Mul on peas või hinges mitmed teemad, mis justkui vajavad välja kirjutamist, et mitte pahaks minna ja vinduma jääda ning nii nagu ma juba Facebookis ka kirjutasin, ei ole ma suutnud välja mõelda, kas tulla blogisse tagasi või anda Patreonile aega, et ta nö minu külge kasvaks. Ja kõige olulisem küsimus, et kas üldse ongi vaja blogida? Nendest isiklikematest asjadest? Saan ma sellest rohkem kasu või kahju? On sel sisul üldse tarbijaid? Kui blogi tegin tasuliseks siis lugejate arv langes 4-5 korda, aga pean ütlema, et mind rahuldas see seltskond, kes alles jäi ja oli ka nõus tasulise blogi eest maksma. Nii et vaatame, kuidas siis läheb nüüd (jätan tutvumishinna 1,99 eur/kuu peale aasta lõpuni).
Igatahes. Minuga on selline lugu, et ma ei saa mitte kusagil hakkama. Kui kunagi noorena oma esimestel töökohtadel olin, ei tulnud ma selle pealegi et oma oskustes kahelda. Mäletate ju seda juttu haagistest ja veopeadest? No jäid maha, siis jäid, kasutavad ilma veopeata. Stress või pinge või ülemõtlemine olid mulle tundmatud mõisted ja kõik tuligi kuidagi kergelt. Võib oli see ebaadekvaatne enesekindlus, võib olla ükskõiksus, võib olla segu neist mõlemast. Aga ma ei kahelnud kunagi, kas ma saan hakkama. Sain. Alati. Igal pool.
Tere tulemast tagasi! Ootasime sind!
Ma arvan, et see on alalhoiuinstinkt. Sul on nii palju kogemusi ja teadmisi tulnud aastatega, et sa tead juba, et uus valdkond, uued sügaved veed on tundmatu ala ja peabki ettevaatuse suhtuma. See on täiesti normaalne. Ja tegelikult on megatunne, kui sa oled sisse elanud, oma muster tekkinud ja siis tagasi vaatad, et kuidas ta tegelikult ju väga hästi hakkama saad!
Ela siin end välja, ma olen toeks! Mmuahh!
jah, see võib tõesti alalhoiuinstinkt olla, aga nii naljakas muster – esmalt ikka hoida peast kinni ja mõelda appi, mida ma tegin ja siis saada aru, et kõik on võimalik selgeks saada.
Või noh peaaegu kõik. On ikka olnud ka kohti, kus üldse mätši ei teki ja ootused, et 2 kuuga teed imet, on lõppenud kiire lahkumisega.