Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

Lasteasjade kevadturg

Kui ma põhapäeva hommikul ütlesin Idale, et davai, ajagu kark alla, et lähme lasteasjade turule, pidi ta kolm korda üle küsima, kas seal on vaid lasteasjad ja mänguasjad. Kui ma kolmas kord ka jaatavalt vastasin ja vastasin jaatavalt ka küsimusele, kas ta tohib mänguasju valida ning lisasin veel, et tohib ise valida, kuulsin ma vähemalt kuus korda, et ma olen maailma parim emme. Vat kui lihtne on laste armastust osta, eksju?

Aga okei, ilma naljata, mõtlesin ma, et hea küll, lähme vaatame, mida see laat endast kujutab ja no kui ta siis tahab endale paar paarieurost mänguasja osta, siis vahelduseks miks ka mitte. Me üldiselt üritame nänni ostmist väga minimaalsena osta, kuid päris nii range ma ka ei ole, et üldse midagi ei luba. Mina pean ausalt tunnistama, et suurte ootustega ma turule ei läinud, sest…Ma ei teagi, miks, aga ei uskunud, et seal midagi nii palju on, et ma rahakotirauad lahti teeksin. Ma eksisin. See oli täiega äge turg. Ainus asi, mida ette heita saab, siis kitsikust. Palju rahvast, palju müüjaid ning vähe ruumi. Natuke raske oli laudade vahel ringi vaadata kui kogu aeg kellelegi ette jääd.

Crocsilised võivad olla maailma kõige koledamad jalanõud, aga maal elades on need nii paganama praktilised. Pane võrrandisse veel roosa värv + Käpapatrull ning laps on leidnud oma uued lemmikjalanõud. Kaheksa euro eest jalanõusid rohkem kui küll. Lisaks kolme euro eest elsasid.

DSC05060DSC05076

Mul on natukene kahju, et me ei saanud ringiga tagasi minna sinna leti juurde, kus rippusid stangel printsesside kleidid, üks uhkem kui teine. No aga kitsas ja palav oli ja mul oli juba kaenlas 374781 asja. Aga kleidid olid nunnud! Aegajalt viskab mul Ida kleitide vaimustus üle, tahaks, et ta valiks ka mõne muu asja nendest riietest, mida sahtlid täis on, aga mkm…kleidid. Teine osa minust aga naudib seda roosamanna aega. Ma olen üsna kindel, et kaugel pole aeg kui nunnud kleidid asenduvad riidetükkidega, mis ei pruugi minu maitsemeelega kattuda, nii et ma tegelikult naudin seda kleidiaega.

DSC05057.JPG

Kasutatud asjade kõrval üllatas laat ka toodete ja tegijatega, kellest ma varem veel kuulnud ei olnud. Üks neist Osil, keda ma juba Instagramis tutvustasin. Ma ostsin Idale vaid I-tähe (2,50/tk), kahju on natuke, et tervet nime ei ostnud. Jah, ma pidasin I-D-A-t silmas, terve nimi viiks rahakotist väikese varanduse. Pane veel lapsele Britt Ida Loviisa nimeks.

Igatahes äärmiselt vahvad tähed. Esiteks muidugi lastele, kes õpivad just tähti. Teiseks lihtsalt lastetoa kujunduselementidena.

DSC05067DSC05066

Teiseks heaks ostuks oli Skogstad kevad-suvine kombekas. Andke andeks, et ma ei viitsinud ilupilte tegema hakata, aga mu eesmärk ei ole siin läbi ilusate piltide teha reklaami, vaid lihtsalt jagada oma emotsioone õnnestunud ostust. Netipoest ostes on kombekal natuke teine hind, nii et kokkuhoitud raha eest sai Ida endale veel ka kasutatud ratta. Uskuge, et kui ma ütlen, et hind ja kvaliteet on paigas, siis ma mõtlen ka seda. Ma tean lasteasjade hindasid ka väljaspool Eestit. Ärge kartke, et tegu on tundmatu nimega. Meie oleme neid tooteid pikalt kasutanud, Didriksonsi, Polarn O Pyret jt tuntud nimede kõrval, ja siiani vähemalt väga rahul.

DSC05061

Lõpetuseks sai Ida endale valida midagi vaid tema enda maitse järgi, Nii rändasid paari euro eest meiega kaasa roosad (ikka roosad!) peapaelad, patsikummid ja paar peavõru ning roosad (ikka roosad!) mängudelfiinid. Terve päeva olin ma maailma parim emme. Kuni selle hetkeni, et oli vaja magama minna ja ma tobe olin, sest “see on ebaaus, et laps magama peab minema, kui laps ei taha”.

DSC05083.JPG

 

Missioon: tagahoov korda

Istusime eile nagu kaks wannabe maastikuarhitekti laua taga ja kujundasime, kuidas aed välja peaks nägema. Kuhu mida paigutada ja mida üldse valida, et kõik vajalikud hooned ja muu eluks tarvilik oleks olemas, aga samas et kõik ei oleks üksteise otsas kuhjas ja jääks ikkagi piisavalt õhku.

Otsustasime, et jagame tagaaia kolmeks. Sinna, kus on saun, tuleb “muna-ala” koos grillimisnurgaga. Paekivist grillimisnurka hakkasime me juba umbes kuus aastat tagasi ehitama, aga see jäi soiku, sest muud olulisemad tööd tulid peale. Nüüd aga on see jälle päevakorras, sest sauna juurde on vaja ehitada terrass, mis sujuvalt lähekski üle grillnurgaks.

DSC05016

Ühtlasi tähendab see ka seda, et Ida mänguala, mida eelmisel aastal hakkasime ehitama, tuleb sealt ära kolida. Ja kui juba planeerimiseks ja ümberkorralduseks läheb, siis hakkasime vaatama ka mängumajasid, mida Ida ammu endale soovib. Tema ise valiks küll sellise, sest liumägi, aga mina ise mõtlen praktilisemalt millegi pigem sellise peale. Üks põhjus on kindlasti väga hea hind. Teine põhjus aga see, et ehk on see maja piisavalt suur, et vajadusel (vihma korral) julgeks Hugo sinna ka varju minna. Kuuti oleme me teda püüdnud keelitada nüüd igatepidi, aga ta lihtsalt kardab ja ei lähe sinna. Kuut iseenesest on piisavalt suur, et sinna saaks laheda kassimaja teha.

Kumma maja teie valiksite? Öelge palun, et selle, mis ka alloleval pildil.

Mul hakkas eile öösel silme ees hitt jooksma, kuidas vanast kassimajast saaks nunnu aiamaja, aga samas tean ma, et kui materjalid kokku lüüa, siis ilmselt on palju mõtekam uus aiamaja juba osta. Üks jäi kohe eile silma ka. Sobiks hästi sinna aia osasse, kuhu on plaan teha külalistemaja ja istumise osa. Ma olin peaaegu juba vajutamas nupule “lisa tellimus”, aga kuna selle tarne on nii kiire, siis enne oleks vaja pind valmis teha ja natuke asju ümber paigutada.

Selles mõttes on kevad nii tore, et alati tuleb sellist mõnusat uut energiat, et hakkaks kohe tegutsema, et Ussipesa ikka jälle paremaks teha. Kuigi see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa.

Shopping (is cheaper than therapy)

Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos.  Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.

Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.

Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.

DSC03806DSC03810

Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.

DSC03817

Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.

DSC04402.JPG

Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.

DSC04420DSC04421DSC04422

Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.

DSC04392

Õnn on see kui ma võidan midagi head

Te olete ilmselt siin mõnda aega kaasa elanud (ühel või teisel moel, positiivselt või negatiivselt) trööstiplaastrite käekäigule. Kui ma lugesin Costany lugu, miks ta Selveriga oma purkide teemal koostöö lõpetama pidi, siis ma sain temast nii hästi aru. Minagi olin eelmisel aastal olukorras, kus tellimused olid suured, makseajad pikad, kulud mu jaoks liiga suured ja ma pidin kogu aeg mõtlema, kuidas ja kas üldse edasi.

2019. on aga muudatuste aasta. Trööstiplaastrid said rebrändingu ja jätkavad suuremate ambitsioonidega kui veel eelmisel aastal oleks unistada julgenud. Seda väikest uut algust tähistavad trööstiplaastrid uue Facebooki leheküljega, uue Instagrami kontoga ja ka väikese loosimisega, et teid tänada kui meie uuele lehele ka püstise pöidla viskate.

Tassikoogid ja Cuddlings.ee loosivad kõikidele facebooki postituse jagajate ja lehtede fännide vahel välja 3 imelist kinkepakki (üks kinkepakk sisaldab cuddlings trööstiplaastreid ja 10€ kinkekaarti Tassikoogid kohvikutes).

Šeeri ja keeri, sest loosimine toimub juba 03.02.2019!

 

img_0189img_0187img_0188img_0190

 

 

Life like in a movie

Üle ookeani lennata on mõnus. Mõnus mitte selles mõttes, et osa reisist (aa, see oli alles lend Islandile, aga no las jääb) oli nii konarlik, et inimesed päriselt oksendasid lennukis. Ma ise lugesin samal ajal Lennart Merist kirjutatud raamatust Siberi osa ja ei olnud kindel, kas mul endalgi oli süda pahaks minemas Nõukogude võimust lugemisest või raputamisest. Mõnus selles mõttes, et võidad ööpäeva juurde mitmeid tunde. Kodus oleks juba magama läinud, aga Bostonis oli kell alles viis. Seitse võidetud lisatundi ööpäeva nagu naksti. Lähed edasi Chicagosse ja võidad veel ühe tunni. Kaheksa lisatundi ööpäeva! Nali. Tegelikult ajab see rütmi ikka päris sassi. Täna ei ole ma enam kindel, kas ma üldse esmaspäevast alates maganud olen. Kõige hullem oli eilne päev kui meil oli vaja kohaliku aja järgi ülivarajasele lennule minna ja ka kohalik päev venis pikaks. Aga see kõik on seda väärt olnud. Jah, 90% töö, kuid esimeseks korraks on ka see 10% lõbu piisav. Vaadake kasvõi allolevat pilti. Päris ehe Ugly Sweater Party. Ma sain teada, et satume ladu külastama just sellel päeval ja ei suutnud mina vastu panna. Nüüd on mul kotis ehe Ameerikast pärit kole jõulukampsun.

IMG_1973 (002).jpg

Chicagosse sõitsime me autoga läbi maapiirkonna. Mulle kangastusid silme ette seriaalid, mida ma Foxi pealt vaadata armastan kui aega on. Criminal Minds, Bones ja teised sellised. Teate küll, sellised filmid, kus väikestest kiirteede ääres metsatukka peidetud natuke räämas majadest leitakse sarimõrvar. Väikesed ja räämas linnakesed. Mida need inimesed seal muud teevad kui annavad ainest sellistele seriaalidele. Aga toit selles veidras sinise karuga majas Racine linnakeses oli imehea. Menüü nagu Ameerika filmis.

DSC01617DSC01621DSC01619DSC01615

Chicagos läksime me laiali. Kes edasi Kanadasse, kes tagasi New Hampshire´i, kes Chicagosse. Mul oli siiralt hea meel, et minu reis mind edasi Kanadasse ei viinud. Päev oleks veelgi pikemaks läinud, ikkagi 12 tundi ajavahet, aga ma olin piisavalt läbi ka sellest kaheksast tunnist ja varajasest lennust. Vahemärkusena – Delta airline´siga sõit oli üks ütlemata mõnus kogemus. Suurepärane pardateenindus. Läbi kui Läti raha, kuid mul oli kindel plaan minna Chicagot avastama. Näiteks tahtsin ma kindlasti jõuda siia pilvelõhkuja tippu, kuigi ma ei tea miks, sest isegi Eiffeli torn oli minu jaoks piisavalt hirmutav ja kõrgused tekitavad mulle judinaid, aga no ma siiski mõtlesin vähemalt proovida. Tegelikkus kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks kulub lennujaamast downtowni jõudmiseks tund aega. Teiseks on mul raskusi orienteerumisega ja kui telefon kokku jookseb, siis läheb metroojaamast 15 minuti asemel 45 minutit. Ja kolmandaks võib juhtuda, et sa ei saagi niisama lihtsalt hotelli sisse registreerida, sest su krediitkaart lihtsalt ei toimi. Ma olin korraks meeleheitel. Surmväsinud ja ei saa oma tuppa. Teist kaarti pole, kellelegi helistada ei saa (kamoon, keset ööd, et õu kuule ole hea ja maksa mu eest hotell Chicagos ära!). Õnneks oli lahendus, et sain sularaha välja võtta ja siiski toa eest tasutud.

DSC01664

Esimese asjana kui ma tuppa jõudsin, aa ei teisena – esimese asjana tegin ma vaadet nähes “vau”- teise asjana jõin ma korraliku klaasi veini ühe sõõmuga ära. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Hotell on tõesti vau. Ma kirjutan sellest eraldi pikemalt, aga tasub ikka olla booking.com tihe kasutaja, tõelisi pärle leiab.

DSC01680DSC01668

Eesti aja järgi elav mina oleks muidugi hea meelega voodisse lesima jäänud ja vaadet nautinud, kuid seljakotiga seiklejahing mina ütles, et ma pean end toast välja ajama. Isegi kui ma ei jõua nende plaanitud vaatamisväärsuste juurde, pean ma ikkagi natuke linnaga tutvuma. Panin pooltühja telefoni taskusse ja astusin toast välja. Kiire kõrvalepõige soovituseks – lisaks mitmele kaardile, et ikka kindel olla, et mõni neist siin ka töötab, pistke kindlasti kohvrisse adapter. Mina muidugi viimase unustasin ja pidin siit selle ostma, mis tähendas lihtsalt seda, et kui kõik asjad korraga tühjaks saavad, tuleb prioritiseerida, mida laadida. Mina valisin kaamera laadimise. Kaugele ei plaaninud minna, mõtlesin et kaen lihtsalt siinsamas lähedal oleva Magnificent Mile ostutänava üle.  Kas teid paneb imestama, et 20 minuti asemel võttis mul Nordstrom racki jõudmiseks umbes 50 minutit? Shopahoolikud läheks siin hulluks. Mina ei läinud, kuigi kiusatusi oli küll ja veel. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss jne selliste hindadega nagu H&Mis.

DSC01805

DSC01776DSC01778DSC01814

Ühel hetkel tundsin ma, et that´s it. Nüüd on jõud otsas ja ma tahan tagasi hotellituppa. Mäletate ma ütlesin, et mul oli kaasas pooltühi telefon, mis kohe tühjaks saigi kui teda vaja oli, ja ma ei ole suurem asi orienteeruja. Ma püüdsin Magnificent Mile´i poole kõndides meelde jätta mõned märgid, aga me kõik teame, et see on juba eos lootusetu üritus. Ma teadsin, et hotell on kusagil siin samas lähedal, aga korraga ei orienteerunud ma tänavates ja block´ides absoluutselt. Absoluutselt! Leidsin paar kohta, mille nimed tulid tuttavad ette, aga ma ei suutnud meenutada, kuna ma neist möödunud olin või kas ma äkki olin neid vaid kaardil silmanud. Wabasha, Grande, N State St tundusid nii tuttavad ja õiged, aga kuhu poole minna. Ma enam ei teadnud. Lihtsalt juhe jooksis kokku.

DSC01645DSC01638DSC01652DSC01797DSC01838DSC01827DSC01834

Pimedaks hakkas ka ikka minema. Ega siis midagi, astusin ühte hotelli, kõndisin arvuti ja printeri juurde nagu tolle hotelli elanik ja pritisin endale google maps´ist teekonna välja. Kurat! ma alles olin Rock Bottoms baari juures.  Sealt oli hotellini vaid OTSE tee minu hotellini. N.State St ka. North State Street oligi tänav, kus minu hotell asus, millegi pärast arvasin ma, et mul on aga North Streeti vaja otsida. No pole hullu. Leiame uuesti. Võtsin kaardid kätte. Ja enam neid kohti ei leidnud. Ka kaardi abiga. Lootusetuna seisin suvalisel ristmikul. “Mida sa otsid?” küsis üks kodutu välimusega mees. “Mis tänavat, mis hotelli?” Vastasin. “No problem, see on siin samas,ma näitan sulle suuna kätte!” hüüatas ta ja me hakkasime hoogsal sammul õiges suunas kõndima. “Ma olen su giid Anthony, ma olen Chicagos 58 aastat elanud, ära käinud, aga ikka tagasi tulnud, selles linnas on midagi,” seletas ta mulle rõõmsal meelel. Ma hakkasin kohti ära tundma, kuid mees otsustas mind hotellini saata. “Now, don´t look down on me,” ütles ta kohale jõudes, “aga siin kõrvaltänavas on supiköök, kus minusugused kodutud saaks suppi osta, ega sul ei ole mulle natuke raha anda?” Ma tundsin end nii halvasti. Mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et talle viiekas anda, aga ma olin ju just hotelli jaoks sularaha välja võtnud ja tänu vargusele olin ma kõik oma limiidid minimaalseks keeranud. Ma ei saanud rohkem raha välja võtta. Vabandasin ette ja taha, ma siiralt oleksin tahtnud teda aidata, sest tema aitas mind. Olgu omakasupüüdlikult ja turisti lollust ära kasutades või mitte, could not care less. Ma olin nii surmväsinud, et ma ei oleks jaksanud enam seigelda. Vabandasin veel ette ja taha. “That´s okay,” vastas ta ikka rõõmsameelselt. Ma tundsin end nii kehvasti. Eriti kui jõudsin hotellituppa, viskasin oma CK koti lauale, viskasin end pikali pehmesse voodisse, jõin veel ühe klaasi veini ja imetlesin vaadet. Jälle tundsin ma enda pärast häbi. Mina ja minu mured. Versus teiste mured. Brändipoodide ees istusid kodutud. Täiskasvanutest suudan ma mööda astuda, kuid kui täiskasvanul on kaisus tühja pilguga möödujaid vaatav laps, tahab mu süda murduda. Miks mõne lapse lapsepõlv nii ebaaus on? Mina ja mu probleemid.

DSC01860DSC01887

Hommikul olin ma jälle kell neli üleval. Kuigi magama läksin alles 23 paiku. Üleväsimus teeb oma. Mis seal ikka, on aeg kark alla ajada ja liikuma hakata. Ma lubasin Idale Miraculous Ladybug kostüümi viia. Leidsin koha, kus see soodsalt müügis on. Et mitte lennukist maha jääda, mis küll läheb alles kell viis õhtul, on targem tegutsema hakata. Tundes mind. Chicagos on küll tore, aga hetkel tahaks ma koju. Oma haige lapse ja ilmselt ka väsinud abikaasa juurde. Ajavahe tõttu jõuan ma nendeni alles homme hilisõhtul.

//

I really enjoy flying across the Atlantic. I didn’t enjoy that rough part when people were actually throwing up in the plane. Oh right, that was my first flight to Iceland, so let’s leave that. Meanwhile I was reading an autobiography about Lennart Meri and his Siberian experience and wasn’t sure if I was going to be sick because of how cruel Soviet power was or because of the plane shaking. But I do enjoy the part that you gain quite a few extra hours in your day. If I had been at home, I would have already gone to bed, but it was only 5PM in Boston. I won an extra 7 hours just like that. I continued my journey to Chicago and won another hour. 8 extra hours in one day! Just kidding. Actually it really messes you up. At this point I am not really sure if I have actually had any sleep since Monday. The worst day was yesterday when we had a really early local flight to catch and the whole day ended up being very long. But it has all been worth it. 90% work, but for the first time even 10% of fun is enough. I mean, look at the picture here, a real Ugly Sweater Party. I found out that we will be visiting the warehouse on that exact day and I just couldn’t resist. Now I have a proper American ugly Christmas sweater.

We drove on a proper country road to get to Chicago. All I could see was scenes from my favorite Fox series flashing in front of my eyes – Criminal Minds, Bones and all other similar. You know, all these films, where they find a serial killer in an abounded house next to a small highway in the middle of nowhere. Small and dirty towns. What else are these people doing that giving ideas to series like those. On another note, the food in this strange building with blue bear in Racine was gorgeous. The menu was just like from an American movie.

In Chicago we all went our different ways. Some continued to Canada, some returned to New Hampshire, some stayed in Chicago. I was very glad to stay in Chicago as the trip to Canada would have made my day even longer. The time difference was already 12 hours, but early wake-up and 8 hours of driving had done their bit. As a side note – travelling with Delta Airline is a very pleasant experience as their on-board service is class. I was exhausted, but determined to go and explore Chicago. For example, I definitely wanted to go to the top of this skyscraper with no logical reason. Even visiting the Eiffel tower was frightening enough and I am not that good in dealing with heights, but at least I thought to give it a go. The reality however, was something else. First of all, it takes an hour to get from the airport to the downtown. Secondly, I am not the best when it comes to directions and if my phone fails as well, then it takes me 45 minutes to get from the metro station to the hotel instead of your usual 15 minutes. And thirdly, it might just happen that you can’t check-in as your credit card is not working. I felt desperation for a moment. I was dead exhausted and couldn’t get to my room. I didn’t have another card with me nor could I ring anyone (in the middle of the night to ask if they could pay the hotel for me). Luckily I could withdraw some cash and settle it this way.

First thing I did, when I stepped into my room, no second thing I did – firstly I was absolutely amazed by the view from my room – second thing I did, was drinking a full glass of wine in one go. I was sooooooo tired. The hotel itself was just amazing. I will write about it separately and in more detail, but it does pay off to use booking.com frequently as you can stumble on some really good deals.

If I had stick to Estonian time, I would have gladly just stayed lying in the bed and admire the view, but the adventurous me ordered me to go out. Even if I can’t visit all the sights, I still need to see little bit of the city. So I dropped a half empty mobile in my pocket and went. Here is a small suggestion – on top of different credit cards you take with you to be sure that at least one of them is working, take an adapter with you as well. Of course I forgot that and had to buy new which meant that everything run out of battery at the same time and I had to prioritize what to charge first. I chose to charge the camera. I wasn’t planning to go too far anyway, just to bob around the corner to see the Magnificent Mile shopping street. Does it even make you wonder that instead of 20 minutes it took me 50 minutes to arrive to Nordstrom Rack? If you were a shopaholic you would loose your mind here. I didn’t this time, but I was tempted more than once. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss with prices like in H&M.

At one point it was enough for me, I had no power left and wanted to get back to my hotel room, like NOW. Remember me telling you about the half empty phone I took with me, which pretty much died then and there, but I really needed it as I am not the best when it comes to directions. I was trying to remember all the signs as I was walking from my hotel to Magnificent Mile, but we all know it was not going to happen. I knew the hotel was somewhere nearby, but suddenly I couldn’t get my head around in the blocks and streets. Like not at all! I found couple of places that sounded familiar, but I couldn’t remember when did I pass them or had I seen them only on the map. Wabasha, Grande, N State St looked all so right, but which way would be the right to take? I didn’t know anymore. My brain just stopped working.

It started to get dark. I didn’t know what else to do, but to step into a hotel, walk up to their computer and printer like I was staying there and print out my route in google maps. Damn it! I just passed Rock Bottoms bar and it was only a direct way to my hotel. Same was with N. State St. My hotel was on North State Street, but for some reason I was looking for North Street. Well, what can you do, let’s just find it again. I looked at the maps again … and couldn’t find the places anymore, even if I had printed the route out. I was standing at a crossing, feeling totally hopeless. “What are you looking for?” a homeless guy approached me. “Which street, which hotel?” I replied. “No problem, it’s right here, I’ll show you the way,” and we started to walk to the right direction. He was chatting very vividly: “I am your guide, Anthony, I’ve lived in Chicago for 58 years, went away but still came back. There is something about this city.” I started to recognize places, but he decided to walk me all the way to my hotel. “Now don’t look down on me, but there is a shelter around the corner where I can buy some soup, you don’t happen to have some cash on you?” I felt so bad. I would have gladly given him a fiver, but I had used my daily limit to get cash to pay for the hotel and because of the theft in Denmark last month, I had decreased all my limits. I couldn’t withdraw any more money. I kept apologizing and I sincerely would have liked to help him out, because he helped me. I doesn’t matter if he had personal interest involved or not, I couldn’t care less. I was absolutely shattered and had no will or power to have more adventures that evening. I apologized one more time. “That’s okay” was his cheerful reply, but I still felt really bad. Especially when I arrived into my room, threw my CK bag on the table and fell into my soft bed. I had another glass of wine and just admired the view. I was ashamed of myself. Me and my problems vs. problems that other people have. Homeless people were sitting in front of high street shops. I can walk pass homeless adults, but if that adult is holding a child who has this empty look in her eyes, my heart just breaks. Why do some children have so unfair childhood? Me and my problems.

In the morning I was up again at 4AM though I went to bed around 11PM. Feeling fatigue works its own ways I guess. I had no other choice but to get up and move on. I promised to get Miraculous Ladybug costume for Ida and found a place that sold it cheap. I didn’t want to risk missing my flight (which departed 5PM), but I was better of starting my day now. Knowing me. Chicago is nice, but at the minute I would rather be home with my poorly child and (probably) tired husband. Because of the time difference I get to see them only late tomorrow.

DSC01895

What to wear to the office?

Hehh, vaatasin just üks päev oma halli tiibadega pusa ja tahtsin seelikuga selga panna, aga vale pikkusega jäi. Siit videost leiab geniaalse viisi, kuidas pusa + kampsun sobituma panna. Katsetan kohe ise ka järgi.

Kriss Soonikul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju uusi ja ägedaid asju, kasutage võimalust – laupäevani allahindlus 20%

Capture.JPG

alison (1)

kris

leather (1)

Hoidke Kriss Sooniku blogil silm peal, sealt saab täiega inspiratsiooni,kuidas natuke kastist väljapoole riietuda.

13.päev: Sa tead, et oled disainipealinnas, kui…

Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

22290359_1524853767553162_838947421_n

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

22278841_1524853714219834_1938613436_n22264756_1524853724219833_750229559_n

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 22278554_1524853730886499_278975718_n.jpgIMG_3001.JPG22278813_1524853717553167_1008757552_n.jpgIMG_3010.JPGIMG_3016.JPG

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

22323032_1524853784219827_1724943306_n.jpg

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

IMG_3061.JPGIMG_3026.JPG

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla!

IMG_3037IMG_3048.JPGIMG_3043.JPGIMG_3033

Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.

 

Talken Design TILLUKE KINGILOOS

Talken Design (LINK) imelisi vineerist riiuleid teavad vist kõik, kes natukenegi Eesti disainist huvituvad või kasvõi poole kõrvaga kuulnud on. Kui me Norras need poodi seina panime, siis inimesed käisid neid põhimõtteliselt nagu muuseumieksponaate vaatamas. Uhke tunne oli öelda, et Eesti käsitöö.

Kasevineerist selgejoonelised ja lihtsa disainiga tooted on mõeldud teadlikule kliendile, kes soovib endale osta asju päriseks, hinnates kestvat ja ökoloogilist materjali. Tooted ise leiad SIIT. Valikus nii seina- kui põrandariiulid.

12112307_1646726258916761_5814934904157143870_n.jpg

Küll aga ei teadnud ma seda, et Jana ka kotte valmistab. Minu truu “märss” oli just otsad andnud ja kuigi ma olen pöördunud seljakotiusku, siis aegajalt on ikka “märssi, kuhu kogu elu mahub” ka vaja. Minu rõõm oli piiritu kui päkapikk või kärsitu jõuluvana mulle sellise pruuni nahast isendi kinkis. HAPPY!

15320410_1356139157732535_919823200_n.jpg

Sellised kotid jäid veel valikusse:

Lõpetuseks sain ma teada, et Jana valmistab ka nahast kõrvarõngaid. SELLISEID:

15304031_1356135434399574_472828806_o.jpg

No vot ja üks paar (kumba soovid) lähebki kõikide kommenteerijate vahel täna loosi. Ei midagi uhket ja kallist, kuid minu meelest äärmiselt stiilset ja kaunist. Kodumaist. Mulle meeldib selline stiil. Ja kuna mul õnnestus ära kaotada üks oma Ti Sento kõrvarõngast, st alumine osa, siis võib-olla oligi see märk, et ma olin noid juba liiga kaua kandnud, et aeg oleks (need tegelikult Idale kunagi edasikinkimiseks ostetud) rõngad kappi panna ja mõnda aega vahelduseks ka stiilne olla.

Kirjutage siis kommentaaridesse midagi (kena) ja ilusat esimest detsembrit. Meie lähme nüüd jõulutänava avamisele ja jõuluvana-rongkäiku vaatama.

17 eurot? Palju või vähe?

Nagu ma rääkisin käisin ma Idale villakombet otsides ka paar second hand poodi läbi. Ma olen oma garderoobi nii tühjaks teinud (ja antidepressantide tarbimisel peab jälgima kehakaalu, kahjuks need kipuvad kaalu tõstma), et ega mul suurt midagi enam selga panna polegi. Kui siia lisada veel killuke naiselikku edevust, et ikka tahaks ju aegajalt midagi uut, siis tulemuseks ongi see, et ma “laristasin” ära 15 eurot, aga mu kapis on mõned uued asjad, mida omavahel ja olemasolevatega kombineerida, nii et laias laastus sain ma endale päris mitu uut rõivakomplekti.

img_5264

Teksakleit: 3 eurot. Vabalt saab kanda ka pükste peal pikema pluusina.

img_5268

 

Mulle sellised teksakitlid meeldivad. Need on praktilised ja sobivad igal aastaajal kanda. Sellel konkreetsel oleks võinud veel pikad varrukad ka olla, siis oleks täiega rahul.

IMG_5279.JPG

Hall kampsun: 3 eurot.

IMG_5274.JPG

Must seelik: 3 eurot

IMG_5281.JPG

Linane seelik: 3 eurot, topp ja nahast käekott varasemad second hand leiud, mõlemad 1 eur

IMG_5283.JPG

Saapad: kolm eurot

IMG_5292.JPG

Ma ei teagi nüüd, saab seda siis laristamiseks või raha kokku hoidmiseks nimetada, kuid mina kutsun küll kõiki üles taaskasutusele. Taaskasutusel on ikka päris palju plusse kiirmoe ees. Omanäolisus ja väiksem ökoloogiline jalajälg vaid kaks neist;)