Ma olen norrakate kohta käivaid nalju kuulnud palju. Üks põhilisemaid kindlasti see, et nad ei naerata kunagi ja vajavad väga palju isiklikku ruumi. Näiteks ei istu kunagi kolmas inimene sellele pingile, sest see on juba ülerahvastatud.
Lisaks ei suhtle nad kunagi võõrastega. Ei ole loogiline, et hakkad lihtsalt niisama suvalise inimesega rääkima. Norrakad on külmad, kinnised ja hoiavad omaette, võõraid ligi ei lase. Emotsioone näitavad välja vaid siis kui juba mitu pitsi hinge all on. Muidu on nende näoilme kogu aeg ühesugune.
Mina ei tea nüüd, kas ma olen vales Norras käinud või on asi minus või hoopis faktis, et eestlased on norrakatest veel külmemad, kinnisemad ja omaettehoidvad, aga mina sellise kinnise Norraga kokku puutunud ei ole. Hoopis vastupidi. Ma olen alati Norras näinud naeratavaid nägusi, leidnud väga lihtsalt vestluskaaslasi trammis/rongis/pargipingil ja sõpru. Kas koer ongi sinna maetud, et eestlane on veel rohkem kinnine ja nii tundub meile, et norraka näol on tegemist ääretult avatud inimestega?
Või siis on lugu selles, et ma olen välismaalane ja lihtsalt ei tea reegleid? Et ülerahvastatud pingile ei tohi istuda, võõrastega vestlusesse laskuda ja naeratada. Ja nad lihtsalt puhtalt kahjutundest võtavad oma viimse jõuraasu kokku ning käituvad minuga vastupidiselt oma loomusele. Ise ohates: “Vaene rumal välismaalane ei tea veel Norra reegleid”.
Või mida teie arvate? Kas pole kummaline, kui palju võib erineda see, kuidas me ennast näeme, sellest, kuidas teised meid näevad? Ei tule vist üllatusena, et norrakad peavad meid, eestlasi, sõbralikeks ja avatuteks.
Ma arvan, et sellised stereotüübib ei ole tekkinud mitte “keskmise” inimese järgi vaid pigem iseloomustab äärmuseid, kellega inimestel on õnnestunud kokku puutuda. Absoluutselt iga rahva ja rahvuse seas on introverte ja ekstraverte, ullikesi ja lolle. Ja karta on, et ka kõigi nende gruppide proportsioonid on igal rahvusel üsna ühesuurused.
Ma võib olla elan ise roosas mullis aga ma igapäevaselt otsin sihilikult neid “nõmedate eestlaste” kohta käivad juhtumisi ja “pettun” pidevalt. Väidetakse, et Eesti klienditeenindus on pask, minu viimane ebameeldiv kogemus oli kindlasti rohkem kui 4 aastat tagasi. Räägitakse vihastest ja mossis kassapidajatest suurpoodides, mina näen rõõmsameelseid naisi ja noormehi, kes mu lapsele nägusid teevad ja temaga suhtlevad. Räägitakse, et lastega meil ei arvestata, mina näen mängunurki, suhtlema tulevaid inimesi ja ülipositiivset suhtumist. Ma olen kas millesti valesti aru saanud või on ka see paljukirutud “Eesti” kusagil mujal…
Ma pean ausalt tunnistama, et viimased kaks päeva, mis ma olen mööda Eesti poode ja postkontoreid käinud, on nagu teine Eesti, see Eesti, millest sina räägid. Kõik on nii naeratavad ja sõbralikud ja suhtlevad. Ja ma olen segaduses. Mis on lahti? Kust need toredad inimesed järsku tulevad? Muidu ma tõesti olen siiani kohanud ikka pigem mossis inimesi
Taanlastega sama lugu. Nad enda arust on samuti külmad ja tundetud, aga mulle kui eestlasele tunduvad küll avatud. Ju siis see eestlaste värk, me vist veel külmemad ja kinnisemad. 😀
Ma arvan ka, et eestlased lihtsalt veel külmemad, sest nt hispaanlasel võib Norras päris raske olla :/
Kui mul pulmade ajal norrakad eesti kutsutud olid, oli üks noormees täiesti häiritud, et poes klienditeenindajad tuimad on. Talle vist ei meeldinud Eestis 😀
Jah, kusjuures ega vist sõltubki, mis maa inimene end võrdleb meie ja norrakatega;)
Ma olen Nelliga sama meelt! Eestlane on tegelikult väga kena inimene, eriti kui temaga kenasti käituda 😉 Aga sama on igal pool maailmas. Ja, ausõna, terve Euroopa on mitte naeratav ja tõrges, kui elada alaliselt Põhja-Ameerikas 😛 Nii et tuleb ära lõpetada see enda materdamine.
Jah,s ellega olen ma küll nõus, et kui suhtud ja käitud kenasti üks kõik siis mis maalt pärit inimesega, siis on inimesed ka vastu kenad ja sõbralikud
Naerata ja inimesed naeratavad sulle vastu! Tüütu on see oma rahvuskaaslaste pidev kirumine.
Ja sama tüütu on eneseiroonia puudumine ja kirumine, et keegi kirub:)