On ilmselge, et ma elan kusagil kotis. Kuidas muidu seletada seda, et viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteoseid (22 keelde!)  tõlgitud Karl Ove Knaustgårdi “Min kamp” on minust täiesti mööda läinud. Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnud ja loomulikult mitte ka seda, et “Min kamp” ilmus sel aastal ka eestikeelsena – “Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK).  Tõlge tundub igatahes alloleva katkendi järgi väga hea

Südame elu on lihtne: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes peale­tungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

KUULA JÄRJEJUTTU SIIT

Alles eelmisel nädalal hakkasin mina kuueosalise elulooromaani esimest osa norra keeles lugema. Olin jõudnud vaid mõned leheküljed lugeda, kui me saime piletid “Minu võitluse” etendusele. Etendus olla saanud vaid fantastilisi arvustusi. Mina läksin eile etendust vaatama nö puhta lehena. Ei teadnud ma suurt midagi raamatust, selle edust, sellega seotud skandaalidest (raamatut on Norras saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga). Ma kartsin vaid, et ehk ei saa ma keeleliselt kõigest aru. Raamatut lugeda on lihtne. Kui mõni sõna jääb arusaamatuks, loen uuesti või võtan sõnaraamatu kätte, filmis aitab palju kaasa pilt, kuid teatrilaval on vahendid palju piiratumad ja oluline roll on tekstil. Mis siis kui ma olen ainus, kes tüki headusest aru ei saa, kartsin ma.

Ilmaasjata. See oli üks parimaid teatrikogemusi üldse. Tõeline meistriteos panna pea 4000 lk ja kuus osa 2,5 tunni sisse. Ma ei ole näinud nii suurepärast oma rolli sisse elavaid näitlejaid ega ka sellist etenduse ülesehitust, et ühte ja sama inimest, tema sisemisi vestlusi, mõtteid ja arutelusid ning ka kõiki teisi tegelasi mängivad korraga laval neli inimest – kaks naist ja kaks meest. See kõlab nii sürreaalselt, kuid üldsegi mitte segaselt, kui ühel hetkel esineb Knausgårdina plikalik naine ja teisel hetkel macholik mees. Kehakeel, näoilmed, keel, minimalistlik lavakujundus, “hääl minevikust” kaugelt aegajalt kumisemas, valgusmäng – see kõik moodustas täiusliku terviku.

Sõnad ja žestid kõnetasid mind sellisel moel, et kui neli inimest laval õnnetunnet edasi andsid, siis ma justkui tundsingi, kuidas need sõnad ka mind paitavad. See oli üks selline teatrietendus, kus sa justkui muutusid osaks selleks, sest olgugi, et lugu on ühe konkreetse inimese võitlus ja elulugu, kõnetab see meid kõiki ja paneb mõtlema oma võitluste peale.

Ma ei oska (veel) kommenteerida raamatut, kuid mulle tundus, et etendus andis oivalise maitseproovi sellest, mis raamatus lugejat ees ootab. Valus ja halastamatu avameelsus. Ta on ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Kui etendus oli hingekriipivalt kaasahaarav ja mõtlemapanev, siis ma ei tea, mida veel raamatult oodata.

Paratamatult vasardas peale etendust mu peas mitu küsimust:  kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna; milline oleks Knausgårdi elublogi; kes võiks olla Eesti Knausgård; kas selliseid “võitlusi” on vaja; kas neid saab isiklikult võtta?

Saate aru jah. Sügavalt mõtlemapanev etendus. Isiklikul tasandil.

//It is obvious that I have lived under a stone, how else can I explain that until last week I knew nothing about Karl Ove Knausgård’s “struggle” which had been translated to 22 languages already. To my big surprise it lately came also out in Estonian. Cannot wait to read it, beacause I have read some small examples. The language and the translation seems to forward the same meaning than in original.

I cannot say much about the book, because I only have read a few pages from the Norwegian one, BUT I can tell you about the play “Min kamp”. To make it short: it was one of my best theatre experiences EVER. I am always facinated how they manage to pass on so much to audinence with limited means. It is much easier done in books and movies, but to transform a succesful story to a succesful play on theatre scene can be tricky. Especially when almost 4000 pages need to fit into 2,5 hours.

I was a bit afraid that perhaps I will not understand it as well because of the language or without any knowledge of the story, the author, the media frenzy, but the truth is that it touched me so personally that I felt like I came part of the play. When 4 people on the stage passed on the feeling of happiness, I swear I felt the words and their hands touching me. I have never before seen four people playing all the characters at the same time, while also being Karl Ove Knausgård and his inner “struggles” at the same time. Absolutely fabulous concept. A surreal experience but so enjoyable. I almost fell in love. With Karl Ove Knausgård,  perhaps not in him as a person, more in these 2actresses and 2 actors. They way they forwarded all the feelings and emotions of one struggling person was so intense. 

The voice from the past (my favorite “character” of the play) together with light effects and the emotions of 4 people on scene turned into one Karl Ove made  me shiver, was it a voice from my own childhood or the voice in my child’s future. Interrupting brutally our everydays.  For the first time at theatre I felt like I am reading a book, am inside the book, part of the book. The story is based on his struggle, but I think every person can relate to this. Find their own struggles. 

I cannot wait to read the book(s) now. Based on the play yesterday I think it will be like reading someone’s secrets and ending up with finding your own secrets.