“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Veidi üle kahe aasta tagasi hakkas meie majas aina enam kostma sõnapaar Marcus & Martinus. Ma ei saanud aru, kust see tuli, mis see oli ja miks. Keegi siis ütles mulle, et nad esindasid ühel aastal Rootsit Eurovisioonil. Ma küll olen suur euroka vaataja, aga üldse ei mäletanud. Hea küll, kuulasin lugu. Tõesti täitsa hea. Kes ei tea, siis lugu oli “Unforgettable”. Aga see polnud veel kõik. Ida, keda ma olin püüdnud multikate ja audioraamatutega ikka norra keele lainel hoida ja selles feilinud, laulis korraga puhtas norra keeles. “Elektrisk”. Tore, aga täielik müstika. Igatahes aina enam saadeti mulle kontsertide linke ja ühel õhtul ma siis mõtlesin, et vaatan, mis need piletid maksavad ja kus kontserdid toimuvad. Enne kui isegi aru sain, olin ma ostnud meile Idaga kontserdipiletid Berliini. Kui neid Idale näitasin, sain vähemalt kaks päeva tunda, mida tähendab olla “maailma parim ema”.
Berliini kontserdile läksin ma nii, et teadsin kaht lugu, aga sain korraga aru, et sain osa millestki suuremast. Ida mangus, et me läheksime järjekorda tunde varem, kuid meie hotell oli kontserdikohast reaalselt paarsada meetrit ja ma ei saanud aru, miks me seda tegema peaksime. Kui mulle siis hiljem etteheitvalt näidati videot, kuidas artist oli tulnud järjekorras seisnud fännidega suhtlema ja laulma ja pilte tegema, sain ma aru, et ma ei saa lihtsalt millestki aru. Aga isegi kui me ei läinud kohale tunde varem õnnestus meil kuidagi saada kohad esiritta. Mõistsin, et liikuda enam ei tohi, sest ega seal mingit sõbralikku kohahoidmist küll polnud. Meie kõrvale sattus üks ema oma Idavanuse lapsega, kes ohkas, et isver, kuidas tahaks üht õlut, aga ära ei saa ka minna. Lubasin, et olen ta lapsele turvamees kuniks ta endale jooki läheb ostma. Lõpuks läks nii, et ta tõi jooke nii endale kui mulle veel mitmeid kordi kontserdi vältel. Samal ajal kui tüdrukud fännasid ja meie õppisime fännama, saime me omavahel ka tuttavaks. Nemad olid tulnud Serbiast, meil kuidagi klappis nii hästi, et vahetasime ka kontakte ning plaanisime koos Sloveeniasse (vist oli) kontserdile minna, aga lennupiletite hinnad panid sellele plaanile piduri. Neile küllamineku plaan on mul aga ikka to do listis. Ööbimiskoht, mida nad peavad on nunnu ja inimesed olid nii toredad, et miks mitte. Äärmiselt tore õhtu oli ja mul oli hea meel, et olime vist Idaga ühise hobi leinud. Ema-tütre asja. Sest kuigi ma kontserdile läksin veidi eelarvamusega tulin ma kontserdilt ära positiivsete emotsioonidega ning hakkasin edasi vaatama, kuhu veel soodsalt saaks kontserdile minna. Kahjuks jäi see plaan teostamata, sest osad sobivad sihtkohad olid juba välja müüdud ja teistesse olid lennupiletid liiga kallid või kattusid kuupäevad meie perereisiga.
Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.
Teisel päeval uuesti Uneallikale sõites, et oma reisikaaslane sealt peale võtta, sõidan ma mööda kõige kaunimatest moonipõldudest, on veel varajane hommik, aga temperatuur on juba üle 20 kraadi ja käes on tõeline Eestimaa suvi. “Infrapunasaunaauto” kütab end vaikselt üles, kuid see ei morjenda mind grammivõrdki, selline see suvi olema peabki. Niikuinii asendub see varsti jälle vihmaga, mõtlen ma omaette ehteestlaslikult pessimistlikult ja kavatsen nautida iga võimalikku minutit sellest leitsakust.
Üsna ootamatult tuleb autoraadiost A-Ha hittlaul aastast 2000 ja “Minor Earth, Major Sky” viib mind mõtetes tagasi ühele teisele roadtripile. Mul oli just Lillehammeris kool läbi saanud ja emme ning onu tulid mulle autoga järgi, sest aastaga oli mul nii palju kola tekkinud (mida ju maha jätta ei saanud, kõik oli vajalik!) ja see oli üks vinge autoreis – Haugenis jõulude tähistamine keset suve, väike vahepeatus Oxelösundis, kõik need naljad ja hetked, mis mul siiani meeles on. Jah, võib vist öelda, et see vanderselli veri voolab meie suguvõsas.
Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte. Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.
„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee.
Estonian Fashion Festival ei ole lihtsalt järjekordne moeüritus, vaid kord aastas toimuv jätkusuutliku moe suursündmus, mille keskmes on kolm eriilmelist etendust: Mood-Performance-Tants, Antoniuse moeetendus ja OmaMood. See on festival, kus mood ei ole ainult esteetika, vaid ka seisukoht. Festival sünnib Pallase, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Loomemajanduskeskuse koostöös ning on pälvinud rahvusvahelise A Greener Future sertifikaadi ehk tunnustuse päriselt jätkusuutliku sündmusena. Ja jätkusuutlikkus ei ole siin vaid nö moesõna, vaid see päriselt on siin oluline.
Mina käisin sel aastal Mood-Performance-Tantsul Jaani kirikus ja Antoniuse moeetendusel ERMis. Viimastel aastatel olen kuidagi väsinud moeüritustest, kus fookus tundub sageli olevat pigem sellel, kes kohal on ja mida kannab, kui sellel, mida moel tegelikult öelda on. Vahel jääb mulje, et mood on muutunud millekski, mis lõhnab rohkem sponsorluse ja jaekaubanduse järele kui päris loomingulise väljenduse järgi. Loomulikult on erandeid – väikseid, siiraid ja väga ilusaid etendusi –, aga suuremates formaatides kipub see tunne vahel siiski tekkima. Estonian Fashion Festival ei olnud aga lihtsalt teistsugune, vaid lausa vastupidine. See ei olnud värske tuuleiil, vaid korralik tuul, mis raputas kaasa ka minu enda mõtteid.
Postituse pealkiri on meil selline siseringi nali. Oleme kordi tahtnud külastada üht või teist kohta, mis käegakatsutavas kauguses, aga midagi on ette tulnud ja nii ongi külastus edasi lükkunud. Ühe korra olime Setomaa piiril kui pidime ootamatult ringi keerama ning onu siis naljaga ja teatraalselt ohkas, et nii lähedal, samas nii kaugel. Sama võiks mina öelda ka Harjumaa muuseumi kohta.
Võib olla vaid selle erinevusega, et ma olen korduvalt sattunud siinkandis elades sinna lähedale, aga kuidagi sisse pole astunud. Mitte aja puudumisel, aga kuidagi ma ei tea…ei kutsunud. Ma vabandan selle väljaütlemise pärast, see oli ka enne seda kui ma leidsin, et iga kõige väikemgi muuseum on väärt külastamist ning olen nii avastanud nii palju toredaid kohti, mis räägivad oma koha ja inimeste lugu. Need on toredad lood.
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
Mõni kohtumine muudab maailma. Kui Hannes Rüütel eelmisel aastal Oiul oma esimest ehtekollektsiooni tutvustas ei olnud ma ainus, kel silmanurka pisar tuli. Sest see ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid lugu. Vähe on minu arvates Eestis disainereid, kes oskavad lugu rääkida ja läbi selle oma rõivad ja ehted elama panna. Nii et see poeks südamesse, haaraks sooja embusesse ja paneks armuma. Nii nagu sa kunagi varem ei ole armunud ühte nokamütsi, kaelakeesse, t-särki.
Hannes Rüütel räägib lugu. Ja see eristabki teda paljudest teistest. Lisaks disaineri enda nakatav rõõmsameelsus, positiivsus ja optimism. Tunnistan ausalt, et kui keegi on pannud mind tundma, et tahaks ise ka olla parem inimene, siis on see just Hannes Rüütel. Tema enda headus ja soojus kandub edasi igasse tema disainitud rõivasse ning kui muidu oleme me muinasjuttudest lugenud, kuidas kangasse päikest kootakse, siis Hannes teeb seda ka päriselt.
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.
Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.
