Millised on minu pühapäevad? “Emme, ärka üles!” kilkab keegi ukse vahelt. Ma ajan silmad vastumeelselt lahti. “Emme, ärka üles!” ei jäta hääl mind rahule. “Ütle issile, et ta emmele kohvi teeks!” saadan ma väikese sõnajala alla, lootes veel natuke rahu saada.

“Issi, teeb emmel kohvi!” kajab mu kõrvu hääl, ikka teiselt korruselt.

“Kohv on ammu valmis, las ajab end üles,” kuulen ma alumiselt korruselt vastust.

Hele peanupp ilmub uuesti ukse vahele. “Kohv on valmis, emme ärkab üles!” Mul ei jää muud üle kui end vastumeelselt voodist üles ajada.

“Miks mul ei lasta pühapäeva hommikul magada?” vingun ma. Marek vangutab pead ja ütleb, et kell on JUBA kaheksa. Ma ei jaksa isegi reageerida. Ma pole veel poolt kohvitassigi jõudnud lõpetada kui Marek ühtäkki püsti kargab ja aknaid pesema hakkab. Kell on vaevu kaheksa läbi. Ma pööritan silmi. “Ma ei jaksa nii kaua niisama passida,” lisab ta ja peseb aknaid edasi. Mina keeldun midagi tegemast ENNE kui ma olen saanud oma kohvi lõpetatud.

“Kas siin majas saab peekonit ja muna või ei saa?” hõikab juba varsti aknapesija. Ma ohkan sügavalt.

“Aga mis siis kui ma oleks eile peol kauem olnud ja MITTE viimase rongiga koju tulnud?” küsin ma hädaldades ja loivan kööki. “Kui mul oleks pohmakas?”

“Siis sa magaks,” vastab Marek. “Ise olid loll, et peole ei läinud edasi, vaid koju tulid. Oleks hiljem tulnud, siis me laseks sul magada!”

Ma mäletan kunagi ammmmmuseid aegu, kus ma pidin Marekile iga oma sammu ette kandma, nüüd saan ma karistada selle eest, et ma peolt liiga vara koju tulen. Mul ei jäänud midagi müüd üle kui oma karistus vastu võtta ja hommikusööki valmistada.

Peale hommikusööki suundusime me Idaga teist korrust koristama. See on hetkel muidugi tiba keeruline, sest meie Norras oleku ajal on Marek pool korrust ümber ehitanud, nii et kõik on JÄLLE poolik, aga noh, ma ei tahtnud Mareki silma all esimesel korrusel olla, sest pärast ta oleks ehk mind sundinud aknaid pesema. Mulle ei meeldi aknaid pesta. Ma parem olin teisel korrusel.

Ma tutvustan teile natuke meie teist korrust (et viilida ja teeselda nagu ma võtaks tolmu;) Teretulemast!

90% kesmisest toast on kas taaskasutusest või vanaemade-vanatädide pärandus. Näiteks diivanilaual oleva laudlina tikkis mu vanatädi Siberis. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mulle meeldivad vanad asjad, asjad, mil on mingi lugu rääkida, tähenduse ja hingega asjad. Osa inimesi nimetab neid ilmselt kolaks, mina nimetan neid väärtusteks.

Ida tuba on ilmselt üks selline tuba, mis mitte kunagi korras olema ei saa. Ta aitab küll hea meelega mul koristada, kuid juba järgmisel hetkel on tal meelest läinud, et ta lubas asjad sahtlitesse panna ning selle asemel on tuba täitunud pusletükkide ja mängukarudega. Tegelikult ongi kõige naljakam vaadata, kuidas see tuba kogu aeg muutub. Enne Ida sündi olid kõik asjad selles toas sätitud nii nagu mulle meeldis, et oleks ilus ja korras. Selline nagu muuseumieksponaat, kus asjad oma kohal. Nüüd on aga toas elu.

Magamistoa ilmselgelt suurimaks plussiks on hetkel vaade, sest tänu ootamatule remondile on kõik tibake paigast ära nihkunud. No vaatame, mis nägu see magamistuba siis saab kui ta lõpuks remonditud saab. Ma nimelt leidsin mingi maalimistehnika, mis mulle kohutavalt meeldib ja ma tahaks, et magamistuba saaks patina tehnikas tehtud, aga ma ei tea, kas me saame sellega hakkama. Värvipood ehk oskab nõu anda ja aidata.

Ma ei saa öelda, et me sisekujundusteemadel Marekiga alati ühte meelt oleme, kuid õnneks ei ole meil ka nii suuri erimeelsusi, et me ei saaks kompromissile jõuda. No kui Hr Feng Shui ikkagi ütleb, et jalad ukse poole ei tohi magada, siis ma annan alla, mis sellest, et mu meelest oli niimoodi ilus ja hubane ja liigutan voodi vastu seina. Mareki juures meeldib mulle aga kõige rohkem see, et kuigi tema eelistaks igal pool puhtaid pindasid ja peidaks kõik asjad kappidesse ära, siis ta teab, et mina armastan erinevaid nipsasjakesi ning on leppinud minu selle “kiiksuga”.

Selline see meie pühapäevake teisel korrusel on. Aga lõpuks ometi võin ma alla minna, sest ma nägin, et Marek lõpetas just viimase akna pesu (kaks korrust seest JA väljast) ning oht, et ta mind tööle rakendaks, on möödas.

Aga mulle tuli meelde, et allkorrusel on istutamist ootavad eerikad. Kuna ma siis “Litsid” lõpuni loen? Oleks pidanud eile kaasa võtma linna, selle tunni aja jooksul, mis ma kohvikus sõbrannadest varem kohal olin, oleks kaugele jõudnud.