Kui ma paar aastat tagasi ühe tuttava Instagrami kontolt nägin pidevalt pilte Voronja galeriist, mõtlesin ma ohates, et vaaaauuu, nii äge koht, tahaks ka sinna minna, aga no liiga kaugel juuu. Eelmisel aastal kui Herling meid saunapaati külastama kutsus sain ma teada, et “liiga kaugel” on umbes 30 kilomeetrit Vasulast. Mitte et ma Eestimaad ei tunneks, tartlasena käisime me alati suvitamas Peipsi ääres, aga lapsena tunduski see kant nii kaugel ning ilmselt mul sealt see “liiga kaugel” meeles oligi.

Peale eelmist aastat teadsin ma, et Varnja külast saab osake minu suvest ja ega ma sel aastal ka ei tahtnud kuidagi leppida, et juba polnud sinna jõudnud, aga tundus, et enne augustit lihtsalt ei jõua. Vaatasin Mesi tare ja Sibulatee ja Voronja galerii postitusi ja ohkasin, et issand, nii minu teetassike. Täna sõitsime Idaga Tartust Vasulasse ning ühtäkki leidsin ma end mõttelt, et aga miks minna Vasulasse otse, kui saab ka ringiga. Meil ei olnud Idaga mingeid plaane ja miski ei takistanud meil teha üht tiiru Varnjalt läbi. Mõeldud-tehtud.

Kui ma Voronjasse olin läbi tuttava instagrami juba ammu armunud olnud, siis eelmisel aastal muutus see armastuseks,aga peale tänast oleks ma tahtnud selle galeriiga abielluda. Ida vist ka. Istusime ja olime ja … lihtsalt olime…nagu osa näitusest. Mitu tundi. Sest see koht on võrrrrrrrratu. Näitus suurepärane. Pererahvas muhe. Vahvlid täpselt sama maitsvad kui eelmisel aastal. Kunst suure tähega igal pool. See on koht, kust ei taha ära minna.

Ehk siis. Kui te ei ole veel Voronjas käinud, siis võtke kohe jalad selga ja minge. Uskuge mind, see on hoopis teine maailm, lausa paradiis.

Aga miks “kui ma vananen”? Sest raamat. «Tunnistan liialdamata, et Raul Oreškini lühipalade sari «Kui ma vananen» on olnud viimaste aastate üheks rõõmustavamaks ja ka mõtlemapanevamaks kirjanduslikuks üllatuseks. Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.» Berk Vaher