Viimased kolm aastat olen ma homme igasugu erinevate treeningutega alustanud, selle aasta alguses võtsin ma end nii palju kokku, et suutsin alustada jooksmisega, natuke olen ma sõitnud rattaga, kuid laias laastus tähendab sport minu jaoks õhtust veiniklaasi tõstmist. Samas ei ole ma rahul olnud selle pekiga, mis aina kõhule kasvab ja sangadega, mis ikka rohkem üle püksi ääre hakkavad tulema, kõhust ma ei hakka rääkimagi. Iroonilisel kombel kannan ma käel mainstream pulsikella (mis nagu ma aru olen saanud on igal popil inimesel mingil põhjusel olemas), mis aina karjub “time to move” ja mina ei liiguta lillegi.

Paar nädalat tagasi tegi üks tuttav mulle ettepaneku tutvuda Healthy Attitude Fitclub (LINK) treeningutega. Ma olin nõus ja nii ma täna hommikul end Narva mnt 59 asuvasse treeningruumi vedasingi. Omamata ÕRNA AIMUGI, mis toimuma hakkab.  Ida võtsin ka kaasa, sest mul oli plaan peale trenni Tartusse minna. (Arvuti on lahti selle pärast, et ma jõudsin natuke liiga vara ja kasutasin aega pulsikella laadida, et saaksin teda ka sihtotstarbeliselt kasutada.)

Aga siis treeningust.

Meid võttis vastu särav ja ofcourse parimas vormis treener ja selgitas millega tegu on. Kui ma paberilt “elektroodid” lugesin ja allkirja andsin, et ma midagi “pekki ei keera”, tekkis mul korraks hirm, et millesse ma end ometi seganud olin. Noh et elekter ja allkirjad ja…Ehtsa eestlasena on ju tavapärane olla esimese hooga iga uue asja suhtes natuke skeptiline. 

Tegime selgeks, et mul pole ühtegi vastunäidustust ja ma asusin end riidesse panema. Siit tuleb kohe ka esimene pluss selle treeningu juures. Trenni saab minna nö möödaminnes, kaks kätt taskus. Treeninguks vajalikud spetsiaalsed riided saab kohapealt, käterätikud ja dušigeelid on samuti olemas. Lihtsalt tule kohale ja aja riided selga. Esmalt täiesti alasti keha peale “liibukad”, mille peale treener lisab teise kohi ehk elektroodidega varustatud vesti.

Ja siis läks trenniks.

EMS (elektromüostimulatsioon) treening põhineb teatud võimsuse ja sagedusega elektriimpussidel, mida juhitakse masina abil vastava riietuse kaudu otse süvalihastesse, mis omakorda võimendab lihaspingutust. Teiseks plussiks selle trenni juures on see, et sinuga tegeleb personaaltreener, nii et minusugune puukaru ei pea kartma, et end mingite fitnessgurude ees lolliks teen. Ma näiteks ei suuda käia aeroobikas, sest ma ei saa KUNAGI sammudele pihta ja mul ei ole koordinatsiooni. Siin tegin ma end lolliks vaid enda ja treeneri ees. Kolmandaks ja üsna suureks plussiks on see, et tegu on nö laisa inimese trenniga. Võrreldes tavalise treeninguga jõusaalis saab EMS-treeningul koormust kogu keha, sealhulgas on töös nii pindmised kui süvalihased. Kuna ma kannatan seljavalude käes, siis neljandaks plussiks on surve seljalihastele, mis vähendab seljavalu, lisaboonuseks korsetlihaste tugevnemine, mis soodustab rühi parandamist. Aga ärge laske end segada sõnadest laisa inimese trenn. See vaid 20 minutit kestev trenn (viies pluss!) võttis mind täiesti korralikult läbi ja mõned harjutused (mis pidid väga lihtsad olema) panid mind ohkama. Trenn käib neljasekundiliste faasidena – neli sekundit pingutad, neli sekundit puhkad. Uskuge mind, neli sekundit mingis asendis on päris pikk aeg. Nii nagu karta oligi, siis mul puuduvad igasugused kõhulihased ja seepärast oli mulle kõige suurem väljakutse üheaegselt pingutada kõhulihaseid, tuharalihaseid, hingata välja (automaatselt tahad hinge kinni hoida), hoida põhiasendit ja teha seda, mida treener käseb. Ikka kippus mul esimese asjana kõht punni ette minema, jube närvi ajas. Väidetavalt pidi see oskus/kontroll paari trenniga tulema. No vaatame.

Nagu ma ütlesin, võtsin ma ka Ida kaasa. Mulle öeldi küll, et vanemad käivadki lastega koos, sest trenn on lühike ja pole vaja muretseda, et laps kuhugi selleks ajaks “ära sokutada”. Jällegi, ma ei olnud kindel, kuidas see Idaga koos trennis käimine toimib, aga kammoon, seal oli batuut olemas, nii et rohkem polegi mul vaja öelda. See, et lapse saab kaasa võtta, on supersuur pluss minu jaoks.

Ma ütlen täiesti ausalt, et selline trenn on minusugusele laiskvorstile täiesti ideaalne. Mõtlema ei pea, viilida ei saa, ühelt poolt nagu suurt midagi tegema ei pea, kuid kogu kogu keha võtab mõnusalt läbi, nii et pärast oli tunne küll nagu oleks jõusaalis rassinud. Hetkel olen ma täielikus vaimustuses. Muidugi ei saa välistada, et see vaimustus läheb üle nagu mul ikka spordiga kipub olema, aga ma ei tea, see tundub vähemalt esialgu selline lollikindel asi ning ma tahaks küll näha, kas minu lödevast laiskloomalikust kehast saab veel asja. Ma tahaks loota. Ma tunnen, et ma olen tegelikult liiga noor, et nagu vanamutt välja näha.

Treeningute hinnakirja leiate SIIT