Tegelikult on pealkiri muidugi eksitav, sest Eesti lasteaiast ei ole mul väga palju kogemusi, kuid kui võrrelda neid jutte, mida räägivad teised lapsevanemad, õpetajad ning mu oma kogemused, siis mulle tundub, et lasteaiad on ikka väga väga erinevad. Mäletate, esimene kord sain ma ju peaaegu šoki, sest mulle tundus, et lapsed teevad seal täpselt seda, mida nad ise tahavad. Päris nii hull asi siiski pole, aga väga laias laastus siiski.Mõned olulised erinevused Norra lasteaiast minu kogemuste põhjal:
1. Lapsed (0-3a) magavad lõunaund õues vankrites. Samas on teinekord ka nii, et nad ei maga üldse, sest kui laps ütleb “nei, tema ei taha magada”, siis teda magama ei panna. Idal oli mingi aeg selline komme. Kuna me aga õhtul saime koju väsinud ja pahura lapse, siis palusin ma neil siiski vähemalt proovida teda uuesti magama harjutada.
Suurema rühma lapsed ei maga üldse.
2. Kui lapse viid lasteaeda hommikusöögiks, tuleb see talle toidukarbiga kaasa anda. Tavaline toit karbis – juustuvõileivad. Paljudes lasteaedades on lastele lõunaks vaid (juustu)võileivad. Idal on vedanud – neil on kolm korda nädalas (!) ka soe toit lõunaks. Ja mitte vaid pakitomatisupp ja kalapulgad.
Selles lasteaias pööratakse hästi palju tähelepanu toidu(valmistamise)le. Lapsed on tihti kaasatud ja talvisel ajal oli täitsa tavapärane, et peale jalutuskäiku metsas tehti koos väljas lõkke peal süüa.
3. Lapsed on õues IGA ILMAGA. Vaid siis kui väljas tõesti -30 oli, jäeti väiksemad lapsed tuppa. Aga vihm ei ole absoluutselt mitte mingi takistus. Mulle tundub aegajalt, et vihmased päevad on veel kõige oodatumad. Idal ei ole hetkel vihmapükse ja nii saan ma igal vihmapäeval kaasa kotitäie mudaseid ja märgi riideid. Ühel päeval kui oli päris korralik vihmasadu, tulid õhtul KÕIK vanemad lasteaiast välja vett täis kilekottidega, kuhu olid visatud laste LÄBIMÄRJAD riided.
4. Lapsed on õues paljalt. Okei, see on liialdus, aga esimese hooga tundus mulle küll, et ma olin ainus ema, kes lapsele joped ja kindad ja mütsid selga toppis kui sügisel õue minek oli. Teised jooksid õues kampsuniväel. See pilt on tehtud oktoobris. Ida oli ainus, kellel saapad jalas olid. Tegu oli siiski vaid õues pildistamisega, kuid veider vaatepilt oli see siiski, kui keset oktoobrit kõik lapsed toariietega õues ringi jooksid.
Eile oli erakordselt soe ilm, +10kraadi. Ma vist isegi ei peaks lisama, et loomulikult lippasid kõik lapsed jopedeta ringi. Ida samuti. Kui see poolpaljalt ringi jooksmine alguses mind ehmatas, siis praeguseks pean ma ütlema, et tänu sellele on lapsed väga karastunud. Terve lasteaia jooksul ei ole Ida kordagi külmetunud olnud. Nohu ei ole siin haigus. Kõik lasteaialapsed on ninad tatised. AGA siiamaani häirib mind see, et lastel ei pühita nina ära. Kui ma esimene kord lasteaeda läksin ja üks väike poiss, ninast paks roheline tatt väljas, mulle otsa vaatas, pidin ma oksendama hakkama. Õpetajad ei teinud sellest väljagi. Ninade mittepühkimine on mu meelest ääretult rõve. Ma saan aru, et kogu aeg ja kõike ei saa näha ja ära pühkida, aga kuivanud tatt nina all ja põskedel…Sellega ei suuda ma harjuda!
Eesti keeles räägitakse EI PANDA, mitte ei panna. Samuti ei tooda, ei sööda, ei tulda, ei tehta.
Suurimad tänud eesti keele tunni eest