“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.
Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.
See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.
Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…
Henn Roode näitus mõjus niimoodi.
Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.
Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.
See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.
Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.
Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!
Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.
Kui täiesti aus olla, siis ma hea meelega elaksin kogu PÖFFi vältel kinosaalis. Okei, ma koliks kinosaalide vahetusse lähedusesse, oleks ilma ühegi plaani, töö ega muu kohustuseta ja veedaks suurema osa ajast kinos. Võib olla ma ei ole igal aastal nii süvenenud programmi ja see on alati olnud nii hea, aga sel ajal ajab see mind (heas mõttes) hulluks. Mulle tundub, et nii palju häid filme on, et kõike tahaks näha, aga see pole võimalik, siis tuleb vahepeal elu vahele ja keerab kõik peapeale, minu kindlalt ja kellaajaliselt paika pandud plaanid , keegi soovitab midagi, kusagil on intervjuu filmi tegijatega ja ma tahan oma kavasse lisada veel ja veel filme, aga neid ei mahu sinna enam. Ja kavas on mul neid ka juba topelt.
Nii on mul homseks näiteks piletid neljale filmile, mis omavahel kattuvad. Põhjus muidugi pole selles, et ma oleksin neid kokku ahitsenud ja poleks kellaaegasid vaadanud, lihtsalt asi oli selles, et “Mo Papale” polnud enam pileteid ja selle asemele valisin “Kadunud tähed” ning kuna sõbrannaga ka oli plaan minna kinno, siis ajaliselt sobis kenasti temaga kinodeidiks “Ühel päeval tahan ma sind näha õnnelikuna”. Aga siis kutsus ristitütar mind ootamatult “Mo Papa” linastusele kaaslaseks ja sõbrannaga kinodeidiks sai nüüd hoopiski “Nähtamatud”. Ma ju räägin see PÖFF ajab mind hulluks. Ja kui keegi tahab homme kell 18.15 vaatama minna “Kadunud tähti” minu asemel, siis kirjutage mulle, kahju kui piletid raisku lähevad niisama.
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Tahtsin hoopis kiita PÖFFi tänavust filmivalikut ja Q&A-sid. Kõigist filmidest ma eraldi kirjutama ei hakka — see postitus veniks liiga pikaks — kuid paar päeva tagasi nähtu väärib kindlasti eraldi esiletõstmist. Käisin vaatamas Leedu, Eesti ja Bulgaaria koostöös valminud dokumentaalfilmi “Irenale” ja see on ausalt üks ilusamaid filme, mida ma olen kunagi näinud. Valus, aga samal ajal nii õrn ja helge. Ma ei saa öelda, et oleksin varem holokaustist Leedus palju teadnud, see film avas Leedu ajaloo ja inimlikkuse hoopis uues valguses. Irena Veisaitė lugu on lihtsalt võimatu ükskõikse pilguga vaadata. Ta oli kirjanik, inimõiguste aktivist ja üks Leedu targemaid ning läbinägelikumaid naisi. inimene, kes hoiatas meid sõja ja vägivalla kordumise eest, mis kahjuks ka tänapäeval on endiselt valusalt aktuaalne.
Režissöör Giedrė Žickytė, kes oli kohal ka Q&A-l, on loonud mälestustest, intervjuudest ja fotoarhiividest nii hapra ja poeetilise filmikeelega teose, et kinosaalist väljudes tundsin, kuidas see jäi minuga veel pikaks ajaks. Koduteel panin Spotify’st mängima Arvo Pärdi “Für Alina” ja see kõlab mul ikka peas. Kas te olete kunagi mõelnud, kes inspireeris Pärti seda lugu looma? Vastus peitub just selles filmis.
“Irenale” linastub PÖFFil veel 14. ja 22. novembril ning ma ütlen käsi südamel – minge vaatama. See on üks kaunemaid dokumentaale, mida ma olen näinud.
Üldse minu suur kummardus kõigile, kes neid filme välja valivad ja meieni toovad. Leedu on küll meie naaber, kuid ega ma Leedust ka ülemäära palju ei tea, tunnen, et läbi sellaastase PÖFFi olen selle maa ja inimeste vastu päriselt uudishimulikuks muutunud. Tänavune PÖFF on kuidagi eriliselt Leedu südame minu omasse kirjutanud. Aitäh selle eest! Kui sind ka Balti riikide filmid kõnetavad, siis Doc@PÖFF Balti võistlusprogrammi filmid leiate siit.
Q&A: Goodnight kiss/Irenale. Foto: Vlada K
Teine film, millest ma rääkida tahan, on samuti Leedu film – portree Balti filmi- ja teatriikoonist Juozas Budraitisest, kes vaatab tagasi oma elule nii ekraanil kui ka selle taga. Seda kahjuks rohkem PÖFFi raames näha ei saa, kuid ma ise mõtlen ja loodan, et seda võiks saada näha ETV-s. See oli teistmoodi ilus ja mõtlemapanev film ja kuna näitlejal on nii tugev side Eestiga, siis mu meelest sobiks see film väga hästi ka meie teleekraanile või Telia filmiriiulisse. Siit saate vähemalt treilerit vaadata.
Armastatud ja elav näitleja rändab väljendusrikkalt mööda mälestusi, tundeid, saladusi, haavu ja tähelepanekuid oma lapsepõlvest Klaipėdas kuni armsa kohtumiseni slovakist näitlejanna Zuzana Kocúrikovága Bratislavas, kus ta 1968. aastal tšehhi keelt õppis. Teel meenutab ta hellusega varast rolli Veljo Käsperi eestikeelses filmis „Tüdruk mustas“. Kas te muide teadsite, et Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli ka just tema. Õnnetu juhuse tõttu kukkus ta aga filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
Legendaarne näitleja tähistas hiljuti oma 85. sünnipäeva, kuid ausalt öeldes mõjub ta oma karisma, kohalolu ja nakatava huumoriga pigem 60-aastasena. Mul on siiralt hea meel, et meil õnnestus näha, kuidas ta PÖFFi avatseremoonial pälvis elutööauhinna ning juba järgmisel päeval vaadata koos temaga filmi ja osaleda sellele järgnenud Q&A-l. See vestlus oli nii sümpaatne ja soe, et lahkusime saalist naeratus näol.
Pean tunnistama, et alguses veidi pelgasin – kartsin, et kui publikust on palju leedukeelseid ja vestlus toimub tõlke kaudu, võib kõik kalduda liiga leedukeelseks. Aga ei, see oli ehe, siiras, vahetu ja täis sooja huumorit. Eriti põnev oli kuulata tema meenutusi sõprusest Lembit Ulfsakiga. Üks kaunemaid hetki kogu õhtust oligi see, kui selgus, et Lembit Ulfsaki lesk oli samuti saalis kohal. See andis kõigele eriliselt liigutava mõõtme.
Q&A:Old Man’s Journey/ Vana mehe rännakud. Fotod: Georg Korotkihh; @egorg_k
Kui siiani seostus mul vanameister lausega “mis sa ohkad, vanapoiss”, siis nüüd ei saa ma sinna midagi parata, et ta seostub mul ühe teise lausega – “mida suurem mees, seda suurem mu..””. Või pigem looga selle lause taga. Sest loomulikult ei olnud tal plaanis olla filmivõtetel vulgaarne ja kasutada sõna “mu..” (jah, mehe kehaosa on mõeldud), aga eesti keelt mitte just kõige parema oskavana ajas ta sõnad sassi. Ehk siis filmis on kaader, kus ta koos väikese poisiga seebimulle puhub ja poiss küsib, et kuidas teisel nii suured mullid tulevad. Vastus pidi olema “mida suurem mees, seda suurem mull”, aga kogemata vahetas ta viimase sõna kaks tähte ära ning vastuseks 10aastasele poisile tuli hoopis teistsugune.
See Q&A oli täis erinevaid värvikaid, emotsionaalseid ja ehedaid hetki. Selles oli minu jaoks täpselt PÖFFi olemus. PÖFF on ikka sõnulseletamatult äge. Kohtumiseni siis kinosaalis. Nii Tartus kui Tallinnas.
Kust te tahate, et ma pihta hakkan? Ma võin alustada lapsepõlvest. Ilmselt on paljudel minuvanustel meeles see, et muuseumid võisid olla ühed paganama igavad kohad, kus ei tohtinud rääkida, jumala eest, midagi puudutada ja kus nurgas oli kuri tädi, kes sind vaatas sellise näoga nagu oleks sa sisse tunginud tema elutuppa. Tema ei tahtnud sind sinna ja ega sina ka seal olla ei tahtnud, sest nats oli igav, aga koolist kästi minna. Sellest traumast tingituna tean, et paljud arvavad siiani, et muuseumid on igavad, aga sellest arvamusest tuleks kindlasti aastal 2025 lahti lasta.
Siiski oli erandeid, mulle näiteks meeldis Loodusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum ning mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma muuseume armastama ning seda kurja tädi nurgas ignoreerima. Käisin ka täitsa üksinda, omapäi, vabatahtlikult. Mida sa ikka meelelahutuseks muud tegid kui käisid raamatukogus. Teatris, nii palju kui lasteetendusi oli. Ja muuseumides. Ahh, kellele ma valetan, parim meelelahutus oli ikka teiste lastega koos trihvaad ja luurekat mängida, aga päriselt ka mulle hakkasid muuseumid meeldima juba lapsena.
Täiskasvanuna muutusid muuseumid huvitavamaks, ka nood igavamad ning nii olen ma kogu aeg enda arvates üsna palju muuseumides käinud. Aga siis hakkas kiire ja tegelikult mida ägedamaks muuseumid muutusid, seda vähem ma neis käisin. Olin näiteks aastaid Türilt Ringhäälingumuuseumist mööda sõitnud ja mõelnud, et peaks lõpuks seal ka peatuse tegema, aga aega ei olnud, kiire, järgmine kord lähen, praegu ei saa. Vabandus vabanduse otsa. Kogu aeg on kiire.
Välja arvatud Norras elades, siis ma vaid muuseumides käisingi. Oslos elades oli see mu lemmikmeelelahutus (peale shoppingu – jp, on ka selline periood olnud elus) ning Munchi muuseumist sai minu vaieldamatu lemmik. Uus Munchi muuseum on vapsee selline, mille pärast ekstra tasuks juba Oslosse sõita. Lillehammeris elades oli Maihaugen vaat, et mu teine kodu – käisime seal Idaga jalutamas vist paar korda nädalas.
Aga siis, selle suve lõpus tekkis korraga aega. Kiire sai otsa. Olin jälle Türilt läbisõidul ning mõtlesin, et vot nüüd aitab. Ma teen peatuse. Hea, et tegin. Lisaks Ringhäälingumuuseumile avastasin ma ka ülinunnu Türi muuseumi, mille olemasolust mul polnud aimugi ja seal oli parasjagu aluspesu näitus. See oli nii lahe näitus ning sealt lahkudes mõtlesin, et huvitav kui palju on veel minusuguseid, kes justkui nimetavad end muuseumisõbraks, aga pooli muuseume üldse ei teagi. Ma võtsin endale eesmärgiks, et selleks, et kiiremini üle ja hakkama saada selle koondamiselooga, võtan ma aega ning hakkan teadlikult rohkem muuseume külastama ning neid ka oma blogis ja instas kajastama. Võib olla on kellelegi kasulik info? Ja kui ei ole, siis on see mulle endale põnev meelelahutus/teraapia vorm. Nii jõudsin ma lõpuks (kuhu ma nagu ikka ajapuudusest ei olnud jõudnud) ka Liivi muuseumi, üle saja aasta Tartu kunstimuuseumi ja nii edasi. Isegi Nigulistesse jõudsin lõpuks. Jah, pean häbiga tunnistama, et seal ei olnud ma käinud, vähemalt täiskasvanuna ei mäletanud. Ja ma tundsingi päriselt, et me võiksime/peaksime rohkem muuseumides käima ning hakkasin omaalgatuslikult muuseumisõbraks😀
Lõpuks kirjutasin ka Eesti Muuseumiühingule, et kui ma kuidagi saan muuseumide tutvustamisel neile abiks olla, siis andku nad lahkelt teada. Nii saingi ma teada uudishimupäevast. Jah, hull muuseumisõber küll, alles nüüd ja esimest korda kuulsin. Aga nii on. Elu kuidagi on olnud nii kiire, et nüüd kui vaatan tagasi mingitele hetkedele, siis see polegi elu, vaid lihtsalt pidev tormamine. Mille nimel? Miks? Kuhu? Päris kulgemine mulle ka ei meeldi, aga elu on ikkagi elamiseks, mitte tormamiseks.
Mul on hea meel, et mul tekkis võimalus aeg maha võtta. Tegeleda nende asjadega, mis toidavad hinge ja vaimu teistmoodi ning teil võib küll mõnikord kopp ees olla, et jälle jaurab mingitest muuseumidest, aga mulle nii meeldib. Uudishimupäevaga tutvudes oli mul juba privileeg mõnda kogu külastada ning mulle avanes hoopis uus muuseumide maailm. Teistmoodi põnev. Uudishimupäeva tehaksegi selleks, et näidata, kuidas esemed muuseumisse jõuavad, milliseid otsuseid ja valikuid selleks tehakse, mida kujutab endast igapäevane töö museaalide säilitamiseks ja uurimiseks. Samuti selleks, et tutvustada inimesi, kes kogudes olevat muuseumikülastajatele vahendada aitavad. Ja nagu ma siin juba ka öelnud olen, siis ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et muuseumides on välja ju vaid killuke sellest, mis kogudes peidus on – ligi 96% museaalidest on igapäevaselt hoidlates peidus (eksponeerimisruumi nappus, museaal nõuab eritingimusi vms). Sürreaalne number, eks.
Nii ma kutsungi teid neid kogusid külastama – programm toimub üle Eesti 15-17.11. Kohtumiseni kogudes? Kui te küsite minu soovitusi, siis ma soovitaksin:
Meremuuseumi, kus uudishimupäeva raames tutvustatakse teile lähemalt Suurt Tõllu. Aurik-jäämurdja Suur Tõll on ehitatud 1914. aastal Saksamaal Stettini laevatehases ja seisab praegu Tallinnas Lennusadamas kai ääres rahvale vaatamiseks ja külastamiseks. Suur Tõllu mudeli valmistas kapten Hermann Tõnissoo 1929. aasta VII Eesti näitusmessiks, kus sai selle eest näitusmessi esimese auhinna – suure kuldauraha ja 100 krooni preemiat. Mudelit saab imetleda Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuses Kui tahad näha huvitavaid esemeid, mis peituvad Meremuuseumi kogudes, siis minge külla 16. novembril külla. Lisainfo leiab siit: https://fb.me/e/6vRYuqbDy
Kolga Muuseumi, mis pakub muuseumi- ja mõisatuure 16. ja 17. novembril. Sissepääs muuseumi 5 eurot. Mõisatuur planeeritud mõlemal päeval algusega kell 14 kestvusega orienteeruvalt 30 minutit. Muuseumis on üle 20 eriilmelise püsieksponaadi ja novembrist heegeldamiskunstniku Marianne Seimani isikunäitus.
Tartu Linnamuuseumi.17. novembril kell 17-19 on võimalus külastada Tartu Linnamuuseumi hoidlaid Raadil (Narva mnt 177). Külastada saab esemekogusid ning näha ka kogude hoidmise köögipoolt – mida tegelikult tähendab esemete säilitamine muuseumis, mis selleks kõik tehakse. Ometi on esemeid, mida säilitada ei saa ning mis lõpuks hävivad. Miks nii? Eelregistreerimine muuseumi kodulehel.
Palmse mõisa kutsub 15. ja 16. novembril kell 12.00 uurima mööblirestauraatori maailma. Mööblirestauraatorid Piret Rooks ja Brenda Edovald räägivad oma tööst ja tutvustavad mööbliesemeid, mille kallal nad on ise töötanud. Osavõtt muuseumipileti ja muuseumikaardiga, kuid vajalik on eelregistreerimine.
Eesti Maanteemuuseumi keskendub tehnikapärandile, mis tihti riiklikesse kogudesse ei jõuagi. Maanteemuuseumi peavarahoidja Rain Rikas teeb 16. novembril kell 15.00 kaks eksursiooni tehnika hoiuruumidesse. Sissepääs muuseumipiletiga kuid vajalik on eelregistreerimine Fienta kaudu. Tuurile mahub kuni 20 inimest.
Jaga oma muljeid muuseumidega või jäta Facebooki postituse alla lihtsalt märku, kellega sina läheksid uudishimupäevale, sest juba nädala lõpus läheb kõikide kommenteerijate vahel loosi kaks Muuseumikaarti.
Haapsallu otsustasin ma seekord minna bussiga, lihtsalt vahelduseks ja pealegi oli see väga mugav, sest bussi peale sain minna Haruteelt ning Lux Express viis Fra Mare ukse ette kohale ka . Patt oleks olnud seda võimalust kasutamata jätta. Ilm oli sügiseselt sompus ja see saigi tähendada vaid üht – oli ideaalne ilm spaa-ja saunamõnude nautimiseks. Ma olin just tühistanud oma miniretriidi, mis Haapsalus pidi toimuma ning ausalt öeldes ka valmis selleks, et hotellikülastus jääb ära, kuid õnneks läks siiski nii, et pühapäevast teisipäevani sain ma võtta aega vaid iseendaga iseendale. Oli veidi teistmoodi miniretriit, aga kui järgmisel hommikul kepikõndi läksin tegema, sain aru, et see oli täpselt selline miniretriit, mida mulle endale vaja oli.
Aga alustame algusest. Meeles tuleb pidada, et Fra Mare on kolme-tärni spaa ning põhiline vanusegrupp pigem eakad (pean silmas ka endast vanemaid), seega ei saa norida, et kõik pole viimse lihvini kaasaegne, AGA mis mulle endale väga turunduses alati meeldib kui ollakse ausad ja ei püüta olla keegi teine, kui ootused ja tegelikkus on omavahel vastavuses. Palun ärge siit nüüd välja lugege, et tegu oleks vanamoodsa või vananenud kohaga, kindlasti mitte, ma lihtsalt täpsustan, sest mõnuikord on inimestel tobe komme norida pisiasjade osas täpselt aru saamata, kuhu tuldud on (see kehtib üldiselt majutusasutuste puhul, nt kaevatakse liikluse üle kui hotell asub kesklinnas või laste kisa üle kui samal ajal on lastepühapäev jne). Mina tahan esimesena hoopis kiita üht pisiasja. Jumal, kus mulle meeldis, et võti oli füüsiline võti ja sellel oli suur võtmehoidja küljes. Ma olen kõige kehvem uksekaartide hoidja ning tihti panen ma need kokku telefoniga, siis nad ei tööta, ma ajan need sassi, ma kaotan need ära, uks läheb kogemata lukku ja kaart on toas. Ühesõnaga mul on kogu aeg nendega peavalu. Siin olin ma ühest peavalust prii. Aitäh!
Tuba, kuhu selle võtmega sisse sain, asus spaa pooles ning oli väga ruumikas ning mõnus, ilusa vaatega merele. Esmaspäeva õhtul istusin ma rõdul ja kuulasin vihmasabinat ning vaatasin lihtsalt merd. Meri rahustab mind ja kohe kuidagi tõmbab kõik halvad emotsioonid endasse. Kuna mulle tundus, et vajan aega iseendale, siis ma olin isegi nii ülbe, et magustoidud võtsin õhtul tuppa ning nautisin seda rahus ja vaikuses. Või noh niivõrd kuivõrd vaikuses. Avastasin Netflixist “Back To The Future” ja loomulikult pidin ma seda vaatama, sest küll kordi ja kordi nähtud, kuid jätkuvalt üks mu lemmik filmitriloogiaid. Täiuslik õhtu.
Enne täiuslikku õhtut toas, käisin ma loomulikult läbi spaast. Ma pean tunnistama, et basseinid jätavad mind suhteliselt külmaks, sest ujuda ma ei oska ja mullivannis ligunemine pole ka minu teema – kui ma just pole heas seltskonnas, et saab lobiseda, muidu hakkab mul igav lihtsalt, aga saunad selle eest on täiesti minu teema. Ma armastan saunas käimist ja kui olemas on soolasaun, aurusaun ja soome saun, siis on minu jaoks puhkus 10/10. Fra Mares on need olemas ja lisaks veel ka sanaarium, infrapunasaun ning soome saun 70 kraadi. Viimases veetsin ma kõige rohkem aega, sest 90 kraadise soome sauna temperatuur läks leilitamisega minu jaoks liiga käredaks lõpuks. Aga no öelge veel, et saun ei ole hea enesetunde aluseks. See mõnus rammestus, mis pärast sauna kehasse poeb ning see puhas tunne, just sisemine puhastumine, on minu jaoks saunas eriline. Väikene saunajärgne jook käib ka minu jaoks saunarutiini juurde ning seda sain mõnusalt nautida puhkeosas, mis minu rõõmuks oli tühi, kuigi spaas oli rahvast minu jaoks pühapäeva kohta üllatavalt palju.
Plätud unustasin maha ja natukene tundsin puudust, et toas ei olnud susse, et oleksin kasvõi neid saanud kasutada
Aa, miks ma nendest basseinidest hakkasin üldse rääkima. No ma ei oska seal suurt midagi teha, paar korda ujun ära, siis ulbin natuke vees, aga siin oli olemas video-vesiaeroobika. Nii äge mu meelest! Et niisama vees sulistamise asemel teed midagi kasulikku oma keha jaoks (ja seda täitsa usinalt kasutati). Muidugi oli olemas ka pärisinstruktoriga vesiaeroobika, aga selle info (pühapäeviti 17.30) lasin ma kahjuks kõrvust mööda ning ründasin samal ajal juba buffee-õhtusööki.
Söök üllatas mind väga positiivselt. Ma ei ole kunagi (vist) spaas käinud nii, et toit on ka juba paketi hinna sees ning minu jaoks oli see uudne kogemus. Pean ausalt ütlema, et tibake oli skeptiline selle kontseptsiooni osas, bufeed (välja arvatud hotellihommikusöök) ei ole mu erilised lemmikuid, kuid mu skeptiline hoiak oli põhjendamatu. Lihtsad, ent väga maitsvad toidud olid – eriliselt meeldis mulle, et rohelise valik oli suur ning mina, kes ma üldiselt ei söö magustoite, tahan eraldi kiita kohupiimavormi. Selle võtsin tuppa kaasa ning natuke kirusin end, et suuremat tükki ei võtnud. Mitte et ma peaks hetkel dieedil olles suuremaid magustoiduportse endale lubama, aga tõesti oli maitsev lihtsalt.
Teadupärast on esmaspäevade imago selline sinisepoolsem ja need ei kipu inimestele meeldima, aga mina veetsin Fra Mares vist oma elu parima esmaspäeva. Hommik algas loomulikult hommikusöögiga (ma pole muidu hommikusöögiinimene, aga hotellide hommikusöögid on mu lemmikud!), edasi liikusin ma kepikõndi, massaaži ja siis ka hommikujoogasse. Ma ju ütlesin teile, et ehtne miniretriit, lihtsalt veidike teisel kujul kui ma olin esialgu planeerinud!
VÄGA suured kiidusõnad ütlen ma kohe massaaži tegijale. Mulle ei tulnud üllatusena see, et ma pinges olen, ma tean seda ja lõdvestuda ma ka ei oska, aga ta andis endast kõik, et ma tunneks end lõdvestununa (natuke ikka õnnestus ka) ning andsin talle oma sõna, et võtan aega ja naudin puhkust, et tõeliselt lõõgastuda. Kui juba kiituseks läks, siis ka proua, kes kätele mudamähist tegi, oli ääretult sümpaatne ja tegi maksimaalse, et oleks mõnus puhata ja samal ajal mudal lasta käsi ravida. Mul oli kaasas telefon, et oma filmi edasi vaadata, sest loomulikult jäin ma eelmisel õhtul suht varakult magama, kuid filmivaatamine ei õnnestunud väga siingi. Hämar valgus, küünlad, mugav tool ning pea lihtsalt vajus taha ning tukk tuli vägisi peale. Oli selline mõnus powernap, muidu võib olla polekski õhtul enam sauna jõudnud. Ja mudaprotseduurid Haapsalus on minu arvates must!
Mereäärne jalutuskäik ja hommikujooga oli samuti midagi sellist, mida ma tundsin, et mu hing ja vaim vajab. Kui pühapäeval saabudes oli ilm vihmane ja sombune, siis esmaspäev võttis mind vastu sooja päikeselise sügisega, täpselt sellisega nagu mulle meeldib ning ma lihtsalt jalutasin ja lasin loodusel oma vaimu turgutada. Kusjuures ka kepikõndi ei olnud ma kunagi varem harrastanud ning mõtlesin omaette, et linnareisidel peaks mul ka kepid kaasas olema kogu aeg, sest ma olen aeglane kõndija ja pidevalt pean oma kaaslastele hüüdma “wait for me I have little legs“, aga keppidega tuli selline hoog sisse, et oleks Haapsalu vanalinna välja tormanud kui jooga aeg poleks peale tulnud.
Tervendav joogamaja avas oma uksed 2023.aastal ning lisaks hommikusele tasuta videojoogale, saab iga päev koos juhendajaga teha ravijoogat seljale, esmaspäeviti kundalini joogat ning nädalavahetuseti pakutakse veel erinevaid jooga pakette. Vist ei tule üllatusena, et väga positiivse auraga maja. Siit soovitan joogamaja ja pakettide kohta täpsemalt uurida.
Ma ei tea, miks mulle oli jäänud mulje, et Fra Mare on Haapsalu kesklinnast kaugel, aga kuna hetkel mul selline kerge dieet ning kaalulangetus käsil on ning ilm soosis jalutamist, võtsin ma selle “pika” tee ette. Tegelikult oli vanalinn umbes 1,5 kilomeetri kaugusel ning väga pikaks see jalutuskäik ei kujunenud, aga linna peal jalutades sain ma siiski 15 000 sammu täis. Ma võiksin Haapsalus pikalt ringi kõndida, sest jätkuvalt on see üks mu vaieldamatutest lemmiklinnadest ning kuidagi eriliselt sümpaatne on minu jaoks just sügisene Haapsalu. Kuidagi see rahu ja vaikus, kollased vahtralehed, värvilised majakesed, aknaraamid, tillukesed poed ja kohvikud nii kõnetavad mind, et iga kord tunnen, et Haapsalust on raske lahkuda. Ma võiks sügis-talvisel ajal Haapsalus käia iga kuu vähemalt korra. See linn on nagu Astrid Lindgreni maailm.
Kuna ma kepikõnni keppe ikkagi kaasa ei võtnud oma linnatuurile, siis loomulikult ma jalutasin aeglases oma tempos ning ilm suutis muutuda, nii et päikesepaiste kadus pilve taha ja vihma hakkas tibutama, kuid ma ei ole suhkrust, ma ei lasnud sel vihmasabinal ennast heidutada. Pealegi jõudsin ma nii tagasi Fra Maresse, et spaaosa oli just avatud uuesti ning ma sain saunadesse soojenema minna. Milline jumalik tunne oli trikoo ja hommikumantel selga tõmmata ning minna soojasse sauna lebotama. Viimasel ajal oleme kodus kahetsusväärselt vähe sauna teinud ning tundsin nüüd, et peame sellest välja murdma, et nädalavahetusel saun ei köe kodus. Saun (ja spaa!) on meie kliimas ja hallis sügises vajalikum kui me arvata võib olla oskame, selline lihtne pisiasi, mida me oma vaimse tervise heaks teha saame.
Peale saunatamist ja õhtusööki pugesin ma rammestunult voodisse. Kahjuks pidin ma järgmisel hommikul vara ärkama, et Tallinnasse kohtumisele jõuda, kuid see ei tekitanud minus tegelikult meelehärmi. Ma olin väljapuhanud. Miniretriit iseendaga oli toiminud. Haapsalust lahkusin ma sees helguse tunne ning kohvris uued saapad ja teksad, kõrvas uued kõrvarõngad, sest teades mind ma ju ei saa second hand poodidest mööda minna ning Haapsalus on üks päris äge teise ringi pood.
Sellist miniretriiti iseendaga soovitan ma teile ka. Fra Mare spaamaagia pakkumised leiate Hookusbookus.com lehelt. Minikokkuvõtte minipuhkusest minu Instagramist.
Halloweeni kired ja vaidlused, kas “kont või tont” tapab kadri-ja mardipäeva on selleks aastaks vaibunud. Mina ise ei olnud Halloweeni lainel muidugi rohkem kui vaatasin, kuidas Ida koos sõbrannaga end peoks valmistas, sõidutasin nad noortekasse ning hiljem vaatasin ühe ema poolt saadetud fotot Ida sõbrannade kambast ning mõtlesin, et ahh, kui ägedad nad on. Mina olin ja olen hoopis teisel lainel. Mu mõtted on mujal. Sest midagi pimedat on õhus.
Jah, mina olen juba Pimedate Ööde Filmifestivali lainel! Avatseremooniani on jäänud vaid nädal ning elevus tõuseb. teie ees on susihingeline PÖFFi fänn. Ma ei mäletagi, millal ma esimest korda PÖFFi filme vaatamas käisin, aga olen üsna kindel, et see oli koos norra fillidega. Mul on sellised ägedad kursakaaslased, kes alati kõige põnevaga kursis on ja kamba kokku ajavad (ka alles hiljuti käisid nad Tartus ja Pärnus teatris, kuhu mina kahjuks ei jõudnud) ja nii on neid Norra filme vaatamas ka käidud pea igal aastal. Sel aastal on “Koidu eel” üks Norra film, mida ma plaanin vaatama minna ja “Tuni ja lohutuse hääl” on see film, mida ma püüan Idaga koos vaatama minna. Kellaajad on küll natuke sellised, et raske klappima saada, aga ma annan endast parima. Kui 7.11 ei jõua, siis on õnneks kaks seanssi veel.“Ei kommenteeri” läks loomulikult ka kavasse. Vist ei tule üllatusena, miks ma Norra filme fännan.
Lisaks Norra filmidele on sel aastal mu tähelepanu köitnud ka paljud DOC@PÖFF programmi filmid. Püüdsin endale ajakava teha ja see polnud ikka üldse lihtne, sest no loogiline, et filmid kattuvad ja pole võimalik kõike vaatama minna, aga ma annan endast parima. Siin kohal soovitan ma kindlasti sisse logida Minu PÖFF lehele, sest nii on kõige lihtsam oma kava kokku panna ja ülevaadet omada, ei pea seinakalendrisse kirja panema nagu ma alguses kilplaslikult tegin:D
Kui see nüüd kuidagi mu kava pea peale ei löö, et peaksin hakkama filme ringi tõstma, siis kindlasti püüan ma vaatama minna ka “California skeemitamist” just laupäeval 8.11, sest Q&A-l on kohal ka režisöör James McAvoy. See ei ole nali. Päriselt on kohal. Ja üldse ärge unustage, et just esilinastustel on kohal filmiga seotud külalised ning nendega Q&A-d on A-L-A-T-I nii põnevad.
“Mo Papa” on see film, mida ma tõsise põnevusega ootan, sest seal mängib peaosa üks minu arvates äärmiselt andekas noor näitleja, kelle esinemine B.B King kontserdil mulle juba väga muljet avaldas ning ma väga ootan näha teda ka filmirollis.
Noortefilmide programm on ka nii kütkestav, et kui vähegi saan Ida kooliajad klappima, siis kavatsen siin ka nii mõnedki filmid koos Idaga ära vaadata. Mul oleks hea meel kui suudaksin tema ka PÖFFi pisikuga nakatada.
Ja te ju teadsite, et PÖFF toimub Tartus ka? Mina ausalt tunnistan piinlikkusega, et olen see mõnikord see inimene, kes Tallinnast kaugemale ei vaata. Vabandust! Mina ei teadnud, pole põhjust olnud uurida ja ilmselt see info on lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud. Aga see selleks, mina võin rumal olla, aga teie minge Tartus ka PÖFFile. Kui ma võin soovitada, siis kindlasti “Ei kommenteeri”. Las ma mõtlen, miks? 😀 “Hea tütreke” ja “Interjöör” on ka kindlasti filmid, mida ma ise vaatama läheksin.
Üks soovitus veel. Kumu DOC. Ainus iganädalane TASUTA dokkfilmide programm. Jällegi, mina ise olen mõned väga head filmid juba maha maganud ja kahjuks ei sobi mulle ka seekord ajaliselt “Ellise park”, ma olen samal ajal tutvumas Tallinna Loodusmuuseumi kogudega, kuhu 17.11 Uudishimupäeval lubatakse muide ka külastajaid, aga sellest juba uuel nädalal. Praegu rääkige kaasa PÖFFi teemadel, jagage oma soovitusi, võib-olla on mõned filmid, mis peaks olema “peab vaatama” nimekirjas, aga ma olen kahe silma vahele jätnud. Üks hea abimees Minu PÖFF lehel on ka Susi AI filmisoovitaja. Väga raske on nende suurepäraste filmide vahel valida, aga Susi annab vägagi head soovitused, meil näiteks täitsa kattusid filmid, mis ma ise olen välja valinud ja mida tema soovitas mulle. Kui ise valida ei oska, siis Susi toob sobivad filmid lõikelaual kätte:)
Kõikide kaasarääkijate vahel läheb loosi ka 2×2 PÖFFi piletit. Need loosin välja 07.11
Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.
Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.
Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal. Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.
Mida ma sellest retriidist ootan?
Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu, dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.
Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?
Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D
Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt. See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.
Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda. Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.
Ega ma vist kedagi sellega ei üllata, et mulle meeldivad erinevad muuseumid, kunstigaleriid, näitused, etendused ja nüüd kui aega on ootamatult natuke rohkem kätte tekkinud, siis olen ma aktiivsemalt just muuseume (taas)avastanud. Mulle üldse kuidagi meeldiks kui muuseumis käimine oleks sama loomulik meelelahutuse vorm nagu kinos või kohvikus või isegi ostukeskuses hängimine. Aga millest see tuleb, et muuseumid pole meie esimene valik kui mõelda meelelahutusele? Kahtlustan, et see vana aja taak, et muuseumid olid igavad, seal tuli käia kikivarvul ning alati oli kusagil nurgas kuri tädike, kes kohe pahandas ja näppu viibutas kui julgesid sõbrannaga itsitada.
Muuseumid ei ole ju ammu enam sellised igavad kohad ja mulle meeldiks kui me sellest vanast mõtteviisist lahti laseksime. Või no ega ma ei tea, võib olla kõik käivad kogu aeg muuseumides ja ma siin ajan segast suust välja ning kui ma eksin, siis mul on selle üle vaid hea meel. Mina räägin sellest, mis mulje mulle jäänud on.
Ei juhtu just väga tihti, et Tartus viibides saaks/tahaks ma ööbimiseks valida mõne hotelli, sest tibake veider oleks selline valik kui kogu mu suguvõsa elab Tartus ja tädidel, onudel, isal, emal uksed-aknad-süda valla. Aga mõnikord siiski juhtub, et hotellis ööbimine on mõistlikum, nii asukoha kui ka eeldatava hilise tagasisaabumise aja tõttu. Hakka siis kolistama ja teisi üles ajama.
Nii juhtuski, et eelmisel nädalal sai ööbimiseks valitud “Art Hotell Pallas” Tartu kesklinnas, kiviviske kaugusel kõikidest huvi-ja sihtkohtadest, kuhu pidin jõudma. Tartu on küll pisike linn, kus kõik ongi kiviviske kaugusel, aga palava ilmaga kontsakingades on ka kuueminutiline jalutuskäik hotellist Raekoja platsi ja siis ka tagasi…omamoodi huvitav. Ärge küsige, miks ma kingi millegi mugavama vastu ei vahetanud enne oma jalutuskäike. Pole siis ime, et hotellituppa jalutades ma kingad koheselt jalast viskasin ning voodisse pikali heitsin. Mu jalad lõid tuld välja! Ma ei saa aru, kuidas ma ülikooli ajal seda vahemaad nr 1 ja 3 bussipeatusest Ülikooli peahooneni iga päev kontsadel läbisin! Aga muidu tõi see jalutuskäik nii palju mõnusaid meenutusi – needsamad kontsakingadel kõndimised nii, et silm ka ei pilkunud, aga ka kunagised jäätiseputkad, hilisõhtune burksiputka seal, kus kunagi oli bussijaam ja lillemüüjad. Lillemüüjate letid olid ikka samas kohas alles. Loomulikult pidin ma sealt kaasa ostma kimbud kõige värvilisemate astrite ja saialilledega. Kui lillemüüjad kõrvale jätta, siis Tartu on nende aastatega, mis ma sealt eemal olen ja neid aastaid on juba üle 20, palju muutunud.
Kui tahad näha huvitavaid esemeid, mis peituvad Meremuuseumi kogudes, siis minge külla 16. novembril külla. Lisainfo leiab siit: 
