Huvitav, kas lõpu algus oli see hetk kui ma avasin ukse ja leidsin ta komandeeringus oleva sõbra ihualati kahe naisega tühjas vannis ja ma mõtlesin, mida öelda selle sõbra naisele. Naisele, kes oli mulle päev tagasi rääkinud oma mehest, kes on Itaalias veinireisil. Või oli lõpu algus see, kui ma leidsin ta oimetult keset põrandat ning kartsin, et ta on üledoosi surnud? Või oli see hoopis see hetk kui mul ei olnud appi kutsuda kedagi teist kui oma ema ja me püüdsime teda elule turgutada? Või see hetk kui ma lubasin ta ikka veel alasti sõbrale, et ei räägi midagi ta naisele ning tundsin, et sellega valetan iseendale. Või oli see see hetk kui ma tundsin, et see kõik peab olema unenägu. Midagi, mida ma ette kujutan ja siia päevikusse kirjutan. Puhas minu fantaasia. Aga miks ma midagi sellist ette kujutasin? Aastaid hiljem ei ole ma tõesti enam kindel, kas see kõik üldse päriselt toimus. Ometigi tähistab see väljamõeldud või väljamõeldamatu lugu kindlalt lõpu algust. Ma suhtusingi meie koosellu edaspidi kui tragikomöödiasse, et jälgida kui jaburaks ta veel minna saab.
Iga kord kui mulle tundus, et enam jaburamaks see kooselu minna ei saa, üllatas ta mind millegi uuega. See, et ta mitmeid päevi kodust ära oli ning kõik minu õlule jäi, ei üllatanud enam kedagi. Ma olin harjunud. Hell, isegi ta kolleegid olid harjunud, et ma helistasin pool viis laupäeva hommikul, et anda teada, et teda jälle ei ole, kuid ees oli ootamas oluline sündmus. Nad tulid alati appi. Mina ei oleks tulnud. Seda enam, et sündmuse lõpuks ilmus ta ise tihti kohale, säras nagu staar, võttis endale au ning läks uuele ringile. Järjekordne töövõit vajas ju tähistamist. Miks mitte nädalat? Loogiline ju, et tahad nii tähistada, et kaod jäljetult nädalaks, ei vasta ühelegi telefonile ning lihtsalt pidutsed. Las need teised muretsevad ja teevad tööd. Samas, temalt on mida õppida. Elage ise nii – kõik on tehtud nii, et ise ei pea muretsema muu kui pohmaka pärast. Mina ja ta äripartner ning mu sõbrad ja perekonnaring (ainult karvane Leopold oli veel puudu ja uskuge mind kui ma ütlen “veel”, siis ma mõtlen “veel”. Leopold ja minu siidist öösärk on ühe teise peatüki peategelased) tegime töö ära.