Kiidan ilutegijaid

#sisaldab koostöölinki

Keetsin eile teed ja valasin vett kruusist mööda, kuivatasin selle ära, kuid unustasin kruusi alt kuivatada. “Siis jääb ju uus veering lauale kui sa ei kuivata,” ütles Marek. “Nisanäpp öeldakse selliste kohta,” kommenteeris ema. Ega enam vist kellelegi üllatusena ei tule küll, et ma suht saamatu olen teatud asjades. “Nisanäpp” või saamatu, kohe eriliselt saamatu olen ma veel ühes valdkonnas. Seda teate te tegelikult ka. Iluprotseduurides. Kui ei oleks olemas ilutegijaid siis käiksin ma ringi puhmas kulmude, karvakasvanud jalgade, murtud küünte ja templilillaks värvitud juustega. Pole siis midagi imestada, et minu meigikotti kuulub vaid kolm-neli toodet, mida ma neist kokku ostan kui kasutada ei oska. Aga ilus tahaks ju ikka olla. Või hoolitsetud. Ja seepärast on mul hea meel, et on olemas inimesed, kes oskavad teisi ilusaks teha. Mina olen endale leidnud suurepärased ilutegijad. Neid ei tahaks küll kaotada ega kellegi vastu välja vahetada.

  1. Juba (vist) paar aastat käin ma maniküüris ja pediküüris Rena juures Stuudio ilusalongis. Olen küll käinud siin ja seal ka kui pole tema juurde aega saanud, aga ikka pean tõdema, et tema tehtud maniküür ja pediküür on mulle kõige sobivam. Ta teab mu küünekuju, need on alati täpselt õige pikkuse ja ühtlase kujuga ning geellakk ei tule lahti. Mitte kunagi ei ole juhtunud seda, et lakk lahti tuleks, pigem jõuan ma alati tema juurde siis kui küüned on juba lootusetult välja kasvanud. Jah, hästi raske on leida aega ja iga kord ei viitsi ka, aga siis kui jälle värskete küüntega sealt välja tulen, on ikka hea meel küll. Ilus on. Vähemalt mulle endale meeldib. Ma olen üks nendest, kellele ei meeldi pikad küüned, eriti need moes olevad kolmnurksed teravad. Ma isegi ei saa aru, kuidas nende küüntega on võimalik midagi teha. Ma ei saaks nööpegi kinni.

2. Ilutuba Ehedus ja seal toimetav Elisabeth on täielik kingitus. Elisabethi juures hakkasin ma depilatsioonis käima juba Keilas ja käsi südamel, tema depilatsioon on maailma parim. Keegi ei tee Brasiilia depilatsiooni paremini kui Elisabeth. Nagu ikka olen ma see laisk ilutoa külastaja, et jätan vahepeal käimata ja kasutan ikka sõber žileti abi ning saan siis tema käest jälle pahandada, et no mida ma jälle vahepeal teinud olen, et kas ma siis ometi juba ei õpi. Näha on, et ei õpi. Õnneks ta siiski ei ole mind ära blokkinud ja võtab kenasti vastu ka siis kui ma üle mitme kuu end sinna ilmutan. Pahandab natuke, aga ukse taha ei jäta. Pilti ma tema tööst ilmselgetel põhjustel siia ei lisa.

3. Kes oleks uskunud, et ka maailma parima juuksuri võib leida Keilast. Aga näete, on võimalik. Muidugi tean ma siin ka paari teist head juuksurit, kelle teenuseid aastaid kasutanud, kuid sellest hetkest kui I´00 Salon oma uksed avas ja ma kogemata, või siis pigem murest, sest olin oma pea templisiniseks värvinud, sattusin, olin ma müüdud. Võrratu teenindus, toredad inimesed, khuul salong ja kõige olulisem – välja astud salongist miljonidollari juustega.

4. Kulme käisin ma siiani samuti Rena juures tegemas, tal on hea vaist ja silm ning kuigi ta iga kord kui mu kulmud ette võttis, ohkas, et mida ma ometi teinud olen oma kulmudega (sinna veel jõuame, mida ma nendega siis tegin), tegi nad need ilusaks. Teeb kulme nii hästi, et isegi maailma kõige karmim kriitik – mu ema – on öelnud, et vat need on ilusad kulmud ja on isegi tahtnud tema juurde oma kulme korda minna tegema. Aga on jälle üks “aga”. Ma olen laisk. Ma ei viitsi kogu aeg käia ja aega pole ka, nii et need kulmud kipuvad ikka täitsa koledad olema poole ajast. Ma olen sada korda mõelnud püsimeigi peale, aga jällegi, polnud siiani viitsinud seda ette võtta. Samas suvalisse kohta ju ka ei lähe ja kõiki oma kulmude kallale ei usalda. Hmmm, või siiski siiski. Kuidas ma oma kulmud siis ära rikkusin? Noh Norras elades vaatasin, et Klaudial on alati nii ilusad kulmud ja uurisin, et kus ta neid teeb. “Ise,” vastas ta. Õppis YT videotest microbladingu ära ja teeb ise. Mõeldud, mõeldud, teeme siis minu kulmud ka korda. Ja nii me nad “korda” tegimegi. Klaudia wc-s. Tegelikult oli tulemus alguses ilus, aga ta siiski ei olnud proff tegija, nii et natukene läks mõni lõige liiga sügavale, pluss jutuvada käigus ja mitte kõige paremas/õigemas asendis istudes said need ka natuke ebaühtlased. Kuid ma ei kurtnud, need olid ikkagi kordi paremad kui need kaared, mis ma endale ise joonistada oskasin. Mina olin isegi rahul. Küll aga on kõik professionaalsed ilutegijad alati silmi pööritanud ja ohanud, et issand jumal, kuidas neid ometi korda teha saab.

Ühesõnaga jõuame me selle pika sissejuhatusega sinna, et mulle kirjutas Krislin ja küsis, et kas ma ei oleks huvitatud püsimeigist. Igaks juhuks mainis veel häbelikult juurde, et ta üldse ei solvu kui ma kardan või ei usalda või ei julge või ta tööd ei meeldi. Hahh, naljatilk, ütlen ma! Ma olin juba Pranglis ta enda kulme vaadanud, et kuradi ilusad, et tahaks ka, aga ei lähe ju inimese juurde, keda otseselt nagu ei tunne, et jou, kus sa kulme korda teed. Kunagi hiljem Marek ütles, et ta tegeleb püsimeigiga, et kui ma peaks tahtma, aga ma ei süvenenud. Praegu mõtlen, et oot, kas mu kulmud olid siis nii koledad, et isegi Marek, kes ei pane tähele kui ma juuksuriski käin, soovitas mul end korda teha?

Nojah, see selleks. Eelmisel nädalal ma Kadriorgu Krislini salongi läksin. Selles, et ma tööga rahule jään, ma ei kahelnud. Olin ta töid Instagramis vaadanud ja olin kindel, et siin pole midagi karta. Tema ise muidugi ohkas mu kulme nähes, kuid lootis ka, et ehk ikka saab parem. Aa, kui kõiki neid ilutegijaid, kelle juures ma käin, peaks iseloomustama ühe sõnaga, siis see oleks perfektsionism. Ma nevvver ei viitsiks nii palju vaeva näha nagu nemad. Ja Krislin on veel nendest kõige suurem perfektsionist. Jaa, kulmud on olulised ja kui ikka püsimeigiga pange paned, siis ilmselt väga hea reklaam ei ole, aga ma olin ammmmmmu juba rahul kui Krislin ikka veel ütles, et ei, ikka veel ei ole päris see, mida ta tahab. Ma muidugi sain aru, miks ta ühte kohta parandada püüdis (see koht, kuhu Klaudiaga meil natuke liiga sügavale läks lõikamine ja kulmukuju ära sai rikutud), aga ma ise olen sellega nii harjunud, et ei pane tähele. Olen 100% kindel, et keegi teine (peale ilutegijate endi) ka ei pane.

Kulmude püsimeigiks peaks arvestama 2,5-3 tundi, minuga läks küll tibakene rohkem aega, kuid tulemus oli seda väärt. Juba siis kui nad veel nö värsked ja minu jaoks harjumatult tumedad olid. Mulle meeldis, et mul olid lõpuks ometi konkreetsed ja kenad kulmud.

Kas oli valus? Ei. Esiteks, ma vist olen nii tundetu tükk, et 90% iluprotseduuridest, mis teiste jaoks tunduvad ebameeldivad või valusad (alates depilatsioonist ja lõpetades fotonoorendusega) on minu jaoks sellised protseduurid, et ma isegi ei tunne neid. Okei, depilatsioon mõnikord kohati on ebameeldiv, aga siiski piece of cake. Sama selle protseduuriga. Teiseks muidugi kasutatakse püsimeigi tegemisel tuimestust, nii et see ei saagi valus olla. Krislin ikka küsis pidevalt, et kas ikka ei ole, aga nagu öeldud – tundetu tükk. Ma ei tundnud midagi.

Kõige ebameeldivam osa? See kui kulmudelt värv maha hakkab kooruma. Siis on kulmud sellised ebaühtlased ja koledad. Seega kui otsustate püsimeigi kasuks, siis pidage silmas, et teil ei oleks lähipäevadel mõnd olulist sündmust. Muidu olete nagu mina, kes just kulmude koorumise päeval Taani kohtumisele läks. Kaks esimest päeva on kulmud ühtlased, aga natuke sellised tumedad, et võib jääda mulje, et värviga on pange pandud, kolmas päev on koorumise päev ja ei saa öelda, et väga kena oleks, kuid täna – nädal aega hiljem – on mul ideaalsed kulmud. Minu jaoks. Mõne aja pärast kui kulmud on paranenud pean ma minema neid korrigeerima (huvitav, mida siin korrigeerida), aga tõesti ei saaks rohkem rahul olla. Kui ma suudan end kokku võtta ja täna kokku klopsida (jätkuvalt Idaga haiged), siis lisan hiljem pildi ka tänastest kulmudest. Seniks tumedate ent ideaalse kujuga kulmud teie ees. Kas soovitan? Hell, yes!

Kollane

Ida oli pikalt juba nuianud, et me spaasse läheksime. Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal väga spaalainel olnud, kuidagi nagu pole kiskunud lihtsalt, siis sai see näpp ikka antud Idale ning enam ta järgi ei jätnud enne kui leppisime kokku, et läheme pühapäeval Laulasmaale. Pühapäeval just selle pärast, et ma tegelikult tahtsin lihtsalt nädalavahetuse kodus molutada. Vanasti olin ma esimene, kes autole hääled sisse pani kui keegi “spaa” ütles. Nüüd nautisime nädalavahetusel kodust spaad, mis tänu sügislehtedele on hetkel mu meelest maksimaalselt romantiline, aga Ida jaoks ei olnud see nagu päris see. Muidugi ma mõistan teda.

Ma ise fännan sügist, see tähendab seda osa, kui kõik on kuldkollane ja päikeseline ning isegi kui ma ise seda ütlen, siis Ussipeas on sellisel ajal äärmiselt ilus.

Hea on, et ma läbi bookingu laupäeva hommikul Laulasmaa spaas tuba ei broneerinud, sest seal olid hooldustööd, mis tähendas, et avatud olid vaid saunad, mulle oleks see sobinud, aga arusaadavatel põhjustel Idale see variant ei meeldinud. Vaatasin Tallinna spaasid ja tabasin end mõttelt, et mul on esmaspäeva hommikul palju lihtsam sõita Haapsalust Tallinna poole kui et viia Ida Ääsmäele kooli ja siis tagasi sõita Tallinnasse. Nii me Haapsalu poole vaatama hakkasimegi. Mõtlesin küll, et ei kirjuta sellest väikeset tripist midagi, sest sai nagu juba igal pool sotsiaalmeedias jagatud oma positiivseid ja negatiivseid mõtteid, et mida ma ikka end kordan, kuid siin ma olen ja Hestia Hotel Haapsalu Spaast natuke ikka kirjutan.

Tahtsime Idaga sööma minna Dietrichisse, aga see oli täiesti täis. Väljas olid ka lauad, aga kuidagi ei olnud üldse nii hubane nagu suvine õueterrass, mistõttu me liikusime Müüriääre kohvikusse, kus ma tean, et on nunnu sisehoov. Kohvikust endast ma ei ole juba aastaid enam suures vaimustuses olnud, ma ei tea, kas olen mina pirtsakas või on nende kvaliteet langenud, kuid kuidagi ei ole nagu wow-tunnet olnud enam. Nüüd aga istusime õue laua taha ja jäime päikese käes mõnuledes ootama. Teenindaja käis paar korda väljas, kuid ei teinud meist välja, tabasin end mõttelt, et ju on letiteenindus. Läksin küsima, ei olnud – lauast teenindamine, mulle anti menüüd kaasa. Ootasime, ootasime, oooooootasime. Teenindaja käis veel mitu korda õues, tõi teistele joogid ja söögid ning eemaldus nagu oleks meil küüntest kübar. Jah, me istusime kaugemas nurgas, aga see ala ei ole nii suur, et sa ei paneks inimesi tähele. Peale selle oligi õues tol hetkel koos meiega kolm laudkonda. Kümme minutit hiljem ma vihastasin ning marssisin dramaatiliselt sisse. Mhm, ma olen tõesti selles mõttes kohutav klient, et ma vihastan kui pean niimoodi ootama. Sisisesin teenindajale vihaselt oma tellimuse, sain pahandada, et ei pea ju kohe vihastama, aga et ta tõesti ei märganud meid. Hoovi tagasi istudes, otsustasin negatiivsed tunded endalt maha raputada, sest ilm oli liiga ilus ja ma ei tahtnud, et reis niimoodi algaks. Sain hakkama.

Kui lahkusime jäi samasse lauda seal aia ääres istuma üks Soome paar. Me olime kohta vahetanud, sest seal laud kõikus. Nad olid tolleks hetkeks kui meie Müüriääre kohviku ukse enda järelt kinni panime, oodanud ka umbes kümme minutit. Veider teenindus.

Jalutasime veidike linna peal ringi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellele Haapsalu meeldib. Täiesti üks lemmikumaid linnasid Eestis, nii hubane, tilluke, armas, täpselt selline, et tahaks panna kaminale klaaskuuli sisse. Eriti koos kõikide nende kollaste lehtedega. Täiesti armu ära. Või noh, ma olengi armunud. Eriti sügisesse Haapsallu. Ehk see ongi põhjus, miks me siia alati just sügiseti satume. Ja teate, see on üks imelik asi, et siin paistab alati päike. Kõik on alati kollane ja kuldne. Rahulik.

Kui me lõpuks spaa poole hakkasime sõitma, panin ma 2+2 kokku, et Hestia Haapsalu on vana “Laine” ja kuigi ma olin näinud pilte ning eeldasin, et hotell on teinud läbi uuenduskuuri, siis korraks vandusin end küll maapõhja. Ma olen “Laines” käinud ja siis tundsin ma end täiesti võõrkehana Soome pensionäride keskel. Siis ei meenutanud see kuidagi spaad, vaid sõnaotseses sanatooriumi, kuhu raviproteduure tullakse tegema. Ma lootsin, et heaoluspaa nagu seda nüüd kutsutakse, tähendab midagi muud.

Tähendas!

Asukoht otseloomulikult fantastiline. Aga sisu? Alustame tubadest. Toad on väikesed, telekas seinal miniatuurne nagu Laulasmaal. Ma proovisin küll merevaatega toa vastu meie tuba vahetada, kuid väidetavalt ei olnud vabu tube, ehk oleks ma pidanud ütlema, et olen nõus juurde maksma? Kui me järgmine kord sinna perega tagasi läheme (ja me läheme!) , siis ma arvan, et võiks sviidis ööbida. Kõik teised toad, ka merevaatega, tunduvad ikka liiga kitsukesed ning kui tahaks toas mugavalt aega veeta, siis tahaks, et seal saaks ringi ka end keerata. Seekord polnud lugu, sest esiteks teadsin ma, et olen sunnitud (nii ma arvasin alguses) suurema osa ajast spaas veetma ning teiseks olin ma kindel, et jääme üsna varakult magama (mhm, kell 21 me magasime juba).

Spaa, kus ma arvasin, et olen sunnitud suurema osa päevast veetma? Ütleme nii, et sundimisega ei ole siin küll midagi pistmist. Selles spaas oli rõõm aega veeta. Viiest erinevast saunast sai Ida lemmikuks “Sool & Muda”, sest seal sai endale mudamaski näole kanda. Mis Haapsalus spaas käimine see on, kui pole Haapsalu mudaga end kokku mökerdanud eksju? Me tegelikult algselt plaanisime ka massaaži minna, kuid seal ei olnud võimalust kahekesi minna ning Ida hakkas lõpuks oma massaaži ikkagi kartma. Kuigi ise oli sellest nädalajagu juba rääkinud, kuidas ta laseb end mudida. No järgmine kord siis.

“Lõõgastav ja kadakane” saun on miljonidollarivaatega. Päriselt ma ei tea ühtegi teist nii ilusa vaatega spaad ja sauna. Alles hiljuti Norras külastatud Farris Bad, mis olla ju luksusspaa, jäi kaugele maha. Ma ei liialda.

“Äkiline ja kuiv” saun sai ka ära proovitud, seda väga lihtsal põhjusel – me ei kavatsenud minna ära ilma 14kraadisesse külmaveebasseini hüppamata. Jube äkiline, aga jube mõnus oli lisaks saunale ka külmaveebassein. Edasi nautis Ida hülgeelu ujumis- ja massaažibassein, mina istusin seal samal kõrval, võtsin läbi klaasi päikesevanne ja nautisin proseccot. Midagi rohkemat oleks tollel hetkel olnud patt tahta. Olin just hiljuti arutanud sõpradega kriitika, keskpärasuse ja rahulolu teemadel. Mõlgutasin neid mõtteid oma peas edasi tundes, et kui see on keskpärane elu, siis olen rohkem kui hea meelega keskpärane, sest selline elu pakub täielikku rahuolu. Olen küll sügiseti veidike melanhoolsem kui tavalisem, kuid taipasin seal istudes, et ma olen pisiprobleemidest hoolimata rahul ja õnnelik. Kas saab veel midagi rohkemat tahta elult? See spaasse tulek ja sügisene kollane ilu mõjus mulle nii positiivselt. Ma tundsin, et kiirgan positiivsusest. Imal jah?

Restoran? Hmm, ausalt, ma olin valmis pettumuseks. Ma ei tea, miks ma end nii olin häälestanud, ju ikka see “Laine” kogemus rääkis. Kui olete nagu mina, siis päriselt laske lahti vanast, uus spaa on hoopis midagi muud ja seda on ka restoran. Esiteks vaade. Sellest vaatest kui päike hakkab vaikselt loojuma ja värvib taeva kollakas-roosaks, ei saa küllalt saada. Ma oleksin seal võinud pikalt istuda. Teiseks toit. Jumalikud merekarbid valgeveinikastmes täpselt piisava koguse tšilliga. Ida muidugi vaatas mind kõrvalt oma pastat pugides (kui see laps sööb, siis on toit väga hea, ja ta sõi kahe suu poolega!) ja küsis, et miks me ometi midagi sellist sööme, et see ei saa ju hea olla, aga ärge teda küll siinkohal uskuge. Minge sööge neid karpe! Ja proovige eelroaks kodust pasteeti. Kas ma “jumalik” juba kasutasin oma süvaanalüüsis? Kordan end. Ütlen veel kord “jumalik”. Kuigi võiks öelda ka hõrk, suussulav, sõrmilimpsimapanev. Kolmandaks teenindus. Antonina, kes meid teenindas, tekitas sellise tunde nagu oleksime selles restoranis kõige oodatumad külalised. Samamoodi suhtus ta külastajatesse, kes tulid peale meid. Fantastiliselt soe ja armas teenindus. Palusin vabandust, et mul ei olnud sularaha, et jootraha jätta, kaardiga seda teha ei saanud, kuid tänasin tõesti teda teeninduse eest. Teenindus on selles spaas üldse võrratu. Kohe selline kutsuv.

Mõnus tunne oli sees kui kaheksa ajal voodisse pugesime, et veel enne uinumist “Kolikambri müsteeriumi” (filmi saate soovi korral tellida siit) vaadata. Uni oli magusamast magusam. Isegi hoolimata sellest, et padjad tuleks küll (vähemalt selles toas) ära vahetada, need olid liiga õhukesed, vaata, et õhemad kui Tallinki laevades ja seal on maailma kõige halvemad padjad. Siinkohal oleks ma pidanud oma postituse eile ära avaldama, sest siis ei oleks mul ei oleks midagi negatiivset öelda (isegi padjad annaks andeks).

Hommikusöök oli alates kella seitsmest. Et oli esmaspäev tähendas see meile hiljemalt 7:20 lahkumist, et Ida jõuaks õigel ajal kooli ja mina tööle. Iga minut oli arvel, ja seepärast läksime me restorani viis minutit varem, et saaksime kenasti veel ka süüa Muidugi oleksime me võinud tanklast kabanossi osta tee peale, aga kuidagi ikka tahaks normaalselt laua taga istuda, kohvi ära juua ja midagi süüa enne lahkumist. Pealegi hommikusööki kiideti arvustustes. Uks oli veel kinni, töötajad tegelesid viimaste asjade lauale sättimisega – kohvimasina täitmise ning kahvlite paigutamisega. Kahtlustada võiks, et mul oli peas jälle küüntest kübar, et mind ukse taga ei märgatud, kuid nad nägid, ütlesid omavahel, et “me pole veel avatud ju” ja ma tundsin, et kõik mu eile leitud positiivsus lendas õhku. Ma ei ole ka päris loll, et tulen niisama ukse taha kraapima kui tean, mis kell see avatakse, ju mul ikka on mingi põhjus ning mina töötaja asemel oleks küsinudki, kas saan kuidagi aidata. Ma olen oma elus 7843204 hotellis olnud, olnud ka olude sunnil varem hommikusöögilauas ning alati on kõik olnud mõistvad. Ka siin oleks saanud meid sisse lasta, me oleksime saanud hakata võileiba tegema, nemad oleksid samal ajal lõpetanud kohvimasina täitmise. Me ei oleks üksteist seganud. Nüüd meie segasime. Mulle jäi nii paha tunne sisse. Kuulsin jälle oma torina peale, et ei pea ju pahandama, aga mina olin pahane. Oleks võinud tee pealt tanklast kabanossi ja kohvi võtta, oleks tunne parem olnud. Sellised pisiasjad pahandavad mind. Olen jah selline. Tilk tõrva rikkus küll üldist kogemust, kuid kokkuvõttes oli muidu just teenindus selle spaa üks väga suuri plusse. Naerusuisest koristajast, kes meie toas just lõpetas kui saabusime, vastuvõtuadministraatorite, spaa info ja kuni õhtul meid teenindanud ettekandjani.

Mul on natukene kahju, et kiirustades lahkuma pidime. Ma oleksin tahtnud nautida, kuidas järjekordne päev kollaseks värvub. ☀️

Tuksis nädalavahetus

“Täiesti tuksis nädalavahetus,” ütles Marek kui õhtul teleka ees istusime, “mitte midagi ei saanud tehtud selle vihma pärast.” Mareki jaoks on nädalavahetus tuksis kui tööd ei saa rabada ja tööd ta tõesti rabada ei saanud. Ma oleksin talle muidugi võinud meelde tuletada, et ka majas sees on piisvalat töid ootenimekirjas – Ida toa remont, garderoobi remont ja 15 aastat oodanud vannitoa lagi, aga teate ise, et ei ole mehele mõtet selliseid asju meelde tuletada. Küll ta teeb kui tuleb õige aeg. Ja pealegi suvi ei ole tubaste tööde aeg. Kui pähe on võetud muru niitmine ja vihma pärast seda teha ei saa, siis on tuksis nädalavahetus. Õnneks tal vedas ja vähemalt täna sai ta oma trimmerdamise doosi kätte.

Mina nautisin seda, et terve eilse päeva vihma sadas. Muidugi on ka mul sada tööd ootenimekirjas, aga te ju tunnete mind – kodutööd ei ole jänes, mis eest ära jookseks ja nii võtsin ma kätte 557lk paksu “Serafima ja Bogdani”. Mõtlesin, et loen veidike edasi, aga juhtus nii, et terve nädalavahetuse ma olengi vaid lugenud. Sest aina põnevaks ja paremaks läks. Esimesed viiskümmend lehekülge olid olnud suhteliselt rasked lugeda, ses mõttes, et tekst on vapustavalt ladus, aga kuidagi oli infot nii palju, et raske oli raamatusse sisse elada, seepärast ei olnud ma ka peale tööpäeva raamatut kätte haaranud. Palju keeruliste nimedega tegelasi, kes olid kõik peas sassis.

Mul oli tunne, et see raamat vajas aega, aega, et sisse elada. Ja see oli lõks. Kui ühel hetkel sinna sisse läksid, siis välja tulla oli keeruline. Loo edenedes läks pilt selgemaks ja lugu terviklikumaks. Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi paelunud, niimoodi pannud ennast neelama ning tekitanud tunnet, et vaatan filmi või et olen justkui tegevuste keskel. Ma ei saanud raamatut käest. Lubasin endale, et loen “Ellujäämise raamatu” lõpuni (teos koosneb neljast raamatust) ja loomulikult lõppes see nii põnevalt, et kohe järgmisel hommikul haarasin ma raamatu uuesti kätte. See raamat oli mind nõidunud!

Ma ei püüa seda raamatut arvustada. Seda on raske kirjeldada. See on naturaalne, ehe, väga valus ning kirjeldatud inimloomused hirmutavad. Ammu ei ole Eesti kirjanduses midagi nii eepilist kirjutatud ja kuna teos on nii laiahaardeline, nii intelligentne, nii hästi kirjutatud, siis mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. Ma tunnen, et mul ei ole selleks piisavalt sõnaosavust ja teadmisi. Olen pinnapealne ja ütlen, et tegu on suurteosega, mille peaksite oma lugemisnimekirja panema. Eriti kui olete nagu mina, keda huvitab ajalugu, teine maailmasõda (teos jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni) ja Peipisveere vanausulised ning nende elufilosoofia. Teemakäsitlus on sünge, kohati ka vastik ning häiriv, kuid paneb mõtlema ja endamisi arutlema kui erinevalt me maailma lahti mõtestame Näiteks koduvägivalda, mida selles raamatus on palju.

Tädi Sinja arvates on reeglid väga lihtsad. “Naised ongi loodud tööd rügama, mehed aga kannatama, “räägib tädi Sinja. “Kannatamine on meeste töö. Selle pärast su mees joob ja selle pärast ka peksa annab, et valu on hinges. Tema ei saa teistmoodi, sest selline on jumala tahtmine, Nii et talu ära, tütrekene, ja võta vastu oma osa oma mehe kannatustest, mida ta sinuga jagab.”

Olen lugenud teiste arvustusi ja teosele heidetakse ette, et pole ühtegi tegelast, kes oleks positiivne, kellele saaks kaasa elada ja kaasa tunda, samuti, et on liiga palju vägivalda ja joomist. Ma natuke nõustun sellega, et ühtegi sellist tegelast, kellele positiivselt kaasa elada, pole, pigem tekib aina suurem vastikus peategelaste vastu. Mitte üllatuslikult tekib kõige suurem vastumeelsus Raimondi vastu.

Ta läheb naise juurde, kes teda hirmunult vaatab, kattes ennast tekiga. Ta rebib teki ühe ropsuga kõrvale. Naine tõstab käed kaitseks silmade ette, kuid mees ei kavatsegi teda lüüa, vaid avab püksirihma, tõmbab naise voodi äärele, tagumikuga enda poole. Ta rögistab, sülitab pihku ja teeb riista libedaks. Siis tõstab naise puusadest kõrgemale ning surub ennast sisse. Aga see polegi kraapivalt kuiv paik, kuhu ta tungib, vaid hirmust ja ärevusest niiske nagu palavikuhaige suu, mis tihedalt ümber meheihu haardub ja igale liigutusele järele annab, avaneb ja endasse võtab.

On aeg armastuseks ütleb ta oma naisele, kes just on tulnud vanglast, kus teda võib olla ka vägistati. “Pekstud on igatahes kenasti, lauba keskelt vasema kõrvani jookseb rebitud servadega haav ning ninaalusel on korbatanud veri.”

Samuti on raamatule ette heidetud süngust. Et lahendused tunduvad sellised, et hullemini enam minna ei saa ja puudu on jätkuvalt positiivsusest, sest nii mõjub teos ängistavalt. Ma mõistan neid etteheiteid ja mõistan ka seda ängi, mida raamat võib kaasa tuua, kuid olen jätkuvalt seisukohal, et positiivsed liinid oleks selle raamatu ära rikkunud. Elu ei ole muinasjutt, tihti lähebki kahjuks nii, et lahendus on see kõige hullem, mida ette võib kujutada ning kättemaksule mõtlemine on see, mis edasi viib. Ma ei ole küll kättemaksuhimuline, kuid mõistan vägagi teatud suhtumist, kus andeks ei taha ja ei saa anda. Kõik ei vääri andestust ja andeks andmist.

Ma olen raamatuga jõudnud alles poole peale ning ei oska ette öelda, mida ma arvan raamatust siis kui olen lõpuni jõudnud, küll aga julgen ma öelda, et kui raamat niimoodi endasse neelab, paneb kaasa elama ja seda ei saa käest, siis on see igal juhul üks äärmiselt hästi kirjutatud raamat. Meeldivad meile kõik sužeeliinid või mitte.

Hakkame siis otsi kokku tõmbama!

Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.

Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.

Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.

Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.

Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.

Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.

Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.

Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.

Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).

Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.

Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.

Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.

Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?

Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…

Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.

Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.

Suvegurmee

Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.

Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!

Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.

Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.

Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.

Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.

Menüüs ootas meid:

Tervituseks: Roheline smuuti
Eelroog: Kõrvitsapüreesupp,  Turgi talu kodune leib, karulaugumääre
Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat
Magus: Maasika-mandli toortort

Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.

Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.

Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!

11 euro eest lastevorsti degusteerimas

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.

Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.

Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale.
Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!

Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).

Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.


Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.

Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.

Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.

Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.

Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.

Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.

Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!

Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.

Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.

Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?

Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.

Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.

Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.

Moekas mammi

Kui ma oma uusi makramee-lillekiikusid Instagramis presenteerisin, kommenteeris üks mu sõbranna, et see on üks moeröögatus, mis talle ka meeldib, aga et ta polegi aru saanud, et mis stiil mulle siis meeldib, kas moodne või mammilik. Naersime koos, et ilmselt moekalt mammilik. Aga see selleks. Mul on nii hea meel, et makramee jälle moes on.

Samas ei saa öelda, et ma kunagi oleksin sisukujundustrendides moes olevatest asjadest väga palju end juhinduda lasnud. Makramee on meil tualettruumi seinakaunistus olnud sellest ajast kui me majja kolisime ja Tarbeklaasi vaasid on ka kasutusel olnud samast ajast. Lihtsalt ma armastan käsitööd (mitte ise teha!) ja mul on alati hea meel kui sellised nö vana aja asjad saavad uut tähelepanu. Minule endale seostub makramee eelkätt vanaemaga. Ta oli ikka päris osav selles valdkonnas (milline “vana aja” vanaema ei olnud?) ja sealt on mul see kuidagi hinge pugenud. Käisin talle nüüd pinda juba pikemat aega, et võtku end nüüd kokku ja tehku lapselapsele paar lillekiiku, aga vanaema arvas, et ta enam ei oska. Ma olen kindel, et kui ma talle mõnda aega veel oleks pinda käinud, küll ta oleks pusima ka hakanud, aga õnneks sain Merjelt need kingituseks ja sain vanaema rahule jätta.

Igaks juhuks mainin ka, et selle postituse kirjutan ilma, et keegi oleks mulle selle eest maksnud või reklaami tellinud. Ma saan aru, et piir reklaami ja igapäevapostituste vahel on kohati õhkõrn. See siin on vabatahtlik reklaam;)

Näitasin siis Marekile köögis olevaid kiikesid, küsides, et onju ilusad. Marek nõustus, aga lisas, et seda nööri meil ju on, et hakka ise tegema. “Ei mina ei saa hakkama,” vastasin mina, “ma ei oska”. Selle peale vastas Marek, et tema vist ka enam ei oska. Enam? Mismõttes enam? Kas on asju, mida see mees ei oska? Ehk siis ma võin mürki võtta, et kui ma nüüd väga tahaksin, siis ta võtaks kätte ja makrameetaks mulle selle vannitoakardina ka ära. Vaene mees, et nii saamatu naise pidi endale saama kah.

Aga no onju ilusad? Moekalt mammilikult ilusad?

Ja kui juba moekatest mammidest rääkida, siis mu üks lemmikjope on selline tepitud jope, mida ma hellitavalt kutsun “Skandinaavia keskealise jopeks”. Minu meelest käivad eranditult kõik Skandinaavia keskealised sellistega. Nädalavahetusel Tartus olles avastasin ma, et samasugune jope on mu emal, mu vanaemal, mu tädil, mu onul ja minul. Mind oleks justkui ametlikult võetud vastu keskealiste klubisse. Marekil on ka samasugune jope. Aga ma olen rahuolev keskealine. Teate mis veel, õde kinkis (paned juba posti või ei pane?) mulle sünnipäevaks Marimekko koti. Seega saan ma kevades ringi lipata veel rohkem Skandinaavia keskealise moeka mammina.

19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti!

Koostööpostitus

Kui ise end peeglist ei vaataks, siis ei usuks, et lõpuks ometi oleme me minu tätoveeringu eemaldamisega jõudnud nii kaugele, et ma saan üsna kindel olla, et suvel ei pea ma enam kuulma neid üllatavaid hüüatusi, et „issand, sul ka tätoveering, ma ei teadnudki“.  20-aastaselt presenteerisin ma oma kunstiteost hea meelega, tänasel päeval ma tõesti eelistan, et võimalikult vähesed inimesed sellest midagi teaks. Aga ikka läheb mul see meelest ära ja just suvel rannas või napimate riietega on mu saladus ikka ja jälle välja tulnud. Mitte enam kauaks.

Tätoveeringu eemaldamise protsessi algusest võite lugeda siit.

Paar nädalat tagasi käisin ma Medemis nahakliinikus kolmandal protseduuril ja ma usun, et see jääks isegi viimaseks protseduuriks kui minu alaselja kusntiteos ei oleks erinevat värvi, sealhulgas ka rohelist. Nagu te piltidelt näete, siis üks osa tätoveeringust on veidike rohkem töötlust saanud. See ongi see roheline „roosileheke“, mida on kõige raskem olnud eemaldada. Samas on ikka ütlemata mõnus tunne näha, et tulemus on praktiliselt käes.

(Panen Instagrami üles ka pildi sellest, milline mu „roos“ välja näeb nüüd peale kolmandat protseduuri ja paranemist).

Jätkuvalt võin ma teile kinnitada, et protseduur ei ole valus. See on nii kiire, et ausõna ilma liialdamata on iga etapp läbi enne kui valu võiks tundma hakata. Kui ma püüan seda “valu” kirjeldada, siis umbes selline tunne on nagu keegi näpistaks järjest mitu korda ja hästi kiiresti ning see hetk kui tahaks öelda, et kuule lõpeta ära, tüütu on, siis ei ole enam midagi öelda, sest kõik on tehtud. Võimalik, et põhjus on kliinikus kasutusel olev kõige uuem ja tõhusam tipplaser, millega saab tööd teha ülitäpselt ümbritsevat nahka kahjustamata ja lühema aja jooksul sügavamatesse nahakihtidesse tungida. Lisaks valutule ja kiirele protseduurile tähendab see minu kui kliendi jaoks ka vähemaid vajalikke kordi tätoveeringu eemaldamiseks ning sellest tulenevalt ka soodsamat kuurihinda.

Kordan oma sõnu ja esimest emotsiooni kui protsessiga eelmise aasta novembris pihta hakkasime: “Tegelt on äge! Ma ületan oma hirmu. 19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti.”

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda Medemise kodulehelt siit.

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku!

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

„Maiusta!“ kui futurum propheticum -võimalus veel ka tulevikus maiustada, mitte asine minevikuvorm – juba maiustatud.

Kui ma oma “diip kunstiinimesest” nimest loobusin, küsiti mult ikka, et miks. Ega ma täpselt ei osanudki vastata, lihtsalt tundsin, et on aeg edasi liikuda. Olles nüüd vaadanud kolm korda järjest (ja ikka ei saa küll) Marju Lepajõe dokumetaali “Päevade sõnad”, oskaksin ma sellele vastata. Vahetasin nime, sest ma ei ole ei piisavalt diip ega piisavalt tark, et olla diip kunstiinimene. Marju Lepajõe oli. Nii sügav, nii tark, nii teravmeelne, nii aukartustäratavalt lihtne, et tegelikult ma ei suuda seda filmi isegi arvustada. Ma tunnen, et mu jääb sõnadest puudu. Kaja Kann ja Madis Kolk on “Sirbis” öelnud ära suure osa sellest, mida ma tahaksin öelda. Kui oskaksin. Lugege seda arvustust, siis saate aru minu postituse pealkirjast. Või veel parem – vaadake filmi. Kui te olete samasugused nagu mina ja ei ole veel seda vaadanud, siis vaadake kohe. Ma ei liialda, aga see dokumentaal on elumuutev.

“Filmi kestus on viiskümmend kaheksa minutit, selle lõppedes tahaks vihastada ja heita ette lühidust. Tahaks, et filmil oleks järg, et saaks iga päev panna uue osa peale, et see avardaks ja inspireeriks, et kapitalistlikust edukultuse ühiskonnast taandudes ja oma maakodu köögi üksindusse sulgudes leida taas lohutust. Järgmisel päeval filmi uuesti vaadates saab selgeks, et ei pea tegema ei teist ega ka kolmandat osa. Täpselt nii, nagu eile, võib seda filmi vaadata ka homme, täpselt samasugusena, ikka uuesti ja uuena. Nii nagu munkadelt päritud palveid saab lugeda iga päev, kordusena, aga taas uuena. Seda filmi ei pea vaatama suurelt kinoekraanilt, seda filmi peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.”

Ja täpselt nii ongi. Seda filmi peab kasutama, praktiseerima, jooma nagu vett.

Dokumentaal on täis huvitavaid mõttekäike, vaateid elule, mõtisklusi, analüüsi, vist ei ole ühtegi tema lauset ja mõtet, mis ei kõnetaks, aga üks neist pani mind eriti muigama. Just tänapäeva edukultuse valguses, kus me kogu aeg mõtleme, et me oleme juba nii ja nii vanad, aga mida me saavutanud oleme, kas me oleme edukad. Ta ütles midagi sellist, et pole jõudnud Cicerot korralikult lugeda, et juba üle viiekümne aasta elanud, aga pole Cicerot lugenud, no mis elu see on. Kas te olete lugenud? Ei ole. No vot, mina ka ei ole. Mis elu see on? Ma olen ka selle asemel edu taga ajanud. Ei peaks, peaks suhtuma elusse nii nagu Marju Lepajõe.

Tark naine. Eeskuju. Kas olete nõus tema mõtetega? (need pole küll filmist, aga film pani mind tema kohta ohkem lugema)

  • Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardu­mine.
  • Peaks tegema vahet, mis on elu  ja mis on sport. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik aga elu on alati uus.
  • Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.

On targad sõnad, eksju? Ma ju ütlesin, et see film on elumuutev. Muudab suhtumist ellu. Peaks olema kohustuslik vaatamine. Mind pani väga mõtlema. Ta on muuseas öelnud ka – eesti keeles on hea sõna “elukutse” — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav. Ma olen jõudnud oma elus samasse punkti. Ja mõistnud, et minu jaoks ongi nii õige, et olla elu ja iseendaga rahul. Teate mis veel? Mul tekkis soov teoloogiat õppima minna. Kas see oleks imelik?

Filmi olulisim sõnum minu jaoks. Maiustage! Kohe ja praegu. Et ei jääks need Pariisi trepid kõndimata.