300 kilomeetrit, kassipojad ja päikeseloojang

Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.

Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.

Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!

Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.

Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.

Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?

Uute kohtumisteni!

Ida-eurooplane

Võib-olla olete te juba aru saanud, et me oleme üle saja tuhande aasta Idaga koos Rootsis. Tegelikult on ilgelt tore, ma olen nii ammu tundnud puudust sellest, et saaks liikuma ja ka oma kliente lõpuks näost näha, see on alati olnud osa minu elust ja nüüd 2020 aasta algusest on see olnud ära lõigatud. Ma olen end justkui vangis (piltlikult ofc) tundnud. Samas pahandan ma alati natuke kui keegi arvab, et lähetused eriline lõbu, ei, see ei ole lõbureis kunagi – see on hullumeelne planeerimine ja kui tahad lisaks sellele ka natuke sihtkohta näha (mida ma alati tahan), siis lisandub sellele ka väsimus. Aga ma ei kurda. Üldiselt. Sest 99% klientidest on kõike seda väärt. Täna ma siiski tahan end natuke välja elada. Selle 1% peal. Sest, andke mulle andeks, mu ebaprofessionaalsus, aga tegu oli täis tropiga.

Kui sõita on kokku ca 1500 kilomeetrit kolme päevaga, siis üsna palju on vaja täpselt planeerida. Ma ei ole muidu kuigi täpne inimene, aga sellistes asjades meeldib mulle ajaliselt paika panna, kui kaua kuhugi sõit võtab, kaua kohtumine kesta võiks, lisada sinna ummikud ja valesti sõitmised ning muudatused ei ole väga teretulnud, need löövad ajakava sassi. Aga siis on kaalul üsna suur projekt. Klient ütleb, et kuule, ma olen tegelikult hoopis teises linnas, kuid oled jätkuvalt teretulnud. Muidugi muudad sa graafikut käigu pealt. Pakud välja sobiva aja. See ei sobi, see eest terve ülejäänud päev sobib. Pean tunnistama, et minu Rootsi geograafia tundmine ei ole edasijõudnu tasemel, kuid kiire guugeldamine ja väike arvutus paneb paika, et peaks sobima küll. Et aega kokku hoida, broneerin viimasel hetkel ööbimise tema linnas. Seda enam, et tegelikult olin ma sõidust väsinud juba ja see oli nö sobivas kohas poolel maal. Just see hetk kui ma olen broneeringu kinnitanud (no refund), vastab ta, et tead sry, aga midagi tuli ette ja üldse ei sobigi enam kohtuda. Vannun teda omaette maapõhja, ent ei jäta jonni. Kirjutan hilisõhtul, et nägin ta meili alles praegu ja kuna olen juba tema linnas, siis tulen hommikul ikkagi läbi (lisan veel väikese vale, et olen seal linnas terve päeva). Hommiku saabudes olen ma kontoriukse taga, alumisel korrusel vastuvõtus pole kedagi, uksel on vaid silt, et Covidi pärast võtke ühendust selle inimesega, kelle juurde tulite. Kui te arvate, et ta vastas telefonile, siis te eksite. Nii ma seal siis vihmas ja tuules nagu faking ida-eurooplane oma kataloogi ja “Kalevipoja” šokolaadiga seisingi. Ei saanud sisse uksest ei aknast. Ma olen pahane. Et tegin muudatuse ja olen nii põhimõtteliselt kaks tundi sõiduaega kaotanud, sest vaadake kaarti. Minu marsruut nägi ette Malmö – Göteborg ja sinna vahele jäävad kliendid, kuid tänu sellele, et tegu oli suuuuuure projektiga jäin ma poolele teele (Falkenbergi) ning vahet ei oleks olnud kumma linna ma oleks enne võtnud järgmiseks. Malmö või Göteborgi, ikka pidanuks ma topelt sõitma. Millest pole midagi, kui kohtumine poolel teel oleks toimunud. “Tutkit vanka,” oleks mu tädi Helju selle peale öelnud.

Öelge, et teid ei ajaks selline suhtumine vihale. Tõesti nagu minu aeg ei maksaks mitte midagi. Ma olin nii pettunud.

Ma oleks muidugi sada korda rohkem pettunud kui huupi valitud ööbimiskoht ei oleks eelmisel õhtul pakkunud megapositiivseid emotsioone. Järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. See tegi tuju heaks.

Igatahes 456 kilomeetrit hiljem, Malmös käidud nagu naksti, peaaegu peatusi tegemata (burgeritest ja friikatest on mul nüüd tõesti kõrini, aga Idaga reisides, kus ikkagi vaja aja peale liikuda, on Hess ja Mäk olnud kõige lihtsam vastupanutee, mhm, ei ole tervislik, jaajaaa), oleme me Göteborgis. Hotellini on jäänud 4,4 kilomeetrit. Ummikute tõttu liigume me seda vahemaad umbes 27 minutit. Oleks see siis veel kõik. Hotell on täpselt südalinnas, kus on lisaks ummikutele ratturid, sada kaheksakümend siia-sinna sõitvat trammiliini ja parkida tuleb eemal olevasse parkimismajja. Teeme hotelli ümber autiiru, sest selgub, et parkimismaja poole ei saa keerata. Eeldan, et teen midagi ise valesti ja teeme sama tiiru uuesti. Jõuame hotelli ette, paremale, parkimismaja juurde keerata ei saa (nüüdseks olen veendunud, et sinna ei saagi seda teed pidi, mida Waze pakub) ja läheme kolmandale katsele. Näen juba, et Waze juhendab mind sama teed tagasi. Kasutan google maps´i – ka see juhendab samasse kohta. Otsustan neid ninapidi vedada ja teen suurema tiiru. Parkimismajani jõudmiseks näitab nüüd aega 30 minutit. Kuna ma sama teed olin juba neli korda sõitnud, teades, et see ei vii kuhugi, keeran ma umbes esimese lähima parkimismaja poole. Pargin auto ära ja hakkame minema hotelli poole.

Aga kuidas parkimist alustada? Mina ei tea, paljud teised ka ei tea. Seisame seal nagu lollid ja saame kelleltki targemalt teada, et äpp on vaja tõmmata. Tõmban äpi, lisan kõik andmed ja saan teada, et f…ng error, ma ei saa oma autot parkima panna. Mul on kõigest nii kopp ees, et otsustan, et lähme kõigepealt hotellituppa. Luban Idale, et lähme külastame hotellis olevat väikest basseini ja siis ma lähen tegelen selle parkimisega edasi. Infotelefon, kuhu ma helistan, muidugi ei tööta enam, sest “tööpäev on läbi”, “helistage 830 ja 1600 vahel”. Mu vererõhk tõuseb. 8.30 pean ma juba teel olema ja kell neli püüdsin ma end sisse murda hotelli poolt soovitatud parkimismajja, mis ei ole töökorras hetkel!

Me läheme “spaasse”, mis on minubassein ja kaks sauna. Muidugi ei saa me sisse. Läheme tagasi vastuvõttu. “Kas te broneerisite bookingu kaudu,” küsib töötaja. Selgub, et see pole hinna sees sellisel juhul. No neh, oligi imelik, et nii odav hind oli (ma seekord valisin puhtalt hinna järgi). Pahandan natuke ja ütlen, et pole vahet, maksan juurde. Mhm, see sobib. “Me teeme siis lapsele selle tasuta,” tuleb ta kenasti vastu ja ma olen korraks rahul ning kogu selle tiirutamise parkimismaja ümber unustanud. “Aga, on üks AGA,” lisab töötaja, “peale kella kuut lapsed enam sinna minna ei või.” Kell on 18.03. Ja ma plahvatan. Ma ütlen välja kõik, mida ma arvan. Et ma oleks kohal olnud juba kell viis kui ma poleks olematut parimismaja otsinud ja mis mõttes enam ei saa. Alguses on töötaja niisama viisakas ja kaastundlik, et noh ikka juhtub, Ida ütleb mulle, et lähme ära, aga ma olen väsinud, vihane ja nüüd tahan ise ka korraks sinna sauna saada. Viis minutit hiljem saame me “spaa” kaardi. Tasuta. Tunnistan, et peale pikka sõitu kulus see endalegi ära. Olen veel auto pärast närvis, sest mul ei ole aimugi, kuidas me selle hommikul kätte saame ja mul ei ole aega. Laevale jõudmine on paika pandud kella pealt. Meil on viis tundi sõita ja üks kohtumine veel vaja ära teha. Selle pidin ma oma plaanivälise külastuse pärast homsesse hommikusse jätma. Kalkuleerisin. Peaks jõudma. Kui ma Stockholmis valesti ei sõida ja megaummikutesse ei satu (hmm, kell neli õhtul?). Igatahes olen ma korraks täitsa lõõgastunud. Pool tundi hiljem lähen ma uuesti vastuvõttu. Töötaja vaatab mind hirmunult. “Tulin rahus,” ütlen ma, “tahtsin vaid tänada, et meid siiski spaasse lasite ja vabandada, et vihane olin.” Ta vastab, et saab aru. Läheme sõpradena laiali. Vähemalt on lootus, et keegi ei sülita mu hommikukohvi sisse. Koroonareeglid on hotellides üsna karmid, st et ei jaluta ise mööda söögikohta ringi, vaid ootad, millal toit ja kohv lauda tuuakse.

“Lähme nüüd vaatame, kas me saame selle auto ka kuidagi kätte,” ütlen ma Idale. Mul on mõte, et tagurdan sealt välja tagasi, st kaamerani, kus väidetavalt peaks mu auto number jäädvustatama, aga mida justkui ei juhtunud, sest parkimisautomaat sellist numbrit ei tuvastanud hiljem. See on kolm korrust tagurdamist. Te ju lugesite Facebookist, milline manööverdaja ma olen. Ida ütleb, et ma olen hull, et seda me küll ei tee. Otsustan veel kord parkimismasinaga õnne proovida. Ehk õnnestub parkimist lõpetada. Oh, seda õnne, auto number on tuvastatud. Tühistan tehingu, las pargib homseni edasi. Vähemalt ma loodan, et tühistasin. Jalutame tagasi hotelli ja võtame teepealt ühe võileiva. Göteborgist jääb mulle seekord meelde sada trammi ja segane parkimissüsteem.

Aastaid sada tagasi jalutasin ma südaööl oma kohvriga hotelli poole. Ilma gps-ita. Paberkaardiga. Arvake, kuidas see läks. Hotelli ma siiski jõudsin.

Nüüd on over ja out. Kui saab magada. Meie toa aken on katki, st et see logiseb, käib tuue käes edasi-tagasi ja tuul viliseb. Korter asub viimasel, seitsmendal korrusel, ma näen aknast teisi Göteborgi katuseid. Natuke tunne on nagu vaene kunstnik oma katusekorteris. AInult, et veini ja kuivand leiba pole. On vaid magav laps ja liiga varaseks helisema pandud telefon.

We are fucked!

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

36778599_10212529955872542_5979524448120733696_n.jpg

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me  oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes  in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud.  “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

36751515_1806214189417117_4529268722753339392_n36873935_1806214379417098_98153772378750976_n36763417_10212529958512608_3719435184345448448_n

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

36758176_1806214246083778_49307117911277568_n36736098_10212529956912568_1690530833154179072_n36780760_10160568801795427_6983034103608115200_n

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas.  Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Sekspoed & veinibaarid

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

123

Kopenhaagen läbi akende ja muidu

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks Kopenhaagenis, ent lennujaamast kaugemale ei olnud ma kuni eelmise aastani jõudnud. Muidugi mulle meeldib Kopenhaagen. See on elav ja mõnusa vaibiga erinevalt Oslost (ja Norrast), mis on kuninglikult bürokraatlik. Oma veidruste ja eripäradega.

Liiklus ja parkimine. Kas te teate kui väsitav on võõras linnas jälgida liikluses gps´i, teed, foore, teisi autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid? Eriti jalgrattureid, kellega ma muidu liikluses nii väga kokku ei puutu. Kui esimesed kaks korda Taanit külastades oli mul kogu aeg tunne, et kohe kohe ajan ma mõne jalgratturi alla, siis seekord on mul see tunne olnud vaid kaks korda. Kiskus juba hämaraks ja jumala eest ma nägin hullu vaeva, et aru saada, mis on teise auto tulede peegeldus, poodide peegeldused, tänavavalguslambid või jalgratturite tulukesed. Läks hästi. Kesklinnas auto parkimine ja parkimiskoha leidmine on teine omaette ooper. “You have reached your destination” kisendab Waze. Jaajah, tore, aga parkida – kuhu? Ja hakkad parkimiskohta otsima. Parkimismaja. Mis liiga kaugel ei oleks. Täna õhtul kui mu ainus mõte oli, et jõuaks juba hotelli (mul oli ka ilge pissihäda) tiirutasin ma üle poole tunni ümber hotelli, et mõni parkimiskoht leida. Leidsin lõpuks Waze abiga parkla. Hakkasin tasuma, summaks oli juba 365 DKK, aga parkimiseajaks vaid 12 tundi. Mul on vaja 48 tundi parkida. Leidsin teise parkla. 365 DKK 24H. Sähh sulle siis soodsat hotelli kokkuvõttes.

Hotellid on Kopenhaagenis üldse teistsugused. Suur osa mõistliku hinnaga hotellidest on shared bathroomiga ja/või ilma hommikusöögita. Hotellid asuvad justkui kortermajades ning tuppa tuleb ronida mööda kitsukest koridori ja taevatreppi. H.C.Anderseni “Lumekuninganna” ja katusekorterisse viiv nagisev trepp tuli meelde kui me eile jälle mööda kitsukest treppi kuhugi ronisime. Hotell ei tundunud paljulubav, kartsin, et pildid valetasid. Õnneks ei valetanud. Tuba oli väga kena, puhas ja ruumikas, jagatud vannituba samuti puhas, hommikusöök hinna sees ja ökoloogiline, teenindus lausa oivaline, asukoht samuti. Mitte et ma Kopenhaagenit tunneks või linnaosadest aru saaks, aga see Østerbrol asuv Hotel Rye asus paljude (Google soovituste järgi) heade toidukohtade ja vaatamisväärsuste vahetus läheduses.

full_hotel-rye-stue_1479655644.jpg27583482_1636315499740321_1442416035_n.jpg

Eile õhtul oli meil üks ärikohtumine. Ei tahtnud niisama nurgapealsesse “Tyrkisk kebabi” kutsuda oma äripartnerit ja guugeldades leidsin ma imearmsa veinibaari meie hotellist 600m kaugusel. Aasta ema võttis oma lapsekese veinibaari kaasa, mis teha, kui töö on selline…Kui siiakanti satute ja otsite mõnusat väikest kohta, kus midagi näksida/veini juua/juttu ajada, siis ma satun La Esquinas laud broneerida. VÄGA sümpaatne koht. Muidugi usun ma, et Kopenhaagen on täis armsaid ja vahvaid kohakesi, ent see oli üks mõnus leid, mida julgen soovitada.

27496732_1636315519740319_510334371_n27496544_1636315543073650_2068675012_n27583789_1636315526406985_252997659_n

Kuna meie Kopenhaageni peatus osutus ootamatult kaks päeva pikemaks, siis ma oleksin vabalt samasse hotelli edasi jäänud, aga (Kopenhaageni Fashion Week tõttu) oli suurem osa hotelle, sh ka seesama täielikult bookitud. Ma proovisin airb´n´b-d, bookisin isegi ühe majakese Kopenhaagenist väljas, ent ei saanud kinnitust, nii olime me Idaga veel lõuna ajal hotellita, sest ega siin midagi suurt valida polnud. Tahtsin hommikusööki ja oma vannituba (peale nelja päeva võõrastega vannitoa jagamise tahtsin ma nö oma privaatruumi), aga 300 eurot öö eest ka maksta ei tahtnud, kahe öö eest ka mitte. Tegin järeleandmise. Loobusin hommikusöögist ja sain Bookingust vaat et viimase (kaks ööd) alla 200 eur maksva hotellitoa. Ei kurda. Olin täna tuppa jõudes nii väsinud, et ei viitsinud väga uurida, kus kandis see asub, aga autoga siia sõites tundus täitsa kihvt kant olema. Palju toidukohti ja mõnus melu. Mitte et kumbki mind väga huvitaks hetkel, aga lihtsalt FYI. Meie ostsime Lidlist juustu ja croissante ning õunamahla. Vaatamisväärsused…Mu jalad ei kannaks mind isegi kui ma oleks tahtnud kuhugi liikuda. Täna sai vihmases Kopenhaagenis piisavalt ringi joostud ja Idat süles tassitud, et kiiremini saaks.

27497337_1636315549740316_1307105282_n.jpg

Aknad. Istusime eile Idaga hotellitoa aknalaua ja kugistasime burgerit ning salatit süüa, teisel pool tänavat oli suurte akendega elumaja. Kellelgi ei olnud kardinaid ees. Peale tööpäeva lõppu hakkasid majas üksteise järel tuled põlema minema. Ühes korteris oli näha, kuidas naine köögis askeldas, teises korteris tantsis keegi, kolmandas mängis pere lapsega, neljandas istus noor naine oma rüperaali taga, viiendas…Ei, me ei jälginud otseselt kedagi, majad lihtsalt olid nii lähestikku, nii suurte akende ja ilma igasuguste kardinateta, et see lihtsalt torkas silma. Ka õhtul veinibaari jalutades möödusime me elamutest, kus kusagil polnud akendel kardinaid ees.

Täna (teise hotelli) tuppa jõudes ootas meid ees peaaegu sama vaade. Suured aknad, lähestikku majad ja ei mingeid kardinaid. Ühes korteris vaatas nokamütsiga noor mees arvutist midagi, teises korteris hüpitas pereisa jonnivat beebit, samal ajal kui ema mängis teise lapsega, hetk hiljem tulid neil külalised. Mina tõmbasin mingi hetk kardinad ette, sest…no ma ei taha pesuväel kõigi nähes ringi käia.  Taanlased võib olla käivad, ma ei tea, mul olid ju kardinad ees ja ma ei hakanud piiluma kardinate vahelt, kas on poolpaljaid taanlasi näha või mitte.

Kas ma eksin kui ma ütlen, et taanlastele vist üldse ei meeldi kardinad? Millegi pärast tuleb mulle justkui meelde, et ma oleks Mae Lenderi “Minu Taanist” midagi sellist lugenud ka?

Juhuslikult sattusime me oma reisi ajastama Kopenhaageni Fashion Week ajale. Pole siis ime, et linn on eriti moodi ja tegevusi täis. Meid ootavad Idaga homme mõned põnevad kohtumised. Ausalt on viimase kuue päeva tempo olnud nii hull, et ma loodan, et ehk on meil homme aega natukene vabamalt võtta ja natuke kasvõi linna peal jalutada. Kopenhaagenil on ikka nii paganama palju pakkuda!

27591670_1636315559740315_1056703048_n.jpg

Mulle tohutult meeldib selline eluviis (nii kaua kuni ma jaksan, ega lõpmatuseni ei jõua mööda ilma ringi rallida ja kohvri otsas ning autos elada), ainus miinus on see, et mehest hakkad nagu puudust tundma. Kodus on teine oma lobisemisega vahel nii tüütu, aga niimoodi distantsilt on teine ikka õudselt armas. Kuigi ma kujutan ette, et ta tapab mind oma jutuvadaga ära kui ma koju tulen. Mu sõbranna (kes Marekiga koos töötab) juba ütles, et tulge ometi koju, ma enam ei jaksa teda kuulata:D

 

 

Täiuslik hotellielu

Kuu aega tagasi avastasin ma Oslo lähistel metsas pärli. Kui mul seekord oli vaja Oslos ööbida kolm ööd, siis ei olnud kahtlustki, kus ööbida. Loomulikult samas kohas. Esiteks on kolm päeva steriilses hotellitoas nelja seina vahel lihtsalt ahistav, teiseks selle selle hotelli hämmastavalt rahakotisõbralik hind, kolmandaks on selles väikeses bed and breakfastis kodune tunne, neljandaks väga maitsev toit ja viiendaks ning ehk kõige olulisemaks  erakordselt meeldivad võõrustajad. Per Erik ja Rosmary on natukene nagu karakterid mõnest vanast Prantsuse filmist – šikid ja elegantsed.

Olgugi, et võõrustajad olid seekord haiged – ühel kerge külmetus ja teine oli just südamerikkega haiglast tulnud, ei lasknud nad latti alla. Me küll püüdsime aidata ja uurisime, kas on midagi, mida me teha saame, kuid võõrustajad jäid endale kindlaks. Nende külalistel peab olema nende juures nii hea, et nad tahavad tagasi tulla. Nii valmis ilma hinnaalanduseta õhtul võrratu guljašš ning hommikusöögilaud oli värsketest hõrgutistest lookas.

Suhtlus nendega lihtne ja soe nagu ka eelmine kord. Seekord oli meiega enamuse ajast ka nende 12-aastane tütrepoeg Gregory ja nii nagu vanavanemad oli ka lapselaps nagu teisest maailmast. Teda huvitas Ida-Euroopa kirjandus, ta teadis maailma ajaloost ja poliitikast kui meie ning reisi lõpuks teadis ta Jaan Krossi kohta rohkem kui meie. Ausõna.

Gjedsjø Gaard on muinasjutuline. Ma loodan, et mul on põhjust sinna varsti tagasi minna. Kui muidugi tuba saab. Nende maja on kogu aeg broneeritud. Ja ma ei imesta, miks. Huvitav, kas kõik külalised hindavad neid inimesi, detaile, lugusid? Mulle igatahes on see koht ja need inimesed nii hinge pugenud.

IMG_5027IMG_5031IMG_4985IMG_4988IMG_4993IMG_5001IMG_5004IMG_5007IMG_5015IMG_5021IMG_5032IMG_5033IMG_5034IMG_5040IMG_5042IMG_5043IMG_5051IMG_5054IMG_5056IMG_5068IMG_5013

Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi peatust teha, sõitsin otse välja Skisse. Tegin vaid nii palju paar pausi, et hotell leida, sest korraga tundsin ma, et olen liiga väsinud Lillehammeri ja Oslo vahel uhamiseks.

Mina ei oleks ju mina kui mu telefon ei oleks „õigel” hetkel tühjaks saamas olnud. Mul OLI autolaadija kaasas, ekstra veel võtsin sellisteks olukordadeks, AGA ma ei suutnud seda leida. Ühesõnaga 10% akut ja missioon leida soodne ööbimine. Viimane osutus võimatuks, sest kõik hotellid olid üle 120 euro öö. Nii palju ma maksta ei tahtnud. Kui ma aga lõpuks Skisse jõudsin, telefoni aku täiesti tühi oli ja ainus hotell, mida ma teadsin, oli Thon hotell, siis pigistasin ma hambad kokku ja maksin toa eest soovitud hinna, liiga palju if you ask me.

Järgmise päeva suhtes olin ma sama dilemma ees – kas sõita edasi-tagasi Lillehammerisse või leida soodne ööbimiskoht Ski lähedal. Lappasin booking.com lehel ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma bookingu ära.

Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju vale pööret. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, teretulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.

Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.

Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini),kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

IMG_3875.JPG

Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.

TÂPSELT selline on minu unistuste maja!

IMG_3803IMG_3814IMG_3821IMG_3872IMG_3842IMG_3865.JPG

Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

IMG_3836.JPG

Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele pärisrestoranidele.

IMG_3893.JPG

Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstream teadmised just need, mis kohale jõuavad.Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja läbi, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.

Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

IMG_3807.JPG

Kokkusattumus ehh, et ta oskas mulle anda vihjeid, mida Norra turul tegema peaks ja teha võiks. Ja ausalt, te ei kujuta ette, kuidas mul hakkasid peas pildid jooksma erinevatest kampaaniatest. (PS: Norras tegutsevad fotograafid, jumestajad, stilistid jne palun andke endast märku!) Peaosas võrratult naiselik Mouchy Rosmarie.

„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?

Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud. Thin hotel versus see kogemus. Ma vist ei pea kirjutama, kumma ma iga kell uuesti valiks. Kuigi, Thon hotellile peab samuti au andma väga hea hommikusöögivaliku eest. Üks parimaid, mida ma suurtes hotellides saanud olen. Lihtsalt olles ööbinud hotellides nii palju, olen ma hakanud hindama hoopis teistuguseid ööbimiskohti ja kogemusi. Personaalsemaid. Suured kohad üllatavad harva.

Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.

Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.

IMG_3861

PS: “See on mu perekonnapilt,” tutvustas Per Erik mulle oma diivanipatju, “koerad ja veinipudelid.”

Oslo hotellid

Minult küsitakse ikka soodsaid hotelle Norras ööbimiseks, panin seepärast mõned oma lemmikud kirja.

1. Citybox hotell. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt korralik hotell otse Oslo südalinnas, viie minuti kaugusel raudteejaamast. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid seda saab juurde osta samas majas asuvast kohvikust. Ideaalse asukohaga, kui reisite autota. Auto parkimine Oslo kesklinnas ei ole just kõige lihtsam.  Paljud tuntumad vaatamisväärsused – ooperimaja, kuningaloss, parlament ja peatänav Karl Johan – on sõna otseses mõttes kohe ukse taga.

Olen selles hotellis paar korda ööbinud kui olen pidanud varahommikuse rongiga Stockholmi edasi sõitma ja selles mõttes on see hotell lausa geniaalse asukohaga. Ei pea poole öö ajal ärkama või unise peaga ühest linnaotsast teise seiklema.

2. Comfort Hotel Xpress Youngstorget. Samuti kesklinnas, raudteejaamast ja keskusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid lihtsa hommikusöögipaki saab koha pealt osta. Esimesel korrusel on olemas ka avatud lounge, kus on lubatud kaasa võetud toitu süüa ja mõnusalt aega veeta. Suvisel ajal on eriti mõnus veeta aega katusel asuval terrassil, kust avaneb suurepärane vaade Oslole. Hotelli plussiks on pesu-ja triikimisruumi olemasolu.

Ka selles hotellis olen ma mitmeid kordi ööbinud. Põhjuseks väga hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kui hommikusöök ka veel hinna sees oleks, oleks üks mu kindlaid valikuid alati. Aga autota reisides. Autoga reisides ma väldin kesklinna hotelle ja ühistranspordisüsteem on nii hea, et tunduvalt lihtsam on ühistransporti kasutada linna tulemiseks. Linnaäärsetes hotellides on parkimine tihti ka tasuta.

Edasi loe Hotelliveebi blogist.

19h autosõitu ja 1321 km + 2 x 505 km*

Me käisime väikesel autoreisil. Mina ja Ida istusime autos ca 1800km. Ma ei tee nalja. Kui me Rysstadi hotellist hakkasime liikuma Stavangeri poole, näitas GPS vahemaaks 200 km. Kokku sõitsime me seda teed 4,5 tundi. Kui me olime otsapidi jõudnud Kristiansandi, kuhu me jõudma ei pidanud, vähemalt Stavangeri minnes, ütlesin ma emale, et kõik, keerame ringi ja ma saadan kliendile postiga näidised. Mul ei olnud mitte mingit soovi kaheksa tundi edasi-tagasi sõita, et jõuda tagasi siia, kust me alustasime ning kust veel 13 tundi Lillehammerisse sõita oli. Kui te arvate, et ema lubas meil reisi lõpetada, siis te eksite. Jumal tänatud, sest 1) kihvt klient oli ja 2) tagasi sõitsime me teid pidi, kuhu ma arvan, et me rohkem enam ei satu, aga see oli vaatamist ja kogemist väärt. Preikestolen jäi meie teelt vaid 20km kaugusele ja tegelikult mul oli küll kiusatus öelda, et teeme selle väikese (TUNNI AJASE kõrvalpõike ka juba), aga meil oli naiivselt plaan enne ööpimedust mägedest välja saada. Kui aga teed on nii käänulised ja kitsad ning üles ja alla mägedest ning orgudest, siis oli see juba eos VÄGA naiivne plaan.

3467

Kella üheteist paiku õhtul kui meil oli selge, et me mägedest välja ei saa, hakkasime me otsima ööbimiskohta. Enamik kohti oli välja müüdud või oli netis broneerimine juba suletud, kuid õnneks leidsime me täpselt tee peale jääva pisikese suvemaja. Kui me kohale hakkasime jõudma, tekkis meil korraks hirm, et jumal teab, mis koht see siis nüüd on, sest keset metsa ja mingit suvalist autolammutust ei tundunud ühtegi hotelli olema. Tegelikkuses sõitsime me mööda ja kui me lõpuks õige maja üles leidsime, siis see oli üks igati vahva, kõige ehtsam Norra külalistemaja (kellegi koduhoovis).  Ma ei tea kui paljudel võiks selles mägikülas ööbimist vaja minna, aga kui olete samal roadtripil nagu meie, siis Suigard Holiday Home on hea valik. Hea hinnaga ka. 87 eurot öö. Vs 167 eurot järgmises linnas, mis meile teele oleks jäänud.  Ainult kaardiga ei saa maksta. Õnneks sai ülekande teha, mulle sularahas tasumine ei oleks sobinud.

98

Hommikul alustasime me tagasiteed Lillehammerisse, et auto tagasi viia. Kuna teekond oli 764378 km pikk hakkasin ma uueks nädalaks laevapileteid koju broneerima. Püha püss, mis hinnad! Ma reaalselt hakkasin juba vaatama pileteid Gdanski, Vilniusse ja Kaunasesse, et teisele poole merdki saada. Aga seda te juba teate Facebooki vahendusel. Täiesti ootamatult saime me aga lennupiletid Oslost Tallinna samal õhtul. Mõeldud-mõeldud! Meie Idaga läksime Gardermoenis maha ja emme jätkas seiklust Lillehammer- Stockholm suunal. Nagu ma hiljem aru sain, suutis ta KAKS korda ära eksida. Teel, mida ta on 7685 korda sõitnud. Nojah, klassika.

10.jpg

Lennujaamas sain ma tuttavaks ühe vahva noormehega, kes oli peale 1,5 kuud kokana töötamist koju Eestisse teel. Tema oli oma päeva alustanud kell 3 varahommikul ja enne lennu väljumist oli ta KORRAKS lennujaamas silma kinni pannud ning ärganud 5 minutit peale seda kui värav suletud oli. Nagu te aru saate, siis lennukisse teda enam ei lastud. AGA talle toodi lennukist ta pagas ära! See on mu meelest juba omaette tase. Istud terminalis ja vaatad aknast lennukit, millelt sa maha jäid, kust ometi su pagas ära tagasi tuuakse. “Elu kõige kallim uni,” ütles ta, sest ofcourse tuli tal osta uus lennupilet.

Tallinna lennujaamas saime me korraks pagasilindi juures veel kokku. “Issand, ma ei ole kümmet minutitki lennukist maas, aga juba tuleb stress kallale. Vanematel on ühed plaanid, mu sõbrannal ja poiss-sõbral teised plaanid. STRESS! Kohe nagu Eesti saabud, on stress tagasi. Norras oli ainus stressiallikas kui keegi peedikrõpsud valesti küpsetas,” ütles ta mulle ja me jätsime hüvasti.

Kihvt kutt oli. Ja tõestus, et ma pole ainus, kelle reisid seiklusteks kipuvad.

*Meil jäi tänu ootamatutele lennupiletitele üks 505km ots tegemata;)

 

Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.