Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist.  Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin  jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

DSC02066

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

DSC02082

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda.  Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel  ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Stockholm, Stockholm, Stockholm

Ei tule vist üllatusena, et Stockholm on üks minu lemmiklinnasid. Mul ei saa sellest kunagi kõrini, nii et kui õde ütles, et läheb vanaema Rootsi viima ja ema meid Idaga kaasa kutsus, ütlesin ma loomulikult jah. Ma ei teagi, mis põhjusel me seekord Stockholmis ööbisime, kuid  kuna edasi-tagasi rongisõit jäi ära, oli meil kolm päeva aega linnas ringi jalutada. Stockholm ON imeline! Päike paistis ja inimesed lihtsalt nautisid, kellelgi polnud kuhugi kiiret. Mu meelest on meil Skandinaavia hygge´st ja fika´st nii palju õppida. Oskus aeg maha võtta ja mitte kiirustada.  Nii jalutasime meiegi mööda linna teosammul ringi, ühest muuseumist ja kohvikust teise.

IMG_9721.JPG

IMG_9469.JPG

Neli põlvkonda naisi jalutuskäigul

IMG_9475.JPG

Moekalt fikamas:D

IMG_9480.JPG

Pendelpaati ootamas. Kui SL ühistranspordikaart olemas, siis on paadisõit sama hinnaga nagu bussid, trammid ja metroo, aga hoopis huvitavam vahelduseks

Esimeseks muuseumiks, mida me külastasime, oli Junibacken, me olime seal Idaga ühe korra juba käinud ning kuna tegu on laste ja lapsemeelsete paradiisiga, siis loomulikult ei olnud minul selle külastuse vastu mitte kui midagi. Rahvast oli laupäeval seal muidugi palju, kuid õnneks on ruumi piisavalt, et ei pea küünarnukitunnet tundma. Muinasjuturong (mida saab kuulata ka eestikeelsena) on muidugi selle muuseumi parim pala.  Mina olen Astrid Lingdreni suuuuuuur fänn ja loodetavasti kasvab ka Idast samasugune fänn. Emil ja väike Ida on hetkel tema lemmikud.

Idavanusel on seal küll metsikult lõbus, kuid ma usun, et lõbus on ka noorematel ja vanematel. Nooremate puhul peavad lihtsalt vanemad rohkem kaasa turnima, vanemad lapsed (sellised Idasugused ja vanemad) lustisid täiesti omapäi juba.

Pilet on mu meelest küll natukene kallis (159 SEK täiskasvanud ja 139 lapsed alates 2. eluaastast), kuid ka seda raha väärt.

IMG_9482.JPG

IMG_9487

Emil on väikese Ida lipumasti tõmmanud

IMG_9488

Emil on kogemata sahvrisse magama jäänud

IMG_9490.JPG

Karlssoni katusekorter

IMG_9495.JPG

Alfons Åbergil külas

IMG_9498.JPG

Tõeline Segasummasuvila kohvik

IMG_9513.JPG

Karlssonil külas

IMG_9526.JPG

Kellele ei meeldiks täpiline Pipi hobune? 

IMG_9533.JPG

Juveelipood

IMG_9556.JPG

Tõeline draakon, aga mitte selline kuri nagu Katla, pigem ikka vist sõbraliku loomuga

Edasi liikusime me kuningalossis asuvasse Skattkammaren´i, kus on tasuta näitus kuninglikest tõldadest, juveelidest ja riietest. Väga vahva muuseum, kust kindlasti soovitan läbi astuda. Endal lõbus ja lastel ka.

IMG_9561IMG_9562IMG_9563.JPG

IMG_9566

Lapsed saavad end muuseumis riietada rüütliteks ja printsessideks, sõita tõllal ja katsuda kui raske oli üks kuningakroon. 1719 grammi kaalus üks neist. Paras pirakas peas kandmiseks.

Kuus tundi jalutamist läks niikui niuhti. Uni tuli magus kõigil. Ida jäi lausa süles magama. Ja see on harukordne nähtus, et see laps ütleb ise vabatahtlikult, et on unine ja tahab magama!

IMG_9580.JPG

IMG_9594.JPG

PS: Kui teie minu Stockholmi vaimustust ei jaga, siis peate vist siit blogist paar päeva eemale hoidma, mu vaimustus jätkub veel;)

Segasummasuvilast puukingadeni

Juibacken on mu Stockholmis külastamist ootavate muuseumide listis olnud juba oh kui kaua, aga kuidagi ilma lapseta tundus naljakas sinna minna ja varem arvasin ma, et Ida on liiga väike selle jaoks. Ka eile oli külastuskäik juba küsimärgi all, sest päev oli pikk olnud, sellele eelnenud tõeliselt tormine ja magamata öö laevas ja Ida oli tibake pahur, ma siiski riskisin. Me jõudsime tund enne sulgemisaega (augustis kl 18ni) ja sisenesime muuseumi, mis on koduks paljudele Rootsi raamatukangelastele.IMG_2841.JPG IMG_2892.JPG

Ma tõesti soovitan kõigil lapsemeelsetel lapsevanematl ja lastel see külastuskäik ette võtta! Erinevate tegelaste majakeste kõrval  on tõeline atraktsioon (ka eesti keeles jutustav) muinasjuturong (“sagotåget”). Istud rongipingile ja pink viib teid üles ja alla sõites läbi Astrid Lindgreni tuntumate lugude maailma.IMG_2835.JPG

Näha saab  Vahtramäe Emilit, Korpi ja Joonatani, Kibuvitsaorgu,  Karlssoni segamini tuba, puujuurte all kädistavaid tötskääbuseid ja Katla  hõõguvaid silmi (siin panin ma Ida silmad kinni, sest ta natukene kartis pimedamaid kohti ja kui ta juba seda kartis, siis ma arvasin, et Katla on natuke liiast).  Ida muidugi Lindgreni lugudest teab vaid Pipit ja Emili lugusid, nüüd on põhjust hakata talle teisi oma lapsepõlve lemmikuid tutvustama, et teine kord veel põnevam oleks. IMG_2809IMG_2886.JPGIMG_2779.JPG

Kui rongisõidud sõidetud ja Segasumma suvila läbi käidud, saab külastada Muumimaad, teatrit vaadata, kohvikus einestada ning  raamatu- ja suveniiripoes ringi vaadata. IMG_2862.JPGIMG_2876.JPG

No ja mis te arvate, kas meie Stockholmi külastus jäi ilma Emmaus Second Handist läbi astumata. Eksite kui nii arvate. Seal oli hetkel ka allahindlus – KÕIK lasteriided -50% ja palju asju 10-20SEK. Muuhulgas see valge Massimo Dutti pluus. 10 SEK!

IMG_2845.JPG

Sobis nii hästi Ida outfitiga, mille tädi oli talle (vist) Taani second handidest skoorinud. Tädi oli neid nähes öelnud, et need nii Ida stiil,mille peale ta tütar ütles, et “ei, see ei ole Ida stiil. See on Eveliisi stiil!” Noh poteito potaato.

IMG_2911.JPGIMG_2919.JPG

Ja lõpetuseks Pipi puukingad. Tõsi, kõndida ta nendega ilmselt ei saa, aga need olid lihtsalt nii vahvad. Kas pole? IMG_2772.JPGIMG_2769.JPGIMG_2924.JPG

My secret garden in Stockholm

I have been to Sweden at least once every year since childhood and Stockholm has always been one of my favorite cities. So elegant and royal, but still cozy and homey. I remember when I was a child my great aunt´s Swedish friend used to send her post cards with Swedish royalties and I was for a long time convinced that my great aunt herself knows the queen and king of Sweden. Or at least has a friend who knows them, how else could you get photos of them, right? Don`t forget that I was born in 1981 – Estonia was hidden well behind the iron curtain and I had no idea that somewhere there is a land where you can buy these kinds of photo post cards from the shops.

The first time when I visited our Swedish relatives in 1990`s I was shocked to see the toy store. Barbies  – more than I could count – standing on the shelves, I will not even start to tell you what I felt when I saw the candy store! Yes, it was an advantage of having relatives abroad.

I am sorry for such a long introduction, which actually has nothing to do with the secret garden I wanted to tell you about. I just have so many nice memories from Sweden, it´s easy to get lost in thoughts:)

I think it was two years ago we discover Rosendals Trädgården and from that first moment I fell in love with the place.  It`s easily accessed by car and public transportation (opening times and directions HERE) and  worth a visit every season. I have been there on summertime, spring and even winter (note that they are closed in January) and it always has something to offer. I of course feel it´s most beautiful on summertime, when you can sit in the apple garden and enjoy a glass of wine or spend time on playground with child(ren).

IMG_7532

Rosendal’s Garden is an open garden, with the main purpose of presenting biodynamic (organic) garden cultivation to the general public.

Besides environmental considerations in all gardening work, all produce used in  food processing is selected with utmost care. The garden crops are served at tables, and leftovers go back to the compost heap, providing first-rate soil for next year’s growth. Visitors can actually feel the continuity of a connected whole.

Since 1984, a self-supporting foundation manages the garden, without grants or subsidies. The proceeds from café, bakery, and shops directly support garden maintenance.

In the café, they serve coffee and tea, sandwiches, pastries, and light lunch dishes, with nothing but organically grown ingredients. All bread, pies, buns, cookies and cakes come from own Bakery, boasting a wood-fired stone oven built in 1998.

IMG_7531

The Garden Shop offers selected organic foods, bread from Bakery, and organic fruit and vegetables. There are home-made herb teas, rose and lavender sugar, herbal salts and other exciting seasonings.
Here you find a nice choice of ecological olive oils and balsamic vinegars; selected natural skin care products and beautiful French soaps; as well as an assortment of tea cups, plates, vases, hand-printed tea towels, and other handicraft products.

IMG_7536

The Plant Shop at Rosendal is found in one of the old greenhouses, where visitors can buy a little bit of the Rosendal garden to take home. During summer, they offer a carefully selected assortment of garden plants – most of them the same varieties as in our own garden, perennial flower beds, and herb and spice garden.

They sell old-fashioned roses, many of which can be seen in our Rose garden, below the Orangery. There is also a nice range of orangery plants: potted Mediterranean plants such as olive, laurel, fig, and citrus trees.

IMG_0719

The Plant Shop also sells beautiful garden tools and other accessories for home-growing: soil, pots, wooden barrels, trellises, hammocks, bird-baths, and other handicraft.
The choice of vegetables on sale follow the season: in the harvest months, gardeners deliver fresh vegetables every morning.

Of course there are MANY places to visit when in Stockholm, but I truly recommend to take a bit time to walk through Rosendals, it not far from the amusement park and Abba Museum. For me it has become one of these places which I must visit, and I am pretty sure you will feel the same.