Armastuslugu. Lõpu algus

Huvitav, kas lõpu algus oli see hetk kui ma avasin ukse ja leidsin ta komandeeringus oleva sõbra ihualati kahe naisega tühjas vannis ja ma mõtlesin, mida öelda selle sõbra naisele. Naisele, kes oli mulle päev tagasi rääkinud oma mehest, kes on Itaalias veinireisil. Või oli lõpu algus see, kui ma leidsin ta oimetult keset põrandat ning kartsin, et ta on üledoosi surnud? Või oli see hoopis see hetk kui mul ei olnud appi kutsuda kedagi teist kui oma ema ja me püüdsime teda elule turgutada? Või see hetk kui ma lubasin ta ikka veel alasti sõbrale, et ei räägi midagi ta naisele ning tundsin, et sellega valetan iseendale. Või oli see see hetk kui ma tundsin, et see kõik peab olema unenägu. Midagi, mida ma ette kujutan ja siia päevikusse kirjutan. Puhas minu fantaasia. Aga miks ma midagi sellist ette kujutasin? Aastaid hiljem ei ole ma tõesti enam kindel, kas see kõik üldse päriselt toimus. Ometigi tähistab see väljamõeldud või väljamõeldamatu lugu kindlalt lõpu algust. Ma suhtusingi meie koosellu edaspidi kui tragikomöödiasse, et jälgida kui jaburaks ta veel minna saab.

Leave a Reply