Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.

Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.

Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

Jooksin täna lõunapausil kokku ühe kunagise kolleegiga, kellega ma julgen öelda, et pole pea 20 aastat kohtunud. Vähemalt nii ütleb mu matemaatika. 2007.aastal lõppes mu teekond Tikis ja mõned aastad käisime me veel sõpruskonnana läbi, kuid teate ise, kuidas nende asjadega läheb. Lubad küll, et hoiad endiste toredate kollegidega kontakti, aga vaikselt ikka kasvatakse lahku, sest no ei ole aega kohtuda. Siiski…meie sõpruskonda on alles jäänud minuga koos neli aktiivset liiget ja me käime ikka päris tihedalt läbi. Ühega neist olen ma lausa sunnitud igapäevaselt läbi käima, sest ka abikaasa leidsin ma just sellest ettevõttest.

Oli selline klassikaline tootmine-müük vastuseis, nägelemine ja mis see ütlus ongi – vihkamisest on üks samm armastuseni. Nii me juba 19 aastat siin “vihkame” teineteist.