Kas kummikutes tohib teatrisse minna? Aga reisile vaid ühe kleidiga? Kanda iga päev sama kampsunit?

Kas teie teate seda tunnet kui reisi eel kohe tekib vastupandamatu soov oma garderoobi värskendada? Sest mitte midagi ei ole ju selga panna ja pealegi tahaks natukene noobel ka välja näha. Ei taha ju samade riietega fotole jääda, millega alles sai käidud ettevõtte peol/pulmas/sünnipäeval/eelmisel reisil. No kui teie seda tunnet ei tea, siis mina tean. Nüüdki on selline tunne. Üks reis ukse ees ja mitte midagi pole selga panna. Samal ajal kui asjad ei mahu garderoobi ära, eksju.

Ja siis käis mingi klikk. Ma ei tea täpselt, kas selleks andis tõuke töötuba, kus ma nädalavahetusel käisin. Või oli see see veidi ootamatult taasavastatud enesekindlus, mis koondamisega korraks kaduma läks. Või oli see nende kahe koosmõju või üldse midagi kolmandat, aga vahet ei ole. Ma tulin sealt töötoast ära, pea täis värskeid mõtteid, sealhulgas hullumeelseid mõtteid kapselgaredroobi suunas. Miks hullumeelseid?Ma ei ole kunagi olnud selle suuna austaja, sest riided ja mood ja aksessuaarid ja kingad ja…No mulle lihtsalt meeldivad riided, ma ei saa sinna midagi teha. Ja nüüd siis sellised mõtted. Ma otsustasin endale esitada väljakutse. Võib-olla isegi kaks. Ma jätan kappi alles ainult lemmikud. Ja reisile püüan kaasa pakkida nii, et erinevaid asju omavahel kombineerides tekiks tunne nagu oleks mul kuueks päevaks kaasas 18 outfit‘i. Saab olla noobel, saab olla värskendatud garderoobiga ja ei tarbi üle. Ei pea Marekile ka pinda käima, et garderoob liiga väike on.

Maal elamine ja maal elamine

Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.

Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.

Lugu sellest, kuidas ma printsess Märtha Louise voodikeses magasin ja peaaegu kuningas Haraldi auks korraldatud õhtusöögil osalesin

Kui ma 1997.aastal Norrasse Rotary vahetusõpilaseks läksin, sai üheks minu host perekonnaks perekond Knut ja Kari Korsæth. Minu jaoks olid need vaid nimed, nad olid kõige tavalisemad Norra inimesed, kes on otsustanud paar kuud üht vahetusõpilast majutada, aga Norras panin ma tähele, et nii nagu ma nime Knut Korsæth mainisin, muutusid inimesed aupaklikuks. Sellele hakkas lisanduma imestus, et issake, ta on ju fylkesmann. Ma oskasin vaid õlgu kehitada. Isegi kui tundmatu sõna fylkesmann tõlgiti “county governor‘iks” ja ma oleks täpselt aru saanud, mis amet see siis on, oleks ma õlgu kehitanud. Mäletan isegi, et mult küsiti, kas ma ei karda sellise inimese juurde elama minna. Ma kehitasin ikka õlgu. Miks ma peaks kedagi kartma.

Hiljem kui Knuti ja Kari juures elasin (paari kuu asemel elasin ma nende juures pool aastat) meenutasime me seda seika ja ma alati naersin, et enne nendega tutvumist ma mõtlesin, et miks teda siis kartma peaks, et mis hirmsa inimesega tegu on. Tegelikult oli asi muidugi selles, et ta oli Poliitik suure algustähega – olnud linnapea, oli tol ajal maakonnavanem (saab vist nii seda tõlkida?), Norra parlamendi asendusliige ja nii nagu ühe ta mälestusraamatu pealkiri ütles “Rahva ja Kuninga poolt valitud mees Opplandi maakonnas”. Minu jaoks oli ta ikkagi ainult Knut ja hoolimata sellest, et mind temaga nö hirmutati – peeti silmas seda, et ta on range ja alati nö poliitik, oli ta üks kõige soojemaid ja toredamaid inimesi, keda mul oma elus on au olnud tunda. Ta oligi nagu isa ja Kariga tutvustasid nad mind alati, et olen Lisa, nende Eesti tütar. Ma jäin nende Eesti tütreks nende elu lõpuni.

Marcus&Martinus palavik: ratastooliga Eesti kontserdil

Ühel päeval potsatas mu töölauale teema “ligipääsetavus”. Mõtlesin, et mida mina sellest teemast tegelikult siis tean ja kuidas ma oskan midagi kaasa öelda, sest tõepoolest ei ole mul selle teemaga (õnneks) isiklikku kokkupuudet. Aastaid tagasi ehitusvaldkonnas töötades puutusin küll põgusalt kokku universell utformingu ehk universaalne disainiga, mis tähendab, et keskkond ja teenused luuakse algusest peale kõigile sobivaks, mitte ei kohandata neid hiljem ainult teatud kasutajarühmade jaoks, aga siiski ei saa öelda, et mul oleks liiga palju teadmisi sellest.

Küsi ja sulle antakse. Ma küll muidugi ei küsinud, kuid juhtus ikkagi nii, et kuu aega tagasi oli Idal vaja teha jõu ja ilunumbreid, sõprade ees esineda ning oma sääreluu seeläbi murda. Nii et saime omal nahal kogeda, mida tähendab ratastooli ja karkudega ligipääsetavus. “Kas mul jääb nüüd kontsert ära?” oli ta esimene küsimus ning kuigi ma vastasin, et ei jää, lähme kasvõi ratastoolis, ei olnud ma tol hetkel ka ise kindel, kas ja kui võimalik see tegelikult on. Emana olen ma õppinud ära sellistes olukordades, kus last vaja rahustada, kasutama väikeid valgeid valesid samas kui enda sees on stress. Paljud võib-olla mõtlevad, et mida mina stressan, ise kukkus oma jala katki, ise on süüdi, ongi karistuseks, et ei saa kontserdile, kuid mina nii jäik olla ei oska. Ma ei fänna kedagi ega midagi, seepärast mulle meeldib tegelikult vaadata, kuidas noored oma lemmikuid jumaldavad ning emana tahtsin ma anda parima, et laps saaks võimalikult hea kontserdielamuse kipsist/ratastoolist hoolimata. See tundus esimese hooga raskem kui ma arvasin.

Vandersellihing kutsub Loode-Eesti toiduteekonnale

Naljaga pooleks olen ma alati öelnud, et minu sees elab üks vanderselli hing, sest pole midagi toredamat kui seigelda ja avastada uusi paiku. Milleks minna otse kui saab ka ringiga, ütlen ma alati ja nii olen ma Oslost koju Tallinnasse sõitnud läbi Kopenhaageni, sest miks ka mitte.  Kuuetunnine autosõit otse Stockholmi osutus kahepäevaseks Taani-Rootsi ringreisiks.

„Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal,» ütleb ju  vandersellide hümngi, aga siinkohal ütlen ma, et teinekord ei pea oma õue alt üldse kaugemale minema, et oleks seiklust. Sest see oma õu pakub ääretult palju avastamist ja rõõmu. Napi paari kuu jooksul, mil olen Lääne-Harju vallaga rohkem seotud olnud, olen ma osalenud erinevates töötubades, avastanud second-hand poode, mis oma valikuga teevad pealinna butiikidele silmad ette, käinud kunstinäitustel, osalenud laatadel, kuulanud head muusikat, söönud gurmeetoitu, maitsnud kohalikku siidrit ja tigedat tikrikastet, jalutanud metsaradadel-rannas ning teinud peatusi kohtades, mida ma varem isegi ei teadnud. Teadlikult olen ma valinud töölt koju sõitmiseks erinevad kõrvalteed, autoraadios taustaks Arvo Pärdi muusika kellakõlaline vaikus. Ma olen aru saanud, et teekond läbi Lääne-Harju valla on nagu pärlitest koosnev kee. 

Vanad retseptivihikud

See ei olnud ju ammu kui ma Harjumaa muuseumi avastasin ja sellest vaimustuse sattusin. Alles kuu aega tagasi jõudsin esimest korda sinna ja hea meel, et otsustasin minna. Tookord jäi mulle sealt meelde ühe vestlusringi reklaam ja eile kui ma koristamisega alustamise asemel Facebookis scrollisin, tuletas ürituste kalender mulle meelde, et poole tunni pärast on too sama vestlusring, kus Pille Petersoo räägib sellest, mida vanad retseptivihikud räägivad, algamas.

Mõeldud-mõeldud. Tõmbasin kiiruga koduriided selga, viskasin pesemata ja kammimata juuksed krunni, haarasin oma uue heegelkotikese ja minekut, Mulle meeldivad vana aja lood ja olin üsna kindel, et need vanad retseptivihikud räägivad põnevaid lugusid. Tädi Helju oma räägiks ka. Kõik need “Vaata kööki” saatest kirjutatud retseptid, ühe sõbranna parim õunakook, teise sõbranna parimad kurgid. Ma tean, et mul on see punane retseptimärkmik alles, aga tont seda teab, kus täpselt. Tuleks üles otsida, sest etteruttavalt võin öelda, et ma sain eilsest vestlusringist omajagu inspiratsiooni. Muide, Harjumaa muuseum otsib praegu ka Harjumaaga seotud toidulugusid ja retsepte. Kui sul on mõni lugu või retsept jagada, siis saatke neile. Minul endal on jagada vaid Lõuna-Eesti ja Rootsi/Norra toidulugusid.

Siis kui suved olid Satumaised

Kirjutasin blogis natuke lõpetamata projektidest, mida mul on virtuaalsete virnade kaupa ja Facebook oleks justkui mu mõtteid lugenud ning viskas mulle ette veel ühe lõpetamata projekti. Tegelikult isegi alustamata projekti. Kui me viimati nüüd maikuus Norras käisime, siis üks osa minust tundis end nagu kodus tagasi, teine osa minust tundis kurbust. Kurbust selle üle, et üks periood elus on läbi. See “Minu Norra” periood ja keegi ei oota enam seal ees. Asi pole selles, et ma ei saaks lihtsalt lennupileteid osta ja millal iganes Norrasse lennata, aga ikka jääb midagi puudu. See teadmine, et keegi või miski ootab.

Näiteks hytta. Võib broneerida ükskõik kui ilusa hytta kõige ilusama vaatega fjordidele ja mägedele, aga miski ei suuda asendada seda üht hytta‘t. Ja seda inimest, kes seal või Lillehammeris alati meid ootas. Ootaski päriselt. Siiani on raske uskuda, et üks täiesti võõras inimene avas meile nii oma kodu kui südame. “Sa oled nagu liblikas,” ütles Satu mu kohta, “kunagi ei tea, millal sa tuled ja millal sa lähed.” Ma tookord ei saanud sellest aru, sest ma ju ütlesin, et tuleme ja enam-vähem oli ka teada, millal me läheme, aga nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Mina olin spontaanne, üks-päev siia-sinna ei muutnud minu jaoks midagi, aga tema ootas. Praegu meenutab see mulle veidike väikese printsi ja rebase lugu.

Üks Eveliis. Kaks blogi.

Olen viimase nädala jooksul saanud palju küsimusi, et kas mul on teine blogi ka ja miks. Ma saan aru, et kõik ei jälgi blogi ja mu tegevusi kogu aeg, seepärast kordan üle, kas ja mis ja miks.

See blogi siin on nö isiklike teemade pausil. Mida see tähendab? Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma ei ole vaid blogi. Mul on CV-s paar kogemust rohkem kui “vaid blogija”. See halvustav pilk pani mind üle pika aja halvasti tundma ja ma vajasin distantsi Eveliisi eluviisist.

Lisaks kui üdini lõpuni aus olla, siis lisaks üleolevatele pilkudele, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Ja mul tekkis korraks mõte, et vsjoo, aitab, ei kirjuta enam midagi ja kuhugi ja kunagi. Aga ma olen ikkagi üle kümne aasta seda blogi pidanud. Eveliisi eluviis on osa minust, seda ei saa lihtsalt lahti lõigata minust. Kuidas siis see sisemine kriis ja demotivatsioon lahendada?

Ma otsustasin teemad lahku lüüa. Asi pole kunagi olnud selles, et ma ei taha. blogida ja ma ei tea, kas see kellegi teise jaoks kõlab loogiliselt, aga mina ise vajasin enda jaoks loogilisemat teemade jaotust. Et tekiks mingi distants Eveliisi eluviisi ja isiklikemate mõtete vahel.

Selles konkreetses blogis siin jään ma jagama postitusi reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Lisaks sekka vanu heietusi. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb üheeurone kuutasu kogu sisule (kahjuks vanad tellijad peavad ise uue liitumise tegema, et uus hind kehtima hakkaks, ma ei saanud seda ise automaatselt muuta, uued liitujad saavadki valida 1-eurose kuutasu).

Nii et mu on väga hea meel kui te selle blogi lugemist ka jätkate.

Isiklikemaks teemadeks ja mõttevälgatusteks tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin. Hind on kolm eurot kuus. Eks te siis ise saate valida, kas tahate jälgida vaid seda blogi või Patreoni või mõlemat või mitte kumbagi. Ma siiski loodan, et üht neist vähemalt jätkuvalt jälgite. Mul on siin viimasel ajal olnud veidi “feeling down” periood ja teie toetus mulle kui blogijale loeb päris palju.

ON SEE ÕITSVATE KAKTUSTE SOSIN?

Ma olen päris palju kasutanud tsitaati “Elamisejõud on talumisejõud”. Teadsin, et see on ühest Artur Allikasaare luuletusest, aga millisest? Millest see luuletus räägib? Sellele ei olnud ma kunagi mõelnud ja ega ei saa öelda, et Alliksaare loominguga väga kursis oleks. Peale selle ühe tuntuma, mis ütleb, et “ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu.”. Aga ühel hetkel siin hiljuti tekkis mul vajadus täpsemalt teada saada, mis on selle elamise-ja talumisejõu taga. Et kas sobiks ühes kõnes kasutada? Ja võib olla luuletusena ette kanda?

Astusin sisse raamatukokku ja ütlesin, et mind huvitab Alliksaare luule. Sain luulekogu kätte ja hakkasin siis otsima luuletust nimega “Elamisejõud on talumisejõud”. Millegi pärast ma olin alati arvanud, et see on luuletuse pealkiri. Saime selgeks, et nii see ei pruugi olla. Aga kuidas siis leida seda õiget? Seda üht luuletust, kust fraas pärit? Lappasime luuletusi raamatust, uurisime internetist. Sealt saime kätte lõigu “Elamisjöud on talumisjõud. Talumistarve on tunnetustarve. Tunnetuslust on võitluslust. Kadunuks peetud kaarikud keerlevad maailma maanteedel“, aga ikka ei leidnud me üles tervet luuletust.

Minu töökarjääri algus Tiki Treilerist

Jooksin täna lõunapausil kokku ühe kunagise kolleegiga, kellega ma julgen öelda, et pole pea 20 aastat kohtunud. Vähemalt nii ütleb mu matemaatika. 2007.aastal lõppes mu teekond Tikis ja mõned aastad käisime me veel sõpruskonnana läbi, kuid teate ise, kuidas nende asjadega läheb. Lubad küll, et hoiad endiste toredate kollegidega kontakti, aga vaikselt ikka kasvatakse lahku, sest no ei ole aega kohtuda. Siiski…meie sõpruskonda on alles jäänud minuga koos neli aktiivset liiget ja me käime ikka päris tihedalt läbi. Ühega neist olen ma lausa sunnitud igapäevaselt läbi käima, sest ka abikaasa leidsin ma just sellest ettevõttest.

Oli selline klassikaline tootmine-müük vastuseis, nägelemine ja mis see ütlus ongi – vihkamisest on üks samm armastuseni. Nii me juba 19 aastat siin “vihkame” teineteist.