoks oli see kokkuvõtvalt traagiline armastuslugu. Kui te filmi olete näinud siis te võite muidugi kulmu kergitada ja küsida, et mis mõttes. Mu meelest oli film üldsegi erinevate žanrite segu – algas nagu komöödia, kohati absurdikomöödia, siis tragöödia, õudukas, armastusfilm. Täiesti ausalt ütlen, et alguses oli filmi raske vaadata keele pärast, mu arvates rääkisid kõik nii ühtemoodi monotoonselt ja vähe suud liigutades ning ühe häälega, et ma ei suutnud jälgida, kes mida ja millal räägib, korraks hakkas igav ka. Ja siis ühtäkki läks tempo peale ja film neelas mind endasse. Lisaks šüzeele, mis minu jaoks oli ikkagi mitte etteaimatav, nautisin ma täiega näitlejatööd. Päriselt jäi mulje, et vaatangi ühe vaese Korea perekonna püüdlusi end vaesusest välja rabeleda. Jäin mõtlema selle peale kui õnnelikud me siiski peame olema, et oleme sündinud just siin. Isegi kui vaesuses, siis laias laastus piisab meie ühiskonnas vaesusest välja tulemiseks ikkagi pealehakkamisest, samal ajal kui Lõuna-Koreas oled vaesena ikkagi parasiit, (pool)keldrielanik ja sellest välja saamine võtab rohkem kui vaid pealehakkamist. Kimide perekond oli muidugi äärmiselt “tänavatark”, nauditav oli vaadata nende leidlikkust, kuidas kogu pere miljonäride pere juurde tööle saada. Ma olin poole filmi peal täiesti kindel, et nad skeemitavad maja ka endale. Et selle asemel aga uued parasiidid välja ilmusid, seda ei osanud ma oodata.
Üks huvitav fenomen selle filmi juures oli minu jaoks see, et see suudis edasi anda lõhna. Läbi lõhna toodi klassivahe ja viha enda ja/või teiste vastu nii hästi välja, et ma täiesti tundsin keldrilõhna ka läbi ekraani. Ma olen kunagi Airbnb-st üürinud ühe poolkeldrikorteri. Kõik oli nunnu, aga juba kõigest kahe päevaga tundsin ma oma asjadel keldrilõhna. Milline võib see lõhn olla siis kui oled keldris olnud kaua ja hügieen pole ehk ka see, mis võiks? Kas see on nii ebameeldiv, et paneb ümbritsevaid nina kinni panema. Või näitab keldrihaisu peale nina kinni pigistamine ja akende avamine hoopis seda kui halvustavalt me suhtume inimestesse, kes ei ole meiega sarnased, kes on meist halvemal järjel? Kontrastid rikkuse, vaesuse, lõhna, naiivsuse ja tänavatarkuse vahel tulid tänu lõhnale suurepäraselt esile. Kas see pole veider? Teades, et läbi ekraani ei saa ju tegelikult lõhna edasi anda. Aga see film andis.
Pealkiri vihjab sellele, et keegi peab selles filmis olema parasiit. Aga kes? Selles filmis ei saa üheselt öelda, et ühed on head ja teised halvad, ühed on parasiidid ja teised inimesed. Kõik on omamoodi head ja halvad, kõik on omamoodi parasiidid ja inimesed. Iga kord kui hakkasin tundma, et paganama Kimid, on alles petised, muutus süžee nii, et välja tuli hoopis nende armastus, ühtehoidmine ja hoolivus. Sama saab öelda ka kõikide teiste tegelaste kohta. Filmi lõpp on pigem traagiline, kurb, aga ikkagi jääb sealt läbi kumama armastus. Armastus oma pere vastu. Ja kui on olemas selline armastus ja hoolivus, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub, et ei ole. Peab vaid plaan olema.
Rohkem ei taha ära rääkida, öelda ja kirjutada oleks veel palju, analüüsida, kaasa mõelda, aga nagu öeldud, kui te ei ole veel näinud, siis ma ei taha sisu ära reeta. Minge kinno vaatama. Minge kindlasti vaatama. Oscari-vääriline film absoluutselt!
Veel umbes neli aastat tagasi ei saanud ma üldse aru, mis värk selle saunatamisega on, mitte miski ei ajanud mind riideid seljast viskama ja lavale higistama ronima, tundus täielik ajaraisk. Veel vähem sain ma aru inimestest, kes vabatahtlikult keset talve külma vette ronisid. Püha jeesus, milleks. Mu jaoks ei olnud tihti suvelgi vesi piisavalt soe, et ujuma minna, mitte miski ei oleks mind ajanud vette keset talve. Hytta´sse kolides see kõik muutus. Ma sain aru, et saunatamine ei ole niisama laval higistamine, vaid mõnus vaba aja veetmise viis. Elustiil. Sama ka talisuplusega. See on midagi nii värskendavalt mõnusat, et sõnadesse panna ei õnnestugi. Satu juures elades sai minustki saunakultuuri austaja. Lisaks õppisin ma seal, et talv ei olegi nii kohutav aastaaeg, tuleb vaid osata seda nautida. Aastakümneid olin ma talve vihanud, sest kohutavalt külm on ju, tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et võin vabatahtlikult – sealjuures seda ka nautides – keset talve riided seljast visata.
Mesi Tare hilissuvisel saunafestil olime me juba osalenud, sel nädalavahetusel otsustasime me osaleda grammike kangemal saunafestil, mis hõlmas kogu Sibulateed. Et oleks meeleolukam, kutsusime endistest tallinlastest tartlased ka kaasa ning juba vanast ajast on teada, et kui ühte autosse satub üks Prangel ja üks Kund, siis on oodata üht meeleolukat seiklust. No ja nii täpselt läkski. Otsustasime alustada oma saunateekonda kõige kaugemast saunast – Ranna puhkebaasi omast – ning kui te arvate, et me ei suutnud 36789 korda õigest teeotsast mööda sõita, siis te arvate loomulikult valesti. Naersime omaette, et panime esimese hooga nii palju mööda, et oleksime varsti otsapidi juba Narvas olnud. “Oleksime kella seitsmeks tagasi jõudnud ja öelnud, et oli küll pikk sõit, aga see Narva saun oli seda kõike väärt!” kujutasime me elavalt ette, kuidas oma eksirännakutelt lõpuks tagasi Varnjasse jõuame. Narva asemel jõudsime siiski õigesse kohta, testisime ära sauna, Peipsi veetemperatuuri, saime kätte oma templid ja liikusime edasi, et leida üles järgmine saun. Hinnang saunale: 5+
Kui esimeses saunas jäi kümblustünnis käimata, siis Kadrinas ei õnnestunud mul sellest enam kõrvale vingerdada. Lisaks sellele, et Ida on hull saunataja, ma ikka imestan mõnikord kuidas ta isegi leilile vastu peab, on ta täiesti hull kümblustünnide järel. Me oleme ikka püüdnud Marekit mõjutada, et ta meile ka kümblustünni muretseks, ma usun, et ühel hetkel ta ikka murdub. Kadrina mõisa saunakogemusele anname me hinnanguks 5+
Vene saunas ei olnud ma kunagi varem käinud ja nii olid meie järgmisteks sihtkohtadeks loomulikult Nina küla vene saunad. Peale järjekordseid eksirännakuid, edasi-tagasi ja möödasõitmisi jõudsime me kohale ka. Enne seda püüdsime üles leida Juhan Liivi sünnikohta, suure tee pealt silt näitas ja kuna me olime sildist umbes neli korda mööda sõitnud, siis me tundsime, et see on märk ja me peame minema vaatama kui must lagi sel meie toal siis oli. “Pole ime, et ta depressioonis oli, kui ta siin pimeduses ja lumesajus keset metsa pidi üksinda ringi jalutama, tuli linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, jalad väsind, läbi, läbi näljane, ja siis jõudis koju, kus must lagi, must ja suitsuga, ämlikuvõrkude, prussakatega,” improviseerisime me Eesti luuleklassiku ainetel ja püüdsime õiget taret leida. Ei leidnud. Sujuvalt sõitsime mööda. Aga see eest leidsime üles nii Vaino talu kui eelmise aasta rahvalemmiku Kalamehe Talu.
Vaino Talu saunakogemusele annan mina oma lemmiku tiitli. Vene saun ja peale seda järjekordne Peipsi temperatuuri mõõtmine (ikka oli külm) oli kokku nii positiivne elamus, et ma teisiti lihtsalt ei saa. Hästi raske kusjuures oli üldse lemmikut valida, sest igal saunal oli midagi, mis selle omapäraseks ja eriliseks tegi. Esimestes saunades esindasime meie võistkonda vaid mina ja Ida, nii et ma sain naerda, et mul oli kaasas oma saatjaskond – hommikumantlihoidja, kaardilugeja ja fotograaf/videograaf. Allolev pilt iseloomustab seda hästi. “Marek, tule siis hoia mu mantlikest kui ma kümblen!” Mhm, pole siis ime, et “Tagametsa tangot” ümisema ajas. Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi mantlit võiks ta kanda uhkelt piimapoes saunafestil.
Hinnang saunale otseloomulikult 5+
Üldse ei imesta, et Kalamehe Talu eelmisel aastal rahva lemmikuks osutus. Astud autouksest välja, juba võetakse sind naerusuise ja lõbusa perenaise poolt vastu, öeldakse, et saunas on järjekord, aga tulge tuppa koduõlut ja sibulapirukat maitsma. Laud lookas ja hinnaks viis eurot inimesele. Pliidil podiseb borš. “Kas paneme hapukoort ka?” – “Muidugi.” Ja juba järgmisel hetkel on külaliste ees laual kausike kuuma koduse boršiga. Tuba on täitunud sibulapiruka ja supi lõhna, külaliste mõmina ja naeruga.
Hinnang: üllatus, üllatus 5+
Väiksele saunalisele mõeldes, kes väidab küll, et pole väsinud, jätame külastamata kuppelsauna ja Koosa külasauna, mida hiljem teiste kommentaaride põhjal küll kahetseme, käime hommikumantlites tankimas ja poes (kas te olete kunagi hommikumantlis poes käinud?) ning võtame suuna Mesi Tare poole, kus meid ootab veel viis sauna. Sealhulgas ka eriliselt äge suitsusaun.
Ja ei saa midagi öelda, Mesi Tare on ikka see koht siin maamuna peal, kus ei ole killukestki negatiivsust, kõik on nii ilus ja armas ja nunnu ja hooliv, nii ülivõrdes, et nakatud ise ka selle positiivsusega. See on täiesti ebareaalne koht! Tuppa minnes tabas meid selline rammestus, et tundus, et me ei jõuagi sauna, aga võtsime end kokku ja oleks ikka paganama kahju olnud kui oleksime siinsed saunad vahele jätnud. Orava saun oli täielik üllataja. Megahea saun. Hinnang: mis te arvate? Muidugi 5+.
Suitsusaun, mida me olime terve päeva oodanud, jäi siiski külastamata. Ei leidnud enam jõudu. Käige ise päeva jooksul seitsmes saunas, võtab ikka läbi küll. Hoiatasime Herlingut ka, et isegi kui sel aastal ei jõudnud igale poole poole, siis võtku teadmiseks, et meist enam lahti ei saa, me tuleme ikka ja uuesti tagasi. Rääkisime tartlased ka pehmeks, et järgmisel saunafestil oleme suurema võistkonnaga esindatud. Aga ise Herling meid kutsus ja ära võrgutas.
Enne seda kui me kell KAHEKSA voodisse kukkusime, saabus Mesi Tare hoovile ka kamp Nublusid. Nii nagu telefon ütleb mõne salvestamata numbri kohta, et “maybe see ja see”, siis oli ka siin võimalus, et üks viiest “maybe Nublu” ja tahtsime pilti teha “mina ja kuulsus”. Oli selleks põhjuseks naabrimehe koduvein, pimedus või salapära Nublu ümber, aga fännipilt tuli selline. “Kroonikasse” ei saada.
Uni Mesi Tares oli imeline. “No näed,” naeris Herling. “Ja meil pole isegi Napsie´t, piisab vaid Peipsi õhust”. Nõustun temaga.
Tahate ma panen oma eelmise nädala ühte lausesse? Ma jõudsin solvata üht tööandjat öeldes, et ei lähe siiski nende juurde tööle, ma jõudsin vastu võtta teise tööpakkumise, ma jõudsin edasi lükata arsti aja, sest maniküür tundus olulisem, ma suutsin võtta vaba päeva, sest Marekile oli kingitud teatripakett Pärnusse, ma suutsin oma vaimusilmas ette kujutada, et Mareki peod Pranglis meenutavad väikeste mööndustega Vana-Kreeka sümpoosioni, ma nautisin “Endla” laval võrratut mees-sekstetti, naersin ja mõtlesin elu ja armastuse üle, ma lugesin kahte arvustust, millest ühes pettusin ja teisega nõustusin, ma jõin Vana Tallinnat ja vahuveini, sõin kammkarpe Villa Wessetis, külmetasin, sain nohu ja magasin maha terve reede, käisin laupäeval Marekiga Idal järel (mis tegi Pärnus teatris käimise kilometraažiks 996 km), ma jõudsin vaielda emaga, kes ütles, et tal on piinlik, et ma blogin, ma püüdsin talle selgeks teha, et ta laseks lahti sellest, mida teised minust arvavad, ma nuuskasin oma nina punaseks ja valusaks, ma vaatasin kaks korda “Kollide ülikooli” ja jõudsin blogima oma piinlikust tekitavasse blogisse. Nii lühidalt saakski terve eelmise nädala kokku võtta.
Aga ma tahan natuke pikemalt kirjutada. Eelkätt “Endla” teatri “Pidusöögist”. Ma tunnistan ausalt, et ma suhtun natukene eelarvamustega nö päristeatrite komöödiatesse. Ma tean, et see ei ole ilus ja ma ei tee seda absoluutselt sellepärast, et öelda, et mul on teistest parem – totaalselt elitaarne – maitse, ma arvan, et mul trauma sellest ajast kui ma elasin Tartus ja “Vanemuises” olid vaid lihtsakoelised komöödiad ja operetid. Iga kord kui mõni peika(kandidaat) tahtis mulle muljet avaldada ja ütles, et tal on teatripiletid oigas mu sisemine jumalanna hirmust, et kas jälle…Ma ju ei tee “Vanemuisele” liiga? Te nõustute ju, et mingi periood oli selle teatri tase üsna madal, millest oli nii pagana kahju, sest väga paljud “Vanemuise” näitlejad on mu lemmikud (olnud). Sellest taustast mul see eelarvamus tulebki ja ma ei saa sinna midagi parata, et kui mulle öelda, et lähme “Endlasse” komöödiat vaatama, tekib mul esimese hooga sama tunne.
Läksin siis igaks juhuks lugema, et millega tegu, et end lainele häälestada. Esiteks üllatas mind muidugi fantastiline näitlejate nimekiri (Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Meelis Rämmeld, Sepo Seeman, Sander Rebane, Carmen Mikiver), teiseks sain ma kohe teada, et tegu on ajaloolise komöödiaga, mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr). See andis arvata, et ei tule tavaline tort-näkku-pluss-allapoole-vööd-nalju-täis etendus. Vana-Kreeka on mind lapsest saati huvitanud. Võimalik, et see sai alguse sellest, et mulle meeldis lapsena palju lugeda ja kui just raamatukokku ei viitsinud minna, tuli hakkama saada koduste raamatutega, ega neid üleliia palju polnud ja nii oli üks mu lemmikuid “Vana-Kreeka muistendid ja pärimused”, mida ma uuesti ja uuesti lugesin. Hiljem olen ma kunstiajalugu õppides kirjutanud ka (kehvapoolse) lõputöö Vana-Kreeka mõjudest tänapäeva kunstile. Igatahes sõna “Vana-Kreeka” etenduse tutvustuses võlus mind.
Ja see etendus võluski mind. Filosoofiline komöödia, kus sai nii naerda kui ka sügavamalt kaasa mõelda. Etenduses on päris palju pikki ülistuskõnesid, millega tuleb kaasa mõelda, kui seda ei tee,siis ilmselt jääb pool etendust arusaamatuks. Näiteks oli mu meelest nii romantiline, kuidas Märt Avandi kehastatud Agathon seletas lahti armastuse. Enne meest ja naist oli olemas androgüün. Tal oli kaks pead, neli jalga ja neli kätt. Ühel hetkel lahutas jumal androgüüni kaheks – meheks ja naiseks ning sellest hetkest saati otsib üks pool taga oma teist poolt, et saada tagasi täiuslikuks. Kohe peale seda romantilist kõnet jõudis järg Meelis Rämmeldi Antisthenese kätte, kes tõmbas eelnevale mõttele kohe vee peale. Ei ole vaja armastada vaid ühte! Selleks, et armastada ennast ja teist, tuleb armastada kõiki ja läbi kõige. Kaks täiesti erinevat, aga mõtlemapanevat lähenemist armastusele. Kui Agathoni kuulates nõustusin ma temaga, siis Antisthenese pani mind eelnevas kahtlema. Võib olla tõesti on tõeline armastus just see kui armastada kõiki ja läbi kõige? Eks igaüks tõlgendab selle endale nii nagu sobivaks peab.
Kuna tegu oli siiski komöödiaga, siis otseloomulikult oli siia vahele pikitud ka terve trobikond klišeelikke ja šovinistlikke, ent pagana naermaajavaid tarkuseterasid. „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi.”, “Hea naine on nagu tervislik vein, seda ei ole olemas”, “Naine on nagu viinamari, lõpuks muutub ikka rosinaks” ja lõpuks minu enda lemmik – “On kolme tüüpi inimesi: need, kes joovad mõõdukalt, need, kes joovad kõike, mis kätte satub, ja joodikud, kes on alati käpuli”. Sinna juurde veel pohmakas vaevlevate Ago Andersoni ja Meelis Rämmeldi tegelaskujude püüd veinianumani jõuda, mis kuidagi ei õnnestunud, sest sümposiarh oli selle rangelt ära keelanud ja hoidis neil silma peal. Sellest hoolimata lõppes pidu nagu ikka. Nimelt teatud tunnil enam sümposiarhi reeglid ei kehti ja mis te siis arvate, kas pidu lõppes kolme peekriga, mida peeti mõõdukaks joomiseks? Ma reaalselt kujutasin ette, et ahaaa, sellised need Mareki meestepeod seal Pranglis siis välja näevadki. Alguses ülistuskõned, siis filosofeerimine või “filosofeerimine” ning lõppeb ikka nii nagu alati. Kas neist keegi seal alasti ringi jookseb, eepost peast loeb, kõik teised laua alla joob, polegi oluline. Ajad on muutunud, pidude nimed on muutunud, aga laias laastus ikka üks Vana-Kreeka sümpoosion.
Nalja igatahes saab. Mina soovitan vaatama minna. Kaasa mõelda. Sokratesena tantsiv Sepo Seeman on omaette vaatamisväärsus. Mina ei ole nõus “Sirbi” kriitikaga, et “tantsustseenis on laval lihtsalt kari narre, kelle ülesanne on publiku labane lõbustamine.” Aga kes olen mina võrreldes nende kriitikutega, mida tean mina kõrgemast kunstist. Näidake mulle laval poolpaljaid joodik-filosoofe ja ma olen müüdud, tõstan selle ringi oma maailma ja pugistan naerda.
Peale etendust läksime me hotelli kas 1) lihtlabaselt veini jooma, 2) veini saatel filosofeerima või 3) romantiliselt üle saja aasta kahekesi aega veetma, mille juurde käsi ka (vahu)vein. Vaatenurga küsimus. Kui tulla tagasi selle postituse algusesse, siis sellised laused nagu ma just kirja panin, ongi põhjus, miks mu ema mu blogi pärast häbi tunneb. “Teised loevad, et oled laisk ja joodik, magad poole lõunani, tööl käia ei taha ja muudkui näitad end külgedest, millest pole vaja,” ütles ta mulle. “Milleks sellist enesenäitamist vaja, kellele, kirjuta parem raamatuarvustusi, see tuleb sul paremini välja,” ei jätnud ta “hagu alla” panemata. Ma küll üritasin seletada, et sellel ei ole mitte mingit vahet, mida arvab minust Pille või Malle ning ega minu häbiväärselt piinlik blogi teda vähem intelligentsemaks ei tee, aga ema oli resoluutne – “kõik blogid tuleks põlema panna.” Ma õhtul mõtlesin selle vaidluse üle. Ma ei sunni kedagi oma blogi lugema, aga ma ei saa loobuda millestki, mis mulle endale rõõmu pakub. Minust ei saa kunagi überintelligentset ja vaid kõrgemast kunstist (vaadake ise, kuidas erineb minu arvamus päriskriitikutest) rääkivat blogijat, see ei ole mina. Ma saan küll püüelda kaunima poole, kuid ei saa tunda häbi häbiväärse pärast. Sest vaadake, koer ongi saa maetud, et blogi on vaid üks killuke minust. Võimalik, et see piinlikum ja häbiväärsem osa, aga ma julgen ka selles kahelda. Ma lihtsalt olen muuhulgas ka blogija. Kellele meeldib. Kes kritiseerib. Kes vihkab. Kes armastab. Midagi kõigile.
Kui alustada kaugemalt, siis pean ma alustama umbes sellest hetkest kui ma käisin Sõltumatu Tantu Laval “2+2=22” etendust vaatamas ja peale seda STLi Facebooki lehele laik viskasin. Sellest ajast peale, mida on nii umbes paar kuud, olen ma mõelnud, et miks ma varem olen koopas elanud ja nende tegemistel varem juba silma peal ei hoinud. Kui paljust ma ilma olen jäänud! Aga enam mitte. Ehk siis ühel hetkel ilmus nende lehele reklaam “Tantsumaratonist 2019” – hullumeelne ettevõtmine tantsida järjest 12 tundi – ja mul tekkis kohe vastupandamatu soov sellel üritusel osaleda. Siis tuli mulle meelde, et oota, aga ma ju ei tantsi, ma ju ei oska tantsida, ma ju ei julge tantsida ja selleks, et ma unustaks ära, et keegi võib mind vaadata, peaksin ma ära olema joonud vähemalt pudeli veini ja üleüldse olen ma eestlane ja mis pagana tantsimine. Aga kripeldama jäi. Tegelikult on nii, et mulle jubedalt meeldib tants, tantsuetendused ja mul on tunne, et ma armastaksin ka tantsimist kui ei oleks eeltoodud ettekäändeid. Kripeldasin ja kripeldasin ning nii tekkiski korraga minu võimalus. Neil oli vaja abiks vabatahtlikke. Mõeldud mõeldud. Nii ma tantsumaratonile sattusingi. Ja mine pekki kui äge oli, et sattusin.
Foto:Marlene Kirt
Millega ja miks oli tegu, sellest annab ülevaate see väikene “Reporteri” lõiguke. Mind ennast võlusid lisaks heategevuslikule poolele selle üritusega seotud inimesed. Kohe näha, et tants teeb rinna rõõmsaks! Samal ajal kui osa inimesi sisustab oma vaba aega internetis koledate kommentaaride kirjutamisega, tulevad teised inimesed kokku lihtsalt selleks, et tantsida. Ma tundsin kerget kadedust nende oskuste üle ja mõtlesin, et miks mina selline pole. Selline, et lased lihtsalt end vabaks ja naudid hetke! Esimesed kaks tundi nõksutasin ma niisama end kaasa, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tantsuplatsi poole vedama. Okei, et üdini aus olla, siis üks teine vabatahtlik, kellega me kohe kuidagi klappisime, natuke mõjutas ka, et mis tantsumaraton see on kui me üldse ei tantsi. Temaga oli veel selline naljakas värk, et ta meenutas mulle täiega üht oma endist kolleegi, kui ei teaks, siis võiks mürki võtta, et õed või vähemalt sugulased. Hmm, aga samas ma ju ei tea ka. Võib olla ongi? Igatahes meelitas Helen mind Jakob Rosina debüüdi ja “disko seti” ajal tantsuplatsile ja enne kui ma arugi sain olin ma seal teiste keskel tantsimas. Tund aega tantsu võttis mind nii võhmale, et peale seda oli ikka lausa taastuda vaja. Meil oli see luksus, võistlejatel sellist võimalust ei olnud, et istuks vahepeal maha ja puhkaks.
Puhkamise ajal sattusime me mõne DJ ja õhtujuhiga rääkima oma vanadest lemmikutest muusikas. Kellele meeldis Tokyo Hotel, kellele Tic Tac Toe (jp, see viimane olen mina), mingil hetkel jõudsime me ka Patuse Pooleni. Ei, mitte selles võtmes, et see meie kellegi lemmik oleks olnud, vaid arutama fenomeni kui sellise üle. “Kas te teate, et vene keeles on selle laulu sõnad umbes “et mu ma kõnnin murtud südamega, aga vähemalt olen ma Dolce ja Gabbanasse riietatud?”küsisin ma. Keegi ei teadnud seda. “Issand, ma olen ikka mõelnud, et mis see “Dolce ja Gabbana” seal laulus tähendab, et nagu võõrkeha ju,” vastas keegi. “No vot,” sain ma tark olla, “ma olen ka mõelnud, et üldse ju ei sobi või et mida see tähendab, et olen sinu oma ma, dolce gabbana, täega tobe, aga vene keeles polegi nii tobe.” Kas teie pole selle peale kunagi mõelnud? Ei sobi ju üldse? Aga venekeelses laulu valguses (või vene keelses laulus) on loogiline. “Sellest saab küll 2019. aasta “ahaaa-hetk,” lisas keegi. Ma nõustusin Ma ise olin selle info teada saanud umbes kaks päeva varem oma onult. Kuulake ise!
Samal ajal kui meie arutasime oma kunagise halva muusika ja “Dolce Gabbana” sõnade üle, oli all saalis käima läinud (vist) neljas tund. Aeg lendas. Täiesti uskumatu kui kiiresti aeg tantsides, tantsu vaadates ja heas seltskonnas lendab. Kui kätte jõudis “tantsud, mida saab kaasa laulda set” olime me tagasi tantsuplatsil. Jalanõud olid ammu nurka visatud ja mul oli ka meelest läinud, et ma ei oska tantsida ega julge tantsida. No ei oska siis ei oska, kedagi ei huvitanud, .Oluline oli vaid see, et see oli nii pagana vabastav ja mõnus tunne! Kümnendal tunnil pidin ma kahjuks seekord koju minema, no olin lolli peaga lubanud. Järgmisel aastal mitte. Mul tekkis täiega tahtmine end järgmisel aastal proovile panna. Tantsijana. Lihtsalt et näha kui palju ma vastu pean. Praegu olin ma peale vaid kahte tundi tantsu veel kaks päeva hiljem kogu kehast kange, ma ei oska isegi mõelda, mida mu keha teeks peale 12 tundi tantsu. “No neli tundi peaks ma ikka vastu,” lubasin ma Helenile optimistlikult ja eks meil on nüüd aasta aega, et harjutada. Aga, Helen, me lähme ju? Kas see (sry, et lihtsalt kokku klopsitud) klipp ei mõju kutsuvalt ka teile?
Järgmisel hommikul lugesin ma, et võitjaks osutus ratastoolis võistleja Madis. “Kuidas saab ratastoolis tantsijat hinnata?” küsis Marek mult. Aga vot nimelt sellepärast ta võitu väärt oligi, et ta tõesti suutis TANTSIDA ratastooli nii, et see oli loominguline ja ka kihvt vaadata. Nii positiivne ja hea eeskuju kõikidele, kes leiavad ettekäändeid. Õhtulehe intervjuus ütleb ta: ” Minu jaoks on väga eriline, mida see üritus sümboliseerib. See on teine põhjus, miks siia tulin – tahan toetada seda, et kõigil on võrdsed liikumisvõimalused ja et me saame kõik õnnelikud olla. Usun seda siiralt ja tahtsin siia tulla, et anda endast maksimum, julgustada ka teisi ning näidata, et kõik on võimalik. Usun, et sain sellega hakkama,“ ütleb ta.
Täpselt nii ongi. Kõik on tahtmise ja kättevõtmise asi. Ka (ilma pudeli veinita) tantsimine.
Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.
Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.
Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D
Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.
Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.
Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine. Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.
Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.
Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!
Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.
Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.
Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums, Positivus, nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud.
Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.“
Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.
Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT. Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!
Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)
Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.
NAISED:
Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.
MEHED:
Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)
