Ma olen kuidagi pettunud.
Eile käisin ühe kooli „Stereotüübi õpi- ja töökeskkonna“ avamisel. Hiljem arutledes jäi mind saatma üks mõte: naised kipuvad sageli iseennast pisendama ja on endiselt valdkondi, kus naistel tuleb oma pädevust rohkem tõestada kui meestel. Olen aastaid töötanud ehitusvaldkonnas. Ajal, mil tegemist oli veel palju tugevamalt meestekeskse maailmaga kui täna. Mäletan pilke ehitusobjektil, kui kohale ilmus kleidi ja pärlitega naine. Nagu välimus oleks automaatselt määranud selle, mida ma tean, oskan või mille eest vastutan. Kunagi Trondheimis sattusin koos kolleegiga lausa olukorda, kus meid lennujaamas hakati küsitlema nii põhjalikult, et mulle jäi mulje, nagu peetaks mind mailorder-pruudiks, kes on koos oma kupeldajaga kohale saabunud. Ma ei olnud kuidagi väljakutsuv, lihtsalt tavalises klassikalises mustas kleidis, pärlites ja lahtistes jalanõudes.
Ehitusplats oli täis punastes kiivrites töömehi, pori, betooni ja killustikku. Muidugi pole ime, et silma paistsin. Eriti siis, kui viimaseks aksessuaariks sai punane ehituskiiver. Pärlid ja punane kiiver. Nii jäin ma norralastele meelde. Aga riietusest hoolimata saime me töö endale. Statoili uue hoone projekti Stjørdalis.
Mäletan ka väga hästi, kuidas jällegi kleidist ja pärlitest hoolimata tõin (koos hea tiimiga muidugi) hiljem “koju” ühe ettevõtte 20-aastase tegevusajaloo suurima objektivõidu. Eestisse tööle tagasi tulles vaatasid mõned meeskolleegid mulle juba ette kaastundliku pilguga otsa, nagu öeldes: „Pole midagi, ega me ei oodanudki, et me selle hanke võidame.“ Aga me võitsime. Ma olen sellise pisendamisega omajagu kokku puutunud. Seda enam, et olen alati olnud seda meelt, et ma ei hakka riides käima nii nagu eeldatakse, et üks inimene, kes on asjalik ja teab oma asja käima peaks (loe ka minu rõivaste töötoa mõtteid) Teate ju küll – lipsu ja ülikonnaga tüüp on automaatselt asjatundja, väljaveninud kampsunis ja kootud mütsiga tüüp mitte nii väga. Kleidid ja kontsakingad on veel eraldi teema. Stereotüübid. Räägime küll, et kõik on võrdsed ja milleks meile selliseid programme vaja on, aga siis teed hommikul kohvi kõrvale uudised lahti ja loed:
Mind teeb kurvaks, et 2026. aastal ei pisenda naisi ainult osa meestest. Vahel teevad seda ka naised ise. Ausalt öeldes tekkis küsimus: kas naisajakirjanikul hoiti revolvrit oimukohal, et selline lugu kirjutada? Või käib toimetustes võistlus, kes suudab panna kõige sisutühjema ja stereotüüpsema pealkirja? Sest samal ajal räägime avalikult naiste enesekindlusest, julgusest ja vajadusest stereotüüpidest välja murda. Aga siis toodame ise sisu, mis neid samu stereotüüpe taastoodab.
Mees läheb lapsega trenni ja teda kiidetakse kui eeskujulikku isa. Naine viib lapse trenni ja see tundub iseenesestmõistetav. Mees läheb komandeeringusse ning räägitakse tema karjäärist ja pühendumisest. Naine läheb komandeeringusse ning esimene küsimus on sageli: „Aga kus lapsed siis on?“ Mees saab kõrge ametikoha ning tähelepanu on tema kogemusel, visioonil ja saavutustel. Naise puhul jõutakse hämmastavalt kiiresti tema välimuse, pereelu või emarollini. Asjadeni, millel ei ole tema tööalase pädevusega otsest seost. Ja siis imestame, miks naised mõnikord iseennast tagasi hoiavad.
Kõige huvitavam on see, et pärast eilset üritust kuulsin ka mõtet: „Mis sellest sooneutraalsusest ikka rääkida? Minul pole küll mingit probleemi.“ Aus vastus on, et minul ka mitte. Ma ei tunne (enam) iga päev, et peaksin naisena võitlema selle nimel, et mind tõsiselt võetaks. Olen saanud oma tööd teha, vastutada, otsustada ja tulemusi saavutada. Aga minu isiklik kogemus ei ole ühiskonna kogemus. See, et minul on läinud hästi, ei tähenda, et probleemi ei eksisteeri. Seepärast ongi sellised projektid olulised, sest stereotüübid ei kao ära lihtsalt sellepärast, et meie neid enam ei märka. Need avalduvad seal, kus eeldame automaatselt, kes viib lapse trenni, kes jääb haige lapsega koju, kes loobub komandeeringust, kes sobib juhiks, kes on „ambitsioonikas“ ja kes „lihtsalt pereinimene“. Need ilmuvad küsimustes, mida me isegi ei teadvusta. Ja vahel on kõige kurvem see, et neid ootusi aitavad alal hoida inimesed, kes peaksid neid kõige paremini mõistma.
Täna tundub mulle aga, et oleme jõudnud veel ühe huvitava verstapostini. Asi on muutunud nii absurdseks, et isegi meesministrid on hakanud sellele tähelepanu juhtima. Kui ka nemad näevad, et naisministrite puhul räägitakse liiga tihti kõigest muust peale nende töö ja kompetentsi, siis ehk on aeg tunnistada, et probleem ei ole väljamõeldis ega järjekordne „võrdõiguslikkuse jututuba“. Ma ei hakka üldse isegi rääkima sellest, et meil on ministrid ja NAISministrid. Kuidas nende stereotüüpide ja võrdõiguslikkusega ikka lood on meil?
Probleem on päriselt olemas. Tegelikult peaksime 2026. aastal olema jõudnud kohta, kus inimese töö väärtust ei mõõdeta tema soo, riietuse, perekonnaseisu ega selle järgi, kas ta on ema või isa. Kui tahame päriselt stereotüüpe murda, peame neid kõigepealt märkama. Ka seal, kus need meid ennast otseselt ei puuduta. Seepärast on mul hea meel, et neid teemasid üldse käsitletakse. Ja olen ma täna pettunud, sest me ei saa ühe käega rääkida stereotüüpide lõhkumisest ja teisega neid ajakirjanduses, avalikus arutelus ning igapäevastes hoiakutes uuesti üles ehitada.
Neid pealkirju lugedes tund