“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
See ei olnud ju ammu kui ma Harjumaa muuseumi avastasin ja sellest vaimustuse sattusin. Alles kuu aega tagasi jõudsin esimest korda sinna ja hea meel, et otsustasin minna. Tookord jäi mulle sealt meelde ühe vestlusringi reklaam ja eile kui ma koristamisega alustamise asemel Facebookis scrollisin, tuletas ürituste kalender mulle meelde, et poole tunni pärast on too sama vestlusring, kus Pille Petersoo räägib sellest, mida vanad retseptivihikud räägivad, algamas.
Mõeldud-mõeldud. Tõmbasin kiiruga koduriided selga, viskasin pesemata ja kammimata juuksed krunni, haarasin oma uue heegelkotikese ja minekut, Mulle meeldivad vana aja lood ja olin üsna kindel, et need vanad retseptivihikud räägivad põnevaid lugusid. Tädi Helju oma räägiks ka. Kõik need “Vaata kööki” saatest kirjutatud retseptid, ühe sõbranna parim õunakook, teise sõbranna parimad kurgid. Ma tean, et mul on see punane retseptimärkmik alles, aga tont seda teab, kus täpselt. Tuleks üles otsida, sest etteruttavalt võin öelda, et ma sain eilsest vestlusringist omajagu inspiratsiooni. Muide, Harjumaa muuseum otsib praegu ka Harjumaaga seotud toidulugusid ja retsepte. Kui sul on mõni lugu või retsept jagada, siis saatke neile. Minul endal on jagada vaid Lõuna-Eesti ja Rootsi/Norra toidulugusid.
Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.
Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.
Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.
See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.
Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?
Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.
Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).
Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.
Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.
Ma olen päris palju kasutanud tsitaati “Elamisejõud on talumisejõud”. Teadsin, et see on ühest Artur Allikasaare luuletusest, aga millisest? Millest see luuletus räägib? Sellele ei olnud ma kunagi mõelnud ja ega ei saa öelda, et Alliksaare loominguga väga kursis oleks. Peale selle ühe tuntuma, mis ütleb, et “ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu.”. Aga ühel hetkel siin hiljuti tekkis mul vajadus täpsemalt teada saada, mis on selle elamise-ja talumisejõu taga. Et kas sobiks ühes kõnes kasutada? Ja võib olla luuletusena ette kanda?
Astusin sisse raamatukokku ja ütlesin, et mind huvitab Alliksaare luule. Sain luulekogu kätte ja hakkasin siis otsima luuletust nimega “Elamisejõud on talumisejõud”. Millegi pärast ma olin alati arvanud, et see on luuletuse pealkiri. Saime selgeks, et nii see ei pruugi olla. Aga kuidas siis leida seda õiget? Seda üht luuletust, kust fraas pärit? Lappasime luuletusi raamatust, uurisime internetist. Sealt saime kätte lõigu “Elamisjöud on talumisjõud. Talumistarve on tunnetustarve. Tunnetuslust on võitluslust. Kadunuks peetud kaarikud keerlevad maailma maanteedel“, aga ikka ei leidnud me üles tervet luuletust.
Jooksin täna lõunapausil kokku ühe kunagise kolleegiga, kellega ma julgen öelda, et pole pea 20 aastat kohtunud. Vähemalt nii ütleb mu matemaatika. 2007.aastal lõppes mu teekond Tikis ja mõned aastad käisime me veel sõpruskonnana läbi, kuid teate ise, kuidas nende asjadega läheb. Lubad küll, et hoiad endiste toredate kollegidega kontakti, aga vaikselt ikka kasvatakse lahku, sest no ei ole aega kohtuda. Siiski…meie sõpruskonda on alles jäänud minuga koos neli aktiivset liiget ja me käime ikka päris tihedalt läbi. Ühega neist olen ma lausa sunnitud igapäevaselt läbi käima, sest ka abikaasa leidsin ma just sellest ettevõttest.
Oli selline klassikaline tootmine-müük vastuseis, nägelemine ja mis see ütlus ongi – vihkamisest on üks samm armastuseni. Nii me juba 19 aastat siin “vihkame” teineteist.
Laupäeval istusin kodus ja hakkasin blogima. Vaatasin, et mul on pooleli neli erinevat postitust, aga ma ei tahtnud neid edasi kirjutada. Ma sain aru, mis oli juhtunud. Blogimelanhoolia oli mul juba mõnda aega peal ja nagu te väga hästi teate, siis plaan lõpetada kirjutamine oli ka kindel, aga samuti vastab tõele, et kirjutajast kirjutamist välja ei saa. Ma tundsin, et kui ma kirjuta, siis ma olen nii tühi seest. Jätkasin.
Siis aga juhtus midagi. See, mille taipamine, mulle kohale jõudis laupäeval ja pani teatud määral pastaka nurka viskama.
Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma sulle veel näitan. Ma ei ole kehvem. Aga ma ei taha, et sellised inimesed saavad tulla siia vaatama, mida ja millal ma kirjutan.
Seega siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Ja kui üdini aus olla, siis rohkem kui need üleolevad pilgud, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Facebooki leht jääb. Instagrami leht ka (vähemalt seniks kuni sealt inimesi ei hakka ära kaduma). Siin jään jagama vaid nö reklaampostitusi , postitus reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb 1eur tasu kõigele.
Aga et olla enda vastu aus, siis tuleb tagasi tulla selle alguse juurde. Kirjutamist kirjutajast välja ei saa ja tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Siin saab soovi korral osa isiklikematest teemadest.
Mulle nii “meeldib” kui saad kehva teenuse või praaktoote osaliseks ja siis sulle pakutakse kõige naeruväärsemat kompensatsiooni. Enne kui ma asjani jõuan, tuleb mulle meelde, et mõnda aega tagasi pidin ma tellima nimelisi tasse. Tundub kõige lihtsam tegevus, eks? Ma vist kirjutasin ka sellest kui ma eksi. Kõigi nende äparduste juures sain ma näiteks kaks ühenimelist tassi ja puudu jäi just see tass, mida oli vaja täpselt selleks päevaks. Nö allahindluseks, et olin nende tassidega pea paar kuud edasi tagasi jooksnud ja saanud pidevalt vale toote, pluss siis ka ühe toote, mida ma ei soovinud, sain ma suuremeelse pakkumise – “me selle topelt tehtud tassi eest siis raha ei küsi”. No s**t!
Aga noh tegu oli “kõigest” tassidega ja las siis olla. Lõppkokkuvõttes sain ma ju kõik kätte ja õigesti, lihtsalt mu närvid ja kannatus olid juba otsa saamas. Teine lugu, mis mind ikka veel pahaseks ajab, on palju hullem ja nende suuremeelne allahindlus on lausa selline, et tekib tahtmine sealt uuesti tellida. NOT!
Kaisa Kuusnõmm on suutnud panna (m)emmed kihama, sest kandis spaas paljastavat trikood ja see võis olla lastele ja/või lastevanematele häiriv ning keegi (vist) kaebas, et nii pole ikka sünnis käia. Pean ausalt ütlema kolme asja: 1) kui mul oleks keha nagu Kaisal, siis ma käiks ka tööl sellises trikoos (ja kaotaks suure tõenäosusega töö;) 2) iga kriitika taga ei ole alati kadedus ja 3) mina ise olen ka üks selline (m)emme, kes leiab, et spaad ei peaks olema üleseksualiseeritud ja pööritab veidi silmi küll kui keegi liiga alasti spaas on.
Sest mu meelest on iga asja jaoks aeg ja koht. Ma pakkisin just kohvrisse läbipaistva pluusi ja liibuva kleidi, aga ma ju ei pane neid tööle selga, nii nagu ma ei kannaks väga avara dekolteega pluusi kontoris. See lihtsalt ei sobi. Sama leian ma spaade kohta, et see ei ole päris see koht küs nöörbikiine ja paljastavaid trikoosid kanda ja see grammivõrdki ei tähenda, et naine peaks kohe endale burka või kalipso selga tõmbama, on ka vahepealseid variante. Aga rannas? Rand on minu jaoks väheke teine tera. Ma ei oskagi seda seletada täpselt, miks, aga kuidagi mulle tundub, et spaa (kui see pole 18+) on selline pereasutus, natuke nagu lõbustuspark ja ma ei tea, kas need on täpselt need kohad, kus alastuda. Ei ole siin taga ei kadedust, hirmu, et mees vaatab ilusat naist ega ebakindlust oma keha suhtes. Lihtsalt aeg ja koht. Nii lihtne see ongi.
Täitsa jabur värk. Või peaks ütlema – tagurpidi manfesteerimine? Ehk siis kui me sinna Dubaisse lõksu jäime, oli meil mõlemal Marekiga tunne, et ülde ei taha enam mõnda aega reisida. Aga ees oli juba ootamas paar reisi ja kui mõlemad ütlesime, et Armeenia jätame küll ära, siis ma tegelikult saan isegi aru, et inimesed ütlesid, et ah, mis te plärate, aega läheb mööda, küll ümber mõtlete.
Nii ja naa. Kui ma mõtlesin sellele KUI äge Armeenias oli ja KUI äge seal ilmselt saaks olema ka neljakesi, siis ma tõesti mõtlesin ümber ja pigem tahtsin sinna minna. Üks põhjus oli muidugi selles, et lennupiletid olid ju olemas. Lennupileteid juba raisku ei lase. Marek samas oli vägagi kahe vahel ja pigem oleks ka lennupiletid raisku lasnud. Eks ta lõppkokkuvõttes loomulikult oleks tulnud, sest happy wife, happy life, aga…
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
