Internet on üks imelik asi. Tänane trenn sai alguse sellest, et mingil hetkel kommenteeris Instagramis mu pilte keegi Aile, mina hakkasin tema Instagrami jälgima, nii said meist blogiklemmid (kasutades Triinu kommenteerijate tüüpe). Blogiauhindade jagamisele sel aastal sain ma kohale nii vara, et uks oli veel kinni ja nii ma niisama Vabaduse väljakul hängisin ja ootasin, kui nägin eemal seismas Instagramist tuttavat blogiklemmi Ailet. Nii saime me nägupidi päriselus tuttavaks. Mina kujutasin ette, et ta teeb koos teiste Antsudega lihtsalt vahvat muusikat (nende poolt saab Etnokulbil hetkel hääletada SIIA lingile klikates) ja mässab hobustega, aga võta näpust, selgus et tegeleb see imevahva inimene veel ka pilatese ja muude kondiväänamistega. Lahkelt kutsus ta mind täna endaga koos trenni.

Nagu te teate ei ole ma väga trenniusku olnud, aga natuke nagu tahaks ikkagi liigutada, sellest ka minu liitumine Healthy Attitude trennidega (LINK). Nii ma ütlesingi ka Ailele, et on ta ikkagi kindel, et tahab mind sinna trenni kutsuda, sest mul on null koordinatsioonitaju, ma liigun nagu puuhobune ja kuigi ma olen kuulnud ütlust, et ka karud pannakse tantsima, siis minu puhul ma seda ei usu. Aile arvas, et sellisel juhul on trenn just mulle sobiv ja nii ma end täna Hiiule vedasingi.

“Füürer” Aile kupatas mingile kummipallile, mis tegi kiirelt selgeks, et tasakaalu ma hoida ei suuda, edasi sealt kohe pilatesemasinatele ja ei mingit ninnu-nännutamist ega algajale allahindluse tegemist.

See on tegelikult üsna kummaline tunne kui sa püüad kõigest jõust oma lihaseid tööle panna, aga need lihtsalt ei tööta, sest sul pole lihaseid. Või no saate aru küll, mida ma mõtlen. Need on lihtsalt nii paganama nõrgad. Ja minusugune kohmakas karu ei suuda kuidagi üheaegselt pingutada olematuid kõhulihaseid, hoida jalgu õiges asendis, käsi ja õlgu mitte pinges, hingata sisse ja välja.

Aile kiituseks pean ma ütlema, et  ta oskab sind motiveerida. Samal ajal kui ma ise tundsin, et mu jalad ja käed ei tee sugugi seda, mida nad peaksid tegema, kiitis tema, et “peaaegu juba tuleb” ja “esimene kord ongi keeruline hingata”. Mina oleks käratanud, et “hei, kobakäpp, ma ju ütlesin, et varbad otse, puusad paigal ja pilk ette”, aga tema meelitas ja ütles, et tuleb-tuleb. Ja siis ei taha ju teist alt vedada ning pingutad täiega.

Kõige veidram kogu selle trenni juures on see, et väga suure tõenäosusega hakkan ma nüüd Nõmme pilateses käima. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minu elus tuleb hetk, kus ma vabatahtlikult ütlen sellised sõnad, et “ma hakkan trennis käima” ja kahes erinevas trennis lausa. Pilates ei ole muidugi mingi rasvapõletustrenn, aga seda ma nii väga ei vajagi, sest rasv põleb teises trennis. Mulle on vaja venitust ja pingutust, eriti kuna mul on seljavalud. Ma olen ka alati teadnud, et mul on nõgus selg, mis ilmselt seljavalusid tekitabki, kuid see, et mu selg nii nõgus on, seda ei oleks ma osanud aimata. AIle käest sain ma ka mõned näpunäited kodusteks harjutusteks, mis just mu selga peaks aitama. Muide, kui ma praegu end sirutan, siis ma tunnen seljalihastes mõnusat surinat.

Praegu on Nõmme Pilateses võimalus tasuta proovitrennis käia. Ma ausalt soovitan. Aga muidu, kas keegi tahaks minuga koo seal käima hakata? Hinnakirja ja rohkem infot leiate SIIT. Lastejooga kohta tahaks ma ka rohkem teada saada. Tundub nii põnev.

Ja kui tõesti karud pannakse tantsima, siis võib-olla pannakse minusugune puunukk ka painduma?