300 kilomeetrit, kassipojad ja päikeseloojang

Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.

Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.

Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!

Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.

Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.

Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?

Uute kohtumisteni!

Hakkame siis otsi kokku tõmbama!

Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.

Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.

Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.

Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.

Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.

Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.

Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.

Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.

Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).

Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.

Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.

Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.

Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?

Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…

Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.

Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.

11 euro eest lastevorsti degusteerimas

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.

Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.

Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale.
Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!

Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).

Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.


Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.

Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.

Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.

Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.

Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.

Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.

Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!

Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.

Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.

Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?

Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.

Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.

Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.

See ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema.

Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.

Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.

Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!

Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.

Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).

Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.

Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.

Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.

Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”

Kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda

Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.

Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:

Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”

Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.

Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.

Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.

“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.

Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!

Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“

See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.

Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha.  Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”

Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.

Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.

Aasta draama ehk uudishimu tappis kassi

Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.

Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.

Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?

Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.

PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?

Kes siis lõppude lõpuks parasiidid olid?

Oi, kuidas mul on hea meel, et ma eile ETV2-st “Parasiidi” ära vaatasin. Kui ma Idat magama panin ja ise ka tukkuma jäin, oli korraks küll tunne, et no ei viitsi end mitte enam alla teleka ette vedada, aga uudishimu sai jagu – ikkagi aasta film, esimene võõrkeelne parima filmi Oscari võitnud, pealegi ei tulnud mulle meelde, et ma oleks kunagi ühtegi Lõuna-Korea filmi näinud. Hea omadus ikka see uudishimu. Heast asjast oleks selleta ilma jäänud. Ehk siis nagu te juba ilma pikemata jututa aru saate, siis mulle see film meeldis. Väga meeldis. Oli teistsugune. Ja täpselt selline, mida ma filmi juures ootan. Pakkus emotsioone, pani kaasa mõtlema. Mulle meeldib kui film haarab mind nii endasse, et ma pärast ka veel juurdlen selle üle.

Mina ei tea, mis žanri see film tegelikult kuulus, aga minu jaoks oli see kokkuvõtvalt traagiline armastuslugu. Kui te filmi olete näinud siis te võite muidugi kulmu kergitada ja küsida, et mis mõttes. Mu meelest oli film üldsegi erinevate žanrite segu – algas nagu komöödia, kohati absurdikomöödia, siis tragöödia, õudukas, armastusfilm. Täiesti ausalt ütlen, et alguses oli filmi raske vaadata keele pärast, mu arvates rääkisid kõik nii ühtemoodi monotoonselt ja vähe suud liigutades ning ühe häälega, et ma ei suutnud jälgida, kes mida ja millal räägib, korraks hakkas igav ka. Ja siis ühtäkki läks tempo peale ja film neelas mind endasse. Lisaks šüzeele, mis minu jaoks oli ikkagi mitte etteaimatav, nautisin ma täiega näitlejatööd. Päriselt jäi mulje, et vaatangi ühe vaese Korea perekonna püüdlusi end vaesusest  välja rabeleda.  Jäin mõtlema selle peale kui õnnelikud me siiski peame olema, et oleme sündinud just siin. Isegi kui vaesuses, siis laias laastus piisab meie ühiskonnas vaesusest välja tulemiseks ikkagi pealehakkamisest, samal ajal kui Lõuna-Koreas oled vaesena ikkagi parasiit, (pool)keldrielanik ja sellest välja saamine võtab rohkem kui vaid pealehakkamist. Kimide perekond oli muidugi äärmiselt “tänavatark”, nauditav oli vaadata nende leidlikkust, kuidas kogu pere miljonäride pere juurde tööle saada. Ma olin poole filmi peal täiesti kindel, et nad skeemitavad maja ka endale. Et selle asemel aga uued parasiidid välja ilmusid, seda ei osanud ma oodata.

Üks huvitav fenomen selle filmi juures oli minu jaoks see, et see suudis edasi anda lõhna. Läbi lõhna toodi klassivahe ja viha enda ja/või teiste vastu nii hästi välja, et ma täiesti tundsin keldrilõhna ka läbi ekraani. Ma olen kunagi Airbnb-st üürinud ühe poolkeldrikorteri. Kõik oli nunnu, aga juba kõigest kahe päevaga tundsin ma oma asjadel keldrilõhna. Milline võib see lõhn olla siis kui oled keldris olnud kaua ja hügieen pole ehk ka see, mis võiks? Kas see on nii ebameeldiv, et paneb ümbritsevaid nina kinni panema. Või näitab keldrihaisu peale nina kinni pigistamine ja akende avamine hoopis seda kui halvustavalt me suhtume inimestesse, kes ei ole meiega sarnased, kes on meist halvemal järjel? Kontrastid rikkuse, vaesuse, lõhna, naiivsuse ja tänavatarkuse vahel tulid tänu lõhnale suurepäraselt esile. Kas see pole veider? Teades, et läbi ekraani ei saa ju tegelikult lõhna edasi anda. Aga see film andis.

Pealkiri vihjab sellele, et keegi peab selles filmis olema parasiit. Aga kes? Selles filmis ei saa üheselt öelda, et ühed on head ja teised halvad, ühed on parasiidid ja teised inimesed. Kõik on omamoodi head ja halvad, kõik on omamoodi parasiidid ja inimesed. Iga kord kui hakkasin tundma, et paganama Kimid, on alles petised, muutus süžee nii, et välja tuli hoopis nende armastus, ühtehoidmine ja hoolivus. Sama saab öelda ka kõikide teiste tegelaste kohta. Filmi lõpp on pigem traagiline, kurb, aga ikkagi jääb sealt läbi kumama armastus. Armastus oma pere vastu. Ja kui on olemas selline armastus ja hoolivus, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub, et ei ole. Peab vaid plaan olema.

Rohkem ei taha ära rääkida, öelda ja kirjutada oleks veel palju, analüüsida, kaasa mõelda, aga nagu öeldud, kui te ei ole veel näinud, siis ma ei taha sisu ära reeta. Minge kinno vaatama. Minge kindlasti vaatama. Oscari-vääriline film absoluutselt!

“Kui saun, viin ja tõrv ka enam ei aita, siis on tegemist surmatõvega.” (Soome vanasõna)

Veel umbes neli aastat tagasi ei saanud ma üldse aru, mis värk selle saunatamisega on, mitte miski ei ajanud mind riideid seljast viskama ja lavale higistama ronima, tundus täielik ajaraisk. Veel vähem sain ma aru inimestest, kes vabatahtlikult keset talve külma vette ronisid. Püha jeesus, milleks. Mu jaoks ei olnud tihti suvelgi vesi piisavalt soe, et ujuma minna, mitte miski ei oleks mind ajanud vette keset talve.  Hytta´sse kolides see kõik muutus. Ma sain aru, et saunatamine ei ole niisama laval higistamine, vaid mõnus vaba aja veetmise viis. Elustiil. Sama ka talisuplusega. See on midagi nii värskendavalt mõnusat, et sõnadesse panna ei õnnestugi. Satu juures elades sai minustki saunakultuuri austaja. Lisaks õppisin ma seal, et talv ei olegi nii kohutav aastaaeg, tuleb vaid osata seda nautida. Aastakümneid olin ma talve vihanud, sest kohutavalt külm on ju, tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et võin vabatahtlikult – sealjuures seda ka nautides – keset talve riided seljast visata.

84745020_812560845873064_1387605823399657472_n

Mesi Tare hilissuvisel saunafestil olime me juba osalenud, sel nädalavahetusel otsustasime me osaleda grammike kangemal saunafestil, mis hõlmas kogu Sibulateed. Et oleks meeleolukam, kutsusime endistest tallinlastest tartlased ka kaasa ning juba vanast ajast on teada, et kui ühte autosse satub üks Prangel ja üks Kund, siis on oodata üht meeleolukat seiklust.  No ja nii täpselt läkski. Otsustasime alustada oma saunateekonda kõige kaugemast saunast – Ranna puhkebaasi omast – ning kui te arvate, et me ei suutnud 36789 korda õigest teeotsast mööda sõita, siis te arvate loomulikult valesti. Naersime omaette, et panime esimese hooga nii palju mööda, et oleksime varsti otsapidi juba Narvas olnud. “Oleksime kella seitsmeks tagasi jõudnud ja öelnud, et oli küll pikk sõit, aga see Narva saun oli seda kõike väärt!” kujutasime me elavalt ette, kuidas oma eksirännakutelt lõpuks tagasi Varnjasse jõuame.  Narva asemel jõudsime siiski õigesse kohta, testisime ära sauna, Peipsi veetemperatuuri, saime kätte oma templid ja liikusime edasi, et leida üles järgmine saun. Hinnang saunale: 5+

85046178_758262038030567_1296834339593519104_n

Kui esimeses saunas jäi kümblustünnis käimata, siis Kadrinas ei õnnestunud mul sellest enam kõrvale vingerdada. Lisaks sellele, et Ida on hull saunataja, ma ikka imestan mõnikord kuidas ta isegi leilile vastu peab, on ta täiesti hull kümblustünnide järel. Me oleme ikka püüdnud Marekit mõjutada, et ta meile ka kümblustünni muretseks, ma usun, et ühel hetkel ta ikka murdub. Kadrina mõisa saunakogemusele anname me hinnanguks 5+

84746429_180268939923288_2267623808938541056_n85053354_493203228058733_2999916205352943616_n

Vene saunas ei olnud ma kunagi varem käinud ja nii olid meie järgmisteks sihtkohtadeks loomulikult Nina küla vene saunad. Peale järjekordseid eksirännakuid, edasi-tagasi ja möödasõitmisi jõudsime me kohale ka. Enne seda püüdsime üles leida Juhan Liivi sünnikohta, suure tee pealt silt näitas ja kuna me olime sildist umbes neli korda mööda sõitnud, siis me tundsime, et see on märk ja me peame minema vaatama kui must lagi sel meie toal siis oli. “Pole ime, et ta depressioonis oli, kui ta siin pimeduses ja lumesajus keset metsa pidi üksinda ringi jalutama, tuli linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, jalad väsind, läbi, läbi näljane, ja siis jõudis koju, kus must lagi, must ja suitsuga, ämlikuvõrkude, prussakatega,” improviseerisime me Eesti luuleklassiku ainetel ja püüdsime õiget taret leida. Ei leidnud. Sujuvalt sõitsime mööda. Aga see eest leidsime üles nii Vaino talu kui eelmise aasta rahvalemmiku Kalamehe Talu.
84399680_488562781830129_3464995171337240576_n

Vaino Talu saunakogemusele annan mina oma lemmiku tiitli. Vene saun ja peale seda järjekordne Peipsi temperatuuri mõõtmine (ikka oli külm) oli kokku nii positiivne elamus, et ma teisiti lihtsalt ei saa. Hästi raske kusjuures oli üldse lemmikut valida, sest igal saunal oli midagi, mis selle omapäraseks ja eriliseks tegi.  Esimestes saunades esindasime meie võistkonda vaid mina ja Ida, nii et ma sain naerda, et mul oli kaasas oma saatjaskond – hommikumantlihoidja, kaardilugeja ja fotograaf/videograaf. Allolev pilt iseloomustab seda hästi. “Marek, tule siis hoia mu mantlikest kui ma kümblen!” Mhm, pole siis ime, et “Tagametsa tangot” ümisema ajas. Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi mantlit võiks ta kanda uhkelt piimapoes saunafestil.

Hinnang saunale otseloomulikult 5+

85193682_2639213089639845_5864800094913560576_n

Üldse ei imesta, et Kalamehe Talu eelmisel aastal rahva lemmikuks osutus. Astud autouksest välja, juba võetakse sind naerusuise ja lõbusa perenaise poolt vastu, öeldakse, et saunas on järjekord, aga tulge tuppa koduõlut ja sibulapirukat maitsma. Laud lookas ja hinnaks viis eurot inimesele. Pliidil podiseb borš. “Kas paneme hapukoort ka?” – “Muidugi.” Ja juba järgmisel hetkel on külaliste ees laual kausike kuuma koduse boršiga. Tuba on täitunud sibulapiruka ja supi lõhna, külaliste mõmina ja naeruga.

Hinnang: üllatus, üllatus 5+

84843076_788686171627394_6888349848760745984_n

Väiksele saunalisele mõeldes, kes väidab küll, et pole väsinud, jätame külastamata kuppelsauna ja Koosa külasauna, mida hiljem teiste kommentaaride põhjal küll kahetseme, käime hommikumantlites tankimas ja poes (kas te olete kunagi hommikumantlis poes käinud?) ning võtame suuna Mesi Tare poole, kus meid ootab veel viis sauna. Sealhulgas ka eriliselt äge suitsusaun.

85066780_195778498289275_8779140283779514368_n

Ja ei saa midagi öelda, Mesi Tare on ikka see koht siin maamuna peal, kus ei ole killukestki negatiivsust, kõik on nii ilus ja armas ja nunnu ja hooliv, nii ülivõrdes, et nakatud ise ka selle positiivsusega. See on täiesti ebareaalne koht! Tuppa minnes tabas meid selline rammestus, et tundus, et me ei jõuagi sauna, aga võtsime end kokku ja oleks ikka paganama kahju olnud kui oleksime siinsed saunad vahele jätnud. Orava saun oli täielik üllataja. Megahea saun. Hinnang: mis te arvate? Muidugi 5+.

Suitsusaun, mida me olime terve päeva oodanud, jäi siiski külastamata. Ei leidnud enam jõudu. Käige ise päeva jooksul seitsmes saunas, võtab ikka läbi küll. Hoiatasime Herlingut ka, et isegi kui sel aastal ei jõudnud igale poole poole, siis võtku teadmiseks, et meist enam lahti ei saa, me tuleme ikka ja uuesti tagasi. Rääkisime tartlased ka pehmeks, et järgmisel saunafestil oleme suurema võistkonnaga esindatud. Aga ise Herling meid kutsus ja ära võrgutas.

84623793_488064032144569_1610759112780414976_n

Enne seda kui me kell KAHEKSA voodisse kukkusime, saabus Mesi Tare hoovile ka kamp Nublusid. Nii nagu telefon ütleb mõne salvestamata numbri kohta, et “maybe see ja see”, siis oli ka siin võimalus, et üks viiest “maybe Nublu” ja tahtsime pilti teha “mina ja kuulsus”. Oli selleks põhjuseks naabrimehe koduvein, pimedus või salapära Nublu ümber, aga fännipilt tuli selline. “Kroonikasse” ei saada.

84835437_180899079897768_6798472877793345536_n

Uni Mesi Tares oli imeline. “No näed,” naeris Herling. “Ja meil pole isegi Napsie´t, piisab vaid Peipsi õhust”. Nõustun temaga.

85061678_550455918903745_8359646898084118528_n84994738_616560372412150_5955592293346967552_n

“Häbiväärse pärast tuleb häbi tunda, kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ja külluslikku saavutada.”

Tahate ma panen oma eelmise nädala ühte lausesse? Ma jõudsin solvata üht tööandjat öeldes, et ei lähe siiski nende juurde tööle, ma jõudsin vastu võtta teise tööpakkumise, ma jõudsin edasi lükata arsti aja, sest maniküür tundus olulisem, ma suutsin võtta vaba päeva, sest Marekile oli kingitud teatripakett Pärnusse, ma suutsin oma vaimusilmas ette kujutada, et Mareki peod Pranglis meenutavad väikeste mööndustega Vana-Kreeka sümpoosioni, ma nautisin “Endla” laval võrratut mees-sekstetti, naersin ja mõtlesin elu ja armastuse üle, ma lugesin kahte arvustust, millest ühes pettusin ja teisega nõustusin, ma jõin Vana Tallinnat ja vahuveini, sõin kammkarpe Villa Wessetis, külmetasin, sain nohu ja magasin maha terve reede, käisin laupäeval Marekiga Idal järel (mis tegi Pärnus teatris käimise kilometraažiks 996 km), ma jõudsin vaielda emaga, kes ütles, et tal on piinlik, et ma blogin, ma püüdsin talle selgeks teha, et ta laseks lahti sellest, mida teised minust arvavad, ma nuuskasin oma nina punaseks ja valusaks, ma vaatasin kaks korda “Kollide ülikooli” ja jõudsin blogima oma piinlikust tekitavasse blogisse. Nii lühidalt saakski terve eelmise nädala kokku võtta.

Aga ma tahan natuke pikemalt kirjutada. Eelkätt “Endla” teatri “Pidusöögist”. Ma tunnistan ausalt, et ma suhtun natukene eelarvamustega nö päristeatrite komöödiatesse. Ma tean, et see ei ole ilus ja ma ei tee seda absoluutselt sellepärast, et öelda, et mul on teistest parem – totaalselt elitaarne – maitse, ma arvan, et mul trauma sellest ajast kui ma elasin Tartus ja “Vanemuises” olid vaid lihtsakoelised komöödiad ja operetid. Iga kord kui mõni peika(kandidaat) tahtis mulle muljet avaldada ja ütles, et tal on teatripiletid oigas mu sisemine jumalanna hirmust, et kas jälle…Ma ju ei tee “Vanemuisele” liiga? Te nõustute ju, et mingi periood oli selle teatri tase üsna madal, millest oli nii pagana kahju, sest väga paljud “Vanemuise” näitlejad on mu lemmikud (olnud).  Sellest taustast mul see eelarvamus tulebki ja ma ei saa sinna midagi parata, et kui mulle öelda, et lähme “Endlasse” komöödiat vaatama, tekib mul esimese hooga sama tunne.

Läksin siis igaks juhuks lugema, et millega tegu, et end lainele häälestada. Esiteks üllatas mind muidugi fantastiline näitlejate nimekiri (Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Meelis Rämmeld, Sepo Seeman, Sander Rebane, Carmen Mikiver), teiseks sain ma kohe teada, et tegu on ajaloolise komöödiaga,  mille aluseks on kaks lääne mõtteloo kullafondi kuuluvat teost: Platoni „Symposion“ (ca 385-370 eKr) ja Xenophoni „Symposion“ (ca 360 eKr). See andis arvata, et ei tule tavaline tort-näkku-pluss-allapoole-vööd-nalju-täis etendus. Vana-Kreeka on mind lapsest saati huvitanud. Võimalik, et see sai alguse sellest, et mulle meeldis lapsena palju lugeda ja kui just raamatukokku ei viitsinud minna, tuli hakkama saada koduste raamatutega, ega neid üleliia palju polnud ja nii oli üks mu lemmikuid “Vana-Kreeka muistendid ja pärimused”, mida ma uuesti ja uuesti lugesin. Hiljem olen ma kunstiajalugu õppides kirjutanud ka (kehvapoolse) lõputöö Vana-Kreeka mõjudest tänapäeva kunstile. Igatahes sõna “Vana-Kreeka” etenduse tutvustuses võlus mind.

Ja see etendus võluski mind. Filosoofiline komöödia, kus sai nii naerda kui ka sügavamalt kaasa mõelda. Etenduses on päris palju pikki ülistuskõnesid, millega tuleb kaasa mõelda, kui seda ei tee,siis ilmselt jääb pool etendust arusaamatuks. Näiteks oli mu meelest nii romantiline, kuidas Märt Avandi kehastatud Agathon seletas lahti armastuse. Enne meest ja naist oli olemas androgüün. Tal oli kaks pead, neli jalga ja neli kätt. Ühel hetkel lahutas jumal androgüüni kaheks – meheks ja naiseks ning sellest hetkest saati otsib üks pool taga oma teist poolt, et saada tagasi täiuslikuks. Kohe peale seda romantilist kõnet jõudis järg Meelis Rämmeldi Antisthenese kätte, kes tõmbas eelnevale mõttele kohe vee peale. Ei ole vaja armastada vaid ühte! Selleks, et armastada ennast ja teist, tuleb armastada kõiki ja läbi kõige. Kaks täiesti erinevat, aga mõtlemapanevat lähenemist armastusele. Kui Agathoni kuulates nõustusin ma temaga, siis Antisthenese pani mind eelnevas kahtlema. Võib olla tõesti on tõeline armastus just see kui armastada kõiki ja läbi kõige? Eks igaüks tõlgendab selle endale nii nagu sobivaks peab.

Kuna tegu oli siiski komöödiaga, siis otseloomulikult oli siia vahele pikitud ka terve trobikond klišeelikke ja šovinistlikke, ent pagana naermaajavaid tarkuseterasid. „Iga mees peaks abielluma – hea naine teeb ta õnnelikuks, halb naine teeb tast filosoofi.”, “Hea naine on nagu tervislik vein, seda ei ole olemas”, “Naine on nagu viinamari, lõpuks muutub ikka rosinaks” ja lõpuks minu enda lemmik – “On kolme tüüpi inimesi: need, kes joovad mõõdukalt, need, kes joovad kõike, mis kätte satub, ja joodikud, kes on alati käpuli”. Sinna juurde veel pohmakas vaevlevate Ago Andersoni ja Meelis Rämmeldi tegelaskujude püüd veinianumani jõuda, mis kuidagi ei õnnestunud, sest sümposiarh oli selle rangelt ära keelanud ja hoidis neil silma peal. Sellest hoolimata lõppes pidu nagu ikka. Nimelt teatud tunnil enam sümposiarhi reeglid ei kehti ja mis te siis arvate, kas pidu lõppes kolme peekriga, mida peeti mõõdukaks joomiseks? Ma reaalselt kujutasin ette, et ahaaa, sellised need Mareki meestepeod seal Pranglis siis välja näevadki. Alguses ülistuskõned, siis filosofeerimine või “filosofeerimine” ning lõppeb ikka nii nagu alati. Kas neist keegi seal alasti ringi jookseb, eepost peast loeb, kõik teised laua alla joob, polegi oluline. Ajad on muutunud, pidude nimed on muutunud, aga laias laastus ikka üks Vana-Kreeka sümpoosion.

Nalja igatahes saab. Mina soovitan vaatama minna. Kaasa mõelda. Sokratesena tantsiv Sepo Seeman on omaette vaatamisväärsus. Mina ei ole nõus “Sirbi” kriitikaga, et “tantsustseenis  on laval lihtsalt kari narre, kelle ülesanne on publiku labane lõbustamine.” Aga kes olen mina võrreldes nende kriitikutega, mida tean mina kõrgemast kunstist. Näidake mulle laval poolpaljaid joodik-filosoofe ja ma olen müüdud, tõstan selle ringi oma maailma ja pugistan naerda.

 

Peale etendust läksime me hotelli kas 1) lihtlabaselt veini jooma, 2) veini saatel filosofeerima või 3) romantiliselt üle saja aasta kahekesi aega veetma, mille juurde käsi ka (vahu)vein. Vaatenurga küsimus. Kui tulla tagasi selle postituse algusesse, siis sellised laused nagu ma just kirja panin, ongi põhjus, miks mu ema mu blogi pärast häbi tunneb. “Teised loevad, et oled laisk ja joodik, magad poole lõunani, tööl käia ei taha ja muudkui näitad end külgedest, millest pole vaja,” ütles ta mulle. “Milleks sellist enesenäitamist vaja, kellele, kirjuta parem raamatuarvustusi, see tuleb sul paremini välja,” ei jätnud ta “hagu alla” panemata. Ma küll üritasin seletada, et sellel ei ole mitte mingit vahet, mida arvab minust Pille või Malle ning ega minu häbiväärselt piinlik blogi teda vähem intelligentsemaks ei tee, aga ema oli resoluutne – “kõik blogid tuleks põlema panna.” Ma õhtul mõtlesin selle vaidluse üle. Ma ei sunni kedagi oma blogi lugema, aga ma ei saa loobuda millestki, mis mulle endale rõõmu pakub. Minust ei saa kunagi überintelligentset ja vaid kõrgemast kunstist (vaadake ise, kuidas erineb minu arvamus päriskriitikutest) rääkivat blogijat, see ei ole mina. Ma saan küll püüelda kaunima poole, kuid ei saa tunda häbi häbiväärse pärast. Sest vaadake, koer ongi saa maetud, et blogi on vaid üks killuke minust. Võimalik, et see piinlikum ja häbiväärsem osa, aga ma julgen ka selles kahelda. Ma lihtsalt olen muuhulgas ka blogija. Kellele meeldib. Kes kritiseerib. Kes vihkab. Kes armastab. Midagi kõigile.

Päisefoto: Priit Loog

 

Kas blogijate arvustused on kallutatud?

Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.

See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.

Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal,  vaid see paganama sõit…

Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…

  • Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna.  Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
  • Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.

Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!

Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri  – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.

Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!)  oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!