Nädalavahetus pakkus nii palju erinevaid elamusi ja emotsioone. Vihula mõisa külastusest “Laululahinguni”, aga kirsiks tordil oli kohe kindlasti Doc@PÖFFi Balti võistlusprogrammi raames esimest korda ekraanile jõudnud “Jää, mehed ja kuldnokk”.
Omamoodi veider, et just dokfilmid on mulle nii südamelähedased, sest mul on lapsepõlvest meeles, et dokfilmid ja spordiülekanded (välja arvatud korvpall, seda vaatasin nagu teleka ette naelutatud) olid need kõikse igavamad asjad maailmas. Millegipärast oli mul tunne, et maal Vasulas telekast just neid vaid tuligi. Andu armastas dokke ja sporti ning polnud harv, kui ta töötegemise eest salaja tuppa kadus, et emba-kumba vaadata. Ma küll ei mäleta kindlalt, aga ilmselt olid tal telekavas nende saadete ümber pastakaga ringid tehtud. Vanaemal ja tädil olid küll “Vaata kööki” ja “Prillitoos” paberlehel ära märgitud. Mitte et nad nende aegu peast poleks teadnud. See oli lihtsalt nende rutiin.