Kui kellelegi peaks see üllatusena tulema, siis ma olen üsna sõnakas, ma ütlen välja, mida ma arvan ja ma hoia end tagasi – mis keelel, see meelel. Ma ei ole alati selline olnud, pigem olen ma olnud selline nurgas piiksuv hiir, kes kõigiga nõustub, kellelegi ei taha haiget teha, püüab vältida konflikte ja laias laastus selline, kust-suunast-tuul-puhub -inimene. Ma ei julgenud enda eest seista. Kõik muutus kui ma sattusin tööle Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Üks Tuuleveski oli minu vastu eriti sõjakalt meelestatud ja ühel hommikul mul viskas tema ussitamine ja nähvamine lihtsalt üle. Ma küsisingi temalt otse, mis ta probleem on. Ma olin enda üle uhke, et esimest korda elus julgesin ma öelda, mida ma täpselt asjast arvasin. Selgus aga, et selles ettevõttes nii asjad ei käinud, seal ei öeldud otse midagi, vaid kombeks oli selja taga rääkida ning kaebamas käia. Nii tekkis mul nagu ajaloost teada on selles ettevõttes probleem, mis lõppes Mutrikese “surmaga”.

Mina olin aga endaga rahul. Täiesti ootamatult oli minus avaldunud uus külg. Ma julgesin oma arvamust avaldada, ma julgesin enda eest seista ja ma julgesin vaielda ning ka eriarvamusele jääda. See viimane mulle muidugi eriti mokkamööda pole, sest mulle meeldib kui mulle õigus jääb. Kahjuks tuleb kummalisel kombel siiski ette, et mul ei ole alati õigus (mis sellest, et ma ei eksi kunagi;). Igatahes sellest ajast alates, nii umbes kümme aastat olen ma julgenud olla mina ise. Sõnakas-sõjakas. Ma ei ütle, et see on alati õige, mõnikord oleks targem suu kinni hoida või järele anda, aga vaadake, kui sa 25 aastat oled vait olnud ja ühel hetkel avastad, et sul on hääl, siis on seda tiba keeruline teha. Nii palju, nagu te isegi teate ja loete, on igal teemal öelda. Aga mul on MINGI filter ikkagi olemas. Üllatav? Võib olla, aga ma ei suuda näiteks kellelegi öelda, kui toit tõeliselt kehv oli või mulle ei maitsenud, ma ei taha kellegi tundeid riivata. Ka juuksuris ei ole ma kunagi öelnud, kui ma rahule ei jää, kuigi kordi, kus mulle mingi hull rullisoeng pähe keeratakse, nii et ilmselgelt on raske rahule jääda, on ikka ette tulnud küll ja veel.

Mul on üks tuttav, kel puudub igasugune filter. Kui toit ei maitse, prahvatab ta välja, et täielik s**t oli, kirjutab kodulehele ja Facebooki ka veel, kui keegi on teisel arvamusel temaga, võib kindel olla, et too teine on lihtsalt loll, kui laps kaebab, et õpetaja tegi koolis liiga ehk pani viie asemel viie miinuse või oh õudust lausa nelja, lendab ta õpetajale peale sõnu valimata. Ühesõnaga kui tal oleks blogi, oleks see Eesti kõige vihatum (aga ilmselt ka loetum) blogi.

Ja siis on mul üks teine tuttav, kes on alati kõigega rahul, kunagi ei virise ja on täielik altruist või tegelikult lausa märter. Alati on ta esimesena nõus kellegi teise kasuks millestki loobuma või teistele andmas, enda heaolu tuleb viimasena, kõik rahulolematuse elab ta enda sisse ja kord paari aasta jooksul kui liiga palju veini joob sülgab välja, kuidas talle alati liiga tehakse. Aga temaga ei ole lihtsalt mõtet vaielda, ta on alati ise esimesena käsi püsti, et millestki loobuda.

Mu meelest pigem olla see filtrita vend kui selline, kes kõik enda sisse elab. Vihastad ära, karjud, sõimad, blogid ja lähed eluga edasi, mitte ei haudu omas mahlas. Muidugi ei tähenda see seda, et mulle sellised filtrita vennad meeldivad, ma leian, et natukene võiks meil kõigil taktitunnet olla, aga mul on ikkagi hea meel, et kui mind panna kaalukausile, siis pigem kaldun ma sinna filtrita venna poole. Mitte nurgas piiksuva hiire poole nagu vanasti.

Muidugi olen ma tänu oma sõnakusele leidnud ka vaenlasi, kuid sõpru pole ka vähemaks jäänud. Pigem tuleb neid ikka juurde.