Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Ma olen üsna kindel, et seda pealkirja olen ma jaanipäevapostitusteks kasutanud vähemalt aastaid viis, aga tundub, et mõni traditsioon on tulnud selleks, et jääda, siis nii jääb ka selle pealkirjaga. Traditsioon. Meil oli sel aastal plaan veeta jaaniõhtu kodulähedal, aga selgus, et vaikimisi olid kõik veendunud, et oleme Pranglis ja olid arvestanud, nii et kus sa siis ikka reetur oled ja ei lähe. Traditsioon. Mõeldud- tehtud.

Postipaadile astudes tuli mulle millegi pärast meelde esimene kord kui selle tillukese sinise paadiga Prangli poole asusime. Nagu te teate kardan ma merd ja laevasõitu, ma kartsin vanasti isegi Rootsi laevaga sõitu (või noh eks ma kardan tibake siiani, aga kunagi kui väikese tormiga Idal hirm oli, käis mul mingi klõps läbi, et ma ei tohi oma hirmu lapsele näidata ja sellest ajast suudan ma enam-vähem hakkama saada paadisõiduga. Kuigi…järgmise päeva tormiga ei oleks ma merele tahtnud jääda, aga sinna me veel jõuame). Ma kartsin too esimene kord paadisõitu “Helgega” metsikult, nüüd aga tuli kuidagi soe ja hea tunne sellele paadile astuda. Kui te olete kapten Iivarit näinud, siis te mõistate miks, ta on minu jaoks Prangli nägu – soe, heatahtlik, lõbus ja töökas.

Muidugi olen mina võrreldes Mareki ja Idaga ikka täielik turist, aga ka saarele jõudes tunned end omamoodi juba nagu teises kodus. Ilmselt jällegi pole asi mitte niivõrd palju saares, vaid nendes inimestes, kes sind vastu tulevad võtma. Ma ei ole neid kunagi näinud tülpinuna või tüdinuna, et issake, jälle need nö turistid platsis, vaid nad viitsivad aastast aastasse kostitada meid kohaliku gurmee ja romantikaga. See on selline luksus, mida sõnadega edasi anda on raske, pildid ehk annavad aimu, aga kogemus on selline, mille eest oled lihtsalt siiralt tänulik, et sellised inimesed ja selline paik meie elus on.

Esimene valge öö sai rahulikult hommikusse saadetud. Algas teine päev. Palju situatsioonikoomikat ja omavahelist lõõpimist, mida edasi ei ole mõtet kirjutada, sest situatsioonikoomika võlu ongi just seal ja tolles hetkes, tekivad omad siseringi naljad, mis veel hiljemgi naerma ajavad, aga vaid neid, kes kohal olid. Naersime nende üle, kes jagasid oma vihmaste jaanipidude pilte, sest meil oli põrgukuumus ja ainus jahutav koht oli meri. Ja isegi meri oli soe! Korraga hakkasid ootamatult merelt pilved kogunema. “Ei, need ei tule, ei need siia ei jõua!” võtsime me asja rahulikult, kuniks pilved ikkagi ääretu kiirusega hakkasid meieni jõudma . Kiirelt jooksime me autode poole, et minna päästma lahti jäetud telke ja lauale jäetud sööke. Pilved liikusid nii kiiresti, et ma päriselt ei ole sellist asja varem näinud. Nagu filmis.

Suur osa telkidest sai päästetud, asjad kiiresti tuppa tõstetud. Vaid üks telk ununes lahti ja selles oleks saanud magada nagu vesivoodis. Algas tõeline torm ja sadu. Samal ajal kui meie olime soojas toas ja lapsed nautisid õues vihmatantsu, olid meie sõbrad, kes oma jahiga Prangli poole liikusid, jäänud just selle kõige suurema tormi kätte. Aidi jõudsis ühest rahulikumast hetkest pildi teha. Vot selle tormiga ma merele olla ei oleks tahtnud.

Ja see polnud veel kõik. Eks me ikka muretsesime nende pärast ja kui Elari lõpuks helistas oli meil kõikidel hea meel, et nüüd on nad sadamas, aga nii lihtsalt ei läinud. Neil läks sadama lähedal mootor katki ja nii ei saanud nad ka sadamasse sisse sõita, sest tuul oleks nad vastu kive võinud visata. Nii kaua kuni Marek ja teised nö päästepaadi korraldasid, triivisid nad kai lähedal. Mina ei ole eriline meremees, ma ei tea paatidest midagi, aga mõnda asja ma siiski tean ja eeldan, et vähemalt inimesed, kes paatidega sõidavad, teavad ka kokkulepitud signaale, mida teatud olukordades merel kasutada. Noh näiteks kui oled hädas, siis lehvitad käsi enam-vähem nagu alloleval pildil. Aga selle asemel, et aidata, lehvitasid oma paatidel-kaatritel samal ajal sadamast välja sõitnud inimesed neile lõbusalt ja soovisid head jaani. Kujutan ette seda tunnet kui oled väsinud, külmunud ja soovid abi, aga inimesed vaid lehvitavad sulle sõbralikult ja teevad pilti.

Igatahes. Torm jäi järele. Sõbrad said kenasti merelt ära. Algas jaaniõhtu. Romantiline ja lõbus, koos üleväsinud lastega, keda peomeeleolus vanemad üritasid maha raputada. Meil on alati lapsehoidja olemas seal, kes lapsed kokku korjab ja neid katseldab kui vaja, jaanipäeval olime me nõus isegi kolmekordse taksiga – ehk tavapärase 15 euro eest oleks pidanud välja käima 45 eurot, aga Hannes on seda igati väärt ka. Jälle üks hetk, kus ma korraks saan aru, et ma olen ikka täitsa vana, on see, kui ma vaatan vanu pilte, kus me alles esimesed korrad Pranglis käisime ja väike Hannes meil jalus siblis ja lollusi tegi, aga nüüd on tast kasvanud suur ja arukas poiss, kes on nõus mudilasi kantseldama. Aga seekord ei olnud mudilased nõus. Vähemalt Ida pani salaja plehku. Ootas kuniks Hannes wc-sse läks, pani jope selga ja tahtis tagasi peole tulla. Õnneks jõudis ta vaid maja ette, aga minu suur pidu sel hetkel lõppeski. Läksin tagasi majja. Ega ma ei kurda, seltskond oli ka majas tore, juttu jätkus kauemaks, nalja sai, lapsed jäid ka magama lõpuks ja siis tuli korraga jonn peale, et mis mõttes Marek jäi peole ja mina last hoidma. Prangli on üks väheseid kohti, kus noored, ikka meist 20-25 aastat nooremad, meid ka noortena (kasvõi viisakusest) võtavad ja ma oleks ka tahtnud nende noortega juttu ajada. Selle asemel olin ma lapsehoidja. Ja üle mitme-setme aasta läksime me Marekiga korraks lausa nii tülli, et ma tahtsin talle punase veini klaasiga virutada kui ta lõpuks ka kohale jõudis. Hommikuks oli muidugi naljakas ja jällegi juttu jätkus kauemaks. Kes teab, võib olla me oleks kauem nö kakelnud, aga kodutee Praagale oli üüüüüüsna pikk kui jalgsi minna, nii et selle peale jõudis mu viha lahtuda, pealegi oli natukene romantiline ka varahommikul läbi metsa (ja sääskede) lapse ja mehega kodupoole jalutada.

Jaanipeost veel nii palju, et lassikaline köievedu, kus omadele nii kaasa elada, et häält ka ei olnud, sai ka ikka tehtud. Romantilised pildid lõkkest ja päikeseloojangust ka, aga neid te olete vist juba küllalt näinud.

Üks traditsioon on veel, et igal jaanipäeval on meil seltskonnas vähemalt kaks Kaisat. Seekord oli üks nö minu Kaisa ja üks nende Kaisa. Aga vähemalt olid Kaisad esindatud. Et ei pea muretsema, et kui üks Kaisa jääb Soome, et siis on Kaisatu jaanipäev. Nope. Ei ole.

Minu Kaisa on mu sõbranna tütar. Või mu sõbranna ja mu klassivenna tütar. Teate ju küll seda klassivenda, kes mul keskkoolis üks parimaid sõpru oli. Aga nüüd on saanud temast ühe mu parima sõbranna mees. St nad on abielus olnud sada aastat, kuid oli mu klassivend ja tema naine, aga siis kaardid pöördusid ja tema naistest sai mu sõbranna ja noh see klassivend…tema käib sõbrannaga kaasa, mis sa ikka temaga teed. Ei, ei, ma ei taha öelda, et ta mulle ei meeldi, meeldib küll, nad on oma perega mu lemmikpere (peale mu enda oma),aga see klassivend ei jäta kunagi kasutamata hetke, et mulle meelde tuletada mu keskkooliaegseid “high lighte” ja muudkui norib mu kallal. Ma annan endast ka parima, et vastu teha, aga millegi pärast on tal minust rohkem blonde hetki meenutada. Ütleb vist ühtteist minu kohta?

Seekord üritas ta kasulik ka olla ja mulle panoraampildistamist õpetada. Nohhhh…ma andsin endast parima, aga minu piltidele jäid inimesed siiski kas kahe pea või nelja käega. Ma pean veel harjutama, et järgmisel jaanipäeval hiilata.

Tahtsin korraks juba kilgata, et sellele pildile said kõik ja polegi keegi kahekordne, aga siis tuli meelde, et selle pildi tegi ka Elari ise🤷‍♀️

Tavaliselt meeldib mulle ikka nendes jaanipäeva postitustes teiste üle naerda. Ja eks ma oleks sel aastal ka seda teinud, sest nii Mareki kui teiste suust tuli sama kustumatuid tsitaate nagu “siin köögis koristan mina”, aga…selle jaanipäeva trumpasin ma ise üle ja pean lõpetama enda üle naermisega. Me olime rannas ja sõbrad tahtsid oma autoga järele tulla, aga võtmed olid kadunud. pool saart otsiti läbi, kodud tõmmati tagurpidi, rannas kõik arutasid, kuhu nad need võtmed pistsid, mina kuulasin kõike pealt ja mõtlesin, et nojah ega süvenenud rohkem. Kui me siis tagasi majja jõudsime ütles üks sõber mulle “aitäh, sul on meile vist midagi anda”. Ma ei saanud midagi aru. Selgus, et võtmed olid minu teksade taskus. Hea, et kellelegi see meelde tuli, enne kui me mandrile jõudsime. Minul see meeles ei olnud, et ma nende võtmed ära oleksin võtnud. Uups. Võib ka nii minna, et mõnda pisiasja lihtsalt ei mäleta. Järgmisel aastal on vähemalt teada, et kui midagi on kadunud, siis esmalt tasub minu taskudest vaadata. Huvitav, kas mul on midagi viga, sest ka töö juures leitakse tihti kadunud asjad just minu laualt. Ja ma ise ei mäleta…

Igatahes. Aitäh, Prangli, järjekordse meeleoluka jaanipäeva eest. Järgmisel aastal peitke oma autovõtmed minu eest ära!

Napsie suvepidu

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.

Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.

Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.

Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?

Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.

Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…

Kuidas ma enam kunagi üllatussünnipäeva ei korralda. Vist. Või siiski.

Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada,  Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad.  Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas  Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.

See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.

Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.

Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?

Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.

Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.

Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine  keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit.  Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.

Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus  üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.

Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.

dsc03055dsc03058dsc03063dsc03066dsc03099

Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!

Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!

Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.

 

Laske lastel lapsed olla!

Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa  oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.

Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad.  Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:

Ronige-selle-puu-otsa-768x576.png

Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.

Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat,  selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht.  Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.

Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.

Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.

*muidugi ma üldistan

**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.

Parim maa Eestimaal? Muidugi Lottemaa!

Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.

Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab.  Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.

Kohtume 2019 suvel!

DSC02686DSC02692DSC02693DSC02694DSC02702DSC02708DSC02712DSC02722DSC02724DSC02727DSC02730DSC02738DSC02743DSC02746DSC02747DSC02749DSC02751DSC02752DSC02763DSC02767

Võ mošete nas fotografirovat

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

DSC02579.JPGDSC02484DSC02492DSC02498DSC02502DSC02508DSC02523DSC02527DSC02534DSC02537DSC02544DSC02568DSC02551DSC02576DSC02553DSC02558DSC02584DSC02592DSC02593DSC02602DSC02604DSC02605DSC02611DSC02612DSC02618DSC02623DSC02628DSC02625DSC02630DSC02634

Ratas, millel on lugu rääkida

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.

 

 

Kas nad kondoomist ei ole midagi kuulnud?

Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!

Miks Eesti lapsed nii haiged on?

Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?

Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.

Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.

Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.

Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta  ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?

Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.

IMG_5104.JPG