Mis juhtus?/ What happened?

Mulle meeldivad vanad asjad. Nii meeldivad mulle ka raamatud, mis räägivad vanast ajast ja vanadest asjadest ning loomulikult meeldib mulle ka “vana aja” mood. Üht oma lemmikseriaali “Mad men” vaadates ma osaliselt lihtsalt naudin tolle aja moodi. Nii soliidne, sensuaalne, lihtsalt kaunis. Nii naiste kui meeste mood. Kui mul poleks kodus suht ideaalilähedast abikaasat, siis ma võiks vabalt abielus olla Don Draperi või Roger Sterlingu või isegi Pete Campbelliga.

bb22f29cbaa63e7ad9ce33d4256e724c.jpg

Ja siis ma vaatan aasta 2016 meeste moodi. Mis juhtus? Miks?

14051661_10155300917978747_99062319431315794_n

// Sometimes I just wonder what went wrong with fashion. I mean, I do understand the H&M new campaign #ladylike, showing that every woman can be a lady, but still the hairy armpits are not my cup of tea. But worse than hairy armpits in fashion is the new fashion for men. Look at the photo above. Seriously. In the old days a man looked like a man, sexy and sensual and classy, but looking at male fashionistas these days I feel that I am more masculine than the men. 

What happened? What happened to the dresses and suits and looking so damn hot sexy IN clothes, COVERED with clothes. I love “old times” fashion. Like in “Mad Men”. Betty Francis, Joan Harris, Don Draper, Roger Sterling…If I would not be happily married, I would love to be married to Don Draper or Roger Sterling (except for all the cheating of course;). 

What happened with fashion? 

Valu, higi ja pisarad

Mitte et mul oleks plaanis oma blogi mingiks trenniblogiks muuta, aga mõtlesin, et jagan teiega veel oma trennikogemusi Healthy Attitude Fitclub´is (LINK). Võrreldes esimese korraga (LINK) on trenn läinud paaaaaaaalju intensiivsemaks. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et treener on koormust tõstnud või selles, et mina olen vahepeal kehvemaks muutunud, aga ma ei ole ammu nii palju higistanud ja pingutanud kui eilses treeningus. Täiesti müstiline kui läbi võib võtta üks 20 minutit kestev trenn, kus liigutused ei ole justkui kõige keerulisemad. Minusugune puukaru muidugi ei suuda ikka kõiki harjutusi teha nii nagu korrektne on ja nii peab treener kogu aeg mind õigesse asendisse tagasi liigutama, aga noh, mis teha. Karud pannakse tantsima, ehk mitme trenni peale kokku saab minust ka asja, onju.

Kui ma siis 20 minutit hiljem oma liibuka seljast ära võtsin ja duši alla loivasin, oli mul reaalselt tunne, et ma olen justkui maratoni jooksnud. Aga üldse mitte halb tunne, vaid pigem selline mõnus väsimuse tunne. Ja nii naljakas kui see ka ei ole, või trenni tegevatele ja aktiivsetele inimsetele ilmselt ei ole see naljakas, siis mingi hetk asendus väsimus uue energiaga. Kohe värske ja uue inimese tunne oli. Mulle tundub, et mulle see trenn sobib, sest ma olen nagu korduvalt öeldud laisk ja EMS meetodi kasutamine annab võimaluse treenida intensiivselt mitut lihasgruppi korraga. Samuti ei ole mu eesmärk meeletu kaalukaotus või lihasmassi kasvatamine, vaid lihtsalt vormi hoidmine. Väidetavalt peaks treeningu tulemuseks olema voolujooneline trimmis keha. Ma tahaks sellist. Ma olen natuke liiga lodev. Näiteks eile nägin ma ühes poes halli kootud kleiti, mis karjus “Eveliiiiiiiiiiis”  (lisaks oli see allahinnatud), kuid kui ma seda selga proovisin, siis tõi see esile absoluutselt kõik need kohad, mida ma varjama peaks. Aga see kleit oli niiiiiiiii ilus. Juba selliste kleitide nimel olen ma nõus edasi valu, higi ja pisaraid  kannatama.

Te ju saite aru, et kui ma ütlen “valu, higi ja pisarad”, siis see on lihtsalt liialdatud väljend. Trenn ei ole ei valus ega aja nutma, pigem ajab naerma, kui ma jälle millelegi pihta ei saa. Aga higi voolab küll! Ma panin eile Facebooki ka ühe videolõigu eilsest trennist üles kui tahate rohkem aimu saada, kuidas see trenn käib.

Ja kas teate, kui ma esimest korda trenni läksin, kaalusin ma 64,1 kg, täna kaalun ma 62,9kg.

 

Sõnakas-sõjakas

Kui kellelegi peaks see üllatusena tulema, siis ma olen üsna sõnakas, ma ütlen välja, mida ma arvan ja ma hoia end tagasi – mis keelel, see meelel. Ma ei ole alati selline olnud, pigem olen ma olnud selline nurgas piiksuv hiir, kes kõigiga nõustub, kellelegi ei taha haiget teha, püüab vältida konflikte ja laias laastus selline, kust-suunast-tuul-puhub -inimene. Ma ei julgenud enda eest seista. Kõik muutus kui ma sattusin tööle Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Üks Tuuleveski oli minu vastu eriti sõjakalt meelestatud ja ühel hommikul mul viskas tema ussitamine ja nähvamine lihtsalt üle. Ma küsisingi temalt otse, mis ta probleem on. Ma olin enda üle uhke, et esimest korda elus julgesin ma öelda, mida ma täpselt asjast arvasin. Selgus aga, et selles ettevõttes nii asjad ei käinud, seal ei öeldud otse midagi, vaid kombeks oli selja taga rääkida ning kaebamas käia. Nii tekkis mul nagu ajaloost teada on selles ettevõttes probleem, mis lõppes Mutrikese “surmaga”.

Mina olin aga endaga rahul. Täiesti ootamatult oli minus avaldunud uus külg. Ma julgesin oma arvamust avaldada, ma julgesin enda eest seista ja ma julgesin vaielda ning ka eriarvamusele jääda. See viimane mulle muidugi eriti mokkamööda pole, sest mulle meeldib kui mulle õigus jääb. Kahjuks tuleb kummalisel kombel siiski ette, et mul ei ole alati õigus (mis sellest, et ma ei eksi kunagi;). Igatahes sellest ajast alates, nii umbes kümme aastat olen ma julgenud olla mina ise. Sõnakas-sõjakas. Ma ei ütle, et see on alati õige, mõnikord oleks targem suu kinni hoida või järele anda, aga vaadake, kui sa 25 aastat oled vait olnud ja ühel hetkel avastad, et sul on hääl, siis on seda tiba keeruline teha. Nii palju, nagu te isegi teate ja loete, on igal teemal öelda. Aga mul on MINGI filter ikkagi olemas. Üllatav? Võib olla, aga ma ei suuda näiteks kellelegi öelda, kui toit tõeliselt kehv oli või mulle ei maitsenud, ma ei taha kellegi tundeid riivata. Ka juuksuris ei ole ma kunagi öelnud, kui ma rahule ei jää, kuigi kordi, kus mulle mingi hull rullisoeng pähe keeratakse, nii et ilmselgelt on raske rahule jääda, on ikka ette tulnud küll ja veel.

Mul on üks tuttav, kel puudub igasugune filter. Kui toit ei maitse, prahvatab ta välja, et täielik s**t oli, kirjutab kodulehele ja Facebooki ka veel, kui keegi on teisel arvamusel temaga, võib kindel olla, et too teine on lihtsalt loll, kui laps kaebab, et õpetaja tegi koolis liiga ehk pani viie asemel viie miinuse või oh õudust lausa nelja, lendab ta õpetajale peale sõnu valimata. Ühesõnaga kui tal oleks blogi, oleks see Eesti kõige vihatum (aga ilmselt ka loetum) blogi.

Ja siis on mul üks teine tuttav, kes on alati kõigega rahul, kunagi ei virise ja on täielik altruist või tegelikult lausa märter. Alati on ta esimesena nõus kellegi teise kasuks millestki loobuma või teistele andmas, enda heaolu tuleb viimasena, kõik rahulolematuse elab ta enda sisse ja kord paari aasta jooksul kui liiga palju veini joob sülgab välja, kuidas talle alati liiga tehakse. Aga temaga ei ole lihtsalt mõtet vaielda, ta on alati ise esimesena käsi püsti, et millestki loobuda.

Mu meelest pigem olla see filtrita vend kui selline, kes kõik enda sisse elab. Vihastad ära, karjud, sõimad, blogid ja lähed eluga edasi, mitte ei haudu omas mahlas. Muidugi ei tähenda see seda, et mulle sellised filtrita vennad meeldivad, ma leian, et natukene võiks meil kõigil taktitunnet olla, aga mul on ikkagi hea meel, et kui mind panna kaalukausile, siis pigem kaldun ma sinna filtrita venna poole. Mitte nurgas piiksuva hiire poole nagu vanasti.

Muidugi olen ma tänu oma sõnakusele leidnud ka vaenlasi, kuid sõpru pole ka vähemaks jäänud. Pigem tuleb neid ikka juurde.

Kas karu pannakse tantsima?

Internet on üks imelik asi. Tänane trenn sai alguse sellest, et mingil hetkel kommenteeris Instagramis mu pilte keegi Aile, mina hakkasin tema Instagrami jälgima, nii said meist blogiklemmid (kasutades Triinu kommenteerijate tüüpe). Blogiauhindade jagamisele sel aastal sain ma kohale nii vara, et uks oli veel kinni ja nii ma niisama Vabaduse väljakul hängisin ja ootasin, kui nägin eemal seismas Instagramist tuttavat blogiklemmi Ailet. Nii saime me nägupidi päriselus tuttavaks. Mina kujutasin ette, et ta teeb koos teiste Antsudega lihtsalt vahvat muusikat (nende poolt saab Etnokulbil hetkel hääletada SIIA lingile klikates) ja mässab hobustega, aga võta näpust, selgus et tegeleb see imevahva inimene veel ka pilatese ja muude kondiväänamistega. Lahkelt kutsus ta mind täna endaga koos trenni.

Nagu te teate ei ole ma väga trenniusku olnud, aga natuke nagu tahaks ikkagi liigutada, sellest ka minu liitumine Healthy Attitude trennidega (LINK). Nii ma ütlesingi ka Ailele, et on ta ikkagi kindel, et tahab mind sinna trenni kutsuda, sest mul on null koordinatsioonitaju, ma liigun nagu puuhobune ja kuigi ma olen kuulnud ütlust, et ka karud pannakse tantsima, siis minu puhul ma seda ei usu. Aile arvas, et sellisel juhul on trenn just mulle sobiv ja nii ma end täna Hiiule vedasingi.

“Füürer” Aile kupatas mingile kummipallile, mis tegi kiirelt selgeks, et tasakaalu ma hoida ei suuda, edasi sealt kohe pilatesemasinatele ja ei mingit ninnu-nännutamist ega algajale allahindluse tegemist.

IMG_4290.JPG

See on tegelikult üsna kummaline tunne kui sa püüad kõigest jõust oma lihaseid tööle panna, aga need lihtsalt ei tööta, sest sul pole lihaseid. Või no saate aru küll, mida ma mõtlen. Need on lihtsalt nii paganama nõrgad. Ja minusugune kohmakas karu ei suuda kuidagi üheaegselt pingutada olematuid kõhulihaseid, hoida jalgu õiges asendis, käsi ja õlgu mitte pinges, hingata sisse ja välja.

IMG_4292.JPGimg_4295

Aile kiituseks pean ma ütlema, et  ta oskab sind motiveerida. Samal ajal kui ma ise tundsin, et mu jalad ja käed ei tee sugugi seda, mida nad peaksid tegema, kiitis tema, et “peaaegu juba tuleb” ja “esimene kord ongi keeruline hingata”. Mina oleks käratanud, et “hei, kobakäpp, ma ju ütlesin, et varbad otse, puusad paigal ja pilk ette”, aga tema meelitas ja ütles, et tuleb-tuleb. Ja siis ei taha ju teist alt vedada ning pingutad täiega.

img_4298img_4299img_4300

Kõige veidram kogu selle trenni juures on see, et väga suure tõenäosusega hakkan ma nüüd Nõmme pilateses käima. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minu elus tuleb hetk, kus ma vabatahtlikult ütlen sellised sõnad, et “ma hakkan trennis käima” ja kahes erinevas trennis lausa. Pilates ei ole muidugi mingi rasvapõletustrenn, aga seda ma nii väga ei vajagi, sest rasv põleb teises trennis. Mulle on vaja venitust ja pingutust, eriti kuna mul on seljavalud. Ma olen ka alati teadnud, et mul on nõgus selg, mis ilmselt seljavalusid tekitabki, kuid see, et mu selg nii nõgus on, seda ei oleks ma osanud aimata. AIle käest sain ma ka mõned näpunäited kodusteks harjutusteks, mis just mu selga peaks aitama. Muide, kui ma praegu end sirutan, siis ma tunnen seljalihastes mõnusat surinat.

img_4302img_4303img_4305

Praegu on Nõmme Pilateses võimalus tasuta proovitrennis käia. Ma ausalt soovitan. Aga muidu, kas keegi tahaks minuga koo seal käima hakata? Hinnakirja ja rohkem infot leiate SIIT. Lastejooga kohta tahaks ma ka rohkem teada saada. Tundub nii põnev.

14585460_1162371850467734_1273263018_n

Ja kui tõesti karud pannakse tantsima, siis võib-olla pannakse minusugune puunukk ka painduma?

Minu karistus ehk teretulemast teisele korrusele!

Millised on minu pühapäevad? “Emme, ärka üles!” kilkab keegi ukse vahelt. Ma ajan silmad vastumeelselt lahti. “Emme, ärka üles!” ei jäta hääl mind rahule. “Ütle issile, et ta emmele kohvi teeks!” saadan ma väikese sõnajala alla, lootes veel natuke rahu saada.

“Issi, teeb emmel kohvi!” kajab mu kõrvu hääl, ikka teiselt korruselt.

“Kohv on ammu valmis, las ajab end üles,” kuulen ma alumiselt korruselt vastust.

Hele peanupp ilmub uuesti ukse vahele. “Kohv on valmis, emme ärkab üles!” Mul ei jää muud üle kui end vastumeelselt voodist üles ajada.

“Miks mul ei lasta pühapäeva hommikul magada?” vingun ma. Marek vangutab pead ja ütleb, et kell on JUBA kaheksa. Ma ei jaksa isegi reageerida. Ma pole veel poolt kohvitassigi jõudnud lõpetada kui Marek ühtäkki püsti kargab ja aknaid pesema hakkab. Kell on vaevu kaheksa läbi. Ma pööritan silmi. “Ma ei jaksa nii kaua niisama passida,” lisab ta ja peseb aknaid edasi. Mina keeldun midagi tegemast ENNE kui ma olen saanud oma kohvi lõpetatud.

“Kas siin majas saab peekonit ja muna või ei saa?” hõikab juba varsti aknapesija. Ma ohkan sügavalt.

“Aga mis siis kui ma oleks eile peol kauem olnud ja MITTE viimase rongiga koju tulnud?” küsin ma hädaldades ja loivan kööki. “Kui mul oleks pohmakas?”

“Siis sa magaks,” vastab Marek. “Ise olid loll, et peole ei läinud edasi, vaid koju tulid. Oleks hiljem tulnud, siis me laseks sul magada!”

Ma mäletan kunagi ammmmmuseid aegu, kus ma pidin Marekile iga oma sammu ette kandma, nüüd saan ma karistada selle eest, et ma peolt liiga vara koju tulen. Mul ei jäänud midagi müüd üle kui oma karistus vastu võtta ja hommikusööki valmistada.

Peale hommikusööki suundusime me Idaga teist korrust koristama. See on hetkel muidugi tiba keeruline, sest meie Norras oleku ajal on Marek pool korrust ümber ehitanud, nii et kõik on JÄLLE poolik, aga noh, ma ei tahtnud Mareki silma all esimesel korrusel olla, sest pärast ta oleks ehk mind sundinud aknaid pesema. Mulle ei meeldi aknaid pesta. Ma parem olin teisel korrusel.

Ma tutvustan teile natuke meie teist korrust (et viilida ja teeselda nagu ma võtaks tolmu;) Teretulemast!

90% kesmisest toast on kas taaskasutusest või vanaemade-vanatädide pärandus. Näiteks diivanilaual oleva laudlina tikkis mu vanatädi Siberis. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mulle meeldivad vanad asjad, asjad, mil on mingi lugu rääkida, tähenduse ja hingega asjad. Osa inimesi nimetab neid ilmselt kolaks, mina nimetan neid väärtusteks.

IMG_4241.JPG

img_4242img_4247img_4240

Ida tuba on ilmselt üks selline tuba, mis mitte kunagi korras olema ei saa. Ta aitab küll hea meelega mul koristada, kuid juba järgmisel hetkel on tal meelest läinud, et ta lubas asjad sahtlitesse panna ning selle asemel on tuba täitunud pusletükkide ja mängukarudega. Tegelikult ongi kõige naljakam vaadata, kuidas see tuba kogu aeg muutub. Enne Ida sündi olid kõik asjad selles toas sätitud nii nagu mulle meeldis, et oleks ilus ja korras. Selline nagu muuseumieksponaat, kus asjad oma kohal. Nüüd on aga toas elu.

IMG_4230.JPGIMG_4215.JPGIMG_4220.JPGimg_4224IMG_4217.JPGIMG_4214.JPG

Magamistoa ilmselgelt suurimaks plussiks on hetkel vaade, sest tänu ootamatule remondile on kõik tibake paigast ära nihkunud. No vaatame, mis nägu see magamistuba siis saab kui ta lõpuks remonditud saab. Ma nimelt leidsin mingi maalimistehnika, mis mulle kohutavalt meeldib ja ma tahaks, et magamistuba saaks patina tehnikas tehtud, aga ma ei tea, kas me saame sellega hakkama. Värvipood ehk oskab nõu anda ja aidata.

IMG_4278.JPG

IMG_4255.JPG

IMG_4284.JPGimg_4274112413_8329

Ma ei saa öelda, et me sisekujundusteemadel Marekiga alati ühte meelt oleme, kuid õnneks ei ole meil ka nii suuri erimeelsusi, et me ei saaks kompromissile jõuda. No kui Hr Feng Shui ikkagi ütleb, et jalad ukse poole ei tohi magada, siis ma annan alla, mis sellest, et mu meelest oli niimoodi ilus ja hubane ja liigutan voodi vastu seina. Mareki juures meeldib mulle aga kõige rohkem see, et kuigi tema eelistaks igal pool puhtaid pindasid ja peidaks kõik asjad kappidesse ära, siis ta teab, et mina armastan erinevaid nipsasjakesi ning on leppinud minu selle “kiiksuga”.

Selline see meie pühapäevake teisel korrusel on. Aga lõpuks ometi võin ma alla minna, sest ma nägin, et Marek lõpetas just viimase akna pesu (kaks korrust seest JA väljast) ning oht, et ta mind tööle rakendaks, on möödas.

Aga mulle tuli meelde, et allkorrusel on istutamist ootavad eerikad. Kuna ma siis “Litsid” lõpuni loen? Oleks pidanud eile kaasa võtma linna, selle tunni aja jooksul, mis ma kohvikus sõbrannadest varem kohal olin, oleks kaugele jõudnud.

Never lose your childish innocence. It’s the most important thing.

Ma ei teagi, miks, aga mind üllatab ikka aegajalt kui palju laps majas muudab. Ei, seekord ei pea ma silmas segadust, mida ta korraldab (ps: kuidas küünlarasva diivanilt maha saada?), vaid muutusi mõttelaadis ja hoiakutes. Üks minu lemmiktsitaate on see sama postituse pealkirjaks olev tsitaat, mulle on alati meeldinud selle mõte, kuid nüüd olles juba pea kolm aastat ema, on see tsitaat “ellu ärganud” ja ma mõistan, mida see TEGELIKULT tähendab.

Me kõik kiitleme millegagi. Hariduse, töökoha, uue auto, uute saabaste, lapse hammaste, kirjutamisoskuse, reisimise ja jumal teab millega veel. Mingil määral on see mu meelest isegi okei, kuni see ei lähe kelkimiseks ja ei ole teiste suhtes halvustav, aga miks mitte kiidelda ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Olgu selleks siis ideaalsed ülepannipannkoogid või kahekordne magistrikraad. AGA kõige selle juures olen ma viimase (kolme) aasta jooksul õppinud kui palju meil on tegelikult õppida lastelt. Nende siirus, leidlikkus ja fantaasia on piiritu. Ilmselt kõlan ma nüüd nagu Miss Universe wannabe, aga kui me ka täiskasvanuna suudaks olla samasugused nagu me oleme lastena, oleks maailm parem paik elamiseks.

Ega vist tõesti ilmaasjata ei öelda, et lapsed tulevad siia meid kasvatama. Ma vaatan ennast ja imestan kui palju Ida on mind kasvatanud ja kui palju mul on temalt õppida. See siirus ja avatus ja tingimusteta armastus. Kolm asja, mis tunduvad nii elementaarsed, kuid täiskasvanuna tunduvad need asjad kuidagi palju keerulisemad.

Ja laste loomingulisus ning fantaasia. Piiritu fantaasia. Iga asi sobib mängimiseks. Ühel hetkel muutub tavaline paberitükk beebiks, käterätik vankriks, korvist saab dinosaurus, padjast kohver, diivanist maja, vaibast auto, paberitükist beebist saab omakorda piler, käterätikust kohvrist käekott, korvist pliit, padjast voodi, diivanist lennuk ja vaibast voodi.  Juukseklambriga saab helistada tädile ja issile ja vanaemale ning järgmisel hetkel saab sellest šokolaad. Ma ei suuda ära imetleda seda fantaasiat. See on võrratu!

No ja anna lapsele kätte roosamannavahukleit ning silmapilkselt saab röövlitüdruk Ronjast printsess. Oleks ma sama loov kui mu laps, oleks mul maailm juba vallutatud.

IMG_4143.JPG

Kleit: Roco Clothing (LINK)

//This quote has always been one of my favorite quotes, but now being a mother for almost three years, it has got another dimesion. It is strange how a child changes things. In lifestyle and thinking. 

We all brag about something – education, new job, new car, shoes, baby´s first steps, travelling. To some extend I think it is totally okay, why should we be humble all the time, but in these three years I have learned how important the childish innosence is and how much we  can learn from our children. The sincerity, creativity and love are things that seem so basic, but why do we keep forgetting these things when we grow up? 

I don´t want to sound like a Miss Universe wannabe, but if we could learn from our children and try to remember what was important when we were children, the world would be a better place. 

And their creativity. God, how much I envy my daughter´s creativity. Everything can be turned into a toy. A piece of paper can be a baby, a towel can work as a stroller, a basket makes a perfect dinosaur, the sofa can be a house, carpet a plane, pillows will be turned into suitcases, a hair clip will be used as a phone. If I would have that much creativity, I think I would rule the world. 

So perhaps it is true that children are sent to us to educate us? 

Ühistranspordiga hotelli

Vanasti sõitsin ma alati ja igale poole autoga. Tundus mugavam. Kui ma aga avastasin KUI palju aega ma tegelikult veedan ummikutes seistes, tundus rongiga liikumine palju loogilisem ja nii ma juba mõnda aega kasutan Keilast Tallinnasse sõitmiseks rongi. Muidugi sõltun ma ühistranspordist nii palju, et Ussipesast Keilasse liigun ma autoga, aga edasi liigun ma rongiga. Jube mugav on. Eriti kui tööasjad viivad kesklinna.

Nii ka eile. Ma pidin külastama PK Ilmarine Hotelli (LINK), mis asub Põhja puiesteel, praktiliselt ju Balti jaama lähedal. Naljakas on see, et ma olen Ilmarise kvartalist mingi periood pea iga päev mööda sõitnud, kuid mul polnud õrna aimugi, et seal võiks hotell asuda. Juba aastast 1999. Pole vist isegi vaja öelda, et hotelli asukoht on suurepärane.

IMG_4206.JPG

IMG_4186.JPG

No vot ja nii me siis Idaga eilse õhtu hotellis veetsimegi. Mina tegin tööd ja vaatasin ühe silmaga ERM avapidu, Ida tegeles oma asjadega. On täiesti uskumatu, et ta on juba nii palju adekvaatne, et teda saab vabalt igale poole kaasa võtta, ilma et ta mu närvid ära sööks.

IMG_4182.JPGIMG_4167.JPG

Hotellist pikemalt võite huvi korral lugeda Hotelliveebi blogist (LINK).

img_4200

Yesterday I stayed in hotel called PK Ilmarine Hotel (LINK). The hotel is located near Old Town, railway station, ferry terminal and city center, just a walk away from shopping, sightseeing, enterntainment – really a perfect place for both tourists and bussiness travellers. I always enjoy hotels with history and this is also what you find in PK Ilmarine. The hotel locates in the building of Friedrich Wiegand’s Machine Works, dating back to 1881 and once renowned throughout the Russian Empire.

The hotel has 105 rooms – classic, bussiness class and executive rooms. We stayed in the classic room which was equipped with double bed, windows facing the court yard. Free WIFI comes as a standard.

The prices start from 55 eur/night.

IMG_4198.JPG

Kas asi on minus või see pink on vaba?

Ma olen norrakate kohta käivaid nalju kuulnud palju. Üks põhilisemaid kindlasti see, et nad ei naerata kunagi ja vajavad väga palju isiklikku ruumi. Näiteks ei istu kunagi kolmas inimene sellele pingile, sest see on juba ülerahvastatud.

Lisaks ei suhtle nad kunagi võõrastega. Ei ole loogiline, et hakkad lihtsalt niisama suvalise inimesega rääkima. Norrakad on külmad, kinnised ja hoiavad omaette, võõraid ligi ei lase. Emotsioone näitavad välja vaid siis kui juba mitu pitsi hinge all on. Muidu on nende näoilme kogu aeg ühesugune.

14212096_776293989180120_62496416790362519_n

Mina ei tea nüüd, kas ma olen vales Norras käinud või on asi minus või hoopis faktis, et eestlased on norrakatest veel külmemad, kinnisemad ja omaettehoidvad, aga mina sellise kinnise Norraga kokku puutunud ei ole. Hoopis vastupidi. Ma olen alati Norras näinud naeratavaid nägusi, leidnud väga lihtsalt vestluskaaslasi trammis/rongis/pargipingil ja sõpru.  Kas koer ongi sinna maetud, et eestlane on veel rohkem kinnine ja nii tundub meile, et norraka näol on tegemist ääretult avatud inimestega?

Või siis on lugu selles, et ma olen välismaalane ja lihtsalt ei tea reegleid?  Et ülerahvastatud pingile ei tohi  istuda, võõrastega vestlusesse laskuda ja naeratada. Ja nad lihtsalt puhtalt kahjutundest võtavad oma viimse jõuraasu kokku ning käituvad minuga vastupidiselt oma loomusele. Ise ohates: “Vaene rumal välismaalane ei tea veel Norra reegleid”.

Või mida teie arvate? Kas pole kummaline, kui palju võib erineda see, kuidas me ennast näeme, sellest, kuidas teised meid näevad? Ei tule vist üllatusena, et norrakad peavad meid, eestlasi, sõbralikeks ja avatuteks.

Kuidas selgitada lapsele aega? /How do explain time?

Ida on täielik issikas. Kui emme “teeb liiga” – ei luba trepilt alla hüpata, enne sööki šokolaadi süüa, käseb käsi pesta jne, siis hüüab Ida haleda häälega “isssssiiiiiii”. Kui issi on natuke aega eemal olnud, hakkab Ida muretsema, kus issi nii kaua on. “Issi on tööl” ja “issi tuleb pärast” on mõisted, millest Ida aru saab.

Praegu on Ida issist eemal olnud kolm nädalat ja kui keegi maailmamuna peal midagi/kedagi igatseb, siis igatseb Ida oma “pappat”. Ükskõik kui lõbus tal on või mida ta teeb, ikka tuleb meelde, et issi on puudu. Issile tehakse süüa, issi pärast võetakse kibedat köharohtu, “sest me ei saa ju haigeks jääda, muidu me ei saagi issi juurde sõita”, kõik asjad, mis ei tööta “teeb issi õhtul korda”, kõiki asju, mida me poest osta ei saa, “issi õhtul ostab” ja nii edasi ja nii edasi. Issiga kohtumiseni on jäänud kolm päeva. Aga kuidas seletada lapsele, mis on kolm päeva? Et see ei ole “õhtul” ja “homme”. Ma olen lugenud näppudel  – “1-2-3-4päeeva ja reeeede – siis lähme meie rongi peale ja issi lennuki peale ja siis saame Oslos kokku”, Ida noogutab, kuid on selge, et ta ei saa aru, mis see “reede” on. “Emme käib natuke veel tööl ja sina lasteaias ja siis varsti tulebki issi,” olen ma püüdnud selgitada. Aga ma olen juba kaks päeva ära käinud tööl ja Idagi on kaks päeva lasteaias käinud, kuna on see “varsti”?

Ma näen ta näost, et iga õhtu ootab ta, et kas nüüd on juba “reede”, “pärast” või “õhtu” kui issi tuleb ja ma lihtsalt ei oska talle seletada. “Ei taha magama,” ütleb Ida, sest ta kardab, et ehk muidu samal ajal tuleb issi ja ta ei näe issit. “Magame ära ja siis varsti,” ütlen ma ja loodan südamest, et Ida ei arvaks hommikul ärgates, et “varsti” ongi käes.

Kuidas seletada kolmeaastasele aega?

Ja ma mõtlen paratamatult lahutatud vanemate lastele. Kuidas need lapsed, kes on isasse kiindunud nagu Ida, elavad üle selle, et ühel ilusal päeval isa ei tule enam koju. Et isa on kusagil mujal, kellega kohtutakse aegajalt. Mõningatel juhtudel üldse mitte. See peab ju lastele nii paganama piinav ja stressirohke olema. Ida suudab issist eemal olla maksimaalselt kaks nädalat, kolmas nädal on vaesele lapsele liiiiiiiiiiiiga pikk aeg. Ma ei taha isegi mitte mõelda, et peaksin talle seletama, et eemalolek kestaks kauem. Vaesed lahutatud vanemate lapsed…

Idal on jäänud issiga kohtumiseni veel kolm päeva. Reedeni. Hetkel keerleb kõik ümber issi. Eile õhtune vestlus näiteks:

Ida: Idal ei ole veel bursdadag (sünnipäev; kellelgi lasteaias oli eile sünnipäev). Idal varsti bursdadag ( mu meelest on nii armas kuidas ta “bursdag” asemel “bursdadag” ütleb). 

Ma noogutan kaasa ja selgitan Idale, et tema sünnipäev on oktoobris. 

Ida vastab mulle naerdes: Neeeeeiiii, Ida bursdadag on hos pappa (pappa juures)

IMG_3714.JPG

Ida is a total daddy’s girl, they have a special bond which is admirable and times to time makes me even jealous. For two reasons – I have never experienced something like that and sometimes when Ida just cries “daddddddyyyyyyyy” I feel left out. Should not all the children cry “mommmmmmyyyy” when they need something? No, but witout joking I think this is just a beautiful relationship. 

Ida has now been away from “pappa” three weeks. She has been away from dad for two weeks before many times and this has gone well, went also well this time, but three weeks is too much for a little girl. If someone misses someone/something in this world, it is Ida missing her dad.It is now three days until we are all toghether again. Everything Ida does involves now pappa. Food is prepared to pappa, pappa will fix everything that is not working, pappa will buy everything mom doesn’t. “Later in the evening” or “tomorrow” she adds. These are two times she understands. But how do I explain that dad is not coming “in the evening” or “tomorrow”, but on Friday, in three days? 

I have tried counting: 1-2-3-4-and Friday- then we take the train and dad takes the plane and we’ll meet in Oslo. I have tried saying that mommy needs to work a bit and Ida needs to go to kindergarten a bit, and then “soon” pappa is coming. But when is “soon” and are have not worked and played “a bit” already?  I don’t know how to explain time to a 3years old, but I don’t want her to be sad. 

And I cannot help thinking on divorced children. Think about children who have the same affection to their fathers. It must be devostating for them to not see their fathers all the time. Or in some cases not at all. Poor children. 

Ida has 2,5 days to wait. I hope we will survive;) 

Yesterday she told me: Ida has not “bursdadag” yet (she mispronounces the word birthday, but I think it is so sweet).  I agreed and tried to explain that Ida has birthday in October, soon. 

“Neeeeiiiiiii,” Ida answered laughing, “Ida has bursdadag hos pappa” (Ida has birthday at dad’s)

 

“For the heart, life is simple: it beats for as long as it can. Then it stops.” Karl Ove Knausgård

On ilmselge, et ma elan kusagil kotis. Kuidas muidu seletada seda, et viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteoseid (22 keelde!)  tõlgitud Karl Ove Knaustgårdi “Min kamp” on minust täiesti mööda läinud. Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnud ja loomulikult mitte ka seda, et “Min kamp” ilmus sel aastal ka eestikeelsena – “Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK).  Tõlge tundub igatahes alloleva katkendi järgi väga hea

Südame elu on lihtne: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes peale­tungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

KUULA JÄRJEJUTTU SIIT

Alles eelmisel nädalal hakkasin mina kuueosalise elulooromaani esimest osa norra keeles lugema. Olin jõudnud vaid mõned leheküljed lugeda, kui me saime piletid “Minu võitluse” etendusele. Etendus olla saanud vaid fantastilisi arvustusi. Mina läksin eile etendust vaatama nö puhta lehena. Ei teadnud ma suurt midagi raamatust, selle edust, sellega seotud skandaalidest (raamatut on Norras saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga). Ma kartsin vaid, et ehk ei saa ma keeleliselt kõigest aru. Raamatut lugeda on lihtne. Kui mõni sõna jääb arusaamatuks, loen uuesti või võtan sõnaraamatu kätte, filmis aitab palju kaasa pilt, kuid teatrilaval on vahendid palju piiratumad ja oluline roll on tekstil. Mis siis kui ma olen ainus, kes tüki headusest aru ei saa, kartsin ma.

Ilmaasjata. See oli üks parimaid teatrikogemusi üldse. Tõeline meistriteos panna pea 4000 lk ja kuus osa 2,5 tunni sisse. Ma ei ole näinud nii suurepärast oma rolli sisse elavaid näitlejaid ega ka sellist etenduse ülesehitust, et ühte ja sama inimest, tema sisemisi vestlusi, mõtteid ja arutelusid ning ka kõiki teisi tegelasi mängivad korraga laval neli inimest – kaks naist ja kaks meest. See kõlab nii sürreaalselt, kuid üldsegi mitte segaselt, kui ühel hetkel esineb Knausgårdina plikalik naine ja teisel hetkel macholik mees. Kehakeel, näoilmed, keel, minimalistlik lavakujundus, “hääl minevikust” kaugelt aegajalt kumisemas, valgusmäng – see kõik moodustas täiusliku terviku.

web_min-kamp-2016_foto-erik-berg-0369_1000x580.jpg

Sõnad ja žestid kõnetasid mind sellisel moel, et kui neli inimest laval õnnetunnet edasi andsid, siis ma justkui tundsingi, kuidas need sõnad ka mind paitavad. See oli üks selline teatrietendus, kus sa justkui muutusid osaks selleks, sest olgugi, et lugu on ühe konkreetse inimese võitlus ja elulugu, kõnetab see meid kõiki ja paneb mõtlema oma võitluste peale.

Ma ei oska (veel) kommenteerida raamatut, kuid mulle tundus, et etendus andis oivalise maitseproovi sellest, mis raamatus lugejat ees ootab. Valus ja halastamatu avameelsus. Ta on ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Kui etendus oli hingekriipivalt kaasahaarav ja mõtlemapanev, siis ma ei tea, mida veel raamatult oodata.

Paratamatult vasardas peale etendust mu peas mitu küsimust:  kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna; milline oleks Knausgårdi elublogi; kes võiks olla Eesti Knausgård; kas selliseid “võitlusi” on vaja; kas neid saab isiklikult võtta?

Saate aru jah. Sügavalt mõtlemapanev etendus. Isiklikul tasandil.

//It is obvious that I have lived under a stone, how else can I explain that until last week I knew nothing about Karl Ove Knausgård’s “struggle” which had been translated to 22 languages already. To my big surprise it lately came also out in Estonian. Cannot wait to read it, beacause I have read some small examples. The language and the translation seems to forward the same meaning than in original.

I cannot say much about the book, because I only have read a few pages from the Norwegian one, BUT I can tell you about the play “Min kamp”. To make it short: it was one of my best theatre experiences EVER. I am always facinated how they manage to pass on so much to audinence with limited means. It is much easier done in books and movies, but to transform a succesful story to a succesful play on theatre scene can be tricky. Especially when almost 4000 pages need to fit into 2,5 hours.

I was a bit afraid that perhaps I will not understand it as well because of the language or without any knowledge of the story, the author, the media frenzy, but the truth is that it touched me so personally that I felt like I came part of the play. When 4 people on the stage passed on the feeling of happiness, I swear I felt the words and their hands touching me. I have never before seen four people playing all the characters at the same time, while also being Karl Ove Knausgård and his inner “struggles” at the same time. Absolutely fabulous concept. A surreal experience but so enjoyable. I almost fell in love. With Karl Ove Knausgård,  perhaps not in him as a person, more in these 2actresses and 2 actors. They way they forwarded all the feelings and emotions of one struggling person was so intense. 

The voice from the past (my favorite “character” of the play) together with light effects and the emotions of 4 people on scene turned into one Karl Ove made  me shiver, was it a voice from my own childhood or the voice in my child’s future. Interrupting brutally our everydays.  For the first time at theatre I felt like I am reading a book, am inside the book, part of the book. The story is based on his struggle, but I think every person can relate to this. Find their own struggles. 

I cannot wait to read the book(s) now. Based on the play yesterday I think it will be like reading someone’s secrets and ending up with finding your own secrets.