Ma olen hullult elava fantaasiaga. Ja mul ei ole kunagi ideedest puudus. Iseasi, mida ma nende ideedega ette võtan. Ma mäletan nii hästi kui ma 17-aastaselt kujutasin ette, kuidas ma Norrast tagasi tulles avan raamatupoe, aga mitte niisama poe, vaid kohvikuga. Pähh, aga kes sellises poekses käiks, mõtlesin ma ja pealegi olen ma vaid 17-aastane. Ma mäletan neid mõtteid nii hästi nagu oleks see eile olnud. Ka seda kui detailselt ma selle poekese oma peas ära olin sisustanud. Sinnapaika see mõte jäi ja noh seda teame me kõik, kas sellise poe idee on omaks võetud ja toimib.
Muidugi suurema osa ajast ei genereeri mu aju selliseid potentsiaalseid äriideid, vaid puhast sousti. Alles mu aju genereeris neid mõtteid, et aga oot, ma sõidan üle Poola, alles lendas Poolasse rakett, mis siis kui see tabab just minu lendu…Ja nüüd see kuradima matus.
Vabaks saad siis, kui surmahirmust päriselt lahti saad. Mudiugi käi talisuplemas, kui see sulle meeldib, kuniks elu, ja nii kaua kui on, tuleb elada.
Mul ei ole surmahirmu, st ma ei ole kunagi mõelnud oma surma peale, tundub asi, millele mõtlemisest pole kasu. Meil on see teema päris palju kõneainet pakkunud. Praegused mõtted on sama irratsionaalsed kui need enne lennukisõitu mõtted, kaovad ära üsna pea ilmselt ja rohkem ei mõtle, aga hetkel käib peas selline virr-varr.
Küll aga kardan ma teiste surmasid või noh ma ei saa ka nii öelda, et kardan, ma kardan seda valu, mis kaasneb lähedaste kadumisega. Sellest hirmust/tundest ei saa ma kunagi vist päriselt üle.
Võib olla ei oleks sel teemal pidanud kirjutama üldse, tunnen et kõik need mõtted on absoluutselt debiilsed ja neid võib valesti mõista.
Ma küll aru ei saa, miks sa arvad, et need mõtted on debiilsed. Nii tuttavad ses mõttes, et kui hakata analüüsima kõikvõimalikke mõtteid, mis peast läbi käivad, siis me istuks kõik erinevates kinnipidamisasutustes kinni.
Debiilsed ses môttes, et ilmselgelt ei ole seost elukaaslaste ja vanuste vahel, aga aju muudkui genereerib