Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

Jooksin täna lõunapausil kokku ühe kunagise kolleegiga, kellega ma julgen öelda, et pole pea 20 aastat kohtunud. Vähemalt nii ütleb mu matemaatika. 2007.aastal lõppes mu teekond Tikis ja mõned aastad käisime me veel sõpruskonnana läbi, kuid teate ise, kuidas nende asjadega läheb. Lubad küll, et hoiad endiste toredate kollegidega kontakti, aga vaikselt ikka kasvatakse lahku, sest no ei ole aega kohtuda. Siiski…meie sõpruskonda on alles jäänud minuga koos neli aktiivset liiget ja me käime ikka päris tihedalt läbi. Ühega neist olen ma lausa sunnitud igapäevaselt läbi käima, sest ka abikaasa leidsin ma just sellest ettevõttest.

Oli selline klassikaline tootmine-müük vastuseis, nägelemine ja mis see ütlus ongi – vihkamisest on üks samm armastuseni. Nii me juba 19 aastat siin “vihkame” teineteist.

Laupäeval istusin kodus ja hakkasin blogima. Vaatasin, et mul on pooleli neli erinevat postitust, aga ma ei tahtnud neid edasi kirjutada. Ma sain aru, mis oli juhtunud. Blogimelanhoolia oli mul juba mõnda aega peal ja nagu te väga hästi teate, siis plaan lõpetada kirjutamine oli ka kindel, aga samuti vastab tõele, et kirjutajast kirjutamist välja ei saa. Ma tundsin, et kui ma kirjuta, siis ma olen nii tühi seest. Jätkasin.

Siis aga juhtus midagi. See, mille taipamine, mulle kohale jõudis laupäeval ja pani teatud määral pastaka nurka viskama.

Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma sulle veel näitan. Ma ei ole kehvem. Aga ma ei taha, et sellised inimesed saavad tulla siia vaatama, mida ja millal ma kirjutan.

Seega siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Ja kui üdini aus olla, siis rohkem kui need üleolevad pilgud, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Facebooki leht jääb. Instagrami leht ka (vähemalt seniks kuni sealt inimesi ei hakka ära kaduma). Siin jään jagama vaid nö reklaampostitusi , postitus reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb 1eur tasu kõigele.

Aga et olla enda vastu aus, siis tuleb tagasi tulla selle alguse juurde. Kirjutamist kirjutajast välja ei saa ja tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Siin saab soovi korral osa isiklikematest teemadest.

Mulle nii “meeldib” kui saad kehva teenuse või praaktoote osaliseks ja siis sulle pakutakse kõige naeruväärsemat kompensatsiooni. Enne kui ma asjani jõuan, tuleb mulle meelde, et mõnda aega tagasi pidin ma tellima nimelisi tasse. Tundub kõige lihtsam tegevus, eks? Ma vist kirjutasin ka sellest kui ma eksi. Kõigi nende äparduste juures sain ma näiteks kaks ühenimelist tassi ja puudu jäi just see tass, mida oli vaja täpselt selleks päevaks. Nö allahindluseks, et olin nende tassidega pea paar kuud edasi tagasi jooksnud ja saanud pidevalt vale toote, pluss siis ka ühe toote, mida ma ei soovinud, sain ma suuremeelse pakkumise – “me selle topelt tehtud tassi eest siis raha ei küsi”. No s**t!

Aga noh tegu oli “kõigest” tassidega ja las siis olla. Lõppkokkuvõttes sain ma ju kõik kätte ja õigesti, lihtsalt mu närvid ja kannatus olid juba otsa saamas. Teine lugu, mis mind ikka veel pahaseks ajab, on palju hullem ja nende suuremeelne allahindlus on lausa selline, et tekib tahtmine sealt uuesti tellida. NOT!

Kaisa Kuusnõmm on suutnud panna (m)emmed kihama, sest kandis spaas paljastavat trikood ja see võis olla lastele ja/või lastevanematele häiriv ning keegi (vist) kaebas, et nii pole ikka sünnis käia. Pean ausalt ütlema kolme asja: 1) kui mul oleks keha nagu Kaisal, siis ma käiks ka tööl sellises trikoos (ja kaotaks suure tõenäosusega töö;) 2) iga kriitika taga ei ole alati kadedus ja 3) mina ise olen ka üks selline (m)emme, kes leiab, et spaad ei peaks olema üleseksualiseeritud ja pööritab veidi silmi küll kui keegi liiga alasti spaas on.

Sest mu meelest on iga asja jaoks aeg ja koht. Ma pakkisin just kohvrisse läbipaistva pluusi ja liibuva kleidi, aga ma ju ei pane neid tööle selga, nii nagu ma ei kannaks väga avara dekolteega pluusi kontoris. See lihtsalt ei sobi. Sama leian ma spaade kohta, et see ei ole päris see koht küs nöörbikiine ja paljastavaid trikoosid kanda ja see grammivõrdki ei tähenda, et naine peaks kohe endale burka või kalipso selga tõmbama, on ka vahepealseid variante. Aga rannas? Rand on minu jaoks väheke teine tera. Ma ei oskagi seda seletada täpselt, miks, aga kuidagi mulle tundub, et spaa (kui see pole 18+) on selline pereasutus, natuke nagu lõbustuspark ja ma ei tea, kas need on täpselt need kohad, kus alastuda. Ei ole siin taga ei kadedust, hirmu, et mees vaatab ilusat naist ega ebakindlust oma keha suhtes. Lihtsalt aeg ja koht. Nii lihtne see ongi.