“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
Mõni kohtumine muudab maailma. Kui Hannes Rüütel eelmisel aastal Oiul oma esimest ehtekollektsiooni tutvustas ei olnud ma ainus, kel silmanurka pisar tuli. Sest see ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid lugu. Vähe on minu arvates Eestis disainereid, kes oskavad lugu rääkida ja läbi selle oma rõivad ja ehted elama panna. Nii et see poeks südamesse, haaraks sooja embusesse ja paneks armuma. Nii nagu sa kunagi varem ei ole armunud ühte nokamütsi, kaelakeesse, t-särki.
Hannes Rüütel räägib lugu. Ja see eristabki teda paljudest teistest. Lisaks disaineri enda nakatav rõõmsameelsus, positiivsus ja optimism. Tunnistan ausalt, et kui keegi on pannud mind tundma, et tahaks ise ka olla parem inimene, siis on see just Hannes Rüütel. Tema enda headus ja soojus kandub edasi igasse tema disainitud rõivasse ning kui muidu oleme me muinasjuttudest lugenud, kuidas kangasse päikest kootakse, siis Hannes teeb seda ka päriselt.
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.
Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.
“Võrratu kogemus!” hüüatan ma nädalavahetust kokku võttes ja suu kisub vaikselt muigele. Mitte sellepärast, et poleks olnud. Teeme ühe asja kohe selgeks – sõbrannade pakett Viljandimaal Mulgimaa metsade ja (tol hetkel) lumeväljade vahel Priimäe talusoli võrratu kogemus. Muigama paneb mind ja ilmselt kogu meie seltskonda sõbralik vaidlus influencerite soovistuste üle, millesse üks meist selles sõpruskonnas mitte uskuda ei taha kerge skeptilisusega suhtub. “Sest kõik alati kiidavad, et oli võrratu kogemus!” põhjendas ta ja ma lubasin, et alustan seda arvustust täpselt selliste sõnadega.
Aga olgu. Nüüd on nali tehtud ja saab hakata asjast rääkima. Priimäe tallu sattusime me nii, et peale edukaid endiste kolleegide suvepäevi võtsime me vastu otsuse, et me hakkamegi nüüd suve- ja talvepäevi ning teisi tähtpäevi pidama. Sest töökohad tulevad ja lähevad, aga inimesed, kes loevad jäävad. Nii nagu on mulle kunagi Tikis töötamisest jäänud ühed parimad sõbrannad + üks abikaasa juba 20 aastaks, siis on mul tunne, et samasugused sõbrad eluks sain ma endale ka Oiult. Inimesed, keda saab usaldada, kellega on lõbus, kes on toeks ja noh natukene napakad ka. Heas mõttes ikka. Või noh otsustage ise kui/kas heas mõttes. Sest täpselt sellise kirju seltskonnana me Kärdi koju jõudsime.
Ah jaa, te ootate võib olla ikka selgitust, et kuidas ja miks just Priimäe. Noh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, et detsembris küpses meil peas mõte Marek Pranglisse kupatada ja talvepäevad meil kodus Ussipesas pidada. Panime kuupäeva ka paika, aga ma ei arvestanud sellega, et Mareki sünnipäev (mis on 3.jaanuar ja see oli ju juba praktiliselt eelmisel aastal?) võib ikka veel kesta ja ta ei taha kuhugi minna, vaid oma sünnipäeva kodus pidada. Nii siis juhtuski, et aasta abikaasana jätsin ma üksinda Mareki oma sünnipäeva pidama ning hakkasin otsima, kus me oma pidu pidada saaks. Kärt pakkus lahkelt välja, et võiksime tulla katsetama nende “Meie hetked”. Mõeldud tehtud ning Mulgimaale me suundusimegi.
Ma olen küll suveinimene, kuid täpselt sama palju kui ma armastan päikest, armastan ma ilusat talveilma. Selle “kiiksu” sain ma endale külge Norras elades. Sain seal elades kiirelt selgeks, et “pole halba ilma, vaid kehv riietus” pole vaid sõnakõlks, aga nii täpselt ongi ja Priimäe võttis meid vastu kõige ilusama talveilmaga, mida saaks ette kujutada. Igal pool, kuhu silm seletas, olid mõnusad lumeväljad, lumi sillerdas, päike paistis ning see kõik meenutas mulle mu üht lemmikumat luuletust, mida ma mäletan juba lasteaiast (jah, ikka veel peast). Tahtsin õuest õie tuua, sulle kingiks anda, aga seda õit ei saagi sooja tuppa kanda, lumelill on lumelaanes, nagu talveime, kingin sulle selle õie, ainult laande mine. Priimäe ja Mulgimaa metsad ning lumelaaned oli talveime! Suvel siis ilmselt omamoodi suveime.
Siinkohal tekkis meil muide seltskonnas esimene arutelu. Kõik olid nõus, et koht oli imeline, lõi meid pahviks juba saabudes (ja tuletan meelde, et me olime tulnud teatava reservatsiooniga), aga tekkis küsimus, et mis on see lisaväärtus, mida külalisele pakutakse. Lisategevused või nii. Mina isiklikult olen selline inimene, et puhkemajades erilisi lisategevusi ei oota, see tähendab, et alati arvatakse, et külaline tahab hullult aktiivseid lisategevusi, aga mulle isiklikult ei ole see kunagi kaalukausiks. Ma tahan puhkemajas sauna, head süüa, nautida vaikust ja rahu ning lugeda, mängida lauamänge, võib olla vaid vedeleda diivanil teleka ees. Kas mulle pakutakse matka lumelaanes või sõitu ATV-ga ei ole minu jaoks oluline. Ma olen muidugi aktiivsetele tegevustele alati avatud, kuid ekstra neid taga ei aja. Samas Ida käis mulle nagu uni peale, et ma uuriks, kas seal ikka ATV-ga ei saaks sõita ning osa meist leidis sama, et selline talvine lisategevus annaks kindlasti plusspunkte. Ma mõtlen, et kui meil oleks veel eraldi õues aktiivsete tegevuste programm olnud, siis oleks me lihtsalt paar päeva pidanud seal olema, vastasel juhul lihtsalt ei jõuaks ka puhata. Niisama olla. Meil näiteks oli kindel plaan ka õues vorste grillida, kuid vorstid tõime me grillimata kujul tagasi, sest lihtsalt…no ei olnud aega.
Kui me lisaväärtustest, mis mind kõnetavad, räägime, siis te ju teate, et ma olen sisemas romantik ning pange igale poole põlema küünlad, süüdake keset lund ka lõke ning ma sulan. Siin vajutati (mind tundmata) sellele talveromantika nupule. Kergelt krõbe talveöö, jalge all krudisev lumi, lõke, küünlad…. “Ja see pole veel kõik!” nagu kunagi ütles Emil Rutiku ühes populaarses telesaates.
Kuidagi kogemata jõudsin ma juba otsapidi sauna, nii et ma siis jätkan sellises veidike ebaloogilises ja hüplikus järjestuses. Saunamaja oli mu enda jaoks kõige suurem üllataja. Puhkemaja piltidega olin ma kodulehel tutvunud, kuid saunamaja jätsin ma ette vaatamata. Kui olime puhkemajaga tutvunud, läksime me korraks Idaga saunamajaga tutvuma ning ma päriselt olin üllatunud kui hubane ja mõnus see oli. Vaadake ise! Lisaks ootasid meid hiljem saunas ka näo- ning kehamaskid, mida enamikes kohtades väga ei taheta lubada kasutada, viht (100x plusspunktid, et selles puhtas ja värskes saunas oli ka lubatud vihelda!) ning loomulikult kümblustünn. Mida sa hing veel ihkad ühest õhtust? Kui sulle muidugi saun meeldib. Mulle ja meie seltskonnale meeldib! Ning saun koos tünniga oligi see kurjajuur, et me vorste grillima ei jõudnud.
Muide. Selles puhkemajas on vist mõeldud igale detailile. Majas on olemas hommikumantlid ja sussid, mõlemas majas on olemas erinevas suuruses saunarätikud, lisaks plätud, et oleks mugav ja mõnus sauna ning kümblustünni vahel käia. Väikeste aga oluliste plusside juurest jõuan ma ka (vist ainsate) miinusteni, mis natuke on juba ka norimine. Saunamaja põrand oli väga külm, aga selle eest kohe perenaine ka hoiatas ning näha oli, et lambanahkade ja vaipade ning susside olemasoluga antakse parim, et külma talveilmaga seda leevendada. Toimis. Teine miinus minu enda jaoks oli, et saunamaja ja tünniga ekstreemselt hubane terrass asub väga lähedal elumajale. See pole miinus selles mõttes, et ma arvaksin, et keegi jälgib mida ma teen, vaid ma ise tunnen kerget ebamugavust, sest ei taha pererahvast häirida. Mitte et ma läheksingi sinna pidutsema, aga vaid enda vaatevinklist ma tean, et ma naeran kõvasti, ma räägin kõva häälega ja noh kui koos on heas tujus (naiste) seltskond, siis veini juues see hääl lihtsalt kuidagi läheb kõvemaks. Jah, saunamaja ning tünni saab kasutada 23ni, ilmselt just seda probleemi ennetades, kuid ikka ma alateadlikult natukene kardaksin, et segan pererahvast.
Nõustute, et ekstreemselt nunnu saunamaja ja terrass ju! Aga mis te arvate kui läheks majja tagasi?
Puhkemajas on olemas kõik õnnestunud puhkuseks või selliseks sõbrannadega getaway‘ks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, et toon välja puhtuse, ühesugused nõud, vajalikud potid-pannid, puhastusvahendid, maitseained, õlid, kohvimasina, soojad põrandad, kvaliteetsed pesuvahendid, ilusad pleedid, vaibad, padjad, väga hea raamatute valiku ning näiteks meie paketis sisaldunud vestluskaardid, sest mis seal siis ikka nii erilist on, aga teate mõnikord ikka on. Jah, muidugi puhkemajasid on erinevaid, kõiki ei saagi ühe vitsaga lüüa, igalt poolt üht ja sama standardit või kogemust oodata, kuid siin me lihtsalt kõik koos vaatasime ning nautisime kui lihtsalt saab pakkuda täiuslikku kasutajakogemust. Minu enda plusspunktid ja kiidsõnad lähevad eraldi sellele, et suupistevaagnale olid leitud kohalikud snäkid (vat nüüd enam ei mäletagi, kelle porgandikrõpsud need olid), tee oli selle piirkonna teetalust – jällegi sellised pisiasjad, mis tegelikult ei ole sugugi pisiasjad. Ma olen ise selline detailifriik selles osas, et mulle annab nii palju juurde kui selliste asjade peale on mõeldud.
Nii me seal mõnusalt aega veetsimegi. Esmalt vestluskaartidega meelt lahutades ja YouTube’ist Idat Anne Veskiga kiusates (kas mul kummitab peas ikka see lugu? JAH!)ja tema kiusas meid vastu enda valikuga (Hugo Toom vist on suht soft ja juba “vanaks läinud”?).
Kuni oli aeg minna enne sauna veel restorani. Oot mida? Nojah. Saunas me siin postituses juba käisime, aga enne seda oli vaja ka õhtusööki nautida ehk restorani minna. Kuidas? Kas me ei olnud mitte Mulgimaa metsade ja talve võlumaa laante vahel? Olimegi. Aga restorani on hea minna kui sul on seltskonnas oma tippkokk ning ta on lahkelt nõus oma maailma parimat risottot tegema. Püha jeesus kui hea see oli. Ma enda arvates oskan ka süüa teha, aga mitte Kerdiga võrreldes. Ta vist teeks männikäbidest ka maailma parima toidu.
Hahh. Tegevuste järgi mulle tundub, et me oleme juba magamaminekuni jõudnud, kuid meie programm oli alles algamas. Inimese kohta, kes ei armasta ega oska joonistada, olen ma nüüd päris lühikese aja jooksul vabatahtlikult täitsa mitmel “maalimise” üritusel käinud. Ma päriselt isegi ei tea, kust meil see mõte tuli, et võiks proovida joonistada, aga nii, et ei kasuta vaid käsi, kuid igatahes teoks me selle tegime. Mina sain kinnitust, et joonistada ma jätkuvalt ei oska, kuid kas see oli lõbus? Jah! Igaks juhuks ütlen, et ärge inspiratsiooniks guugeldage, mis kehaosasid veel saab maalimiseks kasutada. Kes on minuvanune, see teab, et nii võis kunagi ka kuulsaks saada, kes ei tea, parem on. Aga see selleks. Nalja sai, uued kunstiteosed sündisid, uued siseringi naljad sündisid ning mina võin varsti nende ühismaalimiste käigus valminud kummaliste kasside maalinäituse avada.
Ma oma kassi ei hakka siin jagama, sellele saate pilgu peale heita Instagramis, aga kitsekene tundub küll kuidagi tuttav. Teile ka? Tegime nalja, et peaks selle Hannesele saatma, et kui ta tahab brändi uuendada, siis meil on talle üks uus disain pakkuda.
Magama läksid viimased vaprad 4.22 (vaatasin kella täpselt), pooled maailma teemad said läbi arutada ja eks me oleks ehk veelgi keskustelulenud, aga järgmisel hommikul ootas meid ka tagasitee. Teeolud olid üsna libedad ja läikivad, teed ise käänulised ning kurvilised, nii et isegi kui oleks tahtnud järgmisel päeval veel seda mõnusat rahu ja vaikust nautida, siis plaanisime siiski piisavalt varakult liikuma hakata. Uni tuli loomulikult magus. Kas selles saabki kahelda? Loomulikult mängisid talvised tegevused, saun, korralik õhtusöök olulist rolli, kuid Votexi voodipesu (jällegi megalt kiidan viljandimaist koostööd!) ning mõnusad voodid kindlasti ei tulnud kahjuks.
Hommikul ärkasime me selle peale, et Ida tegi pannkooke. Kuidagi ei saanud see väikene sõbrannade puhkus ju paremini lõppeda! Kokkuvõtteks ütlen ma, et ma oleks paariks päevaks veel sinna jäänud, ühe raamatu oleks jõudnud lõpuni lugeda, nüüd pean ostma minema seda, ja eks teie saate nüüd ise otsustada, kas usaldate mind kui ma ütlen, et see oli võrratu kogemus. Muidugi ma ei saa lubada, et teil on sama lõbus kui meil, siis te lihtsalt peaksite meid kaasa kutsuma, aga kõik eeldused on Kärdi poolt teile loodud küll. Nii, et läheb vajutab siia lingile nüüd ja bronnib endale mõnusa puhkuse koos heade sõpradega. 100 eurot soodsamalt saate ka hetkel selle bronni kui ütlete, et minu suurepärane sõnaseadmine veenis teid või tahate ise veenduda, kas ma räägin tõtt või liialdan kui vaid (välja arvata need kaks miinust, mille ka välja tõin) kiidusõnu Priimäe puhkuse kohta ütlen.
Ma pean ausalt tunnistama, et ma võin olla Karen kui ma näiteks restoranis pean kaua ootama või kui mõni teenus, mida ma olen harjunud saama, ei toimi nii nagu peab, st klienditeenindus mind teenuse saamiseks edasi-tagasi jooksutab nagu eelmisel nädalal Kaubamajas. Marek ja Ida aegajalt ütlevad, et ei tule minuga rohkem restorani sööma, sest ma võin seal vihastada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen kärsitu. Kusjuures toidu pikema ooteaja ma kannatan ära, aga kui mind restorani saabudes ei panda tähele, ei tuua mulle menüüd ja ma pean jooke kaua ootama, siis ma kipun pahaseks muutuma. Hea teenindus on minu jaoks oluline, ma ise püüan ka oma töös anda selles osas maksimumi ja teenindus, kus mulle jääb tunne, et ma olen segav faktor, ajab mind närvi.
Viimasel ajal olen ma saanud seinast seina teeninduse osaliseks.
Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.
Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.
See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.
Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…
Henn Roode näitus mõjus niimoodi.
Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.
Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.
See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.
Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.
Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!
Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.
Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.
Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.
Kust ma alustan? Kas iseendast ja oma päriselust? Sest kui ma siin nüüd natuke tagasi vaatan, siis minust saaks vist vändata ühe korraliku kodumaise filmi. Sellise ängi täis, pearollis depressioonis ja läbipõlenud keskealine naine, kes alles 44aastaselt hakkas end otsima ja leidma. Aga võib olla see ei olekski ängi täis? Oleks hoopis helge ja optimistlik? Sest kõigist neid kuradima raskustest hoolimata ma saan hakkama. Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Näiteks võiksin ma öelda, et mulle tehti eile ülim kompliment, mis andis mulle uut energiat ja enesekindlust. “Leidsin vaid kaks kultuurist kirjutavat influencerit. Sina ja Mart Juur,” öeldi mulle eile. Ma võin ju ise seda tõlgendada, et see tähendab, et ma olen sama andekas. Isegi kui see seda ei tähenda;)
Kõik on perspektiivi küsimus. Igal asjal ja lool on oma helgem pool. Või kas on? Kas eile esilinastunud “Mo papas” oli ka helgem pool olemas? Või oli see ikka igavene hädaorg ja ängi täis? “Ma ei käi Eesti filme kunagi vaatamas,” ütles paar nädalat tagasi üks mu tuttav, “need on sünged, venivad ja rõhuvad.” Ühelt poolt ma nõustun temaga, eks minagi vaatan üht või teist filmi ja süda kisub kokku, valus hakkab, äng tuleb peale, film kisub endasse ja ei lase enam lahti. Aga see on minu arvates vaid hea märk. Nimetagem seda ängiks või milleks tahes, mina võib-olla just selle tunde pärast neid filme armastangi.
“Mo papa” on nüüd üks nendest filmidest, mis kiskus endasse ja enam lahti ei lase. See oli nii nii ehe, et raske oli mõelda, et see polnud päris. Et Eugen polegi päriselt Eugen, et Stina pole Stina ja Riko pole Riko. Et nende taga on näitlejad. Sest nad ei olnud näitlejad, nad tõid läbi ekraani meieni oma päris tundeid ja päris lood. Ja need läksid hinge. Võib olla just selle pärast, et sellised lood on päriselt meie ümber. See ongi osa Eestist. Mina istun siin oma mugaval diivanil, sooja pleedi all, rüüpan hommikukohvi ja mõtlen, et küll oli äge eile sisseimbuda selle filmi perekonda, samal ajal kui keegi naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ei, ta ei ole pätt. Ka traagiline õnnetus võib viia lastekodusse, vanglasse, hülgamiseni.
Mulle tundus, et mitte midagi selles filmis ei olnud lavastatud. Kui siis pärast Q&A-l režisöör Eeva Mägi rääkis, et film valmis stsenaariumita ja kujunes reaalsete kogemuste ja häälte põhjal, loksus seegi osa paika, miks film ON nii autentne ja täis tooreid emotsioone. See polegi lavastatud, igast kaadrist on mõista, et see pole film, mida Eeva Mägi on kirjutanud, vaid see on film, mida ta on elanud ja hinganud. Ja ta on valinud endaga koos hingama nii õiged näitlejad. Rednar Annus, Ester Kuntu, Jarmo Reha – kõik nad mängivad hiilgavalt, kordan ennast, nad ei ole siin filmis näitlejad, nad on need inimesed, keda me ekraanil näeme, aga minu hinge puges kõige enam Riko, keda mängis Paul Abiline. Raske on uskuda, et ta pole professionaalne näitleja. Meil kõigil on oma traumad, haavad, mis meiega paratamatult kaasas käivad, ka siis kui see igapäevaselt välja ei paista, me nendele ei mõtle ja neid justkui polegi seal. Siis aga piisab vaid ühest juhuslikust naljast, situatsioonist, et see trauma jälle päevavalgele tuleks ning maailm variseb korraks kokku. Ma tundsin Riko tundeid. Valus ja nii võimsalt meieni toodud. Võin teile öelda, et olen 44aastane, kuid on situatsioone, mille peale mul võivad hambad plagisema hakata. Minu haavad ja mustad varjud.
Ma tahaksin oma lihtsa “arvustuse” lõpetada pinnapealselt kui nii võib. Q&A-l vabandas keegi publikust pinnapealse küsimuse pärast ning uuris, kust tuli idee peategelase soenguks, et mis on lugu selle soengu taga. Eeva Mägi vastas humoorikalt, et mõnikord saavad pinnapealsed küsimused pinnapealse vastuse – seal polegi lugu, lihtsalt juhtus nii. See võis küll juhuslik olla, kuid ma ütlen siis ka pinnapealselt, et see soeng tegi filmis omaette rolli. Kui saaks, siis kõrvalosatäitja auhinna võiks anda just sellele soengule (ja võib olla ka Stina jopele). See mõjus, andis filmile ja peaosalise rollile nii palju sügavust juurde ning jälle – oli toores ja päris. Ma nägin alles septembris Jarmo Reha üles astumas Salme kultuurikeskuses kui kontserdiga tähistati B.B King’i 100. sünniaastapäeva – viks ja veidi uje laulja, aga nüüd oli ta hoopis keegi teine. Ma ei saa öelda, et vastand, sest “kõva kuti” kesta all oli ikka peidus ujedus, lisaks soov olla armastatud ja saada teine võimalus, aga siiski oli ta keegi teine. Ta oli Eugen. Ja soengul oli selles suur osa.
Ängi ja valu oli filmis palju, kuid isegi siin sõltub kõik natuke sellest, kuidas asju vaadata. On ka helgust ja lootust. Selleks on vaja vaid öelda, fuck you, päriselu. Või nagu see inglise keeles meile isegi mõjus rohkem – fuck you, respectable life! Kas sellest alati piisab, seda ma teile ei ütle. Ohh…mida rohkem ma filmi tagantjärele analüüsin, seda võimsam see on, seda rohkem see mulle hinge poeb ja seda rohkem ma soovitan teil ka seda vaatama minna. PÖFFil võimalik veel kaks korda filmi näha.
