Arenguvestlus

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Ikka veel vallaline. Miks ma ei imesta!

Kuna mul on mitmeid vallalisi sõbrannasid, siis et keegi jumala eest ei arvaks, et ma nendest kirjutan, vannun käsi südamel, et see pole teist. Kohtusin paar nädalat tagasi ühes seltskonnas umbes endavanuse naisega ja pärast temaga vestlemist ma lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada, miks ma arvan, et ta ikka veel vallaline on. Võib olla ma teen liiga kõikidele vallalistele naistele siin maailmas, aga ausalt kui naine tahab suhet (mõni tahabki vallaline olla ja see on okei), aga kui inimene ise tunnistab, et ta tahab nii väga suhet, siis ma pean küll illusiooni purustama ja ütlema, et prints valgel hobusel on pigem olemas vaid muinasjutus. Tuleb mõned konnad ka ära suudelda (jaa jaa, klišee) ja ausalt igal inimesel on mingi “viga” küljes, ei saa otsida täiuslikku inimest või täiuslikku ettekujutust sellest, milline on täiuslik inimene. Kui ma Marekiga tuttavaks sain, siis ta kandis dresse. Ma ei kannata absoluutselt dresse, aga ometi ei jätnud ma selle pärast temaga suhtlemata, sest ma vaatasin natuke sügavamale. Meil on erinev filmi-, muusika- ja raamatumaitse, ma oleks võinud suhtlemise pooleli jätta, sest ei saa temaga suhelda kaunitest kunstidest. Palju asju olid meis nii erinevad, aga aastatega oleme me muutunud nii sarnaseks, kuigi oleme jätkuvalt erinevad (saate ju aru, mida ma mõtlen). Me ei ajanud kumbki taga täiuslikkust vaid oleme täiuslikuks teinud selle, mida armastame (jaa jaa, veel üks klišee).

Aga siis see naine. Väga kena naine, ja teadis seda ka ise. Oli endale teinud Tinderi konto ja rääkis siis, milline põhjakiht seal koos on. “Ma olen ju palju rohkemat väärt” ja “seal ei ole minu sarnaseid inimesi” olid kaks põhilauset, mida ta korrutas. Jumala eest, mõtlesin mina, äkki ei hakkaks kohe mingit “perfect matchi” otsima, vaid lihtsalt suhtleks inimestega. Avastaks, et ehk ei peagi kohe päris sarnane olema ja äkki ei peaks kohe hakkama mõtlema, et kas saaks abielluda ja lapsi saada. Äkki lihtsalt suhtleks ka endast veidike erinevate inimestega? (Oi, ma tean, mida üks mu sõbranna selle peale ütleb. Ta alati imestab, kuidas mul saab olla seinast seina tuttavaid:D) Selle erinevuste koha pealt oli mul hiljuti hästi huvitav vestlus oma sõbraga. Et kuidas me automaatselt, alateadlikult blokime vestluskaaslasena ära inimese, kes ei ole meie sarnane oma välimuselt. Maika ja kuldketiga vend vs kalamaja hipster, latekskleidis tibi vs minusgune kampsunis tädi jne. Aga et sõjaväes kui kõik kandsid vormi, siis ta sellele ei mõelnud ja alles hiljem kui kõik panid tagasi oma erariided, avastas ta, et ta oli ühise keele leidnud inimesega, kelle ta riietuse pärast oleks muidu vestluskaaslasena välistanud, ja ei klappinud üldse inimesega, kes välimuselt oli tema sarnane. See oli huvitav mõte ja tähelepanek. Ja nii on ka selle Tinderiga. Ehk ei peaks otsima täpselt enda sarnast inimest? Mul hea teoreetik olla, sest ma ei tea tegelikult Tinderist mitte midagi, aga osalesin alles ühel webinaril (küll juhtimisalasel), aga üks mõte jäi ka sealt meelde:

Tagasi selle naise juurde. Ma ei tea, miks ta näitas meile oma vestlusi paari mehega – ilmselt selleks, et näidata, et mehed on debiilikud, aga nende vestluste põhjal ei saaks öelda, et need mehed päris debiilikud on. Noh ütleme, et mees püüab flirtida, võib olla natuke kohmetult ja ehk isegi piinlikult, aga kui sellele rämeda sarkasmiga vastata, siis ma mehena tõmbaks ka uttu. Ja mõelge nüüd ise kui sarkastiline peab sarkasm olema kui isegi mina, kes ma olen äärmiselt sarkastiline, tunnen, et minnaks üle piiri. Mu meelest on sarkastilised naljad okeid oma tutvusringkonnas, seltskonnas ja inimestega, keda sa tead, kes tunnevad sind ja sinu huumorit ning isegi kui teinekord on nali liiga terav, siis neelavad alla, sest tunnevad sind ja on sellega leppinud. Aga kui keegi minuga esimestes vestlustes oleks megasarkastiline, siis ma ikka mõtleks küll, et ju ma ei paku huvi.

Või siis edasi, et appikene, ta ei teadnud seda kirjanikku ja seda raamatut ning polnud kuulnud midagi sellisest toidust või polnud seal ka käinud ja nii edasi. Ma võin siin tuua näite (mida ma olen vist ka juba kirjutanud), et tulin kunagi koju ja olin megaõnnelik, et nüüd juba tean, palju roovisamm on, et jäi lõpuks meelde ning Marek vastas, et issand, seda teab ju igaüks, see on elementaarne. Kui me oleks tinderdanud, siis kas ta oleks mind nüüd debiilikuks pidanud, sest ma ei teadnud tema jaoks nii elementaarset asja. Ja kas debiilik on see, kes ei tea minu arvates elementaarset asja. Näiteks millal toimus esimene laulupidu. Nagu miks juba eos inimesed ära lahterdada ja neid endast halvemaks pidada? Võib on sel inimesel mingeid muid põnevaid teadmisi? Et üksteist täiendada?

Ja ausalt, peale õhtupoolikut selle naise seltsis ma absoluutselt ei imesta, et ta ikka veel vallaline on. Nii ninakas ja lihtsalt õudne targutaja. Tahab nii metsikult suhet, aga ise ei saa aru, et oma suhtumise tõttu on juba muutunud nii kibestunuks, et see väljendub kõikide halvustamises. Jah, julgengi nii välja öelda. Sest mul oli korraga kahju nendest meestest, keda ta valimatult mõnitas.

Depressioon vol 1000

Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.

Isast ja isadepäevast

Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.

Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.

Teismelisena tekkis mul isa vastu viha. Ma otsustasin oma isa vihata. Ma ei ole isegi päris kindel, miks, aga võimalik, et ma olin kade, et tal oli teine pere. Mina olin see teine. Ma mäletan, kuidas ma oma päevikusse kirjutasin kui kohutavad vanemad mul on, et nad üldse ei hooli minust. Puberteedi värk, nii palju tundeid ja oli selline faas. Õnneks läks see üle. Isaga ikka palju ei suhelnud, aga ta oli olemas ja mul oli selle üle hea meel. Mul oli alati nii hea meel kui isa helistas või külla tuli. Hilisteismelisena sain ma aru, et ma mitte ei vihka oma isa, vaid hoolimata sellest, et vanemad olid lahutatud, ma armastasin oma isa. Ma olin oma vanematele tänulik, et nad suutsid minu pärast ka suhelda ning vajadusel ühes seltskonnas olla. Koolilõpp ja muud sellised sündmused. Mis iganes põhjustel mu vanemad kunagi lahku läksid, see ei huvitanud mind. Mulle meeldis see, et ma ei mäleta kunagi, et nad teineteise kohta midagi halba rääkinud. Vähemalt mulle. Mida nad enda sees tundsid või teistele rääkisid, see mind ei huvitanud. Ma olin tänulik.

Isaga rohkem hakkasin ma suhtlema peale ülikooli lõppu. Ilmselt tänu vennale. Ka vend tuli mu ülikooli lõpetamisele ning naersime oma vahel, et kui oleksime teadnud, et me mõlemad nii lahedad oleme, oleks juba varem suhtlema hakanud. Suhtlema me hakkasime ja suhtlema me oleme jäänud. Ja mu vend on megalahe. Vastand minule – rahulik, tasakaalukas ning asjalik, aga huumorisoon on meil sarnane. Mustemast mustem. Suhtlema jäime me ka isaga. Esimest korda elus tundus mulle, et meil tekkis isa-tütar suhe Ida sünniga. Isa oli kuidagi olemas. Rohkem olemas kui kunagi varem. Ta ei ole selline isa-isa, pigem tüüpiline Eesti mees, kes väga välja ei näita, et hoolib ja armastab, kuid ma olen õppinud oma isa hindama. Muidugi ei tähenda see, et ma teda enam idealiseeriks nagu lapsena, aga ma arvan jätkuvalt nii nagu lapsena, et mul on hea isa. Inimese, abikaasa, onu, venna, töökaaslase, sõbrana ma ei tea, milline ta on. Aga isana ta meeldib mulle. Ta annab oma parima, et olemas olla ja mulle meeldib see. Sellest piisab.

Ja dämn, kui ma arvasin, et olen oma jonnaka iseloomu saanud emalt, siis tegelikult on mul hoopis isaloom. Jonnakas ja kange. Mul peab alati õigus olema. Ja öelgu teised, mis tahes, mul on õigus kui ma ütlen, et mul on parim isa.

Mis värk nende tööpakkujate solvumistega on?

Kas teil on ka nii, et kui te tööd ei otsi, siis tuleb igasugu pakkumisi ja siis kui otsite, on selline tunne, et pole olemas ühtegi kohta, kuhu te sobiks, sest absoluutselt ühtegi pakkumist ei tule, isegi kutset vestlusele. Mul on täiega tihti nii. Lisaks veel on tihti nii, et kui siis pakkumisi tuleb, siis tuleb mitu korraga ja tee siis see õige valik, eksju.

Mäletate ju seda korda kui ma kuupäevad sassi ajasin, viimasesse vooru ei läinud ega vastanud ka telefonile, sest mu telefonil olid kõik teavitused “mute” peal ning mul polnud aimugi, et mind taga aeti. Pole siis ime, et nad 2.kohale jäänud inimese ehk “safe choice” nagu nad ütlesid, valisid. Ma oleks vist ka valinud. Lakkusin päris korralikult haavu, et nii loll olin, aga kuna mul oli samal ajal kaks pakkumist veel, siis sain suhteliselt kiiresti üle, et nii loll olin olnud. Täna tundub mulle, et pidi nii minema, aga noh ikka mõnikord mõtlen, et huvitav, kuidas ma oleks tolles rollis hakkama saanud.

Ja mäletate seda hiljutist pakkumist, kus potentsiaalne tööandja mu peale solvus, sest ma tõtt rääkisin. Et unustasin ära, et samal päeval oli mul üks kohtumine. Kui ta mind tunneks, siis ta oleks mõistnud, et see on nii minulik. Kui kalendris meeldetuletust ei ole, siis ma tõesti võin samale päevale neli erinevat asja organiseerida ja siis avastada, et oih… Sülitan kolm korda üle õla, aga vot tööalaseid kohtumisi ei ole ma veel suutnud ära unustada. Ai, kurat, valetan. Ühe lõunasöögi olen küll unustanud. Samas, mind on ka unustatud. Olen ekstra teise riiki kohale sõitnud ja avastanud, et kedagi ei ole. Ei olnud lihtsalt meeles. Ühe korra olen nagu tropp seisnud maja ees vihmas oma kataloogiga ning üritanud uksest ja aknast sisse saada, aga ei saanud. Mu meelest oleks viisakas olnud öelda, et kuule, ma otsustasin ümber, mitte ignoreerida, aga mida mina ka viisakusest tean.

Mõnda aega tagasi tuli mulle jälle üks huvitav pakkumine. Tuleb ju tunnistada, et on ikka egopai küll kui keegi ütleb, et vot vaatasime seda ja toda ning meile tundus, et me peaksime lähemalt rääkima. Meelitatult suhtled edasi ja flirdid mõttega ning siis ühel hetkel tunned, et teine pool vajub ära. Mis värk on? Saad vastuseks, et oih, me ei pannud tähele, et sulle vist su praegune töö meeldib, et me siis ei hakka rohkem pingutama. Eem.. mida? Tunnetad kuidagi järjekordset solvumist. No kas mina olen süüdi, et te oma kodutööd paremini ei teinud enne kui oma pakkumisega lehvitama tulite ning mu kõrvale praakisite, sest “tundub, et praegune töö meeldib”.

Mis värk nende solvumistega on?

Lapsed ja “Squid Game”

Iga kord kui ma julgen kirjutada teemal lapsed ja internet, siis leidub inimesi, kes peavad mulle ütlema, et mis ema ma selline olen, kes ei suuda oma lapsega nii palju tegeleda, et teda eemal hoida nii TikTokist kui muudest kohtadest, mis temavanuse lapse jaoks pole mõeldud. Teate, tegelikult oli ka mul endal romantiline ettekujutus sellest, milline on elu tütrega. Et me kõnnime romantilistest kleidikestes mööda põldu, korjame lilli ja maasikaid, vaatame nunnusid multikaid, loeme Astrid Lindgreni raamatuid ja ma isegi mäletan seda aega kui ma ütlesin, et nutitelefoni ja iPadi ta endale küll ei saa. Siis naerdi mu üle, et oodaku ma natukene, et kui kõikidel teistel on, et mida ma siis teen, ütlen, et võtku oma krihvel ja kriit ning öelgu, et me oleme niipalju ägedamad kui teised ega vaja moodsaid vidinaid.

Seega nii palju ma vanemana “feilisin”, et internetti ei ole ma talle kunagi keelanud. Juba selles mõttes, et kõik on niikuinii internetis – mängud, laulud, multikad. Ilma internetita aastal 2021 ei saa. Nii palju diip kunstiinimene ma ei ole, et ütleks, et saaks. Ei tahagi. Elekter ja internet on leiutatud selleks, et neid kasutada. Beebieas kasutasin ma väga vähe seda “ah, võta telefon, ma ei viitsi taktikat”, aga mida aeg edasi, seda rohkem internet ja nutimaailm meie ellu tuli. Samas ei saaks ma öelda, et Ida oleks nutisõltlane, ta oskab väga hästi ise mängida, tal on metsikult hea fantaasia ning tal on olemas lapsepõlvemängumaa, mida paljud võivad ehk juba eksootikaks nimetada.

Milles siis probleem? Ma olen moodsatest äppidest täitsa valgusaastate kaugusel. TikTokist ei olnud ma midagi kuulnud enne kui sõbrannade lapsed sellest rääkima hakkasid ja nii nende mõjutusel see ka Ida telefoni jõudis ning ma teada sain, millega tegu. Ausalt, ei keelanud, sest milleks – kui teistel on. Ma ei saa teda hoida teadmatuses. Varem või hiljem avastab ta selle ikka.

Olen nii palju kui võimalik talle sotsiaalmeedia ohtudest rääkinud, aga ega see ka nüüd kõige lihtsam ei ole. Teha lapsele selgeks, kes on “pervert”, mis on enesetapud, netikius ja nii edasi, kui tema maailm on veel nii rikkumata, et ta aju ei registreeri neid teemasid, on üsna raske, aga jonnakalt ma sel teemal ikka räägin ning loodan vaid parimat. Olen teda ka korrale kutsunud kui minu arvates rumalustega tegelesid ja kui üks nende sõpradest ropendas, ütlesin, et keelan suhtluse ära kui Ida oma sõbrale ei ütle, et niimoodi ei käituta. Minu kuuldes ja nähes ei ole nad enam lollusi teinud. See aga ei tähenda, et nad salaja kukupaid oleksid. Me kõik oleme lapsed olnud ja teinud asju, mida vanemad ei lubanud. Te pole? Mina küll olen. Isegi ühe üheksakordse maja katuselt teisele oleme roninud. Ei tundu väga adekvaatse teona, aga ronisime. Praegu tuleb kananahk peale.

Edasi tuli “Squid Game”. Ka sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Sain teada alles siis kui meile tulid sõbrad külla ja lapsed “Netflixist” selle käima panid ning üks meie sõpradest ütles, et see pole lastefilm ning keelas vaadata. Selgitas mulle ka, et pidi olema selline roosa ja värviline seriaal, aga jõhker ja tapmist täis ning juba pidid lapsed sellest ajendatult eluohtlikke mänge korraldama. Selge. Sellest mulle piisas. Seekord otsustasin ma olla hea ja korralik vanem ning ütlesin Idale, et see on üks seriaal, mida vaadata ei või, sest ma ei luba. Minu õnnetuseks on selles seriaalis üsna hea taustamuusika, st Ida maitse järgi muusika ning nii käis see paganama kalmaarimängu muusika meile ikka kodus taustaks. Naiivne mina arvas, et sellega ka kõik piirdus. Kuniks siis Ida tuli ühel päeval sõbranna juurest koju, nad olid koos linnas poes käinud, ning ta koolikoti küljes oli kuju, mille ma tundsin ära “Squid Game” muusikavideost. Pagan noh!

Ma ei tahtnud seda seriaali vaadata, aga kuidas ma keelan, kui ma ei tea, millega tegu. Tuttavad rääkisid jälle, et tegelikult jube hea seriaal, kuid kindlasti ei tohiks seda lapsed vaadata. Vastumeelselt hakkasin ma seriaali vaatama. Pean tunnistama, et ka mulle meeldis. Vägivaldne ja verine, kindlasti mitte lastele, kuid ma mõistsin selle võlu. Aga mitte seda, miks Idal ripub koolikoti küljes üks nondest roosadest killerfiguuridest. Tulin reisilt koju ja otsustasin, et peame sel teemal rääkima. Ütleme nii, et minu naiivsus oli ikka olnud piiritu ja selgus, et Ida teadis “Squid Game’ ist” ikka kordi rohkem kui ma arvasin ja eeldasin. Poisid koolis olid rääkinud, siis keegi oli soovitanud You Tube’ ist vaadata, kellegi pool külas vanemad olid lubanud vaadata…Ups, eks. Ütlesin, et olgu, aga mulle ei meeldi see roosa killer koti küljes. “Aga ma olen fänn, kõik on fännid!” hüüatas Ida. Ma pidin pikali kukkuma ja mu naiivsus kukkus mulle kolin selga. Kuidas saavad lapsed fännata sellist seriaali? Kaheksa-aastased? Mitte 16-aastased?

Pahandamise ja targutamise asemel otsustasin ma tal lasta rääkida, et mida ta siis seal fännab. “No see tüdruk, see 067 tema on täiega hea ja ta aitab teisi ja see mees…, ” selgitas ta õhinal. Kuna ma olin seriaali vaadanud, siis sain ma aru, millest ta räägib ning mulle tundus, et see on isegi täiesti mõistlik selgitus. “Aga need roosad ei ole ju head, neid ei saa fännata, sa ei saa fännata inimesi, kes tapavad õnnetuid ja vaeseid inimesi?” küsisin ma. Võib olla olen ma jälle naiivne, kuid mulle tundus, et sellest sai Ida aru ning me leppisime kokku, et roosa killerfiguur kaob koolikotiküljest. Millegi pärast kahtlustan ma, et see läheb sinna tagasi, kuid mulle tundub, et päris keelamisega teeksin ma asjad veel hullemaks. Ma ei tahaks, et ta midagi sellest seriaalist teaks, aga nagu aru saite, siis ta teadis sellest juba tunduvalt varem kui ma üldse midagi teada sain. Seega isegi kui mina oma rumaluses hoiaksin teda nendest asjadest eemale, siis ta käib koolis, trennis, huviringis, sõprade juures ning ma ei saa kuidagi teada, millest lapsed räägivad või mida nad vaatavad. Saan vaid loota, et ta räägib mulle ise ning niikaua kuniks ma tean, kes ta sõbrad on, olen ma enam vähem rahulik.

Aa muide, netis jäi mulle silma, et keegi juba pakkus müügiks neid killerfiguure heegeldatuna. Nagu mis teil inimestel viga on? Kas te pole ka seriaali vaadanud ja ei tea, millega/kellega tegu või teile tunudb nunnu kinkida teisele inimesele heegeldatud mõrtsukas? Seda minu aju ei võta.

Rääkisime siis edasi “Squid Game ist” ja ma sain aru, et Ida on seda juba piisavalt näinud. Kogu oma naiivsuses sain ma aru, et isegi kui mina olen keelanud, siis kusagil ta ikka seda ka edasi vaatab. “Olgu,” tegin ma otsuse, “vaatame seda koos. Mulle tundus see ainuke loogiline otsus, et ma saan seda koos temaga vaadata, selgitada ja leppisime kokku, et kui keegi peaks teda kutsuma mõnda tobedasse mängu või ta kuuleb, et keegi midagi sellist mängib, siis ta annab mulle teada. Kas ma oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et pean lapsega koos killerfilme vaatama ja rääkima internetiohtudest. Samas ma tunnen Idat, ta on selline väike rebel, et kui ma midagi kategooriliselt keelaks, siis ta juba kiusu pärast leiaks võimaluse mu keelust üle astuda. Ta on leidlik.

Kõik, kes te nüüd tahate öelda, et meie lapse seltskonnas küll keegi ei vaata selliseid asju, siis teil on vedanud. Või et vaata, kellega su laps läbi käib. Ida sõbrad on korralikest peredest ja vägagi tublid lapsed, kes käib balletis, kes ratsutamas, kes teatrikoolis, rahvatantsus… Ei ole nii, et ma olen tal lubanud sõbrustada suvaliste teismeliste kaakidega, kes koolis ei käi ja poe taga suitsetavad ning “Squid Gamei” vaatavad. “Squid Game`i” vaatas ta koos minuga. Minu suureks üllatuseks ta ei viitsinud seda lõpuks enam vaadata. Võib olla ei olnud enam põnev kui lubati? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et keelamise asemel ma pean püüdma teda ja tema huvisid mõista. God knows, see ei ole üldse lihtne.

Raske on mõista, mida mõtleb kaheksa-aastane. Või meenutada, mida ma ise selles vanuses mõtlesin, et teda paremini mõista. Muidugi olid ka ajad ja vahendid teised. Võimalik, et mina oleks ka lapsena tahtnud “kalmaarimängu” vaadata. Õnneks või kahjuks ei olnud siis selliseid seriaale olemas. Aga õudukaid vaatasime me küll salaja kui kellelgi VHS ja mängija juhtus olema. Ma ei tea, kas meid just keelati, aga millegi pärast vaatasime me neid salaja. Ma lugesin salaja “Lolitat” ka. Vaevalt see 10-11aastaselt lubatud oleks olnud.

Ja nüüd koolitööks joonistama. Virmalisi. Õnneks mitte kalmaare.

Kui mees on lapsega üksinda kodus

See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.

Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!

Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.

Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.

Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.

Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.

Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.

Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.

(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)

Hambaarst

Erinevalt populaarsele arvamusele, et ma ei tea, millised on mu hambad ja et ma nende raviga ei tegele, siis terve see aasta olen ma vaid nende pagana hammastega tegelenudki. Nagu ma kirjutasin juba ka, siis ei olnud nii lihtne, et läksin arstile, lõin rahapaki lauale ja sain uued hambad suhu. Ortodondi aega saada oli veel eriliselt raske, sain lugejatelt küll soovitusi, kuid aega siiski mitte. Teate, ma olin päriselt alla andnud ja mõtlesin, et no mis siis ikka. Elan edasi nii ja vaatan, millal hambad nii palju ettepoole vajuvad, et ma rääkides põrandaparketi ära kriibin. Aga siis sain ma eelmisel nädalal kõne! Neil oli tekkinud vaba aeg ning reedel ma hambaarsti juures käisingi.

See oli nagu lotovõit. Ainukese vahega, et mu kontole ei teki raha juurde, vaid läheb välja, kuid mul on ükskõik. “Kas täna vaid räägime või hakkame kohe pihta?” küsis arst. Issand jumal, muidugi hakkame kohe pihta! Ma olin justkui šokeeritud, et olin lõpuks ometi ortodondi juures ning keegi ütles tõepoolest sõnad, et hakkame pihta! Kui kaua ma seda lauset oodanud olen.

Skännisime mu hambad ära. Sain saatekirja, et siiski tarkusehambad välja tõmmata. Kurat, kus ma lootsin, et ei pea seda tegema, aga kui ma tahan, et hambad tagasi ei vajuks, siis ilmselt ei jää mul midagi muud üle ja ma san hakkama. Ega see sünnitusest ikka valusam olla ei saa? Ja selle ma ju elasin üle. Juba homme on mul arsti juures uus aeg, natuke keeruliseks läheb, sest ma olen haige Idaga kodus ja pean õhtul Taani lendama, aga panen selle aja klappima, ma olen nii kaua oodanud, et ei kavatse küll midagi edasi lükata. Ennegi keerulise logistika ja edasi-tagasi sõitmisega hakkama saanud, miks siis seekord ei peaks saama. Tuleb vaid loota, et Ida on nõus natuke üksinda kodus olema. Kaheksa-aastane ju tohib?

Esimese hooga 90 eurot vaesamana astusin ma lootusrikkalt arstikabinetist välja. “Sellega pole mingit muret, et me hambaid korda ei saa, saame küll,” oli arst öelnud. Kõige ilusam lause. Siiani olin ma ju vaid kuulnud, et ei üht ega teist ei saa minu hammaste puhul teha. Homme jään ma 75 eurot vaesemaks, siis 250 eurot vaesemaks, siis 3500 eurot ja võimalik, et midagi veel. Kes ütleb, et hambaravi on nii lihtne ja kättesaadav kõigile, siis me elame erinevates maailmades. Minu jaoks on see üsna suur väljaminek. Väljaminek, väljaminekuks – eks ma natuke pean nüüd hea naine olema ja Marekit kodutöödes aitama (send help! ma ju ei oska midagi peale lillede ostmise ja nende välja suretamise), aga keegi peab mind ülal pidama kui ma nüüd veel vaesemaks hakkan kui siiani olen.

Samas perspektiiv on ilus. Võimalik, et aasta lõpuks on mul juba kaped suus. Tulemus peaks tulema samasugune kui päisepildil. Mulle sellest piisab.