Sattusime täna rääkima sõbranna ATH diagnoosist ja sümptomitest ning eks minagi olen endal seda kahtlustanud. Tegelikult olen isegi poolametlikult testi teinud, aga siin on kaks varianti, kas ma olen lihtsalt udu või ma olen väga hea feikija. Selles mõttes, et mul ei tulnud kuidagi välja, et lapsepõlvest võiks midagi ATH-le viidata, aga võib olla ma lihtsalt olen terve lapsepõlve aja teadnud, mida healt lapselt/õpilaselt eeldatakse ja olen osanud end raamidesse panna.
Nõukaaja värk. Kõik käisid nööri mööda ja mahtusid ühesugusesse raami.
Mul on täpselt samamoodi! Kordan kõike sada korda ega mäleta, kas olen rääkinud või mitte 😁
ok, siis ma pole ikka ainus. ma alati megavihane enda peale et MIS MUL viga
Meil on emaga juba räägitud juttude kohta oma nali, et kannatame S-tãhega haiguse all. M6lemad 😀
No mul ema rääkis ikka vanuse lisandudes samu jutte iga kord kui külas käisin 😄
mai ole ju nii vana😂😂😂 aga no
jabur ja nats naljakas tglt
Tegelikult on asi naljast kaugel- ma pidevalt arvan, et olen mingit asja kellelegi rääkinud, kuid hiljem selgub, et pole, ja oi kui pahane ma pärast olen olnud, et mis mõttes sa ei tea seda lugu? Olen ju seda sulle rääkinud! Aga vat, võta näpust- aju teeb trikke. Ja siis olen nii pahane enda ja oma aju peale, et ma siuke udu-kana-tainapea olen🫣
Selle peale olen ma alti kõige rohkem pahane, aga ei julge enam rääkida, sest ma ju olen rääkinud juba. Ja siis ongi nii, et sama lugu olen rääkinud kolm korda ühele inimesele ja teistele mitte